HIINA GLOBAALNE HAARE: KUIDAS LEIDA MODUS VIVENDI?


Me kõik teame, mida tähendab elada Ameerika Ühendriikide poolt domineeritud maailmas. Väga vähesed kujutavad aga ette, mis juhtub siis, kui Hiina hakkab ameeriklastele sarnaselt maailma mõjutama. Hiljemalt sajandi keskpaigaks on see hetk käes. Kas me oleme selleks valmis?

I

Ameerika Ühendriikide 37. president Richard Nixon oli vaevalt saanud ennast Valge maja ovaalkabinetis sisse seada, kui algasid uue administratsiooni poliitikaplaneerimise kohtumised. Ühel nendest kirjutas Nixon oma märkmetesse: “Hiina kommunistid: lähiajal – mingit muutust. Pikemas perspektiivis – me ei taha, et 800 miljonit elaksid vihases isolatsioonis. Me tahame kontakti ... (tahame) Hiinat, mis  oleks rahvusvahelise ja Vaikse ookeani kogukonna koostöösoovlik liige”. 

1969. aasta jaanuar oli aeg, kui käimasolevat Vietnami sõda püüti Pariisi rahukõneluste alustamisega lõpu suunas juhtida, kui Nõukogude Liit saatis kaks järjestikkust uurimisaparaati Veenusele ning pani maha uue rajajoone mehitatud lendudel kosmosesesse.  See oli aeg, kui Hiina tuumarelvakatsetusest oli möödunud vähem kui viis aastat ning Mao Zedong oli kultuurirevolutsiooniga taastanud kontrolli partei üle. Hiina ja Nõukogude Liidu suhted pingestusid aga mitmeid kuid väldanud piirikonfliktiks Arguni ja Amuuri jõgedel, mis jättis sügava jälje kahe kommunistliku naabri suhetesse. Normaalne suhtlus taastati alles Mihhail Gorbatšovi visiidiga 1989. aasta kevadel.

Hiina ja USA vahelised diplomaatilised suhted said alguse juba 1844. aastal, kuid Teise maailmasõja järel need katkesid. Täpsemalt öeldes tunnustas Washington Hiina liidrina kodusõjas Taivanile taandunud Chiang Kai-sheki. Pingeid Pekingiga süvendas ka Korea sõda, kus kommunistlik Hiina aitas kaasa Korea jagamisele, toetades koos Nõukogude Liiduga USA vägede tõrjumist 38. paralleelile.. 

President Nixoni ametisse asumise hetkeks oli selge, et Washington ei saa enam eirata tuumarelva omavat Hiina Rahvavabariiki. Ühendriikide strateegidele oli ilmne, et põhimõttelises vastaseisus Nõukogude Liiduga oli mõistlik teha katse suhete taastamiseks Pekingiga. Nixon usaldas selle salajase ülesande oma värskele rahvusliku julgeoleku nõunikule, 46-aastasele Henry Kissingerile.

Tegelikult oli Washington juba pikemat aega kombanud kommunistliku Hiina meelestatust suhete võimalikuks normaliseerimiseks. Diplomaatilisi kontakte korraldati Varssavis, kuid alles 1970. aasta alguses saabusid Pekingist esimesed tõsised signaalid valmisolekust kõrgemal tasemel kohtumiseks. Läks veel mõõda enam kui aasta ning 9. juulil 1971 maandus Kissingeri lennuk suure saladuskatte all Pekingis. 

Järgmise kahe päevaga pidas Kissinger Pekingis kokku 17 tundi kõnelusi Hiina peaministri Zhou Enlaiga. Sellest ajaloolisest kohtumisest on säilinud põhjalikud stenogrammid ja Kissingeri enda mälestused. See on põnev lugemine, sest peaaegu 50 aastat tagasi räägitu kajab aktuaalselt vastu ka veel täna. Kissinger tunnistas vestlusi sisse juhatades, et see on üldse esimene kord, kui USA ja Hiina liidrid räägivad teineteisega kui võrdne võrdsega. Esimesel kohtumispäeval hilise õhtutunnini kestnud vestluses ütles Zhou Enlai aga prohvetlikult, et 25 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu ei saa USA end enam käsitleda maailma hegemoonina. 

Kissinger hindas kõrgelt Zhou Enlaid, kirjeldades tema liidriomadusi ja riigimehelikkust võrdväärselt Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle’iga. Kaks meest respekteerisid teineteist kõrgelt, olgugi, et nende vanusevahe oli veerand sajandit ja ideoloogilised lähtekohad olid täielikud vastandid. See kohtumine muutis maailma, sest just siis astus Hiina esimese ettevaatliku sammu väljumaks pikaajalisest rahvusvahelisest isolatsioonist. Ilmselt ei kujutanud ei Kissinger ega ka 1972. aastal Pekingit külastanud president Nixon ette, et sellest saab ühtlasi alguse Ameerika Ühendriikide globaalse hegemoonia vaikne taandumine. Nii nagu Zhou Enlai oli ennustanud.

Tegelikult läks USA ja Hiina suhete taastamiseni veel mitmeid aastaid. Alles Deng Xiaopingi esile kerkimisega Hiina võimuladvikusse sai alguse viimane etapp diplomaatiliste suhte rajamises. 1977. aasta augustis kohtumisel USA välisminister Cyrus Vance’iga hoiatas Deng muuhulgas Ameerika Ühendriike liigse rahumeelsuse eest Nõukogude Liidu suhtes. Deng oli veendunud, et Kremlile tehtavate järeleandmiste tulemus võib olla Läänele katastroofiline. “Te lõpetate Dunkirkis,” hoiatas Deng Teise maailmasõja episoodile vihjates. Deng teadis täpselt, millistele nuppudele vajutada. Vance oli Pekingi visiidi eel kahvlis, sest pooleliolevad kõnelused strateegilise relvastuse piiramise leppe üle venelastega pani ameeriklased sundolukorda.

