Eesti suurte muutuste maailmas



Lahkuv 2011. aasta tegi meile ühe asja taas selgemaks – vähe on neid, kes ei tajuks suurte muutuste hoovuseid maailmas. Õigupoolest said tektoonilised muutused alguse juba üsna palju varem. Ühed peavad selleks Nõukogude impeeriumi lagunemist 1991. aastal, teised terrorismivastase sõja algust 2001. aastal ning kolmandad 2008. aastal investeerimispanga Lehman Brothers krahhi.

Kõik sõltub muidugi ajaloolisest perspektiivist ja ka vaatenurgast. Hiinas võidakse näiteks käimasolevate suurte muutuste alguseks pidada hoopiski 1978. aastat, mil Deng Xiapoing kuulutas välja riigi avanemise ja uue tee.

Kuid sõltumata daatumitest on selge, et tehnoloogilise superrevolutsiooni pöörase kiiruse täiendaval tõukel on globaalsüsteem tegemas läbi suurimat murrangut pärast Teist maailmasõda.

Nõukogude Liidu lagunemine  ja Ida-Euroopa vabanemine lõid esimese tõsise mõra Teheranis, Jaltas ja Potsdamis kujundatud maailmakorda. Külma sõja lõpp tähendas ühe suure vastasseisu hajumist, millele järgnes täiesti objektiivselt läänemaailma ja eeskätt Ameerika Ühendriikide kiire esiletõus.

Fukuyamalik kujutelm saabunud õnnelikust vaikelust ja liberaaldemokraatliku maailma ideoloogilisest üleolekust suunas lääneriigid eeskätt kaubandusekspansioonile ning turumajanduse kultiveerimisele uutes demokraatiates.

Maailma kese nihkub Aasiasse

Just siis, 1990ndatel aastatel, hakkas oma positsioone järsult tugevdama Hiina, kes muutus aasta-aastalt maailma suurkapitalile üheks parimaks kasvupiirkonnaks. Ühes majanduse kiire arenguga kasvas ka Hiina eneseteadvus, mis tänaseks on saavutanud täiesti uue ja maailma peaaegu tema kõigis tahkudes mõjutava taseme. Hiina vetol  ÜRO julgeolekunõukogus on täna hoopis suurem kaal, kui see oli veel paarkümmend aastat tagasi.

Perioodi 1991-2008 on juba nimetatud läänemaailma kuldajastuks, kus vaatamata puhkenud sõdadele ja konfliktidele näis demokraatliku heaoluühiskonna mudel täiuslikum ja konkurentsitum. Külma sõja kulutav stress oli taandunud ning majandus oli jõudsas kasvufaasis.

Lehman Brothersi ja ultraliberaalsete finantsskeemide krahh tegi sellele aga kiire lõpu. Ühes sellega on hakanud kahanema ka läänemaailma absoluutne domineerimine maailmapoliitikas, mis on vahelduva eduga väldanud viimased kakssada, mõningatel hinnangutel koguni viissada aastat.  

Ameerika Ühendriikides 2008. aastal vallandunud finantskriis tõi globaalpoliitika pealavale maailma  20 suurima majanduse esindajad – 19 riiki pluss Euroopa Liidu. Läänemaailma tööstusriikide eksklusiivklubi G7 on taandunud G20 ees, kus sugugi mitte väikest rolli ei mängi Hiina, India, Lõuna-Korea, Jaapan, Brasiilia, Türgi, Saudi Araabia  ja teised uued mõjukeskused. G20 näib olevat hetkel kõige esinduslikum kooslus, sest see ühendab endas 80 protsenti maailma majandusest ja kaks kolmandikku elanikkonnast. G20 sees on väiksema kooslusena tuntud näiteks ka BRIC (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina), mis on samuti püüdnud viimasel paaril aastal kehtestuda poliitilise foorumina.

