EESTI JULGEOLEK NÕUAB KÕIGI MEIE PANUST



Maailm meie ümber on muutunud üha keerulisemalt tajutavaks, ohtuderikkamaks ning raskesti etteaimatavaks. Seetõttu on täiesti loomulik, et suurte kultuuriruumide piirimail asuv Eesti peab oma turvalise tuleviku nimel täna tõsiselt julgeolekusse investeerima.

Eesti teab oma ajaloost vägagi hästi suure naabri agressiivsusele kalduvat käitumismaneeri, mistõttu ei peaks meid Venemaa sõda Ukraina vastu ju üllatama. Juba mõni päev pärast Ukraina iseseisvumist 24. augustil 1991 ähvardas toonane Venemaa esimene demokraatlikult valitud president Boriss Jeltsin oma pressiesindaja kaudu, et Moskva hakkab Kiievilt nõudma piiride ülevaatamist. Eriti peeti silmas Krimmi ja Donbassi.

Kõik see oli mõistagi seotud impeeriumi lagunemisega ning katsega see kasvõi osaliselt tagasi pöörata. Jeltsin siiski Ukrainani ei jõudnud, enne tuli lämmatada Tšetšeenia vabadusiha.

President Putin on seevastu suutnud  taastada raudse kontrolli Venemaa üle ning alates 2008. aastast alustanud kõigi vahenditega oma mõjuvälja laiendamist endise impeeriumi ruumis. Rünnak Gruusia vastu peatas NATO laienemise Lõuna-Kaukaasiasse. See oli Putini esimene võit kasvavas vastasseisus Läänega.

Rünnak Ukraina vastu on aga juba palju kesksema tähendusega. Küsimus ei ole üksnes Krimmis või ka Ida-Ukrainas. Küsimus on kogu Ukrainas. Putin hindab kõrgelt vene filosoofi Ilja Iljini mõttekäiku impeeriumi paratamatust taastekkelisusest. Seepärast on just Kiievi  ja seeläbi kogu Ukraina kaasatus niinimetatud “Vene maailma” võtmetähendusega.

Eesti inimesed jälgivad suure kaasaelamisega Ukraina võitlust oma iseseisvuse säilitamise eest. Eesti abi ulatus on küll väike, kuid me teeme omalt poolt kõik, et rahvusvaheline õigus ja Ukraina suveräänsus võidutseksid.

Ukraina arengutest sõltub kogu Euroopa julgeolek. Venemaa on valinud vastandumise tee ning seepärast peab Lääs valmis olema suhete edaiseks halvenemiseks. Pole välistatud, et president Putin loodab oma ametit pidada veel vähemalt kümme aastat.

Mõistagi lasub suurem surve Venemaa väiksematel naabritel, sealhulgas ka Euroopa Liidu ja NATO liikmel Eestil. Kaitsepolitseiameti töötaja Eston Kohveri röövimine meie territooriumilt oli selgeks signaaliks – me ei hooli teie suveräänsusest ning võima teha, mida tahame.

Venemaa teeb tõesti seda mida tahab, kuid teeb seda nii kaua, kui maailm laseb tal seda teha. Eesti on oma iseseisvuse taastamisest saadik töötanud sihikindlalt oma julgeoleku tugevdamise nimel. Täna võime öelda, et väikeriigil Eestil on demokraatlikus vabas maailmas parim võimalikest julgeolekutagatistest. Me oleme NATO liikmed, meil on täna sõpru ja liitlasi rohkem kui kunagi varem meie ajaloos.

Seepärast võime ka tänases keerulises maailmas hoopis enesekindlamalt keskenduda julgeoleku edasisele tugevdamisele. Eesti pole istunud käed rüpes. Tänu endise kaitseministri Mart Laari poliitilisele kaalule ja julgele visioonile on Eesti üks neljast NATO liikmesriigist, kes kulutab kaitsele 2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. See on oluliselt tugevdanud Eesti positsiooni alliansis ning mis seal salata, just tõsine suhtumine oma kaitsevõime arendamisse oli üks peamistest põhjustest, miks USA president Barack Obama külastas meid 3. septembril vahetult enne NATO suurkohtumist Walesis.

