Meri konverents oli ekstraklass

Paari tunni eest Radissonis lõppenud Lennart Meri konverents oli tõeline ekstraklass. Leidsin veelkord kinnitust oma aastatagusele mõttele, et tänu Kadri ja ta kolleegide pingutustele on Eesti saanud suurepärase rahvusvahelise foorumi, mis teeb silmad ette paljudele samasugustele üritustele.

Igatahes peaksid korraldajad ja konverentsi toetajad täna julgelt mõtlema tulevikule, et traditsiooni mitte ainult et hoida, vaid hoopis süvendada. Kahjuks sain ise osa ehk pooltest paneelidest. Samas olid kõik väga head. Veelkord, kiitus Kadri&Co!!

Miks Medvedev viivitab ordeniga?

Nõukogude Liidu kangelane Arnold Meri sai oma surma järel erakordse tähelepanu osaliseks. Mitte kõik sarnase kuldtähekese omanikud ei pälvi viivitamatut Kremli kaastunnet.

Samal ajal, kui Meri sai postuumselt president Medvedevilt ordeni, tapeti Venemaa kangelane Sulim Jamadajev Dubais kui lihtsalt prügikala.

Üleüldine "jaht" Tšetšeenia mõjukale Jamadajevite klannile algas juba eelmise aasta septembris, kui sisuliselt peaminister Putini akende all lasti päise päeva ajal maha Sulimi vend, endine duumasaadik Ruslan. Ka tema oli Venemaa kangelane.

Seega pole mitte kõik Venemaa (elik Nõukogude Liidu) kangelased võrdsed. Mõned võib keegi hävitada silmagi pilgutamata. Muide, Ruslani tapmises pole kedagi minu teada vahi alla võetud. Veel vähem on Ruslan ja Sulim pälvinud mingidki postuumset aupaistet Kremlist. See pole lihtsalt kasulik. Tühja siis ka inimelust.

Kui inimesest saab tööriist kodumaa vastu

Iga inimese surm on kurb sündmus. Isegi siis, kui lahkuvad need, kelle tegevuse tõttu võisid kannatada sajad inimsaatused. Arnold Meri lahkumine sattus aega, mil Eesti tähistab tema onupoja, president Lennart Meri 80. sünniaastapäeva. Sümboolsust ja traagikat on ju üksi selles paljuräägitud pereloos küllaga.

Kuid siiski, mida jääb meenutama meile Arnold Meri? Eks ajalugu ole parim hindaja, kuid täna jääb vähemalt minu arvamises domineerima teadmine, et Meri kas teadlikult või mitte muutus oma viimastel eluaastatel aktiivseks tööriistaks võõraste kätes oma enda kodumaa vastu.

Pole mingi saladus, et naaberriigi propagandamasin on juba aastaid kasutanud ajalugu välispoliitilise ja propagandistliku tööriistana. Selle mõjustamiseks on appi võetud inimesed, keda siis on jõuliselt välja mängitud oma "tõdede" kinnistamiseks. Üheks selliseks sümbolkujuks oli ka Arnold Meri.

On raske uskuda, et Meri lahkumine pehmendab rünnakuid Eesti ajaloo vastu. Ilmselt leitakse uusi tööriistu ("dotsente" ikka leidub), sest teema pole kahjuks veel kaugeltki ammendunud.

Tänased fotod Narva jõelt

Narva-Jõesuu kordoni miljonivaate taustal koos Kirde Piirivalvepiirkonna ülema Aimar Kössi ja kordoni ülema Aivar Kivastikuga.

Esiplaanil meie piirivalve esimene kaater, mis on saadud kingitusena Rootsist. Taamal saja meetri kaugusel on juba Venemaa.

Narva jõe paremkallas. Roheline piirivalvetorn kuulub Venemaale.

Täna pärastlõunal käisid Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmed Narva sillal Euroopa Liidu välispiiriga tutvumas. Vasakult: Narva maanteepiiripunkti ülema asetäitja Antti Eensalu, Aleksei Lotman, Jüri Tamm, siinkirjutaja, Kirde Piirivalvepiirkonna ülem Aimar Köss, Evelyn Sepp ja Enn Eesmaa.

Lugu sellest, kuidas sünnivad valed

Ma olen siin ajaveebis mitmel korral kirjutanud sellest, kuidas tänapäeval on informatsioon ning sellega manipuleerimine muutunud väga tähtsaks osaks suurtes rahvusvahelistes "mängudes". Olgu selleks siis diplomaatiline vägikaikavedu või täieulatuslik sõda.

Alles mõni päev tagasi viitasin USA väejuhatuse analüüsile, kus räägiti nn lahinguvälja narratiivist ja meedia rollist siin. Lahinguid ei pruugi tänapäeval enam kaugeltki võita üksnes relvadega, vaid ka globaalse meediamõjuga.

Üheks värskemaks näiteks siin on eelmise aasta augustis toimunud Vene-Gruusia sõda. Selle faktilisest algusest saadik on vaieldud selle üle, kes tegi esimese lasu, kes alustas sõda. Alles hiljuti teatas Saksa nädalakiri Der Spiegel, et Euroopa Komisjon olevat väidetavalt jõudnud veendumusele - kogu süü lasub Gruusia presidendil.

Moskva ajakirjanik Julia Latõnina (fotol) kirjutas sellest ajendatuna minu arvates väga huvitava loo, kuidas valed sünnivad. Ning kelle huvides neid valesid sünnitatakse. Ma ei hakka seda arvamuslugu ümber jutustama. Lugege ise, The Moscow Times'is ilmunud loo "A Global Game of 'Broken Telephone'" leate siit.

Kui tugev on Hiina armee?