Samuti on viimastel aastatel kasvanud tähelepanu 21 riiki ühendavale Aasia ja Vaikse ookeani Majanduskoostöö foorumile (APEC), mis loodi Austraalia eestvedamisel alles 1989. aastal ning mille viimane tippkohtumine toimus eelmisel kuul Havail USA presidendi Barack Obama võõrustamisel. Järgmisel aastal on eesistujaks muuhulgas Venemaa. APECi riikides elab 40 protsenti maailma elanikest, seal asub umbes 54 protsenti maailma majandusest ning 44 protsenti kaubandusest.

President Barack Obama ei teinud juba oma ametiaja alguses mingit saladust sellest, et maailma mõjukese on pöördumas Atlandilt Vaiksele ookeanile. 2008. aastal puhkenud finantskriis üksnes kiirendas niigi ilmset protsessi.

Kui veel 2007. aastal ennustasid investeerimispanga Goldman Sachs analüütikud, et Hiinast võib saada maailma juhtiv majandus umbes 2027. aastaks, siis eeskätt läänemaailma majanduse kiire jahtumine ja finantsraskused on seda daatumit oluliselt lähendanud.  

Viimase nelja aasta jooksul on Euroopa Liidu majandus vähenenud 0,3 protsendi võrra ning USA majandus on kasvanud vaid 0,6 protsendi võrra, samal ajal Hiina majandus on kasvanud koguni 42,2 protsendi võrra. Nii on Rahvusvaheline Valuutafond juba ennustanud, et sarnaste trendide jätkudes võib Hiina mööduda Ameerika Ühendriikidest ja muutuda maailma suurimaks majanduseks juba aastal 2016.

Alles äsja, 17. novembril Austraalia parlamendis Canberras peetud kõnes ütles president Obama ühemõtteliselt: “Siin me näeme tulevikku. Maailma kiiremini areneva regioonina, mis on koduks enam kui poolele maailma majandusele, on Aasia ja Vaikse ookeani piirkond omab kriitilist tähendust minu olulisematele prioriteetidele: töökohtade loomisele ja võimalustele Ameerika inimestele.”

Euroopal tuleb mõista, et see pole sugugi seotud Havail sündinud Obama erahuviga. Paraku on sageli ühe argumendina kuulda just seda seost. Tuleb mõista, et USA majandus on juba täna seotud väga tõsiselt Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnaga. 2010. aastal eksportis USA antud piirkonda 61 protsenti koguekspordist, kusjuures põllumajandustoodangu eksport ulatus koguni 72 protsendini. USA on seetõttu panustamas ka täna rohkem Vaikse ookeani ülese partnerluse süvendamisele, mille sisuks on uute vabakaubanduslepete sõlmimine.

Teisalt on USA julgeolekupoliitilised huvid üha enam suunatud Hiina esiletõusu tasakaalustamisele ning kogu Aasia regioonis oma pikaajaliste liitlaste (Jaapanist ja Lõuna-Koreast Austraaliani) toetamisele. Selles osas oli märgilise tähendusega president Obama otsus rajada Ühendriikide sõjaline kohalolek Austraalia põhjarannikul Darwini lähistel. Lähimate aastate jooksul kavandatakse baasi suuruseks 2500 meest, mis lisanduvad rohkem kui 50 000 mehele Lõuna-Koreas ja Jaapanis.

Kuigi viimase kümnendi jooksul on USA kaitsekulutused kasvanud rekordiliselt, nõuab eelarvedefitsiidi vähendamine ka Pentagoni rahakoti õgvendamist. Obama administratsiooni kava kohaselt peaks 2020. aastaks kaitsekulude maht vähenema 450 miljardi dollari võrra. Küsimusele, kust kulud koomale liiguvad, andis Obama vastuse selles samas Canberra kõnes.

