NATO-Vene suhetest
Postimees avaldas eile julgeolekuanalüütiku Eerik-Niiles Krossi kriitilise artikli NATO ja Venemaa suhetest, mis on tekitanud väga vajaliku arutelu. Alljärgnevas on mõned minu mõtted seoses Krossi artiklis käsitletuga.
Minu arvates on NATO-Vene suhetes väga palju soovmõtlemist ja seda mõlemalt poolelt. NATOs arvatakse, et Vene-Gruusia sõda oli pigem Tbilisi probleem ning Bukaresti tippkohtumise ebaõnnestumine on ajalugu. Samas usutakse, et Venemaa pole üldse nii agressiivne kui seda tema sõjalised õppused või ametlikud doktriinid välja näitavad. Venemaal aga arvatakse, et NATO on suuresti minevik ning euroatlandi ühtsusest on järel vaid mälestus. Mõlemas lähenemises on tubli annus ohtlikku eksirännakut, mis võib ühel hetkel muutuda väga tõsiseks konfliktialgeks.
NATO-Vene strateegiliste suhete või partnerluse aluseks ei saa olla mitte ühine koostöö kusagil Afganistanis, mis on nii või teisiti ajutise iseloomuga ja kus Venemaa on vaid kõrvaltvaataja, vaid ühiste väärtuste ning õigusriigi põhimõtete rõhutamine. NATOl saab Venemaaga olla usaldusväärne suhe vaid siis, kui Venemaa asub tegelike demokraatlike reformide teele ning jätab oma naabrid lõpuks ometi rahule.
Nii Euroopal kui USAl puudub täna Venemaa-poliitika. Täpsemini öeldes puudub järjekindel ning ka Moskvale arusaadav poliitika. Kord räägitakse, et suhted pole enam kui "business as usual", siis räägitakse midagi Venemaa energiarelvast ometi kahepoolseid tehinguid edasi tehes ja äkki jõutakse ümberlülitusnupuni.
Venemaa välispoliitika alates Vladimir Putini kõnest Müncheni 2007. aasta veebruaris on seevastu olnud väga järjekindel: euroatlandi ühtsus tuleb lõhestada, Euroopa Liit ja NATO marginaliseerida ning selle pinnalt luua Moskvale domineerimisväli suhetes lääneriikidega.
Lääneriikide edukas poliitika Venemaa suunal saab olla võimalik vaid ühise, solidaarse ning järjekindla käitumise kaudu. Lahendada tuleb probleeme seal, kus need on võimalikud ja kus pooled on selleks valmis. Kaasa arvatud Eesti ja Vene suhetes. Samas aga tuleb mõista, et Venemaa klassikaline zero-sum diplomaatiale ei saa vastet pakkuda vaid pehme ja pideva järeleandmistaktikaga. See ei anna loodetud tulemusi.
Tuleval nädalal saavad Riigikogu komisjonid viimase informatsiooni Eesti seisukohtadest seoses NATO Lissaboni tippkohtumisega. Ma olen nõus, et meie avalikus arutelus on meie julgeolekule ülitähtsale teemale pühendatud vähem tähelepanu kui võiks. Ma kutsun siinkohal üles ka meie ajutrustide mõtlejaid kaasa rääkima ning oma seisukohti avaldama. Küsimus ei ole mitte üksnes NATO strateegilises kontseptsioonis, vaid kogu euroatlandi väljal toimuvas.
Kommentaarid
Näiteks nii kirjutab Rasmussen oma Facebooki lehel:
the time has come for a fresh start in NATO Russia relations
.....
Hea Mihkelson. Vahepeal on juhtunud see, et lääne kirjandus arutleb täiesti tõsimeeli VFi NATOga liitumisel... selle ideega on välja astunud näiteks mõned Saksamaa poliitikud, ja mitte ainult nemad.
Aga teil siin ikka ja jälle seesama vana laul.
Maailm muutub, teate seda ? Maailm muutub, inimesed muutuvad, Venemaa muutub, aga teie ? Kas russofoobia on nii magus ?
..
ma arvan, et VF on väga oluliselt muutunud. Esiteks, võrreldes jeltsiniaegse perioodiga, on muutunud suhtumine riigi rahaasjadesse. Kui Jeltsini ajal parseldati põhiliselt kogu riigivara maha, siis nüüd jookseb raha ilusti riigi rahakoti sisse. Kas siis see ei ole muutus ?
Teine tuleneb esimesest - on kasvanud VF jõukus ja enesekindlus.
Kolmandaks on seoses esimeste kahe punktiga muutunud ka välismaailma shtumine VFisse. Kas siis te tõesti seda ei näe, või ei soovi te seda näha - aga see on juba teie isiklik probleem.
...
Teiseks- loomulikult on Venemaa enesekindlus kasvanud, kuid kahjuks kipub selle sisuks olema revisionism välispoliitikas ning traditsionalism siseriiklikus poliitikas. Kirjutan sellest peagi Varrakus ilmuvas raamatus, kus võtan kokku oma arusaamise naaberriigis toimunust viimase 30 aasta jooksul.
