Marko Mihkelsoni blogi

“Maailm vaevleb selle käes, et igaüks teda muutma kipub. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan ainult ennast muuta. Kui kellelegi meeldib, mis ma teinud olen, siis on sellest juba küll.” Nii on öelnud ehk üks tänaseid kuulsamaid eestlasi, helilooja Arvo Pärt. Need sõnad on minu arvates väga heaks sissejuhatavaks motoks sellele, kuidas meie siit Eestist suurt muutuvat maailma näha võiksime. Viimati pidasime välispoliitilist arutelu siinsamas aasta eest, vahetult enne parlamendi käesoleva koosseisu valimisi. Peab tunnistama, et viimased kaksteist kuud on maailmas olnud väga dünaamilised ning terve rida olulisi rahvusvahelisi sündmusi – olgu selleks siis araabia kevad, pingete kasv Lähis-Idas, Euroopa võlakriis või Venemaa valge protestiliikumine, viitavad paratamatult suurematele hoovustele maailma jõujoonte muutumises. Õigupoolest said suured muutused alguse juba üsna palju varem. Ühed peavad selleks Berliini müüri langemist ja Nõukogude impeeriumi lagunemist, tei...

Riigikogu tänasel istungil kiideti konsensuslikult (71 poolt, 0 vastu) heaks avalduse eelnõu "Tunnustuse avaldamine Eesti kodanikele".  Eelnõu algatajate nimel pidasin kõne, mille teksti toon ära alljärgnevalt. Lubage mul tutvustada Riigikogu avalduse eelnõu “Tunnustuse avaldamine Eesti kodanikele”, mille eelmisel nädalal andsid parlamendi menetlusse 44 saadikut kõigist siin esindatud fraktsioonidest. Eesti riigil on suur moraalne auvõlg, mille kustutamist on oodatud juba pikki aastaid. Pole kahtlust, et iga riigi kohuseks on mäletada ja tunnustada neid, kes on tema eest võidelnud, riskinud ja kannatanud. Eesti on ühel või teisel viisil mälestanud vabaduse eest langenuid, kuid siiani pole Riigikogu tunnustanud  inimesi, kes on seisnud Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest ning võidelnud Eestit okupeerinud totalitaarsete režiimide vastu ühel või teisel viisil. Tänu poliitilisele üksmeelele oleme just nüüd, iseseisvuspäeva künnisel jõudnud selle ajaloolise hetkeni. Ri...

Keerukamatel aegadel on paraku ikka nii, et idealistlikest uitmõtlejatest võivad ootamatult saada kinnisrindsed äärmuslased. Neid ei rahulda enam ei põhiseaduse tuum ega demokraatliku riigikorralduse igav õiguspärasus. Nende arvates tuleb süsteem lammutada, sest parlamendid on kurjast.     Midagi sellist koges avatud maailm kõige eredamalt läinud sajandi 30ndatel aastatel, kui Euroopas muutusid hädaoru teejuhtideks populistlikud natsionaalsotsialism   ja fašism. Majandushädadele ja allasurutud massipsühholoogiale tuginedes otsiti riigivalitsemise efektiivsust demokraatiast eemaldudes. Millega see lõppes, on meil siin Eestis eriti hästi meeles. Tänane maailm pole mõistagi vana vahetu koopia. Samas on nii mõnigi muutuja ohtlikult sarnane sellele, mida kord on juba kogetud. Ka meil Eestis on kostumas kohatisi arvamusi sellest, et parlament pole meile sellisel kujul enam vajalik ning et meie põhiseaduse aluspõhimõte eesti rahvuse ja kultuuri säilitamisest on...

Kaasaegsest Venemaast rääkides on sageli hoolimatult või üleolevalt ühmatud, et sealsed elanikud ei tea ega tahagi teada oma õigustest ning et kodanikuühiskond on ikka veel nii nõrk, et ei jõua kaugemale köögist või miilitsakongist. Viimased paar kuud on minu arvates eriti ilmekalt kinnitanud, et naaberriigis on arvamuste paljusus täiesti elujõuline ning enesekaitsjalik hirmutunne hajumas. Venemaa uus keskklass on endast märku andmas ning see on juba jõud, millega peab arvestama ka Kremli kõige endassetõmbunum valitseja. Juba eelmise suve hakul juhtisid Venemaa sotsioloogid eesotsas valitsusele strateegiaid kirjutava Mihhail Dmitrijeviga tähelepanu sellele, et suurlinnades head   elujärge nautiv keskklass on hakanud üha häälekamalt nõudma oma kodanikuõigusi ja poliitilisi vabadusi. Dmitrijevi hinnangul kuulub ainuüksi Moskva elanikest keskklassi 40 protsenti, teistes suuremates linnades kuni kolmandik. Dmitrijev arvas siis, et valimiste järel tuleb uuel presiden...