“Pärast kümnendi kestnud kaitsekulutuste erakordset kasvu ja sõja kindlat lõpetamist Iraagis ning sõjalise aktiivsuse vähendamist Afganistanis me vähendame oma kaitsekulutusi. /.../ Kui me lõpetame tänased sõjad, ma olen oma rahvusliku julgeoleku meeskonnale andnud ülesandeks teha meie kohalolek ja missioonid Aasias ja Vaikse ookeani regioonis tähtsaimaks prioriteetiks. USA kaitsekulutuste vähendamine ei tule Aasia ja Vaikse ookeani regiooni arvelt,” ütles Obama.

USA administratsiooni tähelepanu on mõistetav. Just Hiina on viimasel kümnendil oluliselt kasvatanud oma sõjalist võimekust. Samal ajal kui näiteks Euroopa on kohati justkui demilitariseerimisprotsessis, siis Hiina kulutused relvastusele ja armeele tervikuna kasvasid sellel aastal üksnes eelmisega võrreldes 12 protsenti. Washingtonis asuva Strateegiliste Uuringute Rahvusvahelise Instituudi (IISS) analüüsi põhjal võib praeguste trendide jätkudes Hiina saavutada USAga sõjaliste võimekuste tasakaalu juba 15-20 aasta pärast.

Euroopa on suurte valikute ees

Kõik need arengud ei tähenda mõistagi, et läänemaailma osatähtsus maailmapoliitikas taanduks tähtsusetuks. Pigem tähendab see maailma poliitilise kaardi märkimisväärset mitmekesistumist. Kuna maailma mõjukeskus on nihkumises, siis seab see suurima väljakutse eeskätt Euroopale.

Lahkuv aasta on olnud Euroopa Liidu üks keerukamaid viimaste kümnendite jooksul. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel tunnistas eelmisel kuul oma parteikaaslastele esinedes koguni, et “Euroopa elab üle üht keerukamat, võib olla kõige keerukamat tundi pärast Teist maailmasõda”.

Ühest küljest on Euroopa jõudnud sisemises arengus olukorda, kus harjumuslik heaoluühiskonna sageli populismist pakatav taastootmine enam hästi ei tööta. Viimase kolmekümne aastaga pidevalt pidurdunud majanduskasv ei suuda enam piisavalt teenindada kiirelt kasvanud võlakoormust. Ei maksa unustada, et üksnes viimase kümnendiga on Euroopa Liidu liikmesriikide koguvõlg peaaegu kahekordistunud, küündides veidi üle 10 triljoni euro.

Euroopa Lidu ja eurotsooni eriti viimasel ajal peaasjalikult  emotsioonide ajel kuhjunud närvilisus ja usaldamatus eeldavad liikmesriikidelt hoopis põhimõttelisemaid otsuseid, sest siiani pole ettevõetud sammud suutnud rahamaailma panna uskuma kriisiohjamise jätkusuutlikkuses. Kahtlane, et ilma aluslepete muutmiseta miskit teha õnnestub, kuigi samas saavad kõik aru, et viimane on aeganõudev ning mitte kõik Euroopa Liidu liikmed pole ilmselt nõus lõimumist süvendama ja osa suveräänsust loovutama. Teisalt aga vajab Euroopa tõsisemat raputamist, sest mugandumisest tulenev ebaefektiivsus ning ühispoliitikate pidev eiramine eriti suurriikide poolt (näiteks kasvu- ja stabiilsuspakt) ei suurenda jätkusuutlikkust. 

Euroopa väljavaateid positsioone lähiaegadel parandada muudavad keerukamaks pidurdunud konkurentsivõime (siin on kohane Lissaboni strateegia kurb näide) ning fundamentaalset probleemi indikeeriv  demograafiline surve elanikkonna vananemise suunas. Üksnes teadmine, et 2050. aastal on Euroopa elanike keskmine vanus 52 aastat, samal ajal kui meie lähinaabruses, eriti lõunas, ja ka USAs püsib see kas alla 30 või veidi peale, räägib sõnakalt ise enda eest.

