Marko Mihkelsoni blogi

Pronkssõduri saaga on teinud Eestist kaks korda vihatuma riigi Venemaa avalikkusele kui seda on Ameerika Ühendriigid. Levada Keskuse avaldatud traditsiooniline Venemaa vaenlaste ja sõprade nimekiri pole üllatav, kuigi peaks panema meidki järele mõtlema . Koguni 60 protsenti venemaalastest peab oma riigi suurimaks vaenlaseks Eestit. Kui möödunud aastal jagas Eesti koos Ukrainaga vaenlaste nimekirjas 5.-6. kohta, siis tänaseks on meie kuvand venelaste seas absoluutselt negatiivseim. See ületab peaaegu kahekordselt USA vaenlaskuvandi. Et oleks kohe selgem: Venemaa vaenalste TOP-10 on järgmine: Eesti, Gruusia, Läti, USA, Leedu, Ukraina, Poola, Afganistan, Iraak ja Iraan. Venemaa sõprade TOP-10 on: Kasahstan, Valgevene, Saksamaa, Hiina, Armeenia, India, Ukraina, Prantsusmaa, Bulgaaria ja Turkmeenia. Eesti esiletõus pole mingi üllatus. Arvestades, et küsitlus viidi läbi 11.-14. mail, siis võib 60 protsenti isegi keskpäraseks pidada. Küll aga näitab see number, et pronksiöö sündmused on puu...

Läti parlamendi poolt täna riigi uueks presidendiks valitud Riia ortopeediakeskuse juht Valdis Zatlers võib olla küll hea arst, kuid rahvusvahelises poliitikas jääb ta selgelt oma Eesti kolleegi varju. Nüüdsest võib kindlalt väita, et president Freiberga lahkumisega on Balti riikide ja laiemalt Kesk- ja Ida-Euroopa (ja miks mitte otsati ka Põhjala) nimekamaks esindajaks ja kõneisikuks kujunemas Toomas Hendrik Ilves. See on suur välispoliitiline võimekus, mida ühel väikeriigil oleks patt mitte ära kasutada kõige paremal viisil. Loomulikult teab Kadrioru peremees seda kõike ise suurepäraselt. Läti parlamendi kiituseks tuleb siiski öelda, et president suudeti valida ilma suurema kära ja lehmakauplemiseta. Koalitsioon näitas oma püsivust ja ka otsustavust saada kiiresti lahti president Freiberga survest. Iseasi on, kas selle sammuga ikka suudetakse peatada erakondade suurrahastajate skandaalide ja poliitiliste segaduste süvenemist.

Eile Permi lähedal Dedkovo sanatooriumis alanud ja täna lõppenud Euroopa Liidu 20 liikmesmaa ja Venemaa parlamendiesindajate ümarlaud peegeldas ilmekalt valdavat ning isegi kasvavat jahedust Brüsseli ja Moskva suhetes. Juba mõne kuu eest kokkukutsutud kohtumise peateemaks pidi olema uue partnerlus- ja koostööleppe arutelu. Ometi lükkus Samaara tippkohtumisega kõneluste algus edasi ning seepärast oli ka Permi ümarlaual käsitlusel EL ja Venemaa suhete üldine seis. Ümarlaua ühe peakõnedest pidas Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšjov. Ta ei varjanud, et ELi ja Venemaa suhted on sisuliselt kriisis, kuigi mitte lootusetus kriisis. Kossatšjov, nagu ka mitmed teised tema kolleegid, hurjutasid eurooplasi ülinegatiivse hoiaku pärast Venemaasse. See olevat hullem kui Nõukogude Liidu aegadel. Enam kui 60 protsenti venemaalastest ei tunneta ennast eurooplastena ja 45 protsenti näevad selles koguni ohtu Venemaale. Miks, küsis Kossatšjov ja andis sellele siis vastuse. Aga sellepäras...