Kolmandaks - on täiesti loomulik, et Venemaaga tuleb leida võimalusi koostööks. Tegemist ju maailma ühe suurmõjutajaga. Ka Eestil on siin arusaadav huvi. Küsimus on vaid selles, mis on selle koostöö sisuks ning kuivõrd vastastikustest huvidest on see lähtuv.
..
no näete - siin te tunnistate, et Venemaa majandus on kasvanud. Meie arutelu kontekstis ei ole ju sisuliselt tähtis, mille arvelt, teie ju siin ei soovinud nõustuda sellega, et Venemaal leidsid aset üleüldse mingid muutused. See, et gaasi arvelt, on ühelt poolt mitte eriti hea, teisalt aga vaadates Jeltsini ajal suurem osa gaasi/nafta müügist laekus kuhuiganes, kuid mitte riigi rahataskusse. Kas siis Putini poolt läbiviidud riigikassa täiendamise korrastamine ei ole teie arvate suur pluss, võrreldes jeltsiniaegse bardakkiga ?
..
teises punktis - VF enesekindlus on kasvanud, ka see on hea. Riiik soovib ja on suuteline oma sõna ütlema teiste riikide sekka - mis selles halba on ? Kuid mis veelgi olulisem -kui Jeltsini ajal teised riigid suhtusid VFisse üleolevalt tänu VF ebaenesekindluse ja nõrkusega, siis uuel ajal just need välisriigid esimestena initsieerivad kontakte. Kas te siis vahet ei soovi või ei suuda näha, teie, raamatute autor ?
..
Ja kas te endiselt teete minule suured silmad vastu, kui mina ütlen , et ajad on muutunud ja VF on muutunud, kui te olete sisuliselt oma tekstis minuga juba nõustunud ?
Ja kas russofoobia on tõesti nii magus ?
Hr Mihkelsoni jutu iva on selles, et niikaua kuni Moskvast vaadatakse maailma läbi "nõukogude Liidu prillide", ei saa rääkida mingist läbimurdelisest koostööst lääne mitmesuguste organisatsioonidega.
Isiklikult arvan, et mingit reaalset muutust moskva välispoliitikas ei toimu enne kui on võimult lahkunud "putini põlvkond" - 50ndates eluaastates mehed, enamasti jõustruktuuride taustaga, kelle haridus ja arusaamad pärinevad sügavast stagnaajast ( mailma koheldakse endiselt kui vaenlast ja poliitilises mõtlemises domineerib endiselt "sõda USAga") ja kes pole siiani leppinud sellega, et nõukogude liitu ei ole enam ja ei suuda aru saada, et venemaal puuduvad ressursid et täita "nõukogude liidu kohta".
Salasilm
..
saab ikka, valetate. Kui lääne organisatsioonid ise pakkuvad VFile osalemist kaitsekilbis - siis on see väga sisuline ja oluline muutus. Kui teie ja Mehkelson julgeksite ise endale tõtt tunnistada - siis see tähendab, et lääne organisatsioonid ei näe VFis sõjalist ohtu.
Objektiivne reaalsus on järgmine - läänemaailm üldiselt elab uues ajas. Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, teised, ka USA, lähtuvad uuest mudelist, sest näevad aset leidnud muutusi.
Teatud Eesti poliitikud või vaatlejad neid muutusi Venemaal ja lääne suhtumises näha ei soovi, ja vähe sellest, püüavad veel lääne poliitikuid / vaatlejaid pöörata oma usku. Mis kasu selles ?
Ma lausa imestan: sõnadel te isegi räägite vajadusest teha koostööd VFiga, aga faktiliselt tegelete kaigaste kodaratesse viskamisega.
Miks venemaa ei taha raketikilpi poolas näha? sellepärast et tegemist oleks USA investeeringuga poolasse ja kui ajad muutuks ärevaks, võib see olla üks argumente, miks NATO ka tegelikkuses peaks Poolale appi minema.
Samuti lootsid venelased et äkki annaks nn. ühisprojekti kaudu endale mingit tehnikat ja know how'd sahkerdada.
kolmas venemaa kaalutlus oli: kui meie koostööprojektist ära ütlete, jääte piinlikku olukorda seal läänes: ise räägite pidevalt koostööst, aga kui meie pakume, siis ei kõlba.
Neljandaks, kõige olulisem punkt on, kuivõrd siiralt Moskvas seda koostööprojekti üldse võeti - lõppeks on Venemaa Iraani müünud kõvasti (tuuma)tehnikat ja tahaks seda edaspidigi teha, seega on küsitav, miks peaks Kreml tahtma Iraanile raketikilbi näol järsku hakata vastu töötama.
Salasilm
Ka Rasmusseni viimane visiit Moskvasse on selle tõestuseks.
Kui Mihkelson ütleb, et rääkida VF tugevnemisest ja läänemaailma muutunud suhtumisest VFisse on demagoogia, siis Rasmusseni visiit , minu arust, tõestab minu sõnu väga veenvalt.