1978. aasta kevadel oli USA lõpuks valmis Hiinaga suhete normaliseerimisel edasi liikuma. Pikkade läbirääkimiste tulemusel leppisid pooled kaks päeva enne Hiina avanemisele ja reformidele suunanud kommunistliku partei4pleenumi algust, 16. detsembril 1978 kokku, et tunnustavad teineteist alates 1. jaanuarist 1979. USA kinnitas, et tunnistab Taivani kuulumist Hiina koosseisu, kuid jättis endale võimaluse arendada Taipeiga kaubanduslikke, kultuurilisi ja teisi kontakte.

Suhete normaliseerimine Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel oli pöördeline mitte üksnes kahe suurriigi suhetes, vaid see mõjutas kogu maailma edasist arengut. Võib olla päris kindel, et viimase neljakümne aasta globaliseerumise megatempo poleks kahe suurriigi leppimiseta ja eriti Hiina avanemiseta võimalikuks osutunud.

Tänapäeva maailmamajandust on raske ette kujutada Hiina ja USA turgude tiheda põimumiseta. Ainuüksi 1979. aastaga kolmekordistus Hiina-USA kaubavahetus, jõudes 3 miljardi dollarini. 2017. aastaks oli kaubavahetuse maht tõusnud aga juba 711 miljardi dollarini, kusjuures Hiina möödus Kanadast ja sai USA suurimaks kaubanduspartneriks. Samal ajal on Hiina kujunenud Ühendriikide suurimaks võlausaldajaks, kontrollides 2018. aasta alguseks 1,168 triljoni dollari väärtuses USA võlakirju. See teeb kokku 5,3 protsenti kogu USA võlast. Põhjuseks on hiinlaste usk dollarisse ning USA tähtsus kaubanduspartnerina.

Dengi algatatud Hiina avanemis- ja reformipoliitikal on olnud vahetu mõju tektoonilistele muutustele maailmas, sealhulgas Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele ja Lääne liiderajastu lõppemisele.  

Suhete normaliseerimine USA ja Jaapaniga võimaldas Hiinal edukalt tõrjuda Nõukogude Liidu ja viimase liitlase Vietnami ambitsioone regioonis. Hiina ja USA lähenemine sundisid omakorda Moskvat üha tõsisemalt suhtuma oma Aasia piiride kaitsmisse, mis nõudis täiendavaid kaitsekulutusi. Kui veel 1965. aastal oli Nõukogude Liidul Hiina piiri vastas 15 diviisi, siis 1982. aastaks oli see kasvanud juba viiekümne diviisini. Sealhulgas mõjutas Kaug-Ida umbes seitsmendikku kõigist Nõukogude impeeriumi riigikaitsesse suunatud ressurssidest. Analüütikud on märkinud, et Moskva kartus USA-Hiina võimalikust koostööst Afganistanis võis olla üheks põhjuseks, miks Kreml otsustas 1979. aasta detsembris alustada hukatuslikku invasiooni sellesse riiki. Samal ajal võis USA rohkem keskenduda Euroopale, jättes Aasia Hiina hooleks.

Hiina majandusreformid olid algusest peale KGB luubi all, kuigi esmalt hurjutati Moskvas Pekingit sotsialismi püha ürituse hülgamise pärast. 1982. aastal tunnistas Leonid Brežnevi järglane, KGB kauaaegne direktor Juri Andropov, et Nõukogude Liit peab arvesse võtma “vennalike riikide” kogemust majanduse reformimisel. Samal ajal hakkasid mitmed Nõukogude majandusteadlased ja analüütikud nagu Tatjana Zaslavskaja, Fjodor Burlatski ja teised tooma Hiinat eeskujuks majanduse elavdamisel. Burlatski kirjutas sellest näiteks 1982. aastal ajakirjas Novõi Mir. 

1985. aastal moodustas Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee eraldi osakonna Hiina reformiprogrammi hindamiseks ja analüüsimiseks. Katsed jäljendada Hiina kogemust stiilis – üks riik, kaks süsteemi, kukkusid Nõukogude impeeriumis kolinal kokku. Kui veel 1970. aastal oli Nõukogude Liidu majandus neli korda suurem Hiina omast, siis juba 1990-ndate alguseks oli Hiina Venemaa selja taha jätnud.

Seega võime väita, et 1978. aasta detsembris alanud Hiina reformide ajastu aitas kaasa ka Eesti iseseisvuse taastamisele veidi enam kui kümnendi jagu hiljem.

II

Dengi reformid andsid kiire tulemuse. Juba 1982. aastaks oli keskmise Hiina põllumehe sissetulek kasvanud kaks korda ja teravilja toodang oli 1984. aastal kolmandiku võrra suurem kui 1978. aastal. Positiivsed uudised tugevdasid Dengi autoriteeti ja võimaldasid tal seetõttu reformiprogrammi intensiivistada. Ainuüksi reformide esimese kümnendiga kasvas Hiina majandus kokku peaaegu kaks korda.

