Marko Mihkelsoni blogi

Maailmas on vaid üks paik, kus aja sürreaalne kokkupuuteruum viib sind väljamõeldud tegelikkusesse. Sa astud justkui ettekirjutatud kaadrisse, muutud osatäitjaks ning tajud samas aja igavikulisust. Põhja- ja Lõuna-Koread eraldaval demilitariseeritud alal asuv Panmunjom just selline on. Panmunjomi küla enam tegelikult ei eksisteeri. See hävis Korea sõjas. Küll aga asub just seal sõja lõpul 1953. aastal rajatud ühtne julgeolekuala (Joint Security Area), mis on ainus kahe riigi reaalne füüsiline kokkupuutepunkt. Minul õnnestus seal käia koos NATO assamblee kolleegidega paar nädalat tagasi, 12. septembril. Souli kesklinnast pääseb Panmunjomi kiirteed mööda. Tegelikult on kiirteede võrgustik ehitatud Põhja-Koreast viimase meetrini. Seda ikka lootuses, et ühel päeval üks rahvas saab elada ühises riigis. Samas teatakse Lõuna-Koreas, et kiirtee võib vaenlasele olla mägises keskkonnas suurepäraseks sissetungikanaliks. Nii pole imestada, et Põhja-Koreale lähenedes on märgata kiirte...

Polina Žerebtsova päevikut lugedes oli mu esimene mõte, kui õnnelikud on meie Eesti lapsed. Nüüdseks juba kahjuks unustatud Tšetšeenia sõdade koledused on sirguva tüdruku silmade kaudu kirjutatud aegumatuks hoiatuseks kõigile. Raamatu kohutavad detailid toovad mõistmise, kui erinev on olnud Polina ja temavanuste Eesti tüdrukute lapsepõlv. „Sipelgas klaaspurgis“ ilmus 2014. aastal. Polina oli selleks ajaks lahkunud oma sünnilinnast Groznõist ja ka kodumaalt. Paar aastat varem oli ta kirjapandud Tšetšeenia lugude pärast hakanud saama tapmisähvardusi. Ta teadis, et need võivad ka tegelikkuseks saada. Ajakirjaniku Anna Politkovskaja mõrv 2006. aastal ning inimõiguslase Natalja Estemirova tapmine 2009. aastal on kurjakuulutavad faktid. Polina lahkus Venemaalt ja leidis uue kodu Soomes. Päevikut hakkas Polina kirjutama 1994. aasta kevadel, kui ta oli just saanud üheksa-aastaseks. Kirjutamisega alustades ei võinud Tšetšeenias elav vene tüdruk mõistagi ette kujutada, milline rän...

Hetkel, kui Põhja-Korea tulistas Jaapani suunas välja järjekordse raketi, olin Souli kesklinnas istumas lennujaama suunduvasse bussi. Varajane päikeseline hommik  tõotas järjekordset ilusat ilma. Bussijuht võttis vaikides mu pileti, rebis poole endale ning kummardas tänutäheks. Sõit võis alata. Raketikatsetuse toimumisest sain ma teada alles lennujaamas, kui jõudsin oma väravasse ning avasin arvuti. Uudised rääkisid erutunult sellest, kuidas Pyongyangi lähistelt startinud keskmaarakett oli lennanud üle Jaapani ja prantsatanud enam kui kolme tuhande kilomeetri kaugusel Vaiksesse ookeani. Võtsin seda kui miskit, mis pidi niikuinii juhtuma. Mõned päevad varem Lõuna-Korea asekaitseministriga kohtudes olin kuulnud, et ÜRO julgeolekunõukogu uusi piiranguid seadvale resolutsioonile vastab Põhja-Korea ilmselt uue raketikatsetusega.   Ja siin see oligi. Eestis ja mujal maailmas võib Korea poolsaarelt lähtuvast uudispildist tunduda, et me oleme väga lähedal suurele sõj...

Kui maailmas suudetaks reastada riigid nende kodanike tubliduse järgi, oleks Eesti esiridades. Selles pole mingit kahtlust. Ükskõik kui palju me ka loomuomase skepsise tõttu ei viriseks stiilis - kas sellist Eestit me tahtsimegi, ei varjuta ka kõige negatiivsem arvamus meie inimeste kaugele väljapaistvat tublidust. Tõde selgub sageli võrdluses. Eesti inimesele pole sugugi ükskõik, mida teised temast arvavad. Iseenesest on see väga tervemõistuslik mõõdupuu. Muidugi, kui seda võtta võimalikult stressivabalt. Viimaseks pole tõesti põhjust, sest Eestit teatakse kui väga hästi hakkamasaavate ja kohusetundlike inimestega riiki. Rahvusvaheliste suhetega kursis inimestele on see teema hästi teada. Kes on käinud ühel või teisel viisil Eestit esindamas (missioonisõduritest erasektorini), teavad hästi, kui palju me eristume oma korraarmastuse, distsipliini ning peaaegu maksimalistliku saavutusvajadusega. Anna eestlasele ülesanne ja sa tead, et see saab tehtud õigeks ajaks ning maksi...