LÄÄS EI KAO, KUID KAHANEB JA VÕIB LAGUNEDA

12. novembril 1978. aastal toimus Singapuris kohtumine, mille mõju maailma edasisele käekäigule on tagantjärele raske alahinnata. Selleks hetkeks juba legendaarne Singapuri peaminister Lee Kuan Yew ja Hiina värske liider Deng Xiaoping polnud kunagi enne teineteist näinud. Deng teadis hästi, mida Lee oli suutnud Aasia pisiriigiga korda saata. Singapuri edu, kus Lee oli põiminud autokraatliku juhtimise idamaiste väärtuste ja turumajandusega, ahvatlesid Dengi. Veidi enam kui kuu aega hiljem andis Deng Xiaoping avapaugu Hiina avanemisele ja reformipoliitikale.

“Ei ole võimalik teeselda, et Hiina on lihtsalt üks järjekordne suur mängija. Hiina on suurim mängija inimkonna ajaloos.” Need sõnad ütles Aasia kaasaegse valitsemismudeli arhitekt Lee juba 1993. aastal, kui paljude jaoks oli Hiina pidurdamatu esiletõus veel mõistetamatu.

Just Hiina väljumine enam kui sajandipikkusest isolatsioonist ja sihikindel tee tagasi maailma juhtriigiks on viimase kümne aasta jooksul toonud esile Lääne suhtelise nõrgenemise. Kui veel selle sajandi algul nautis läänemaailm oma ajaloolise laienemise hetkel võimu ja väge, siis venima jäänud sõjad terrorismiga ja 2008. aasta finantskriis tegi asjad lõplikult selgeks. Hiina läks oma teed.

Hiina tõus kujunes omamoodi arengumootoriks suurele osale Aasiast ja kogu maailmast. Globaliseerumine sai nii täiesti uue hoo, mis mõjutas lisaks arenguriikidele ka lääneriikide majanduskeskkonda. Miljonite töökohtade kadumine eeskätt tööstuses oli kõige käegakatsutavam probleem, mida lääneriikide valijad hakkasid oma liidritele üha enam ette heitma. Tõele au andes on see siiski vaid kaduvväike osa sellest, mille toob kaasa lähema paari kümnendi jooksul töö automatiseerimine. 

Kuid globaliseerumine, millega on näiteks kaasnenud ka islamifundamentalismi kiire levik, pani aluse veel ühele olulisele trendile lääneriikide sisepoliitikas – hirmu kaotada kontroll oma kodu ja kommete üle. See omakorda on survestanud poliitikuid olema jõulised ja lihtsakoelised. Lihtsate lahenduste pakkujad hoolivad uue media ajastul üha vähem faktidest ja süüdistavad paljudes hädades liberaalset demokraatiat, sest valijale näib usutavam emotsioon ja selge loosung. Taktikaliselt kirju sisepoliitika on lääneriikides üha enam mõjutamas strateegilist ja järjekindlat välispoliitikat, mis tekitab jällegi mõrasid lääneriikide endi poolt kehtestatud reeglitepõhises maailmakorralduses.

Maailma arengukese on üha enam pöördumas Aasiasse ning Euroopal ja Ameerikal napib hoobasid selle pidurdamiseks. Parim vastus siin oleks läänemaailma ühtsus, oma julgeolekuruumi kindlustamine ja ühise vabakaubandustsooni loomine. Ometi oleme just praegu olukorras, kus ilmsete julgeolekuohtude ja majanduskonkurentsist tulenevate väljakutsete kiuste kipub läänemaailma koostöö, eriti aga atlandiülesed suhted laiali lagunema.  

Esimene kivi doominoahelas kukkus Euroopas juba 1999. aastal Austrias, kui jõuliselt immigratsiooni ja islami vastu seisev Jörg Haideri juhitud Vabaduspartei tuli parlamendivalimistel teiseks ning pääses valitsusse. Euroopa Liidu reaktsioon oli täiesti ebadekvaatne. Selle asemel, et teadvustada rahva meelsust mõjutavaid teemasid ja väljuda rändeküsimustes poliitilise korrektsuse lämmatavatest raamidest, otsustasid 14 liikmesriiki karistada Austriat piiravate meetmetega. Asi läks isegi nii kaugele, et eurooplastel soovitati mitte külastada Austria suusakuurorte.