Hiina suurel pöördel oli korraga mitmeid põhjuseid, millest kolm näivad kõige olulisemad. Esiteks elas Hiina 1970-ndate aastate keskpaigas läbi suure liidrikriisi, kui 1976. aastal surid üksteise järel aastakümneid kommunistlikku riiki juhtinud Mao Zedong ja tema lähim kaasvõitleja, peaminister Zhou Enlai. Pärast nende surma ning Deng Xiaopingi rehabiliteerimist 1977. aastal muutus Hiina liidrite diplomaatiline käitumine järsult avatumaks ja koostööd soosivamaks. Nad hakkasid külastama teisi riike, sõlmima uusi lepinguid ja looma eeldusi Hiina väljumiseks pikaajalisest ja kurnavast isolatsioonist. Vahetult enne ajaloolist pleenumit külastas Deng Xiaoping näiteks Jaapanit, Taid, Malaisiat ja Singapuri. 

Hiina avanemispoliitika teiseks põhjuseks oli naaberriikide muljetavaldav edu majanduse arengus. Jaapan, kellega Hiina sõlmis 12. augustil 1978 rahu ja sõpruse lepingu, oli kolmekümne aastaga teinud läbi pöörase muutumise sõja kaotanud ja laostunud riigist maailma edukamaks majanduseks. Vahemikus 1950 kuni 1973 kasvas Jaapani majandus iga aasta keskmiselt 9,29 protsenti. Juba 1968. aastal oli Jaapan tõusnud Ameerika Ühendriikide järel maailma teiseks majanduseks. 

Jaapanit külastades tegi Deng korraga kahel moel ajalugu. Mitte kunagi varem Hiina ajaloos polnud ükski liider külastanud Jaapanit ega kohtunud sealse keisriga. Samuti suutis Deng üle olla lähiajaloo ühest suurimast tragöödiast, mis oli kahe naaberriigi suhted viinud katkemiseni. Kõigest 41 aastat tagasi olid jaapanlased pannud toime Nankingi veretöö, milles hukkus erinevatel andmetel kuni 300 000 hiinlast. Deng ütles selle peale, et “kuigi meie riigid on läbinud kahetsusväärse perioodi, kinnitab meie heade suhete 2000-aastane ajalugu, et see oli tõeliselt lühike aeg”. Deng ütles oma võõrustajatele, et oli iidse legendi moel tulnud Jaapanisse otsima “igavese elu allikat”. Teda huvitas kõige enam teadmine, kuidas saaks Hiina Jaapanist võimalikult rohkem kasu lõigata oma enda majanduse moderniseerimiseks.  

Aasia tiigrite ehk Singapuri, Taivani, Hong Kongi ja Lõuna-Korea moderniseerumine ning tööstuslik areng saavutasid just 1970ndatel aastatel esimese tuntava arenguhüppe. Ainuüksi selle kümnendiga kahekordistusid kõigi nelja riigi SKPd inimese kohta. 

Deng Xiaopingi üheks suurimaks vaimseks mõjutajaks, reformidele suunajaks ja hilisemaks nõustajaks oli Singapuri kauaaegne peaminister Lee Kuan Yew. Kaks meest kohtusid esimest korda 12. novembril 1978 aastal, kui Deng saabus visiidile Singapuri. Kahe riigi suhted olid siis veel väga pingelised, kuna Hiina oli lootnud pöörata valdavalt hiinakeelse Singapuri kommunismi usku.  Lee veenis Dengi mitte eksportima kommunistlikku ideoloogiat Kagu-Aasiasse. Deng kuuletus ja riikidevahelised suhted hakkasid vaikselt normaliseeruma.

1978. aastaks oli Lee Kuan Yew Singapuris võimul olnud juba 19 aastat. Selle ajaga oli Singapurist kujunenud kiiresti arenev kaasaegne linnriik. Dengile jättis eriti sügava mulje see vahe, mida ta mäletas 1920. aastast, kui ta noorukina teel Prantsusmaale oli Singapuris teinud vahepeatuse. Singapuri arengu kõrval oli Hiina majandus ja ühiskond endiselt vastakuti massilise vaesusega. 

Hiina ärkamispoliitikat kavandaval Dengil oli Lee kogemusest palju õppida. Mõlemad mehed olid ühel lainepikkusel, sest mõistsid, mida tähendab riigi ülesehitamine koloniaalikkest vabanemisel. Vahe oli üksnes nende sotsiaalpoliitilises usutunnistuses. Nagu aeg hiljem tõestas, ei mänginud see suures muutuses takistavat rolli. 

Kolmas põhjus Hiina avanemiseks oli geopoliitiline olukord, mis ühest küljest sundis Hiinat tegutsema Nõukogude Lidu huvide tõrjumiseks Ida- ja Kagu-Aasias ning teisalt kasutama soodsat hetke suhete parandamiseks naabrite ja olulisemate maailmajõududega eesotsas Ameerika Ühendriikidega. 

Hiina majanduslik areng on viimase neljakümne aastaga olnud peadpööritavalt kiire ja muljetavaldav. Ükskõik milliseid numbreid või arenguid võrrelda, igalt poolt vaatab vastu uskumatuna näiv muutus. 

Alustada võiks kasvõi sellest, et mitte kunagi varem inimkonna ajaloos pole sedavõrd lühikese ajaga õnnestunud aidata nii paljudel inimestel pääseda sügavast vaesusest. Maailmapanga arvutuste kohaselt on 1970-ndate aastate lõpust Hiinas vaesusest pääsenud rohkem kui 800 miljonit inimest, kusjuures täna elab vaesuspiirist allpool vaid 2 protsenti miljardiriigi elanikkonnast. Hiina SKP inimese kohta on neljakümne aastaga kasvanud 50 korda –  155 dollarilt 1978. aastal enam 8000 dollarini 2017. aastal.