Sisemised probleemid oleksid kindlasti kergemini ületatavad kui välimine keskkond poleks nii dünaamiline ja ohtuderikas. Kes oleks uskunud selle aasta algul, et üksikuna paistnud enesepõletamisjuhtumist Tuneesia provintsilinnas võib puhkeda  Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas suuri muutusi esilekutsunud  sündmuste ahel.

Ka seal mängis oma rolli demograafia, kasvanud keskklass ning tüdimus stagneerunud võimust. Ometi on ennatlik ja teataval määral isegi eksitav võrrelda Egiptuses, Tuneesias, Liibüas, Jeemenis, Süürias ja mujal toimuvat Berliini müüri langemisega 1989. aastal ning sellele järgnenud Kesk- ja Ida-Euroopa vabanemisega. Taustsüsteemid on selleks võrdluseks piisavalt erinevad. Samas ei taha ma kuidagi eirata võimalust, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigid võiksid pikemas perspektiivis rajada püsivad demokraatlikud institutsioonid.

Lähematel aastatel on regioonis aga pigem oodata üleminekuprotsessidega kaasnevat paratamatut ebastabiilsust, mis Liibüa, Jeemeni ja Süüria puhul on esile kutsunud kodusõja. Esimesed valimised Tuneesias näitasid, et tõenäoliselt hakkab uut põhiseaduslikku korda kujundama mõõdukad islamistid. Egiptuses võib eeldada midagi sarnast. Siin on aga kohe küsimus, kuidas suudavad Türgi poole kiikavad jõud tasakaalustada ilmalikkust ja šariaadiõigust.

Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuva analüüsimisel ei maksa unustada Iraani kasvavat mõju regioonis, Iisraeli närvilisust seoses Iraani tuumaprogrammi ja Palestiina ofensiiviga ÜROs, USA vägede peatset lahkumist Iraagist, al Qaeda erinevate harude jätkuvat aktiivsust vaatamata Osama bin Ladeni tapmisele, Liibüa kodusõja käigus liikvele läinud suure hulga relvastuse saatust ja palju muid tegureid.

Kui Euroopal on lähimatel kümnenditel tegu demograafilise miinuskõveraga, siis meie lõunapiiridel asuvad riigid on samas kujunemas maailma suurima rahvastiku juurdekasvuga piirkonnaks. Mõistagi seab noorenev elanikkond eeskätt regioonis asuvatele riikidele väljakutse: kuidas tagada noortele hariduse kättesaadavus ning tööhõive, et vältida nende võimalikku radikaliseerumist.

Euroopa on aga silmitsi üha suureneva majanduspõgenike survega, samas, kui immigratsioonipoliitika peaks hoopis rohkem olema valiv ning maailma ajude juurdemeelitamises konkurentsivõimeline. See viimane kehtib täiel määral ka meie kohta.

Kuid nagu lõunanaabruses podisevast veel vähe oleks. Euroopa lähiaja ehk isegi suurim väljakutse asub hoopiski idas. Ja selleks ei ole muu kui Venemaa püsiv ambitsioon tõmmata selge piir Euroopa Liidu ja eriti veel NATO võimalikule itta laienemisele. Samal ajal üritatakse väsimatult ligemale pääseda mõlema organisatsioonide otsuste mõjutamisele.

Moskvas tunnetatakse võlakoorma all ägava Euroopa sisemist haavatavust, mistõttu on just praegu eeldatavalt eelolevaks 12 aastaks presidendiks tõusev Vladimir Putin kuulutanud üheks oma suurimaks prioriteediks Euraasia Liidu loomise. Uljad sõnad pole jäänud tegudeta, kusjuures parimaks abimeheks on hästi järeleproovitud energiahoovad. Alles hiljuti tegi Moskva ammuse unistuse teoks, saades odava gaasi asemel täieliku kontrolli Valgevenet läbiva torujuhtme üle.

Järjekorras on Ukraina, kus Julia Tõmošenko juhtumiga on hirmutatud Euroopa eemale ning meelitatud Kiievit soodsate tehingute ja maksutuludega. Euroopa Liit ei tohiks siin kindlasti pead kaotada, sest Ukraina taandamine pelgalt Venemaa mõjusfääri üksnes kasvataks Moskva ambitsioone.