President Obama suurpärane ja eestlastele hinge läinud kõne Tallinnas oli meie senise iseseisvusaja üks vaieldamatuid kõrghetki. See oli veenev kinnitus liitlaste pühendumisest meie kaitsmisele. Kuid see oli ka vihje sellele, et Eestil seisab ees tõsine töö oma julgeoleku tugevdamisel.

Veel aasta aega tagasi oli Harjumaal asuvas Euroopa ühes moodsamas õhuväebaasis Ämaris suhteliselt vaikne. Ukraina sündmuste ajel on vaid loetud kuudega Ämarist kujunenud NATO liitlasjõudude esimene suurem baas Eestis. President Obama lubadus Ämaris NATO õhuväe treeningkeskuse rajamiseks on üks osa liitlasjõudude püsivama kohaloleku loomisest Eestis.

Ämarist õhkutõsuvad hävitajad võivad küll hetkeks häirida oma käreda heliga ümberkaudsete elanike eluolu, kuid samas on nad siin just selleks, et meile juba nii harjumuspäraseks saanud rahulikku elu turvata. Mis seal salata, NATO hävitajad meie taevas on kui vabaduse heli. Ja see ei peaks meie kõrva häirima.

Ämari ei jää ainukeseks liitlasjõudude paiknemiskohaks. Roteeruvad maaväeüksused on kujunenud uueks normaalsuseks. Eesti eesmärgiks peaks saama püsiva ning arvestatava liitlasjõudude kohaloleku tagamine meie territooriumil. See on osa heidutusest, mis kärbib oluliselt ka kõige uljamate pistrikute tiibu Venemaal.

NATO kollektiivne tugi on Eestile keskse tähendusega, kuid Venemaa poolt Ukraina vastu rakendatud hübriidsõja taktika, kus käigus on olnud vahendid infosõjast niinimetatud “roheliste mehikesteni”, sunnib meid kiiremas tempos arendama oma kaitsevõimet. Eesti võiks kavandada plaanitust kiiremaid relvaoste, mis eeldab kaitsekulutuste teatavat kasvatamist. Näiteks kaitsekulude tõus 2,5 protsendini SKPst võimaldaks meil juba lähema kolme aastaga mehaniseerida üks täiendav brigaad ning soetada vajalikku tõrjerelvastust.

Ukraina sündmused näitavad ilmekalt, kui oluline on sisekaitse kiire ning jätkusuutlik reageerimisvõime, idasuunalise piirivalve tähtsus ning inforünnakute tõrjesuutlikkus. Kõigis nendes kolmes valdkonnas on Eestil veel kõvasti investeerimisruumi. Olgem ausad, siiani on tehtud kohati liiga vähe või peaaegu mitte midagi.  

Just “roheliste mehikeste” võimalikul tõrjumisel ja neutraliseerimisel mängib tähtsat rolli esmane sisekaitse reageerimisvõime ning suutlikkus korraga hallata erinevaid kriisikoldeid. Siia lisandub piirivalve võimekus. Peame tunnistama, et pärast Eston Kohveri röövimist meie territooriumilt tuleb kiirelt ümber vaadata eeskätt kagupiiri, aga tervikuna kogu piirivalveteenistuse võimekus. Lisaks tuleks viivitamatult alustada Eesti-Vene piiril vajalike väljaehitustöödega. Kohveri juhtum on ilmekaks kinnituseks sellele, kui oluline on meile mõlemapoolselt tunnustatud piirileppe olemasolu.

Eesti julgeolek on miski, mis pole kunagi täiuslik. Selle eest tuleb pidevalt hoolt kanda  ning see eeldab kõigi meie pamust. Me peame tegema üheskoos kõik selleks, et isegi teoreetiliselt ei korduks meie ajaloo traagilised leheküljed.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?