Pentagoni äsja Kongressile esitatud aastaraport Hiina Rahvavabastusarmee seisundist ning tulevikust räägib sellest, et Washington näeb Pekingit lähemate kümnendite suurima strateegilise väljakutsena. Eriti häirib USAd Hiina arendustegevus tuuma-, kosmose- ja küberrelvastuses.

Hiina on nimetanud USA lähenemist selles raportis võrdväärsena Külma sõja aegse mõtlemisega. Isegi hoiatatakse, et selline mõtlemine võib ohustada kahepoolseid suhteid.

Enam kui 70leheküljelisest raportist leiab hulgaliselt huvitavat statistilist informatsiooni, mida teiste, sealhulgas ka ametlike allikatega võrrelda. Kokkuvõttest võiks minu arvates välja tuua kolm rõhuasetust, millele Pentagon osutab:

***The pace and scope of China’s military transformation have increased in recent years, fueled by acquisition of advanced foreign weapons, continued high rates of investment in its domestic defense and science and technology industries, and far-reaching organizational and doctrinal reforms of the armed forces.

***In the near-term, China’s armed forces are rapidly developing coercive capabilities for the purpose of deterring Taiwan’s pursuit of de jure independence. These same capabilities could in the future be used to pressure Taiwan toward a settlement of the cross-Strait dispute on Beijing’s terms while simultaneously attempting to deter, delay, or deny any possible U.S. support for the island in case of conflict. This modernization and the threat to Taiwan continue despite significant reduction in cross-Strait tension over the last year since Taiwan elected a new president.

***Beijing publicly asserts that China’s military modernization is “purely defensive in nature,” and aimed solely at protecting China’s security and interests. Over the past several years, China has begun a new phase of military development by beginning to articulate roles and missions for the PLA that go beyond China’s immediate territorial interests, but has left unclear to the international community the purposes and objectives of the PLA’s evolving doctrine and capabilities.

Praha kevad 2009

Tšehhi valitsuse kukkumine keset Euroopa Liidu eesistumist pole kuigi oodatud uudis. Nagu segadust veel vähe oleks. Mirek Topolaneki vähemusvalitsus oli juba pikka aega vaevu suutnud parlamendis tasakaalu hoida, kuid nüüd sai opositsioonil kannatus otsa. Otsustavaks sai vaid üks hääl.

Iseenesest pole ju valitsuse umbusaldamises midagi üllatavat. Samas võib sellel Tšehhi juhtumil olla mitmeid hoopis laiemaid järelmõjusid.

Esiteks pole Tšehhi Vabariik jätkuvalt ratifitseerinud Lissaboni lepingut, mis nüüd võib muutuda veelgi kahtlasemaks. Topolanek on vähemalt varem hoiatanud, et tema tagandamine võib selleni viia.

Teisalt on aga opositsioonilised vasakpoolsed jõuliselt vastu USA raketikilbi radarijaama rajamisele Tšehhi territooriumile. Venemaa esindaja NATOs Rogozin on juba hõisanud võidurõõmsalt.

Kolmandaks on uudised Prahast järjekordseks viiteks kasvavale ebastabiilsusele Ida-Euroopas. Tegemist on juba kolmanda riigiga (Läti ja Ungari järel), kus peaminister on sunnitud ametist taanduma. Tõsi, siin pole tegemist niivõrd majandusprobleemidega, kui poliitilise sisevõitlusega.

Ainus hea uudis on selles, et sotside liider Jiri Paroubek on vaatamata hääletusvõidule soovitanud valitsusel volitusi hoida kuni eesistumisaja lõpuni.

Brüsseli kiiduväärt aktiivsus Ukrainas

Euroopa Liidu viimaste päevade otsused energiavallas on igati kiiduväärsed. Kui eelmisel nädalal suutsid liikmesmaad kokku leppida eelarves üleval oleva 5 miljardi euro rakendamise energiaühenduste (sealhulgas Estlink 2) väljaehitamisele, siis tänane uudis seoses Euroopa investeeringutega Ukraina gaasiinfrastruktuuri kaasajastamisse on veelgi muljetavaldavam.

Ma võin eksida, kuid nii julget sammu pole Euroopa Liit ida suunas veel astunud. Miljardite eurode (vähemalt 2,5 miljardit) lubamine Ukraina gaasitööstusse ilma Moskva poole vaatamata on kahtlemata suur samm Brüsseli poolt naaberriikide suveräänsuse kindlustamisel. See käib hästi kokku idapartnerlusprogrammi mõttega, mis peaks elujõu saama 7. mail Prahas.

Tänastes uudistes seoses investeerimislepete sõlmimisega oli hea seegi teadmine, et kui vaja, saavad president Juštšenko ning peaminister Tõmõšenko ka ühe laua taha istuda.

Venemaa peaminister Putin asus muidugi kohe Euroopat ähvardama, kuid selles oli tunda pigem üllatust ja pettumust. Nord Stream ega South Stream (kui need üldse tulevad) ei asenda Ukraina transiidikoridori suurt läbilaskevõimet, mistõttu ei jää Moskval muud üle kui Brüsseli sammu tunnustada.

Maailm läbi USA väejuhatuse silmade

USA sõjaväe prognoos eelolevaks 25 aastaks pole kuigi lohutav. Maailmal seisavad ees tõsised raputused ja üllatused, millest osa on tingitud looduslikest teguritest ning osa inimmõjutusest. Seejuures suurimateks strateegilisteks väljakutseteks USAle peetakse riikide lõikes Hiinat ja Venemaad.

Läinud aasta 25. novembril avalikustas USA väejuhatus poolesajaleheküljelise raporti "The Joint Operating Environment 2008". Selles analüüsitakse mitmeid trende (nagu demograafia, globaliseerumine, majandus, energia, toit, vesi, epideemiad, küberruum, kosmos, kliimamuutused) ning konkreetsete riikide või regioonide arenguid, mis kokku loovad pildi USAd ning tema liitlasi ees ootavatest väljakutsetest.