Hiina võimud on vaesust vähendavat poliitikat ajanud teadlikult alates 1986. aastast ja kulutanud sihtprogrammidele vähemalt 70 miljardit dollarit. Lisaks sellele on tööstuse areng, linnastumine ja üldise taristu rajamine maakuivendamisest kuni teedeehituseni loonud tingimused inimeste elukvaliteedi kiireks tõusuks.  Näiteks vahemikus 1994 kuni 2000 ehitati toidu-töö programmi raames umbes 42 000 kilomeetrit kohalikke teid. Programm võimaldas teedeehituses osalenutele tasuta toitu.

Vaesuse dramaatiline vähenemine tähendas pöördvõrdeliselt keskklassi kiiret kasvu, mis omakorda mõjutas eraettevõtluse laienemist ja tarbimisbuumi. Parema elustandardi tagamine nõudis suuremaid ressursse, mis omakorda survestas Hiina valitsust olema avatum ja globaalsem.  Energianõudlus pööras Hiina juba 1991. aastal naftasaaduste importijaks ja 1996. aastal nafta importijaks. Energia- ja ka toidujulgeoleku kindlustamiseks on Hiina kasvatanud oma aktiivset diplomaatilist ja majanduslikku kohalolekut mitmetes maailma regioonides Aafrikast ja Lähis-Idast kuni Ladina-Ameerika ja maailmamere kaugemate nurkadeni.

Hiina on neljakümne aastaga integreerunud ülejäänud maailmaga viisil, mida ajalugu ei mäleta. Hiina asepeaminister Zhu Rongji rõhutas juba 1997. aastal, et “mitte kunagi varem ajaloos ei ole Hiinal olnud nii regulaarseid suhteid ja suhtlemist ülejäänud maailmaga.” Kui veel 1978. aastal oli Hiina osakaal maailmakaubanduses alla ühe protsendi, siis 2018. aastal keerleb maailmakaubandus Hiina ümber. 2003. aastal sai Hiinast maailma suurim välisinvesteeringute sihtriik, millega mööduti USAst. 1978. aastast on Hiina saanud üle 500 miljardi dollari otseinvesteeringuid, mis on kümme korda rohkem kui Jaapan vahemikus 1945-2000. 

III

Sageli unustavad kaugemad vaatlejad, et Hiina ajalugu ei alanud Mao Zedongist ega kommunistlikust riigipöördest Teise maailmasõja järel. Täpselt samuti, nagu Venemaa ajalugu ei alanud ei augustist 1991 ega ka mitte enamlaste riigipöördest 1917. 

Hiina on vanim senini eksisteeriv impeerium, mis on enam kui kahe tuhande aasta jooksul suutnud ajaloo kõigi keerdkäikude kiuste püsima jääda. Qini dünastia rajaja Qin Shi Huang ühendas Hiina ühtseks impeeriumiks 221. aastal enne meie ajaarvamist, kusjuures lühikese ajaga suudeti ehitada üle 6000 kilomeetri teid, mis oli võrreldav Rooma impeeriumiga. Vaevalt 15 aastaga kehtestati ühtne kaalu- ja mõõdusüsteem, viidi sisse ühine raha ja kirjakeel ning impeerium allutati ühtsele õigusele. Tsentraliseeritud riik ning väga professionaalne ja egalitaarne bürokraatia hoidsid impeeriumi suhteliselt homogeense ja kestlikuna läbi erinevate dünastiate. See muster on jäänud samaks ka kommunistliku partei juhitud Hiinas.

Hiina on tänu oma tsentraliseeritusele, innovaatilisusele ja rahvarohkusele olnud enamiku aja viimasest kahest tuhandest aastast maailma suurim majandus. Vahetult enne Lääne tööstusrevolutsiooni, ajal kui šoti filosoof ja majandusteadlane Adam Smith kirjutas oma eepilise “Rahvaste rikkuse” (1776), andis Hiina umbes kolmandiku maailma kogutoodangust. Smith kirjeldas oma mahukas teoses põhjalikult Hiina majandust, pidades seda läbi pika ajaloo üheks rikkamaks paigaks maailmas. Seepärast ei ole üllatav, et viimased nelikümmend aastat avanemispoliitikat on taastamas Hiina liidrirolli maailma majanduse peamise mõjutajana. See on kui loodusseadus, mida pole võimalik eirata.

Hiina rahvusliku identiteedi üks kesksemaid küsimusi on hiina tsivilisatsiooni sõltumatus muust maailmast. Teataval määral näeme seda tänapäevalgi, kui vaatamata enneolematule avatusele püüab Hiina keskvõim tsensuuri ja interneti piiramise abil kaitsta oma meele- ja kultuuriruumi võimalike väliste mõjutajate eest. Jätkuvat tsentraliseeritust sümboliseerib kasvõi seegi, et kogu Hiinas kehtib vaid üks aeg. Samal geograafilisel ulatusel on naaberriigis Venemaal neli või isegi viis erinevat ajavööndit.

Mõne aasta eest korraldatud küsitluse tulemused näitasid, et paljud tänapäeva hiinlased elaksid hea meelega Tangi dünastia (618-907 AD) alamatena. See oli aeg kui Hiina mõju ulatus 60 protsendini maailmakaubandusest. Pealinn Chang’an ehk Xian oli tõeline metropol, kus elas üle miljoni inimese ning mis oli Ida ja Lääne kohtumispaigaks. See kinnitab, et valdav osa hiinlastest näeb oma identiteedi lahutamatu osana tugevat keskvõimu ja nad on ise riigitruud alamad.