Eesti huvid muutuvas maailmas

Kogu see kirev ja dünaamiline pilt paneb ka väikeriigi Eesti diplomaatidele ning välispoliitikat kujundavatele poliitikutele täiendava vastutuse. Meil on kõvasti vedanud, et sellises ohtuderohkes maailmas on meil täna rohkem sõpru ja liitlasi kui kunagi varem meie riigi ajaloos. Samas on ilmne, et kiirelt muutuv maailm eeldab liitlassuhtete arendamine pidevat tähelepanu.

Seepärast on Eestile ka tänases dünaamikast tulvil maailmas vaja pühendada oma energiat ja tähelepanu nii Euroopa Liidu kui NATO tugevdamisele. Esimesel juhul tähendab see täna kindlasti meie suuremat valmisolekut tihedamaks lõimumiseks, kusjuures eurotsooni vastutustundlike  riigina on meil suured eelised uute mängureeglite kehtestamisel. Selleks tuleb aga ise piisavalt kiiret eeltööd teha nii eksperttasandil kui poliitilistes aruteludes.

Need populistid, kes meil kiidavad takka Euroopa võimalikku murenemist, ei lähtu kindlasti mitte Eesti rahvuslikest huvidest ega meie julgeoleku püsivast kasvatamisest. Keerukas geopoliitilises ruumis asuv väikeriik Eesti ei saa endale lubada kasvõi osalistki isoleerumist.

NATO koostöövõimekuse suurendamisel on kindlasti oluline liikmesriikide reaalne pühendumus kaitsevõimekuste kaasajastamisele. See on kõigiti loomulik, kuna ealeski varem pole NATOl olnud korraga sedavõrd palju välisoperatsioone ning sedavõrd mitmekesist ohtudeloetelu. Paraku on see eesmärk keeruliselt saavutatav ajal, kui eelarvedefitsiidi ja võlakoorma kärpimine on mitmelgi pool Euroopas põrkunud ülevõimendatud sotsiaalse turvalisuse eelistamisele.

Meile on oluline, et vaatamata oma kaitsekulude kahandamisele ja tähelepanu suunamisele Aasiasse ei vähendaks Ameerika Ühendriigid oma strateegilist kohaololekut Euroopas. Allesjääva kolme brigaadi paigutus peaks arvesse võtma ka liitlaste huvisid. Arvestades Venemaa ähvardusi blokeerida Läänemeri Kaliningradi ja Loodepiirkonna sõjaliste installatsioonidega (õhutõrjekompleks S-300/S-400  ja raketikompleksid Iskander), peaks eeskätt USA kaaluma tasakaalukomponenti regioonis. Kindlasti on oluline ka laienev kaitsekoostöö Põhjala ja Balti riikide vahel.
Kuigi julgeolekupoliitika jääb meie välispoliitikas ka edaspidi üheks kesksemaks teljeks, tuleb lähiajal oluliselt enam panustada Eesti välismajandushuvide edendamisele. Eriti turgudel ja regioonides, mis on eelolevate kümnendite lõikes suurema kasvutrendiga ning kus ettevõetud otsused mõjutavad ka meie käekäiku.

Eesti majandus on täna küll turvaliselt seotud peamiselt edukate Põhjala lähinaabrite ja laiemalt Euroopa Liiduga, kuid muutuvas maailmas peaks riik olema senisest aktiivsemalt valmis toetama meie ettevõtjate sisenemist täiendavalt ka uutele kasvuturgudele. Pealegi võib meid näiteks Aasias või Ladina-Ameerikas saata suurem edu kui Lääne-Euroopa ülekaitstud turul.

See omakorda eeldab ka Eesti tuntuse kasvatamist läbi riigi parema välisesindamise. Viimane ei tähenda tingimata uute saatkondade avamist, vaid kõigi erinevate võimaluste (saatkondadest aukonsuliteni) võimalikult efektiivset ärakasutamist.