Tooksin esile 10 olulisemat tähelepanekut, mis jäid mulle silma Eesti rahvuslikku julgeolekut arvestades:

1. Analüüsi autorid rõhutavad, et ajaloos on korduvalt eksinud need, kes on kuulutanud rahu ja stabiilsuse kindlat võitu või vähemalt pikaajalist kestmist. Sõda on olnud inimkonna üks liikumapanevaid jõudusid ning seda pole mõtet välistada ka tulevikus, kirjutatakse analüüsis.

2. Euroopa elanikkonna vananemine suurendab võimalust, et kontinendi demokraatiatel muutub üha raskemaks saata oma kaitsejõudusid riskiohtlikkesse piirkondadesse.

3. Energiatarbimise kasv (2030 tarbitakse väidetavalt 50 protsenti rohkem energiat kui täna) loob energiatootmise piiratuse juures ähvardava eelduse tulevikukonflikti(de) tekkeks.

4. Analüüsis viidatakse murega Euroopa relvitustamispoliitikale, mis on eriti silmatav Venemaa agressiivsema käitumise kõrval. Küsitakse: kas Euroopat võiks äratada "agressiivne ja ekspansionistlik Venemaa, immigratsioonistress või radikaalse islami ekstremism".

5. Kaheks suurimaks strateegiliseks väljakutseks riigiti peetakse Hiinat ja Venemaad. Eriti suur küsimärk on USA-Hiina suhete areng, kusjuures öeldakse otse: "Hiina võib kujutada kõige tõsisemat ohtu Ameerika Ühendriikidele".

6. Venemaa tulevik on ebaselge. Rõhutatakse praeguse juhtkonna seoseid KGBga ning traditsioonilist zero-sum lähenemist rahvusvahelistele suhetele. Putini lipukirjana on viidatud tema käsitlust Nõukogude liidu lagunemisest kui suurimast geopoliitilisest katastroofist 20. sajandil.

7. Eraldi on rõhutatud Venemaa tegevust etniliste ja rahvuslike pingete ärakasutamisel oma mõjuvälja laiendamisel "lähivälismaal". Tuleviku Venemaa üks stsenaariume võiks seejuures autorite meelest olla selline: "One of the potential Russias that could emerge in coming decades could be one that focuses on regaining its former provinces in the name of "freeing" the Russian minorities in those border states from the ill-treatment they are supposedly receiving."

8. Analüüsi autorid ei välista, et natsionalismi ning revanšismi meeleolude kasvu tõttu võib Venemaa korrata Saksamaa saatust 1930ndatel aastatel.

9. Erilist tähelepanu pööratakse kaasaegse infoühiskonna mõjudele lahingunarratiivi kujundamisel. Seejuures tuuakse esile Venemaa invasiooni Gruusia vastu, kui sõjalise operatsiooniga paralleelselt käis massiivne meediapealetung.

10. Euroopa võimalike pingepiirkondadena viidatakse Balti ja Ida-Euroopa riikidele. Nord Streami üheks eesmärgiks peetakse aga katset NATO riike teineteisest eraldada.

Loomulikult tuleb silmas pidada, et tegemist on avaliku materjaliga, mis ilmselt puudutab vaid ääriti USA väejuhatuse tegelikke hinnanguid ja analüüse.

Soome toeta poleks tänast Eestit

Küsimus sellest, mida arvas või ei arvanud Soome kunagine president Mauno Koivisto 1990ndate aastate algul seoses Eestiga on kindlasti intellektuaalselt huvitav, kuid ei muuda ajaloo kulgu. Ma olen nõus kolleegi Lauri Vahtrega, et Koivisto käitus omas ajas arusaamade järgi, mida täna tagantjärele on tulutu kritiseerida.

Kui me fokusseerime küsimuse vaid Soome tunnustamisotsusega viivitamisele, siis unustame peamise. Me unustame selle, kui palju on Soome tegelikult kaasa aidanud Eesti kiirele jalulesaamisele pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist. Puudutagu see siis majandust või head eeskuju demokraatliku õigusriigi tugevdamisel.

Tegelikult on Soome ise teinud läbi väga tõsise muutumise viimase paarikümne aasta jooksul. Liitumine Euroopa Liiduga 1995. aastal andis Soomele täiesti uue rahvusvahelise mõõtme, lükates neutraliteedipoliitika minevikku. Loodetavasti juba järgmistel presidendivalimistel lisandub tõsine debatt NATO liikmelisuse üle.

Põhja-Atlandi alliansiga ühinemisest rääkimine avalikus arutelus oli veel Koivisto ajal täiesti mõeldamatu. Täpselt nii, nagu ei uskunud siis ka Tallinnas keegi, et meist saab NATO liige enne Soomet.

Nagu Eestis nii ka Soomes ootavad mitmed lähiajaloo küsimused lahtiharutamist. Eks sellega tegele jõudumööda ajaloolased, kus eestlastel ja soomlastel on palju ühiseid koostöökogemusi.

Poliitikud peaksid aga keskenduma sellele, et maailma ühes vabamas ja edumeelsemas regioonis suudaksime kõige paremal moel olemasoleva potentsiaali ära kasutada.

Obama julged avangud, kas jätku jagub?

USA presidendi Barack Obama esimesed nädalad on olnud täis aktiivsust nii sise- kui välispoliitikas. Majanduskriis ei lase mõistagi oodata, kuid lisaks kodustele muredele on Obama võtnud ette julged avangud paljudes rahvusvahelistes küsimustes.

Üks viimastest jõulistest avangutest oli tema tänane pöördumine Iraani avalikkuse poole suhete silumiseks diplomaatliste sammude kaudu. See on põhimõtteline seljapööre Bushi retoorikale, kus Iraan oli tembeldatud kurjusetelje riigiks.