USA endine välisminister Madeleine Albright kirjeldas kunagi Hiinat kui riiki, mis on ”täiesti eraldi kategoorias – liiga suur, et ignoreerida, liiga repressiivne, et omaks võtta, raskesti mõjutatav ja väga, väga uhke”. Sellele on väga raske vastu vaielda.

Hiina kommunistlik partei on oma ainuvõimu kindlustamiseks eriti viimase kümnendiga oluliselt laiendanud oma ajaloolist perspektiivi ning otsinud sotsialistliku Hiina Unistuse propageerimiseks pidepunkte keisririigi ajastust. President Xi Jinpingi peetakse kõige natsionalistlikumaks liidriks alates kommunistide võidust kodusõjas 1949. aastal.

2017. aasta oktoobris kogunes Pekingis kommunistliku partei 19. kongressile 2600 delegaati. Partei peasekretäri ja riigi presidendi Xi Jinpingi rohkem kui 3 tundi kestnud kõnet jälgis kogu maailm. See oli sotsialistliku Hiina Unistuse manifestatsioon. 

Xi rõhutas kõnes, et Hiina peaeesmärgiks on jääda truuks oma algsetele eesmärkidele ja hoida meeles oma missiooni, hoida kõrgel Hiina eripäradega sotsialismi lippu, kindlustada otsustav võit mõõdukalt jõuka ühiskonna ehitamisel, püüelda uuel ajastul Hiina eripäradega sotsialismi suure edu suunas ja töötada väsimatult Hiina Unistuse - rahvusliku noorenemise elluviimiseks. 

“Me ei pea mehaaniliselt kopeerima teiste riikide poliitilisi süsteeme,” ütles Xi lääne demokraatiale viidates ja rääkis, et „peame tegema rohkem Hiina vaimsuse, Hiina väärtuste ja Hiina tugevuse kindlustamiseks, andmaks meie inimestele allikad kultuuriliseks ja moraalseks eeskujuks.“

Hiina pehme jõud ja kultuuri rahvusvaheline mõju on märgatavalt kasvanud. Rohkem kui 5000 aastase ajalooga on meie rahvas loonud eduka tsivilisatsiooni, andnud inimkonna arengule suure panuse ja saanud maailma üheks suureks rahvaks.

Xi pani kõnes maha kaks suurt strateegilist rajajoont. Aastaks 2035 peaks Hiinast saama innovatsiooni liider maailmas ja sajandi keskpaigaks peaks Hiina olema rahvuslikku tugevust ja rahvusvahelist mõju arvestades globaalne liider. 

Mõlemad eesmärgid tunduvad realistlikena. Juba praegu on Hiina kõrvuti USA ja Saksamaaga loonud parima innovatsiooni klastri ning 2019. aasta globaalses pingereas on Hiina 14. kohal. Eesti on seal näiteks samal ajal 24. kohal. Sajandi keskpaigaks võib aga Hiina tõepoolest omada juba sellist rahvusvahelist mõju nii majanduse, teaduse kui sõjalise potentsiaali poolest, et Pekingi sõna võib olla globaalselt kõige maksvam.

Hiina majandus on küll aeglustunud temponi, mida viimati mõõdeti 1992. aastal. Ometi on 6 protsenti majanduskasvu ikka palju enam kui lääneriikidel. See aga tähendab, et Hiina suhteline tõus jätkub kiires tempos ning uus varitsev majanduskriis võib pigem mõjutada Lääne juhtrolli kiiremat kahanemist. Hiina on tulnud viimasel 40 aastal kõigist suurematest kriisidest läbi pigem tugevamana. Eriti ilmekas on see olnud pärast eelmise kümnendi lõpu finantskrahhi, kui lääneriikide areng peatus ja Hiina vuhises kiirelt edasi.

IV

Hiinast sai kaasaegses tähenduses superriik juba ammu enne Deng Xiaopingi käivitatud reforme. 16. oktoobril 1964 pani Hiina Eestist kaks korda suuremal Lop Nuri polügoonil Gobi kõrbes toime oma esimese tuumarelvakatsetuse. Operatsioon 59-6 oli edukalt lõpule viidud ja Hiinast sai ametlikult USA, Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa järel viies tuumarelva omav riik. Sellest hetkest on ÜRO julgeolekunõukogu kõik alalised liikmed tuumariigid.

Salajase tuumaprogrammi käivitas Hiina kohe pärast Korea sõja lõppu. Esimees Mao kirjeldas 1956. aastal partei poliitbüroole koos Nõukogude Liiduga algatatud tuumaprogrammi lihtsalt: „kui sa ei taha olla praeguses maailmas kiusatud, siis sa pead seda (tuumarelva – M.M.) omama“. Tähelepanuväärne on see, et Hiina viis operatsiooni 59-6 eduka lõpuni üksi, sest 1959. aastal pingestusid suhted India ja Hiina vahel, mis omakorda tekitas lõhe Moskva ja Pekingi suhetesse. Tee tuumarelvani sai lõpuks võimalikuks tänu ameeriklaste ja eurooplaste teadmistele, mida Hiina osaliselt varastas.

Juba kolm aastat pärast esimest tuumakatsetust lõhkas Hiina Lop Nuril vesinikpommi. Nii kiiresti polnud ükski teine riik jõudnud vesinikpommi katsetuseni. Hilisemate aastate jooksul viis Hiina läbi kokku 45 tuumakatsetust, nendest viimane korraldati 1996. aasta suvel vahetult ennetuumarelvakatsetuste keelustamise leppe sõlmimist.

