Tartu rahu aastapäev ja Eesti-Vene tänased suhted

Täna möödub 91 aastat Tartu rahu sõlmimisest Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Selle dokumendi tähendust meie iseseisva riikluse tekkel on väga raske ülehinnata. Korduvalt on seda nimetatud Eesti sünnitunnistuseks, mistõttu sageli esitatud küsimused leppe kehtivusest või mittekehtivusest on pigem retoorilised. Tartu rahuleppe ajalooline tähendus on iseseisvale Eestile püsiv ning aegumatu.

Ma olen suuresti nõus meie suursaadikuga Moskvas Simmu Tiigiga, kes avaldas tänases Eesti Päevalehes Jaanus Piirsalu küsimustele vastates arvamust, et Eesti-Vene suhted on täna ehk rahulikumad kui paljudel varasematel aastatel. Tõepoolest, diplomaatilisel tasandil on toimumas vaikne edasiliikumine, Vene turistide arv on tõusuteel ning Venemaa on Rootsi ja Soome järel meie kolmas kaubanduspartner.

Siit võiks ju küsida, et mis takistab poliitilisel tipptasandil suhete silumist ning aastaid oodanud kahepoolsete lepete lõppvormistamist. Tahan rõhutada, et Eesti erinevad koalitsioonid, kus on osalised olnud kõik meie suuremad parteid, on läbi aegade püüelnud heanaaberlike suhete suunas Venemaaga. Poliitilisest tahtest ja selle nimel tehtavatest sammudest pole Eestis kunagi puudust olnud. Seepärast ei saa kunagi väga tõsiselt võtta neid hüüatusi, et ikka on Eesti see, kellel soov ja sammud puudu. Ma olen veendunud, et kui Venemaa valitsus seda sooviks, võiksid paljud probleemid meie kahepoolsetes suhetes (piirijärjekordadest majanduslepeteni) liikuda tunduvalt kiiremini lahenduste suunas.

Venemaa on viimasel ajal viidanud, et kahepoolsete suhete suurimaks komistuskiviks on puuduv piirilepe. Loomulikult oleks ju mõistlik, et kahel naaberriigil on korrektselt ja vastastikku tunnustatavalt lahendatud piiriprobleemid. Paraku peab tunnistama, et ka siin on täna pigem küsimus meie Vene kolleegide otsuse taga.

Teatavasti kuus aastat tagasi sõlmitud piirilepe ratifitseeriti Eesti parlamendis ülikiire tempoga. Sellega väljendas eeskätt toonane Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon soovi küsimus päevakorralt  taandada. Sageli on meilgi segamini aetud, et Riigikogu olla justkui lepet omatahtsi muutnud. Need, kes seda väidavad või levitavad, on asjatundmatud või pole lihtsalt viitsinud toimunut enesele lahti seletada.

Riigikogu ratifitseeris maismaa ja merepiiri lepingud Venemaaga täpselt selliselt, nagu välisministrid olid need 18. mail 2005 Moskvas alla kirjutanud. Leppe ratifitseerimise seaduses tehti viited Tartu rahuleppele, meie enda parlamendi juba varem vastuvõetud dokumentidele ning Eesti põhiseadusele. Kui hoolikalt lugeda, siis ei leia sealt sõnagi sellest, mida võiks kuidagigi nimetada territoriaalsetele nõudmistele uksepaotamiseks.

Venemaa juhtkonna reaktsioon võtta allkiri leppelt tagasi oli ootamatu isegi Vene enda tipp-poliitikutele. Ka Eestis leidus kiiresti neid, kes pidasid ratifitseerimisseaduse teksti mõttetuks ning diplomaatiliselt kohatuks või pretsedendituks. 

Rahvusvahelises praktikas on väga erinevaid näiteid sellest, kuidas riigid toimivad erineva kaaluga leppeid ratifitseerides. Üks hilisem ja võib olla meie kontekstis kõige ilmekam näide pärineb eelmisest kuust, kui Venemaa Riigiduuma ratifitseeris START leppe Ameerika Ühendriikidega. Ratifitseerimisseaduse juurde lisati seejuures koguni kaks poliitilist avaldust, milles viidati konkreetselt tingimustele, mille tõttu võib Venemaa leppes osalemise peatada. 

Seega ei saa kuidagi väita, nagu Eesti parlamendi suveräänne õigus seadusi vastu võtta, sealhulgas ka rahvusvahelisi leppeid ratifitseerides, oleks vastuolus diplomaatilise tava või käitumisega. Täpselt sama suveräänne õigus on ka näiteks Vene Riigiduumal, mille kinnituseks on eelpool toodud vihje.

Eesti on omalt poolt teinud vajalikud sammud piirileppe jõustamiseks. Kui Venemaa leiab, et piirilepe on oluline küsimus kahepoolsete suhete edendamisel (mis ju iseenesest täiesti arusaadav), siis pole midagi lihtsamat, kui järgida meie eeskuju. Samas tahaksin rõhutada, et diplomaatias ei tohiks kunagi olla võimatuna näivaid ülesandeid.