Varem on Obama administratsioon vajutanud reset-nuppu suhetes Venemaaga, tugevdanud Hiinaga majandussidemeid, suurendanud vägesid Afganistanis, teatanud Iraagist lahkumisest, hoiatanud Põhja-Koread ja nii edasi.

Rahvusvahelisi algatusi ning aktiivsust on Obama kahel esimesel kuul olnud rohkem kui seda keegi oleks ette ennustanud. Eriti veel ajal, kui kodused majandusmured eeldavad tõsist tähelepanu.

Nii ongi USA avalikus arvamuses tekkimas kahtlus, kas Obama pole mitte võtnud ette liiga suure tüki ning kas tal ikka jagub piisavalt aega ja energiat majanduskriisi väljakutsetega tegelemiseks.

Valge maja rahvusvahelised algatused on suuresti kantud soovist tõmmata selge veelahe Bushi ajastuga. See paistab kõikidest sammudest välja. Samas on hetkel veel raske hinnata, kui palju on selle kõige taga suurt strateegiat, kui palju aga lihtsalt taktikalist kuvandimuutust.

Eesti seisukohast on kahtlemata positiivne USA administratsiooni soov leida teravatele küsimustele lahendusi aktiivseid diplomaatilisi jõupingutusi ning multilateraalset koostööd kasutades.

Samas tuleb silmas pidada, et liigne soov "läbimurret" saavutada võib viia mõningatest põhimõtetest taganemiseni. Kahjuks võib nii kannatada saada vaba maailma väärtuspõhimõtted, mis on eriti olulised just Eesti-sugustele väikeriikidele.

Kuningalossi suusasõit Stockholmis

Peale tänaseid kohtumisi Rootsi parlamendis oli mul enne lennukile minekut suurepärane võimalus kevadises päikesepaistes nautida suusasprindi maailmakarika etappi kuningalossi ümber. Vaid kilomeetrine rada oli u-kujuliselt kunstlumega kaetud ümber lossi. Kohalolekuga austas võistlust kuningas Carl XVI Gustaf ise.

Mõistagi oli kõige toredam näha Peeter Kümmeli parimat sõitu hooajal. Pärast veerandfinaali kindlat võitu saavutas ta igati tubli kümnenda koha. Norrakate kolmikvõit oli aga mäekõrgune. Naistest suutis aga Petra Majdic vaatamata veerandfinaalis kukkumisele ikka teistele selga näidata.

Sellel pildil siin on ajasõidus möödumas kohaliku publiku üks lemmikuid - Charlotte Kalla. Tänases võistluses saavutas ta lõpuks 8. koha.

Rootsil ja Eestil on ühised eesmärgid

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsiooni kahepäevane kiirvisiit Stockholmi kinnitas, et Eestil ja Rootsil on tänases Euroopas väga lähedased eesmärgid.

Aasta teisel poolel võtab Rootsi üle eesistumise Euroopa Liidus. Naabermaa eesmärgid ja rõhuasetused on Eesti prioriteetidele väga lähedased, mistõttu on äärmiselt oluline, et kavandatut ei häiriks ükski ootamatu "väliskriis".

Rõhutaksin kahte olulist teemat, millest ka siin Stockholmis sai palju räägitud. Esiteks Läänemere strateegia ning teiseks idapartnerluse reaalne ellurakendamine. Mõlemal juhul ei piirduks asi deklaratsioonidega, vaid annaks ka reaalset tulemust.

Esimesel juhul tähendaks see arvestatavate summade eraldamist Euroopa Liidu eelarves Läänemerd ümbritsevate riikide ühisprojektide rakendamiseks. Teisalt jällegi aitaks idapartnerlus (suhted Ukraina, Moldova, Valgevene, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaaniga) tugevdada nende riikide suveräänsust.

Loo juures olev vahva pilt on tehtud täna pärastlõunal Riksdagi Euroopa Liidu asjade komisjoni istungilt, kus eelseisva ülemkogu eel andsid Rootsi seisukohtadest aru peaminister Fredrik Reinfeldt (paremalt teine), välisminister Carl Bildt (vasakult teine), rahandusminister Anders Borg ja Euroopa Liidu asjade minister Cecilia Malmström. Hetk on tabatud siis, kui tutvustati meie delegatsiooni.

Miks on provokaatorid aktiviseerunud?

Helsingi, Riia, Tallinn. Viimastel päevadel on Eesti uudistes ridamisi olnud viiteid sellele, kuidas tuntud kodu- ja võõramaised provokaatorid on jälle eluvaimu näitamas. Võideldakse "fašismiohuga", rüvetatakse hauakivisid - sõnaga, püütakse pildil olla. Mida rohkem vahtu, seda parem nendele.

Kas tegemist on vaid kevadise ärkamisega või on selle taga ka midagi suuremat, seda teavad ilmselt vaid asjaosalised ise. Euroopa Parlamendi valimised on muidugi üks ajendeid. Lähematel nädalatel on välja kuulutatud mitu avalikku üritust erinevates riikides, kus püütakse "võidelda ajaloo moonutajate" vastu.

Selles seisus oleks minul küll kaks soovitust - esiteks võiks nendest provokaatoritest ning kuulsusenarridest lihtsalt vähem rääkida. Teiseks peaksid aga sisejulgeoleku eest hoolitsejad silmad lahti hoidma. Täna ei vaja Eesti mitte mingil juhul ühtegi provokatiivset juhtumit.

Vandaalitsemine - ajaloo jõuetu vihkamine

Konstantin Pätsi hauatähise tänast rüvetamist ei saa kuidagi teisiti hinnata kui provokatiivset rünnet meie riigi vastu. Kuna vandaalitseja(d) rikkusid vaid Pätsi hauatähise, siis on selge, et tegemist oli teadliku ettevõtmisega.