Hiina armee arsenalis on praegu umbes 260 tuumalõhkepead. Kanderakettide tegevusraadius ulatub kuni 14 000 kilomeetrini, kusjuures alles hiljuti on Hiina moderniseerinud oma ballistiliste rakettide arsenali.  2011. aastal kinnitas Hiina oma kaitsedoktriinis, et kasutab tuumarelva üksnes minimaalse heidutusena ega kasuta seda esimesena.

Hiina relvajõudude sihiteadlik moderniseerimine on kestnud pikemat aega, kusjuures näiteks mereväe kaasaegsele võimekusele seati eesmärgid juba kaugel 1982. aastal. Just siis avaldas kommunistliku partei ladvikusse kuulunud admiral Liu Huaqinq strateegilise visiooni, mille kohaselt pidi Hiina kolmes etapis aastani 2040 välja arendama maailmamerd kontrollida suutva ja lennukikandjate gruppidele toetuva mereväe.  

Liu visiooni viiakse edukalt ellu. USA India ja Vaikse ookeani väejuhatuse ülem admiral Davidson kinnitas 2019. aasta kevadel Honolulus NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsioonile, et Hiina suudab juba praegu edukalt opereerida nn esimeses saarestiku vööndis ehk Kamtšatka lõunatipust üle Jaapani Lõuna-Hiina mereni välja. Sajandi keskpaigas on aga Hiina tõenäoliselt võimeline konkureerima USAga vähemalt Vaiksel ookeanil domineerimise pärast. 

Hiina relvastusprogramm on eriti viimase 20 aastaga olnud sedavõrd massiivne, et juba praegu ületatakse kvantitatiivselt USA kohalolekut Ida-Aasias ja Vaiksel ookeanil. Tehnoloogiliselt jäädakse küll ameeriklastele veel alla, kuid see vahe pidevalt väheneb. Selleks kasutatakse nii investeeringuid teadus- ja arendustegevusse kui ka spionaaži. Pentagoni hiljutise raporti kohaselt on Hiina luure märgatavalt aktiviseerinud katseid omandada kõrgtehnoloogilisi lahendusi kõigis kaitsevaldkondades.

Üheks indikaatoriks Hiina globaalse suutlikkus laienemisest on nende kohalolek kosmoses.  Juba järgmise kümnendi lõpul loodab Hiina näiteks Chang’e programmi edukal läbiviimisel avada Kuul robotiseeritud jaama. Hiina relvajõudude moderniseerimine peaks lõppema 2035. aastaks ning sajandi keskpaigaks peaks Rahvavabastusarmee (PLA) olema maailma üks võimekamaid relvajõudusid. Selle eesmärgi saavutamiseks on Hiina järkjärgult kasvatanud kaitsekulusid, mis SIPRI hinnangul on praegu 1,9 protsenti SKPst. 2019. aastal kasvavad Hiina kaitsekulud enam kui 7 protsendi võrra umbes 150 miljardi dollarini. USA mõttekoja RAND hinnangul võiksid Hiina kaitsekulud tõusta 2025. aastaks 185 miljardi dollarini. Sellega oleks Hiina küll maailmas kindlalt teisel kohal, kuid jääks Ühendriikidest maha ikkagi üle kolm korra. 

President Xi Jinping ütles 2017. aasta oktoobris oma programmilises kõnes, et Hiinal peab olema armee, mis ei suuda üksnes võidelda, vaid ka võita. Ta rõhutas samas, et Hiina keskendub relvajõudude arendamisel kaitseloogikale  ja iseseisva välispoliitika kaudu rahu tagamisele. Samas ei tagane Hiina sammugi oma suveräänsuse, julgeoleku ja arenguhuvide kaitsmisel. 

Kuid ikkagi, milleks loob Hiina võiduvõimelist armeed? Esimene ja kõige olulisem ülesanne on Hiina kui ajaloolise Keskriigi ja tsivilisatsiooni mõõtmetes impeeriumi kooshoidmine ja väiksemategi ohtude tõrjumine. 

Xi Jinpingi sõnul on “kõigi Hiina inimeste jagatud püüdlustes ja Hiina rahva fundamentaalsetes huvides on lahendada Taivani küsimus Hiina täieliku taasühinemise kaudu. Me peame üleval hoidma “rahuliku taasühinemise” ja “üks riik, kaks süsteemi” põhimõtteid, töötama laheüleste suhete rahuliku arendamise nimel ja edendama protsesse Hiina rahumeelse taasühendamise suunas. /…/ Me seisame kindlalt Hiina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitsel, ja ei luba kunagi korduda rahvusliku lagunemise ajaloolisel tragöödial. Iga separatistlik aktiivsus leiab Hiina inimeste kindla ja resoluutse vastuseisu. /…/ Me ei luba kunagi kellelgi, mitte ühelgi organisatsioonil, mitte ühelgi poliitilisel partei, ükskõik millal ja millises vormis eraldada ühtegi Hiina territooriumi osa Hiinast.”

Selle eesmärgi nimel on käiku lastud kõik abinõud kodanike jälgimiseks rakendatud biomeetrilisest punktisüsteemist avaliku inforuumi kontrollini, uiguuride „ümberkasvatamisest“ kuni kommunistliku partei ainuvõimu tugevdamiseni (viimase kohta näiteks: Dokument 9, 22. aprill 2013). Kuid oma roll on siin ka rahvavabastusarmeel, kes peab esimeses järjekorras tagama eeskätt Ameerika Ühendriikide heidutamise Taivani lähistel ja Lõuna-Hiina merel.  