Seda sõna otseses mõttes. Kirjutan neid ridu veel Tallinna lennujaamas, kuid läbi Praha ja Moskva peaks minu tänane reis lõppema Permis. Venemaa parlamendi väliskomisjon on sinna homseks kokku kutsunud ümarlaua, kus Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide, Euroopa Parlamendi ja Vene Riigiduuma esindajad peaksid arutlema Venemaa ja Euroopa Liidu uue partnerlus- ja koostööleppe üle. Päris huvitav on näha, mida siis Venemaa esindajad (kohal peaks olema ka presidendi nõunik Euroopa küsimustes Sergei Jastrzhembski) arvavad dokumendist, mille üle pole ju ametlikult veel kõnelusi alustatudki. Samas on päris hea võimalus kontrollida Eesti ja Venemaa suhete temperatuuri. Nii Permis kui teisipäeval tagasiteel Moskvas peaks mul olema terve rida kohtumisi, et mõista, mida siis ikkagi Venemaal asjade edasisest käekäigust arvatakse. Loodan nendest kohtumistest kiirelt ka siin ülevaate anda.

Viimastel päevadel oleme harjunud mõttega, et meie selja taga on kogu Euroopa ja laiemalt läänemaailm. Otsati on see õige. Ka Austria näitas äsja president Putinit võõrustades, et kunagi Moskva poolt pealesurutud finlandiseerumine on jäänud eelmisesse sajandisse. Euroopa on jõuliselt demonstreerinud oma ühtsust. Kuid kas see pole liiga ilus, et olla tõsi? Tagasilennul Pariisist (muide Estonian Airi lendu teenendas mingi Rumeenia charterkompanii!? - EA ei tee endiselt au meile, nagu kirjutasin siinsamas varem) võtsin täna (so neljapäev) nagu ikka lugeda International Herald Tribune'i. Seekordse põhiarvamusloo autoriks oli analüütik Anatol Lieven , kes püüab oma kirjatükis veenda, et Eesti ja Läti on parajad probleemid Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes. Eriti sesosas, kuidas me ikkagi suhtume siinsetesse venelastesse. Lieven, kes pole tegelikult kunagi hiilanud erilise Balti-armastusega, laseb rahulikult manada pildil, et Eesti valitsuse hiljutised sammud monumendi teisaldamisel olid ...

Kohe kuidagi ei saa ei üle ega ümber Venemaast. Kuigi võiks ju arvata näiteks sellest, kas Liibanon on uue kodusõja lävel või mitte ning mida võiks endaga kaasa tuua Iraani presidendi külaskäik Minskisse. Ometi tõmbab vähemalt hetkel minu tähelepanu rohkem Venemaa välisministeeriumi kodulehel täna avaldatud minister Sergei Lavrovi artikkel "Globaalse poliitika tänane ja homne päev: vaade Moskvast" . Tegemist on sisuliselt jätkuga sellele jõulisemale Vene välispoliitilisele liinile, millele pani aluse president Putin oma veebruarikuises Müncheni kõnes. Lavrov viitab viimasele korduvalt, rõhutades koguni, et selle kõnega märgiti ära "vabaduse territoorium (loe: Venemaa) - arvamus- ja sõnavabadus rahvusvahelistes suhetes". Ehk siis teiste sõnadega, kui Lavrov ütleb, et Venemaa on saavutanud rahvusvahelise iseseisvuse - siis ennekõike mõtleb ta iseseisvumist Lääne, eeskätt Ameerika Ühendriikide diktaadi alt. Jutu läbivaks mõtteks on, et maailma julgeolekupilt muutub ...

Eile õhtul alanud ja täna ametliku osaga jätkunud ning lõppenud Venemaa ja Euroopa Liidu järjekordne tippkohtumine leidis aset Samaara lähedases sanatooriumis. Kui inglastele tähendab viimane sõna rohkem hullumaja, siis meile taastusravi. Venelastele aga ehk isegi rohkem parajat paika puhkuseks. Euroopa Liidu ja Venemaa suhted on jõudnud sellisesse seisu, et paras sanatoorne kuur kuluks ära küll. Ükskõik, kuidas siis võtta ja tõlgendada. Külma sõja järgsel ajal pole Moskva ja Brüsseli vahel olnud sedavõrd palju pingeid ja lahendamata teemasid kui nüüd. Kui mõni aasta tagasi oli Euroopa Liidu ja Venemaa suhete lahendamata asjade kaustas 24 lehekülje jagu teemasid, siis tänaseks on see maht kasvanud juba 36 leheküljele. Vaatamata ilusatele sõnadele, Samaara kohtumine ei vähendanud, vaid pigem kasvatas seda loetelu. Selleks on otsati päris palju põhjust. Teravust ja vastandumist toidavad teemad nagu Kosovo staatuse küsimus, Iraani tuumaproblemaatika, Venemaa hiljutine otsus külmutada osal...