Kahjuks pole sarnane vandaalitsemine Eestis kaugeltki esmakordne. Selline jõuetu viis ajalugu vihata samas näitab, et meie hulgas on veel küllaga neid, keda häirib iseseisva Eesti riigi olemasolu.

Kuid seesugune vaenuõhutamine ei ole vaid värvipotikangelaste privileeg. Lugege online-meedias selle uudise juures olevaid kommentaare ning näete, kui palju verbaalset vihkamist meie ümber tegelikult on. Minu arvates pole selliste tegelastel eriti vahet nendega, kes Metsakalmistul täna "meelt avaldasid". Vaid mõned näited:

"Aga mis värvi peaks siis olema ühe riigireeturi sammas?"

"See punane ahv oli selle ära teeninud!"

"Täiesti külmaks jätab. Meeldis talle punane värv eluajal, milleks siis sellest mingit nüüd mingit numbrit teha?"

"Juhul,kui see oli venelane,siis müts maha-teab kelle monumendiga on tegu ja omab ka isiklikku seisukohta!"

Lennart Meri esitab uue väljakutse

Otsus anda Tallinna lennujaamale president Lennart Meri nimi on Põhjamaade traditsioone arvestades küll unikaalne, kuid siiski vääriline mälestus suurest riigimehest. Maailmas on terve rida lennujaamasid, mis kannavad kunagise riigijuhi nime. Tõsi, enamasti on tegemist suurte riikide ja lennujaamadega.

Meri nime omistamine satub kokku ajaga, mis Tallinna lennujaamale (foto: etv.ee) pole kaugeltki kergemate killast. Majanduskriis on kahandamas nii lennureisijate kui Tallinnast väljuvate lendude arvu. Kõigele lisaks vireleb Estonian Air kahjumis ega suuda pakkuda enam sellist teenust, mida teadis veel Lennart Meri oma elu ajal. Eesti pealinn kipub vägisi jääma Euroopa lennuteede kõrvalhooviks.

Vaevalt meeldiks president Merile teadmine, et Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaa pealinn on täna sedavõrd kehva lennuühendusega. Pole mõtet üle rõhutada, kui pärssiv on see meie majandusele ning teatud määral on äralõigatus isegi käsitletav julgeolekuriskina.

Meri oli suur unistaja, kes suutis tihti murda tavamõtlemist. Täna on selge, et ilma ambitsioonikate plaanideta ei juhtu midagi. Meil on kurdetud, et Eesti väike elanikkond ei võimalda muuta Tallinna lennujaama piisavalt atraktiivseks. Tõsi, kui võtta seda vaid tupikteena, siis küll. Sellisel juhul oleks Tallinna lennujaama üheks kaugemaks sihtkohaks Riia. Mõistagi liialdades.

Kuid miks ei võiks me tänasest majanduslangusest tulenevate uute võimaluste ajel seada hoopis kaugemaid või ambitsioonikamaid eesmärke. Miks ei võiks Tallinna lennujaamast kujuneda rahvusvaheline transiitjaam, mis teenendaks näiteks ida-lääne suunalist lendamist?

Aasia majandused (eeskätt Hiina ja India) on lähemate aastakümnete jooksul jõudsalt kasvamas. See aga omakorda suurendab kordades lennureisijate arvukust, kellest tuntav osa liigub ka Euroopa suunal. Helsingil on siin küll suur edumaa, kuid kordades kasvavate lennumahtude juures peaks ruumi jaguma ka Tallinnale.

Mõistagi vajab see idee kõigekülgset majanduslikku analüüsi ning kuuldavasti on mõningaid uuringuid ka tehtud. Lennujaama juhtkond ise võiks olla tunduvalt aktiivsem erinevate võimaluste loomisel kuni selleni välja, et arendusse kaasata ka väliskapitali. Tallinna lennujaam ei pea ju tingimata olema 100protsendiliselt riigifirma.

Prantsusmaa otsus tugevdab NATOt

Täna sündis Prantsusmaa kauaoodatud otsus, mis kindlasti tugevdab NATO koostoimimist ning selle sõjalist juhtimist. President Sarkozy teatas, et Prantsusmaa pöördub pärast 43 aastat tagasi NATO sõjalise juhtimise laua taha.

1966. aastal otsustas prresident Charles de Gaulle USA mõju vastu protestides lahkuda NATO sõjalisest juhtimisest ning aasta hiljem oli allianss sunnitud oma peakorteri kolima Prantsusmaalt naaberriiki Belgiasse.

Tänaseks on Elysee palee peremees jõudnud arvamisele, et sedasi iseseisvust rõhutada pole kuigi veenev. Eriti veel siis, kui enam kui kaks tuhat Prantsuse sõdurit osaleb täna NATO missioonidel, samas aga otsustuspädevus liidu sõjalises tiivas Pariisil puudub.

Sarkozy samm on ajatatud tuleva kuu algul Prantsusmaa ja Saksamaa piiril kogunevaks NATO juubelitippkohtumiseks. Liikmesmaad püüdlevad selle poole, et 60. aastaseks saav organisatsioon keskenduks oma sünnipäevakohtumisel positiivsele ning koostöömeele tugevdamisele. Selles osas on prantslaste samm oodatud ning tervitatud.

Ometi ei kahanda see samm neid probleeme ja väljakutseid, millega alliansil on viimastel aastatel tulnud vastakuti olla. Eriti terav on mõistagi NATO missiooni tulevik Afganistanis. Kui liikmesmaad jätkavad sama ebaühtlast panustamist kui täna, siis on ka vähimastki edust väga raske lähematel aastatel kui üldse kunagi rääkida.