Hiina kaitsevõimekuse kasvu teiseks rakenduseks on aga riigi globaalsete huvide ja kriitiliselt oluliste kaubateede kaitsmine. Kümme aastat tagasi tipphetke saavutanud piraatlus Adeni lahel viis lõpuks selleni, et Hiina rajas 2017. aastal Djiboutis esimese meretaguse sõjaväebaasi oma ajaloos. See ligi 600 miljonit dollarit maksnud toetusbaas suurendas oluliselt Hiina strateegilist võimekust Aafrika Sarve ja India ookeani piirkonnas. 

Näib väga tõenäoline, et uute siiditeede rajamise ja Hiina globaalse haarde suurenemisega tekib Pekingil lähematel aastakümnetel paratamatu vajadus projitseerida oma sõjalist jõudu lisaks Djiboutile ka teistes strateegiliselt olulistes riikides või piirkondades. Tadžikistani ja Kambodžat on juba nimetatud järgmiste võimalustena.  

V

On 23. augusti 2019 ennelõuna. Hiina on just teatanud, et vastab USA ähvardustele omalt poolt mitmetel kaubagruppidele kõrgemate tariifide kehtestamisega. Kahe suurriigi vaheline kaubandussõda on muutumas üha kuumemaks. Kell näitab Washingtonis 10:59. Ameerika Ühendriikide 45. president Donald Trump teeb ühe hingetõmbega pika säutsu Twitteris. 

Ta kirjutab: “Meie riik on kaotanud, rumalalt, paljude aastate jooksul triljoneid dollareid Hiinale. Nad on varastanud meie intellektuaalset omandit sadade miljardite dollarite väärtuses aastas ja nad tahavad seda jätkata. Ma ei lase sellel juhtuda. Me ei vaja Hiinat, ausalt, oleks palju parem ilma nendeta. Suur hulk raha on teenitud ja varastatud Hiina poolt Ameerika Ühendriikidest, aasta aasta järel, aastakümneid, sellele peab tulema LÕPP. Meie Ameerika suurepärastel ettevõtetel on siinkohal kästud viivitamatult alustada alternatiivide otsimist Hiinale, sealhulgas oma ettevõtted KOJU tooma ja tootma USAs.”

Trumpi säutsule reageerisid tema jälgijad koheselt 135 tuhande like’iga. Ajakirjandus oli oodatult šokis ja terve järgnev päev arutati, millega Trump vastab ja kuidas omakorda Hiina reageerib. 

Maailma kahe suurima majanduse vahelise kaubandussõja esimesed lahingud said alguse juba 2018. aasta alguses, kui president Trump hakkas tariifide tõstmisega ellu viima oma valimislubadust – survestama Hiinat lõpetama “ebaausat kaubandust” ja tõkestama intellektuaalse omandi vargust USAst. Viimase osas ulatuvad Ühendriikide kahjud kuni 600 miljardi dollarini aastas.

Lootus, et 2001. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) liitunud Hiina järgib reegleid, avab oma turu ja teeb lõpu intellektuaalse omandi varastamisele, jäigi vaid lootuseks. Hiina on peitnud oma isepäist käitumist arengumaa staatuse taha. Samas on Peking ametlikus retoorikas alati pooldanud liberaalset kaubandussüsteemi ja soovinud selle eestseisjana näha WTO-d. Mida aeg edasi, mida rikkamaks ja enesekindlamaks on Hiina saanud, seda enam püüab ta kehtestada oma mängureegleid ja leida nende järgijateks liitlasi üle maailma.

Tegelikult tähendas Hiina liitumine siiani lääneriikide poolt domineeritud maailma kaubandussüsteemiga hoopiski globaalsete tektooniliste muutuste lõplikku vormistamist. Vaatame üht väga kõnekat trendi. 1995. aastal andsid G7 gruppi koondunud maailma juhtivad demokraatlikud tööstusriigid 45,3 protsenti globaalsest SKPst. Samal ajal suutsid seitse suurimat tõusvat majandust (Hiina, India, Brasiilia, Mehhiko, Venemaa, Indoneesia ja Türgi) anda ühtekokku 22,6 protsenti maailma SKPst. Kuid juba 2015. aastaks oli olukord kardinaalselt muutunud. G7 osakaal oli langenud 31,5 protsendile ja E7 oli tõusnud 36,3 protsendile. Konsultatsioonifirma PricewaterhouseCoopers’i hinnangul langeb sajandi keskpaigaks G7 osakaal viiendikuni ja samal ajal tõuseb E7 osakaal ostujõu alsusel peaaegu 50 protsendini globaalsest SKPst. 

Meie silme all toimub Lääne kiire taandumine globaalse dominandi rollist, millist positsiooni on hoitud rohkem kui 200 aastat alates tööstusrevolutsioonist saadik. See on šokeeriv ja harjumatu, sest veel 1990ndatel aastatel elati fukuyamalikuajukahjustuse tõttu valede ootuste lummuses. Eriti suur on tagasilöök Ameerika Ühendriikidele, mistõttu on president Trumpi käremeelsus sisepoliitiliselt isegi arusaadav. Ometi peegeldab see pigem abitust ja nõutust. Ameerika Ühendriigid on esimest korda olukorras, kus tema vastas ei ole mitte üksnes suur riik ja jõud, vaid kohati juba võimekam ja enesekindlam maailma mõjutaja. 