Ja rasmussen ei käind Moskvas mitte sellepärast et "suure ja tugeva venemaaga tuleb nüüd arvestada" vaid Kremlist tuli kutse - meil on koduõuel probleemid, mille lahendamiseks oleme nõus NATOga afghanistanis kitsas valdkonnas - narkokaubanduse likvideerimine - koostööd tegema.
Salasilm
..
ah lõpetage nüüd ära. Teie soovite ilmselt et teie sõna jääks viimaseks. VF osutas abi NATOle Afg. sõjas juba ammu enne seda, võimaldades näiteks transpordikoridori.
Teie ignoreerite seda, et Rasmussen käis Moskvas kooskõlastamas eelseisva Lissaboni kohtumise tingimusi, ja resultaadiks on Medvedevi nõusolek isiklikult osaleda Lissabonis. Nagu te võite ise aru saada, just nende dialoogi käigus Moskvas sündis see, mis pööras Medvedevi isikliku visiidi kasuks. Ilmselt, Rasmusseni suust kõlas mingi huvitav initsiatiiv.
Kusjuures algselt oli eesmärgiks "positiivne hõlmamine": võtta venemaa igalepoole vastu, kuna nii on venemaad võimalik ka mõjutada ja "hajutada Kremli külmast sõjast pärinevat hirmu NATO ees."
tegelt praktikas käib üks suur lehmakauplemine: vene poolse transpordikoridori osa eest lubati omal ajal pikendada vene "rahuvalvajate" mandaati gruusias.
loomulikult, nii NATO kui eraldi USA kui Lääne Euroopa suurriigid üritavad sel Lissaboni kohtumisel Venemaale igasugu projekte maha müüa. Aga mitte sellepärast et "venemaa on saanud suureks ja võimsaks" vaid ikka sellepärast et angloameerika-euroopal kipub ressursse nappima ja püütakse leida liitlasi. Näete isegi, hädaga kõlbab ka Talibaniga ( küll mõõdukamate fraktsioonidega) läbi rääkida.
ja loomulikult, seoses narkoäri ja Kaukasiasse sisse imbuvate islamiradikaalidega on ka Moskval tekkinud huvi, et Afghanistanis mingi stabiilsem võim tekiks.
(muidu oli suhtumine, et tore kui NATO afghanistanis verest tühjaks jookseb)
Jeltsini ajal oli siseprobleeme nii palju, et ühtselt juhitud riiklikku välispoliitikat lihtsalt ei olnud.
NATO-Venemaal on äkitse tekkinud ühine valupunkt ja neid kirjutisi on juba loetud, kus loodetakse et "äkki annab selle pealt midagi edasi arendada"
Hr Mihkelson on lihtsalt selle kohapealt skeptiline.
Salasilm
VF on muutunud rahaliselt jõukamaks Putini ajal, ta on suutnud lahendada Putini ajal nii palju siseprobleeme, et on tekkinud mahti tegeleda välisprobleemidega, täielik ignorantsus nõrga jeltsiniaegse VF suhtes on asendunud koostööga, konsultatsioonidega, vastastike huvide arvestamisega.
Aga teisitimõtlejad on näiteks need, kes ei olnud nõus Pronksmehe üleviimisega.
Meil siin Eestis esinevad samad asjad, aga väiksemas mastaabis. Nii et ärge demagoogitsege.
Rahvaesindaja. Sealjuures väärikalt tasustatud, et oma tööd RAHVAGA teeks.
Tõnis Bleive
(Mul isegi ajakirjaniku meiliaadress tungis eelnevasse kommentaari)
Sellepärast ei saa sellele nii mustvalgelt läheneda.
Tegelane, kes end tutvustama ei vaevu, räägib väga arukat juttu - ta ei õigusta näpuotsagi võrra Vene režiimi, ta räägib Venemaa mõjukuse kasvust.
Ma ei läheks Rasmusseni asemel Moskvasse, kus alles hiljuti ajakirjanik pea surnuks peksti, naeratades Medvedjeviga kätt suruma.
Ma tõstaks näiteks meie liiduvabariigi EL-i asjade komisjoni juhina NATO juhtide peale häält. Meil on ju see õigus?
Teiseks. Miks Sa kunagi ei räägi suhteliselt sarnasest olukorrast Eestis? Tõsi, seestpoolt paistab asi alati teistsugusena, kuid Sinu tasemelt ootame ka võimekust kõrvalpilguks!
Räägime näiteks KaPo-st. Millega põhjendad selle organisatsiooni jõhkrat omavoli (Madissonist Keskerakonnani, Iseseisvusparteist loomakaitsjateni jne. jne.)?
Kuidas on võimalik, et KaPo-t kontrolliva Riigikogu erikomisjoni esimees saab olla niivõrd manipuleeritav, nagu ilmnes juba ülemöödunud, eriti aga eelmise aasta Äripäeva käsitluses?
Kõik eelnev on näited. Arvan, et tabad mõtte.
Tõnis