Teiseks tõsiseks väljakutseks NATOle on endiselt suhted Venemaaga. Kuigi Sarkozy rõhutas tänagi suhete parandamise vajadust Moskvaga, on ebaselge, mida see retoorika tegelikkuses peaks tähendama. Kas loobumist edasisest laienemisest?

Kuuldused uuest sõjast Gruusias ei vaibu

Venemaa tuntud sõjandusajakirjanik Pavel Felgengauer on oma hiljutises intervjuus Gruusia ajalehele Kviris Palitra öelnud, et Kremlis olla juba valminud uus rünnakuplaan Tbilisi vastu. Eesmärgiks olevat Gruusia pealinna hõivamine ning Moskvale meelepärase liidri võimule upitamine. Ühes sellega saavutataks täielik kontroll Lõuna-Kaukaasia üle ning kodus võimaldaks see tähelepanu kõrvale juhtida kasvavatest majandusraskustest.

Felgengauer (fotol) on üldiselt tuntud, kui hästi informeeritud ajakirjanik. Tean ise teda juba 1990ndatest aastatest, mil töötasin Moskvas Postimehe ajakirjanikuna. Viimati kohtusime 2007. aasta novembris Tbilisis. Juba siis oli ta täiesti kindel, et 2008. aasta jooksul pidi algama Vene-Gruusia sõda. Nii see kahjuks ka läks.

Kui palju on Felgengaueri jutus nüüd tõde. Raske öelda. Samas on argumendid küllaltki loogilised. Venemaal jäi augustis oma eesmärk saavutamata. Samas on USA uus administratsioon andnud vähemalt näiliselt veidi järele Gruusia toetamisel, mistõttu võib eelolev kevad kujuneda tõepoolest kriitiliseks.

Võimalikust pingete kasvust on rääkinud ka Gruusia valitsuse liikmed. Olukord ajutisel kontrolljoonel Lõuna-Osseetias ja Abhaasias on kõike muud kui rahulik. Loomulikult ei taha Tbilisis keegi uut sõda. Selles oleks kaotaja vaid Gruusia rahvas.

Mida saaksid lääneriigid teha võimalike uute provokatsioonide ja konflikti puhkemise ennetamiseks? Üheks esmaseks võimaluseks oleks Euroopa Liidu käimasoleva vaatlusmissiooni mandaadi ning niinimetatud rahvusvahelise poliitilise heidutuse tugevdamine. See ei nõuaks palju, kuid võimaldaks halbu üllatusi ära hoida.

Teisalt peaksid nii Euroopa Liit kui NATO oma koostöömudelites Venemaaga tegema üheselt ja järjekindlalt selgeks, et mõjuväljade poliitika ei ole 21. sajandil vastuvõetav. Seepärast ei tohiks lähemal ajal Gruusia teemat mingil juhul taandada teiste välispoliitiliste küsimuste varju.

Krugmani hoiatus Obamale

Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman (fotol: NYT) kirjutab oma kolumnis The New York Times'is kriitiliselt president Obama praeguste majandust elavdada püüdvate meetmete suhtes.

Krugman osutab töötuse väga kiirele kasvule ning sellele, et Valge maja ei ole kavandanud suuremaid struktuurseid ümberkorraldusi finantssektoris.

See võib viia olukorrani, mil majandus vajab senisest veelgi suuremaid riiklikke rahasüste. Kuigi täna on Obama toetus veel soliidne, pole see sugugi kindel mõne kuu pärast. Lisaks on vabariiklastel Kongressis võimalus hakata rääkima poliitilisest läbikukkumisest.

Et olukord on tõesti ettearvamatu isegi Ühendriikide jaoks, räägib nendegi suutmatus majanduses toimuvat prognoosida. Nagu viitab Krugman, veel paari nädala eest rääkis Valge maja eelarveprognoosides töötuse määrast 8,1 protsenti kogu selleks aastaks. Ometi on see number juba täna ületatud, sest töötuid tuleb kuus juurde oma 600 000.

Paraku räägivad need uudised teiselt poolt ookeani vaid sellest, et USA majanduse elavnemine võib võtta loodetust kauem aega. See aga omakorda mõjutab otseselt Euroopa majanduse elavnemisvõimalusi, nihutades tõusuhetke vähemalt 2010. aasta teise poolde.

Muide, Krugmani viimase aja seisukohtadest saab päris hea ülevaate tema raamatust "The Return of Depression Economics and the Crisis of 2008".

Uskumatu lugu Vene eurolauluga

Samal ajal kui Eestis valiti parimat laulu, mis muuseas pälvis tuusiku ka Moskvasse, valiti ka Venemaa esindajat mais toimuvale Eurovisiooni konkursile. Vähemalt siiani kehtiv tulemus andis võidu ukrainlannale Anastasia Prihhodkole (pildil, newsru.com), kes esitas laulu "Mamo" oma emakeeles -ukraina keeles!! Et asi oleks "täiuslik", siis laulu heliloojaks on grusiin.

Sellist tulemust poleks ilmselt keegi oodanud, mida näitab ka tõsine protestimeelsus kaotajate poolt. Kui võtta seda Ukraina vastast meelestatust Venemaa telekanalites, on tulemus tõesti üllatav. See näitab, et vaatamata riigi tugevale propagandistlikule meelestatusele võib siiski rahvas teinekord ka omapäi või ettearvamatult käituda. Eks muidugi ela Venemaal ka arvukalt ukrainlasi, kes kindlasti ei jäänud hääletamisel ükskõikseks. Kuid ikkagi. Paras ninanips Kremlile.

Kui siia lisada nüüd veel Gruusia võidulaul ("We don't wanna put in"), siis on Moskva eurolaulu konkursist kujunemas võõrustajatele kerge peavalu.

