Põhja-Euroopast võib saada uus kasvumootor

Eestil on kujunenud suurepärane võimalus oma heast eelarvedistsipliinist, madalast võlakoormusest ja toimivatest e-lahendustest lähtuvaid arengueeliseid kasutades mitte tuimalt üle võtta Põhjala mudelit, mis elanikkonna vananedes vajab niigi uuendamist, vaid kujundada koos partneritega 21. sajandi globaalsele konkurentsile vastupidava ja eduka regiooni.

Viimasel paaril aastal peaasjalikult läänemaailma raputanud finantskriis avas Euroopas mitmed mädapaised ning näitas ilmekalt, et üldise heaolu tagatiseta upitamise inerts on paljud riigid surunud globaalse majanduse konkurentsirallis koormava võlahunniku alla.

Euroopa majanduse probleemid on seotud mitte niivõrd ühenduseülestest kitsaskohtadest, kuigi ka neid on märkimisväärsel hulgal (siseturu tõketest kuni teadus- ja arendustegevuse vähene rahastamiseni võrreldes näiteks põllumajandusega), vaid eeskätt ühe või teise riigi sisepoliitilistest otsustest ning ühenduse enda seatud mängureeglite eiramisest.

Samas on päris selge, et Euroopa riikide pikaajaline edu tänases rahvusvahelises konkurentsis (eriti Hiina, India, Brasiilia tõusu silmas pidades) on seotud ühenduse enda võimekusega käesolevast kriisist tugevamana väljuda.

Seepärast on täiesti loomulik, et Euroopa Liidus on kujunemas uued tõukekeskused, kellel on kriisist kiiremaks väljumiseks kas paremad eelised, toimivad lahendused või soodne tervikkeskkond.

Nii pole imestada, et jaanuaris Londonis toimunud üheksa Põhjala riigi (lisaks võõrustajale Island, Norra, Soome, Rootsi, Taani, Eesti, Läti ja Leedu) peaministrite ja neid saatnud ekspertide kohtumisel kutsus David Cameron oma kolleege olema uue majanduskasvu avangardiks.

Briti peaminister läks veelgi kaugemale ning rääkis lausa Põhja-Euroopa alliansi moodustamisest. Analüütikud pöörasid kiiresti tähelepanu sellele, et üheksa riigi seas on vaid kaks euroala riiki (Soome ja Eesti), kaks riiki ei kuulu Euroopa Liitu (Island ja Norra), kahel on lähiajaloost mõningaid probleeme lahendada (Island ja Suurbritannia) ning mõned kohtumisel osalenud riigid on tuntud euroskeptikutena (Suurbritannia ja Norra). Seepeale tehti ajakirjanduses isegi järeldusi, et tegemist on justkui vastukaalu moodustamise katsega Euroopa traditsioonilistele tuumikriikidele.

Tegelikult ei maksa selle kohtumise taga näha uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas. Pigem vastupidi – ajalooliselt paljudes küsimustes sarnaselt mõtlevate riiki koostöö on toiminud juba pikemat aega. Põhjala ja Balti riikide kokkusaamised niinimetatud NB8 formaadis on kujunenud viimase kümnendi sees heaks traditsiooniks nii valitsuste, parlamentide kui teiste otsustustasandite koostöös. Ka Downing Street 10 on aeg-ajalt huvi tundnud koostöö edendamisest Põhjala liidritega eeskätt Euroopa Liidu raames.

Pigem võiks Londoni kohtumist iseloomustada läbi Cameroni peamise huvi – eeskätt rohelistele tehnoloogiatele ning vabaturupõhimõtetele rajaneva ning majanduskasvule suunatud omavahelise kaubanduse ning investeerimiskoostöö süvendamise.

Justkui selle kinnituseks sõlmisid Londoni kohtumise järel Briti ja Norra peaministrid lepingu ühe miljardi naelsterlingi väärtuses, mille alusel Norra osaleb Põhjamerre rajatava tuulepargi investeeringutes. Lisaks on Norra kavandamas veel 30 miljardi naela paigutamist teistesse tuuleparkidesse.

Kohtumise eriline miljöö Ida-Londoni kunstigaleriis rõhutas põhjamaist kargust ning tehnoloogilist edu. Kui sümbolistlik foon kõrvale jätta, siis tegelikult on Eestil sellisest koostöövõimalusest kõrvuti teistega vaid võita. Eriti arvestades, et juba pikka aega on meie juhtivad kaubanduspartnerid Rootsi ja Soome.

Põhjala riikide üldiselt jagatud finantsdistsipliin, kõrge tehnoloogiline areng, hästi haritud tööjõud ning tervikuna efektiivne riigivalitsemine on vaieldamatult head eeldused parema sünergia tekitamiseks olemasoleva potentsiaali kasutamisel.

Selleks on erinevaid võimalusi ja vahendeid. Olgu selleks siis Norra näitel otseinvesteeringud või ettevõtluskeskkonna ühtlane lihtsustamine. Meie vahetus naabruses on selleks kindlasti ka Läänemere strateegia, mille kaudu on võimalik konkreetsetele projektidele panustades oluliselt tasandada meievahelisi pisitõkkeid.

Miks ei võiks eeloleval kümnendil Põhjalast saada hea eeskuju laiemale Euroopale ja miks mitte ka kaugemale kunstlike tõketeta ning digitaalseid lahendusi kasutavast ühisest vabaturust. Ma arvan, et selle nimel tasub pingutada.


Artikkel ilmus tänases Äripäevas.