Just sellele teemale on viimasel aastal palju tähelepanu pööranud ka Riigikogu väliskomisjon, kus on ettevalmistamisel Aasia strateegiat käsitlev raport ning Eesti välisesinduste võrgustiku edendamiseks vajalike tegevuste analüüs.

Meie välispoliitika teostajatel on samas pingelised ajad ka kodus. Välisministeeriumis on käimas üle pika aja tõsisem struktuurireform. Ülepaisutatud juhikohtade õgvendamise kõrval tuleks reformi läbiviijatel tõsiselt kaaluda ka seda, kui hästi hakkab uus struktuur vastama meie pikaajalistele välispoliitilistele huvidele. Hetkel jääb mulje, et maailmas toimuvate muutuste mõju meie välispoliitikale pole veel lõpuni läbi analüüsitud. Aeg aga väga ei oota.

See artikkel ilmus tänases Diplomaatias.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Üks tektooniline muutus oli kindlasti Hiina vastuvõtmine WTO-sse 11. detsembril 2001. aastal.
Anonüümne ütles …
No kui me nii Euroopa sõbralikud oleme, siis me ei ole ühinenud sotsiaalhartaga? Rahvas töötab sandikopikate eest..
Seda kõigejaatamist ei saa ainult põhjendada Ida poolt tuleneva ohuga. Rahva-esindajal peab endal ka pea otsas olema ja rahvale iseseisvust tagama. Paraku me ei näe seda eriti, vaadates kuidas toimub laenuorjastamine, EL ja Venemaa viisavabastuse läbirääkimised.
Põhimõtteliselt on see kellegi külje alla pugemise jutt juba ära tüüdanud.
Tuleb toetada oma rahvast (euroopaga võrdväärsed palgad töölistele jne) ja tagada heaolu, vastasel korral ei ole riigil mingit mõtet.
Anonüümne ütles …
Parandan: Selle hartaga ühines Eesti Vabariik 4. mail 1998, riigikogus ratifitseeritud 31. mail 2000. Aga mitte täielikult. Mõned artiklid, mida ülepea on 31, on veel ratifitseerimata, mõned valikuliselt.
Näiteks: Artiklis 4, «Õigus saada õiglast töötasu», on ratifitseerimata esimene punkt, mis kohustab «tunnustama töötajate õigust saada niisugust töötasu, mis tagab neile ja nende perekondadele inimväärse elatustaseme».
Päris naeruväärne, kas pole?
Anonüümne ütles …
Ja kes sellest aru saavad, ei ole ka enam Eesti riigile patriootlikud. Sest kui riik ei kaitse rahvast, siis rahvas ei kaitse riiki. Nii nagu küla koerale, nii koer külale. Lihtne.
rtinvest ütles …
Küsimus Väliskomisjoni esimehele: kuidas selle artikli kontekstis kõlab alles mõned nädalad tagasi olnud uudis, milles mitmed meie välispoliitika asjamehed leidsid, et Eesti peaks diplomaatiliselt esindatuselt Aasias kokku hoidma?
Äkki liita sinna pigem rahasid meie ekspordi arendamise rahakotist ja suurendada meie majanduse esindatust nendes arenevates riikides.
Marko Mihkelson ütles …
RT: Aasia suunal on tuleb võtta pikem eesmärk ja püüda kasutada võimalikult erinevaid esindusvorme (saatkomdadest aukonsuliteni). Väga hea näide äridiplomaatia osas on Shanghaist, kus ühe katuse all töötavad peakonsul ja EASi esindaja.

Populaarsed postitused sellest blogist

MIHKELSON: NÄIDATA TULEB USUTAVAT JÕUDU

PUTIN VALMISTUB UKRAINALE SURMAHOOPI ANDMA

VENEMAA ON ÕPPINUD VALETAMA SAJANDEID