Prihhodko ise on muidugi pisut skandaalse taustaga, sest Ukraina samalaadsel konkursil ta diskvalifitseeriti, kuna esitas laulu vene keeles. Ukrainas oli lubatud laulusõnadeks vaid emakeel või inglise keel. Nalja kui palju...

Obama mõistatus sai lahenduse

Nüüd on siis selge, et USA president Barack Obama teeb oma esimese üleookeani visiidi ikkagi Euroopasse. Seega on lahenenud mõistatus, mille üle analüütikud nädalaid arutlesid. Ju siis pole Hiina veel nõnda oluline, et olla USA presidendi esimese välisvisiidi sihtkohaks.

Mõneti on Obama Euroopa turnee ajendiks G20 riikide kohtumine 2. aprillil Londonis. See annab talle korraga võimaluse näha nii Hiina, Venemaa kui teiste suurriikide liidreid. Teiseks mõjusaks põhjuseks on 3.-4. aprillil peetav NATO juubelitippkohtumine korraga nii Prantsusmaal kui Saksamaal.

Lisaks nendele kolmele riigile külastab Obama veel ka Euroopa Liidu eesistujariiki Tšehhi Vabariiki, kus peaks aset leidma kohtumine kõigi liikmesmaade liidritega. Seega on USA presidendil ees väga multilateraalne visiit.

Miks Eesti ei toetanud Leedut Brüsselis?

NATO liikmesmaade välisministrite kohtumine Brüsselis andis tulemuse, mida juba mõnda aega tagasi kardeti. USA uue administratsiooni survel alustati Venemaaga suhteid "uuelt lehelt" ehk pöörduti tagasi "tavalise äri" juurde.

Põhjuseid on vähemalt paar, kui mitte rohkem. Esiteks on USAle vajalik taastada suhtlustasand Venemaaga, et luua eeldused relvastuskontrolli ning mitmete teiste küsimuste (Iraani ja Põhja-Korea tuumaprogramm) käsitlemiseks. Teisalt mõistetakse, et Venemaa võib oluliselt mõjutada NATO operatsiooni kulgu Afganistanis.

Kõik see oleks täiesti arusaadav ning isegi hädavajalik, kuid kas seda pole tehtud mitte jällegi mõne teise riigi huvide ja julgeoleku arvelt. Venemaa pole vähimalgi viisil täitnud neid nõudeid, mida NATO pärast Venemaa Gruusia vastast agressiooni esile tõi.

Nüüd räägib ka Eesti välisminister Urmas Paet hoopis sellest, et Venemaale tuleb anda võimalus. Milline võimalus? Kas võimalus oma okupatsiooni Gruusias tugevdada? Või võimalus lääneriike jätkuvalt segadusse ajada ning lõhestada?

Kahju, kuid seegi kord jäi Brüsselis rahvsuvaheliselt kuulmata Eesti välisministri selgem seisukoht. Leedu ja Tšehhi välisministrid olid vähemalt põhimõttekindlad ning esitasid oma argumendid, miks oleks Venemaad vara lasta suure laua taha.

Paeda käitumine on pisut kummaline arvestades tema erakonna hoiakuid. Äsja võttis Reformierakond vastu programmi Euroopa Parlamendi valimisteks, kus öeldakse, et Venemaale ei tuleks teha erandeid.Head oravad, välisminister Paet esindab just nimelt erandite tegemist Venemaale oma käitumise või vähemalt vaikimisega. Ei maksa lubada programmis seda, mida ise pole võimelised täitma.

Huvitav uurimus Pakistanist

Rootsi kaitseuuringute agentuur FOI on avaldanud järjekordse huvitava analüüsi. Seekord on vaatluse all maailma üks kõige ohtlikumaid piirkondi - Pakistan. Enam kui pooleteistsajal leheküljel on analüüsitud Pakistani ees seisvaid väljakutseid, Afganistani mõju ning kogu regiooni riikide keerulisi omavahelisi suhteid.

Uurimuse autorid tõdevad, et 61 aastat tagasi iseseisvunud Pakistan on vastakuti oma ajaloo ühe kõige keerulisema perioodiga. Seejuures ei välistata, et "talibaniseerumine" võib tõsiselt ohustada tuumariigi stabiilsust ning püsimajäämist. Lisaks siis kõrval mõjutajaks India, Iraani, Hiina ja teiste huvid.

FOI on muljetavaldava võimekusega uurimiskeskus, mis oma 1,19 miljardi Rootsi kroonise eelarve juures annab tööd enam kui 800 teadlasele. Olen ise varem kasutanud FOI uurija Robert Larssoni väga põhjalikke energiajulgeolekut puudutavaid uurimusi.

Kellest saab NATO järgmine peasekretär?

Juba mõne nädala pärast seisab alliansil ees tõsine otsus - kellest saab tubli tööd teinud Jaap de Hoop Schefferi mantlipärija? Diplomaatilistes ringkondades räägitakse inimesest, kes oleks võimeline ühendama liitlasi ning mitte ärritama välismaailma.

Sellist poliitilist figuuri, kes rahuldaks kõiki, on mõistagi raske, kui mitte võimatu leida. Samas näib, et kandidaatidest puudu ei ole. Juba täna räägitakse vähemalt viiest erinevast poliitikust, kes on valmis tõsiselt kandideerima sellele mõjukale ametikohale.

Milline võiks siin olla Eesti huvi? Kindlasti oleks meile samuti oluline, et uus peasekretär suudaks NATO toimevõimekust ning ühtsust suurendada. Samas peaks ta siiski olema võimeline adekvaatselt ja kui vaja, ka põhimõttekindlalt, kaitsma liitlaste ühishuve väliste survestajate eest.