Ilmselt pole kaugel aeg, kus Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel võib tekkida tõsisem konfliktioht. Näiteks Taivani ümber. Ühendriikide analüütikud ennustavad sellise võimaluse tõenäosust kõrgelt juba eeloleval kümnendil. 2017. aastal määratles USA rahvusliku julgeoleku strateegia Hiina kõrvuti Venemaaga Ühendriikide suurimaks vastasjõuks.

Külma sõja õhustik Pekingi ja Washingtoni vahel ähvardab jagada maailma kaheks leeriks, mis paneb eriti keerulisse olukorda Euroopa riigid. Kuigi Euroopa Liidu ühisturg on Hiina suurim välisturg ja igapäevane kaubavahetus ulatub 1,5 miljardi euroni, on Euroopa Liit suures geopoliitilises konkurents endiselt liiga amorfne ega moodusta omaette poolust. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika on nõrk, kaitseteemadel väheveenev ja lihtne killunema, kui mängu tulevad liikmesriikide suured majandushuvid. 

Formaalsed suhted Euroopa Liidu ja Hiina vahel said alguse juba 1975. aastal. Olgugi, et kahepoolselt hoitakse dialoogi enam kui 60 erinevas valdkonnas, on Hiina oskuslikult surunud Euroopa riikidele peale eeskätt majandushuvidest lähtuva päevakorra. Sellega on näiteks Peking edukalt summutanud inimõiguste dialoogi.

Euroopa Liit pole siiani suutnud luua Hiina suunal ühtset hoiakut. Suurriigid jahivad kõik eraldi endale üha uusi miljarditesse eurodesse ulatuvaid lepinguid. Samal ajal on Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, sealhulgas ka Eesti, alates 2012. aastast allutanud ennast Hiinaga tipptasemel suhtlemisel 17+1 formaati. Euroopa Liidu liikmesriikidel on viimane aeg mõista, et igaüks eraldi on Hiina suurtele huvidele kerge saak. Hiina kasvava dominandi tasakaalustamiseks aitab üksnes ühine strateegiline hoiak.

2019. aasta kevadel avaldatud Euroopa Liidu strateegilises vaates Hiinale on rõhutatud, et kaubandussuhted saaksod töötada võrdsematel alustel, kui lääneriigid käsitleksid Hiinat kui arenenud riiki. See survestaks Pekingit võtma suuremat vastutust reeglitepõhise maailmakorra tugevdamisel. Euroopa Liit ise peab kohanema muutunud reaalsusega rahvusvahelises majanduskeskkonnas, tugevdama oma poliitikaid ja tööstuslikku baasi. Viimase puhul on Airbusi näide üks parimaid, millele võiks lisanduda edulugusid ka teistes klastrites. Vältimaks Hiina domineerimist uute tehnoloogiate valdkonnas, nagu näiteks 5G või 6G võrkude arendamises, peaks Euroopa Liit suurendama märgatavalt oma kulutusi innovatsiooni ja teadusarendusse. Euroopa peaks endalt tõsimeeli küsima: kas ühises eelarves lõviosa jagamine Euroopa põldudele on 21. sajandi väljakutseid arvestades endiselt kõige olulisem prioriteet?

Tegelikult on Euroopa Liidul olemas arvestatav mõjutushoob. Hiinale on Euroopa ühisturg mahuliselt isegi olulisema Ühendriikide omast. Samas on Euroopa Liidu edukamaks ühispoliitikaks kujunenud uute ambitsioonikate vabakaubanduslepete süsteemi kujundamine. Hiina naabrid Lõuna-Korea ja Jaapan näevad selles suurt kasutegurit. See võiks olla tugev argument Hiinaga 2013. aastast peetavatel kõikehõlmava investeeringute leppe läbirääkimistel. 

Kuid veelgi mõjusam viis lääneriikidele Hiinaga pikemaajaliselt toimiva modus vivendirajamiseks oleks suurem transatlantiline ühtsus läbi kõikehõlmava vabakaubandusruumi loomise. Tõsi, lähiajal näib see utoopiana. Nagu selgus 16. augustil 2019 New Hampshire’i osariigis Manchesteris peetud kihutuskõnest, peab president Trump Euroopa Liitu kaubandusküsimustes isegi halvemaks kui Hiinat. Kasumi-kahjumi loogika segab Trumpil mõistmast ühistele väärtustele rajatud liitlasruumi tähtsust murdeajastu maailmas. Ometi ei saa temagi lõpuks loodusseaduste vastu. Kahju on vaid kaotatud ajast. 

Atlandiülesest kaubandusest sõltub juba praegu vähemalt 15 miljonit töökohta ning majanduse jätkuva rahvusvahelistumisega see number üksnes kasvab. Euroopa Liit, Kanada ja Ameerika Ühendriigid moodustavad kokku poole maailma tarbimisest ning umbes kolmandiku ostujõu alusel arvutatavast SKPst. Lisaks on turgusid siduvaks näiteks seegi, et 54 protsenti USAsse tehtavatest investeeringutest tuleb Euroopa Liidust ja 64 protsenti USA välisinvesteeringutest läheb Euroopa Liitu. 

Enam kui 800 miljoni elanikuga ühisturg looks Läänele majandusliku turvaruumi, aitaks paremini kohanduda Hiina tõusuga ja võimaldaks oluliselt paremini mõjutada uusi standardeid robotiseerumise ja biotehnoloogia ajastul. 
Paremas tasakaalus maailm võimaldaks hoopis tulemuslikumalt tegeleda selliste globaalsete väljakutsetega nagu kliima soojenemine või rahvastiku juurdekasvuga üha olulisemaks muutuva kestliku arengu tagamisega. 

Artikkel ilmus kuukirjas Diplomaatia, september 2019.




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?