KAS OLGAL ON VENEMAAL TULEVIKKU?


17-aastane Moskva ajakirjandustudeng Olga Misik sai juuli lõpus korrapealt üle ilma tuntuks. Vabasid valimisi taotlenud meeleavaldusel istus Olga kartmatult Vene erimiilitsa ees tänaval maas ja luges kõval häälel ette oma kodumaa põhiseadust. Eriti seda osa, kus on juttu kodanike õigusest meelsusvabadusele. 

Meedia tegi Olgast kiirelt Moskva uute rahutuste sümboli. Ta jagas intervjuusid, rääkis sellest, mis teda tänavale tõi ning avas põlvkondade vahelise konflikti olemuse. Olga isa on president Putini veendunud toetaja.

Olga sündis siis, kui Putin oli võimul olnud juba kolm aastat. Ta on käinud lasteaias, koolis ja on alustanud õpinguid Moskva ülikoolis, kuid riigi eesotsas on ikka seesama mees – Putin. Olga on üks tema enda tuhandetest eakaaslastest, Youtube’i põlvkonna tiinidest, kes tunnetavad sügavat vastuolu nende endi (tuleviku)ootuste ja tegelikkuse vahel. Vabadus ise otsustada ja valikuid teha on nendele sedavõrd oluline, et see ületab hirmu olla lämmatatud politseiterroriga.  

 „Meie maal toimub kohtuta hukkamisi nagu vooluliinil, „uue 1937. aasta“ ohvreid on juba tuhandeid. Me rahustame end sellega, et tegemist on esialgu kõigest Tšetšeenia 1937. aastaga, ega meieni ometi välja ei jõuta. Nii arvata on väär ja kergemeelne. Riigis valitseb inimvihkajalik ideoloogia.“ Need read kirjutas ajakirjanik Anna Politkovskaja juba siis, kui Olga oli alles imik. Kahjuks kinnitas Anna oma enda kurva saatusega nende traagiliste sõnade prohvetlikkust. Politkovskaja tapeti 2006. aasta sügisel oma kodutrepil.

Ma eeldan, et ajakirjanikuks õppides teab Olga hästi Politkovskaja saatust. Ilmselt aimab ta sedagi, et Venemaad muuta on pööraselt keeruline kui mitte võimatuna tunduv ülesanne. Nooruslik idealism võib peagi asenduda igapäevaelu paratamatu pragmatismiga või murduda võimude väsitava terrori all. Täpselt nii, nagu see on juhtunud Putini ajastul telekanalite allutamisest alates.

Olga sugused noored, kes justkui mingi nähtamatu jõu (ja selleks ei ole USA Luure Keskagentuur, nagu hurjutavad võimud) ajel ujuvad mentaalsele ja füüsilisele terrorile alla andnud rahvahulgale vastu, väljendavad oma puutumatuses ja julguses lootust vabaduse ideaalide kestmisest Venemaal.

Ilmselt teab Olga oma kunagiste koolikaaslaste pealt, et suurem osa tema enda eakaaslastest eelistab uskuda Putinit, austab Stalinit ja ülistab Suurt Venemaad. Selles ei saa noori süüdistada, sest propagandistliku ajalookäsitlusega koolis ja massimeediaga zombistatud kodus on keeruline leida allikat või tuge vabale mõtlemisele.  

Ometi kinnitab Olga oma tegevusega või näiteks praeguste Moskva meeleavaldustega uue demokraatliku liidrina tuntuks saanud 31-aastane Ljubov Sobol seda, et Venemaa tulevikul võib ikkagi olla alternatiiv Putini režiimile. Olga tulevik Venemaal on keeruline, kuid see oleks keerulisem, kui poleks Olgat ennast, Ljubovi ja teisi kartmatuid noori. 

Võimud on hirmul ega kohku tagasi politseiterrori rakendamisest. Senini on jõud olnud argumendiks ja vägivald on summutanud rahumeelse vastuhaku. Kaadrid sellest, kuidas eriüksuslased peksavad noort naist kõhtu või väänavad invaliidil käsi selja taha, sütitavad tilk tilga haaval ühiskonnas viha ja vastumeelsust. Milleni see viib, teab vaid tulevik.

Sattusin hiljuti sotsiaalmeedias nägema üht lühiintervjuud 82-aastase moskvalanna Tamaraga, kes rääkis raadiole Vabadus sellest, miks ta nii kõrges eas on tulnud tänavale Putini vastu meelt avaldama. Veel 2012. aastani oli Putin olnud temale suureks kangelaseks. Kuid siis sai see usk päevapealt otsa. Ta oli Bolotnaja sündmuste ajal tulnud lihtsalt pealt vaatama, mille vastu inimesed protestivad, kuid oli ise kogemata saanud mööduvalt politsei eriüksuslaselt tugeva rusikahoobi südamesse. Täna on tal vaid üks sõnum – Putin = sõda, vargus, korruptsioon.

Tamara on veendunud, et Putini võim tugineb vägivallal ja sõjal ning tal on kahju, et kogu maailm vihkab sellepärast Venemaad. Seda räägib oma elus palju näinud naine, kes sündis Nõukogude impeeriumi kõige kurjakuulutavamal aastal  - 1937. aastal, millest metafoorina kirjutas Anna Politkovskaja enne oma surma.

Olga võib olla alles õpib üli- või elukoolis tundma seda, mis takistab Vene võimudel austamast oma enda riigi põhiseadust. Ta loodetavasti avastab, et autoritaarsuse sügavad juured ning elanikkonna allaheitlik riigitruu meel annavad kokku võimsa hoova president Putinile oma võimutäiust teostada. Seda imekspandavam on see, et Venemaal on kõige kiuste inimesi, kes ei karda seista vaba sõna ja meele eest. Juba aastaid raskeid kaitselahinguid pidav demokraatlik Lääs ei tohiks sellele mingil juhul läbi sõrmede vaadata.     

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IRAANI LÕKS

EESTI VÄLISPOLIITIKA HETKESEISUST

KAS EKRE SOOVIB TÕESTI EESTI VENESTAMIST?