Kuivõrd NATO on meie julgeoleku üks alustalasid, siis peaks Eestigi otsus olema kõigiti läbikaalutud. Kui võtta need, kes potentsiaalselt võiksid tõusta peasekretäriks, siis minu arvates on Eestile üks eelistatumaid kandidaate Poola praegune välisminister Radosław Sikorski. Mitte selle pärast, et ta justkui esindaks uusi liitujaid NATOs, vaid eelise annaks Sikorski enda tähelepanuväärne karjäär.

Kriitikud arvavad, et Sikorskile võib saatuslikuk saada tema varasemad kriitilised väljaütlemised Venemaa aadressil. Kuid kas see on tõesti teema, mida peaksime täna NATOs kartma? Minu arvates mitte. Sikorski on näidanud, et on võimeline proaktiivseks ning tulemuslikuks diplomaatiaks. Just sellist hoiakut vajab NATO täna, kes oma 60. juubeliaasta tippkohtumise künnisel otsib uut hingamist.

Obama segane kirjaskandaal

Kolm nädalat tagasi toimetasid USA diplomaadid käsipostiga president Barack Obama kirja president Dmitri Medvedevile otse Kremlisse. See oli vastuseks kirjale, mille Medvedev olla saatnud kohe pärast Obama valimisvõitu.

Eile teatasid korraga nii The New York Times kui The Washington Post anonüümsele allikale viidates, et selles kirjas olevat Obama pakkunud Medvedevile vahetuskaupa - kui Iraan loobub kaugmaarakettide arendamisest, siis USA loobub raketikilbi arendamisest Ida-Euroopas.

President Medvedev jõudis nende kuulduste peale Hispaanias teatada, et mingit "vahetust" Moskva ei aktsepteeri. Sellele järgnes kiirelt omakorda Obama selgitus Washingtonist - mingist vaehtuskaubast polevat kirjas juttugi.

Pole kahtlust, et Iraani tuumaambitsioonid on USA uue administratsiooni üks peamisi prioriteete. Obama on väitnud, et püüab selle lahenada läbi multilateraalsete pingutuste. Venemaa on nii ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikme kui Iraani arvestatava kaubanduspartnerina üks võtmetegijaid Teherani mõjutamisel. Seetõttu on koostöö Moskvaga tõepoolest vajalik lisasurve saavutamiseks.

Samas pole selge, mida Washington Moskvalt ikkagi ootab. Raske on uskuda, et Venemaa loobub soodsatest energiatehingutest ning strateegilisest mõjupositsioonist. Ja seda isegi siis, kui "hinnaks" oleksid raketikilbi osised Ida-Euroopas.

Segane lugu, kas pole. Ja võidumees pole keegi muu kui Iraan. Igatahes peaks reedene kohtumine Genfis Hillary Clintoni ja Sergei Lavrovi vahel ehk avama mõningaid nüansse USA-Venemaa kahepoolsete suhete päevakorrast.

Obama kirjaskandaal, kui seda võiks üldse nõnda nimetada, lisab mõningast kahtlust sellele, kas USA reset-nupu poliitika suhetes Venemaaga on ikka hästi läbi mõeldud või sisaldab jälle tühipaljast illusioonide kogumit. Loodetavasti teeb Washington (kui selleks vajadus) kiiresti omad järeldused.

ETV võiks minna rahvusvaheliseks

Täna õhtul ETV eetris olnud Aarne Rannamäe dokfilm viimastest sündmustest Iisraeli-Palestiina konfliktis on väga hea näide, et ka nappide ressurssidega suudavad professionaalsed ajakirjanikud teha väga head tööd. Siiras kiitus!

ETV välisuudiste ajakirjanikud on juba mitmel puhul kinnitanud, et suudavad toota erinevatel teemadel väga põnevaid omafilme. Loodetavasti ei takista eelarvepiirangud selle väga vajaliku programmiosa jätkamist.

Minu arvates on just sarnastest dokumentaalfilmidest saamas ETV üks firmamärke, mida võiks julgelt pakkuda ka rahvusvahelisel turul. Kui arvestada, et ringhäälingul on kolm väliskorrespondenti (Moskva, Brüssel, New York) ning tugev seltskond Tallinnas, siis poleks lisaks uudistele kuigi keeruline regulaarselt toota ka huvitavat dokumentalistikat. Vaatajaid jaguks nii Eestis kui kaugemal.

Euroopa päästerõngas on toimiv siseturg

Täna kõlasid Brüsselist ilusad loosungid. Euroopa Liidu valitsusjuhid tegid vähemalt näo, et seisavad kogu ühenduse huvide eest. Prantsusmaa presidend Nicolas Sarkozy olevat koguni nimetanud protektsionismi "halvaks sõnaks" ja "halvaks ideeks".

Paljuski just Sarkozy survel kogunenud valitsusjuhid midagi erakordset kokku ei leppinud. Seda võis ka arvata, sest korralise ülemkoguni on ju kõigest paar nädalat aega. Tänane kohtumine oli seetõttu rohkem vajalik mõningate pingete maandamiseks ning ühtsuse väljendamiseks.

Seda viimast on sõnades oi kui palju kordi rõhutatud, kuid mitte alati pole õnnestunud seda tegudesse tõlkida. Ometi on just praegu selginemas, et Euroopa Liidul puudub alternatiiv. Kui mingil kombel peaksid killunemistendentsid hoogu saama, ei hoia ühendust ka kõige parem retoorika koos.

Nii on valitsusjuhid kordamas mantrat Euroopa Liidu ühtsusest. See on tegelikult ka ainus tõsine tugi majandussurutisega jagu saamiseks üle Euroopa. Poole miljardi elanikuga Euroopa Liit peab kasutama oma siseturu mehhanisme kriisi leevendamiseks. See on päästerõngas, mida täna tuleb piiranguteta kasutada.