Marko Mihkelsoni blogi

Suurriikide mõõduvõtt rahvusvahelistes suhetes muutub üha pingelisemaks. Seni reeglipäraselt kulgenud malemäng on hoolimatult laualt pühitud. Senised reeglid ei kehti enam, sest autoritaarsed suurriigid eesotsas Hiinaga otsivad enda jõule kohaseid mõjutusvõimalusi. Rahvusvahelise õiguse õgvendamine annab ohtliku tegutsemisruumi ka Venemaale, kes püüab Pekingi surve varjus oma lagunenud impeeriumit reanimeerida.   Demokraatlik läänemaailm ning majanduslikult ja sõjaliselt enesekindlamaks muutunud autoritaarsed suurriigid on olnud diplomaatilisel kokkupõrkekursil juba pikemat aega.  Kui Venemaa on selles suunas liikunud alates kunagise peaministri Jevgeni Primakovi kurikuulsast kannapöördest Atlandi kohal 1999. aastal, mil ta pöördus teelt Washingtoni tagasi protestiks NATO rünnakute vastu Serbias, siis Hiina lõi oma kaardid avalikult lauda alles nüüd.   Kaasaegse diplomaatia üks šokeerivamaid episoode leidis aset käesoleva aasta 18. märtsil külmas Alaska linnas Anchorages....

Ükskõik, kui keerulised ka riikidevahelised suhted ei oleks või kui habras poleks rahvusvaheline julgeolekupilt, on just välisministrite ja diplomaatide roll hoida kontakte ning püüelda pingete maandamise või olemasolevate probleemide lahendamise suunas. Seda eriti veel sellistes suhetes, mis mõjutavad Eesti ja kogu regiooni julgeolekut.    See, et Eesti ja Vene välisministrid ei olnud enne eilset Liimetsa ja Lavrovi telefonikõnet suhelnud enam kui viis aastat, on väga kõnekas. Küsimus pole selles, et telefonikõned või kohtumised lahendaksid sügavalt juurdunud probleeme. Seda eeldada oleks naiivne. Kuid samas on fakt, et ka kõige vastandlikumaid positsioone on võimalik tasandada kannatliku ja sihikindla diplomaatilise tegevuse kaudu. Kui Jaan Poska oleks omal ajal lähtunud arvamusest, et enamlastega ei tohiks mingil juhul läbi rääkida, sest tegemist on ju terroristidega, siis poleks meil täna Tartu rahu ega selle artikkel II tähenduslikku alust kogu Eesti-Vene suhete ajaloole....