Eelmise aasta oktoobris tüüris Heinz-Christian Strache Vabaduspartei tagasi Austria valitsusliitu. Võrreldes 18 aastat varasema olukorraga ei tekitanud see Euroopa Liidus enam valulist reaktsiooni. Rändeteemad olid saanud Euroopa peavoolu poliitika keskseks küsimuseks. Hirm sisserände ees oli Läänt seni kõige enam raputanud Brexiti referendumi tulemuse üks peamisi mõjutajaid.

Haideri sillutatud teed käib praeguseks juba pea igas Euroopa liikmesmaas mõni erakond. Samuti ei ole Austria Vabaduspartei ainus, kes “traditsiooniliste” konservatiivsete väärtuste kaitsel näeb liitlast Venemaas. Kremli revisionistlik poliitika kasutab neid “liidusuhteid” aga oma geopoliitiliste huvide edendamisel. Venemaa tegevus on suunatud Lääne ühtsuse nõrgestamisele, Euroopa finlandiseerimisele ja atlandiülese liidu lõhkumisele. Euroskeptilised ja Venemaa-meelsed jõud sobivad kiilutekitajateks suurepäraselt.

Maailma menukite “Sapiens” ja “Homo Deus” autor, Oxfordi haridusega ajaloolane Yuval Noah Harari on öelnud, et läänemaailmas näib justkui kadunud olevat enesekindlus õnnestumise ees. Globaliseerumine on muutnud klassikalist parem-vasak skaalat poliitikas viisil, kus üha enam vastanduvad globaalse tajuga ja kitsalt natsionalistlikud meeleolud. Viimastel on kasvav kandepind, sest see kõnetab paljudes inimestes valitsevaid hirme. Samas ei lahenda need iseenesest ühtegi globaalset probleemi kliimamuutustest rändeteemadeni.

Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel ja tema poliitika on kõige eredam näide Läänes toimuvast vastureaktsioonist globaliseerumisele. Ühendriikide endine välisminister Madeleine Albright on kunagi irooniliselt öelnud, et USA ei mõista multilateralismi sellepärast, kuna selles sõnas on liiga palju silpe ja see lõpeb ism-iga. Kas just sellepärast, kuid Trumpi jaoks näib “America First” loosungi taha mahtuvat üksnes need teemad, mis tema valijatele korda lähevad. Kas need lähevad ka kokku USA strateegiliste huvidega, mille alla käib tugev atlandiülene liit Euroopa demokraatiatega, ei näi vähemalt siiani Trumpi heidutavat.

USA president teeb praegu küll kõik selleks, et suurendada umbusku, pingeid ja vastuolusid suhetes oma kõige lähedasemate liitlaste ja sõpradega. Washington Posti kolumnist Josh Rogin kirjutas hiljuti, et “Trump on Euroopa Liitu ja NATOt sõimanud kampaaniast saadik, aga tema rünnakute sagedus ja tigedus on kasvanud. Trump ei usu Euroopa Liidu ja NATO jätkuvasse pühadusse ega ka USA kohustustesse nende ees”.

Trumpi käitumine on ajanud eurooplased meeleheitele. Üksteise järel kostub avaldusi, et Euroopa Liit võiks USA abita hakkama saada. Prantsusmaa endine peaminister Jean-Pierre Raffarin käis välja mõtte, et kuna atlandiülene liit on meie silme all lagunemas, siis peaks moodustuma uus superliit G4 – Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa ja Hiina. Seda muidugi ei juhtu, kuid kõnekas on ikkagi, millises suunas Euroopas mõtted liiguvad.

Eestile oleks väga ohtlik Lääne julgeolekuruumi tõsisem mõranemine või koguni lagunemine. Kui tekib arusaam, et kasvõi üks NATO liikmesriik võiks kahelda artikkel 5 rakendamise vajaduses, võib allianss olla vastakuti karmi väljakutsega. Lääs ei kaoks, kuid halvim stsenaarium võiks viia atlandiülese koostöö lagunemiseni ja Euroopa killustumiseni.