Araabiamaailma pöördehetk

Kui jaanuari alguses puhkesid rahutused Tuneesias, ei pööranud maailm toimuvale suuremat tähelepanu. Alles siis, kui 23 aastat karmikäeliselt valitsenud Tuneesia president Zine al-Abidine Ben Ali oli sunnitud riigist põgenema, mõisteti – ka teistes autoritaarsetes ning sotsiaalsetest pingetest tulvil araabiamaades võib midagi sarnast korduda.

Analüütikud viitasid koheselt Egiptusele kui ühele kõige olulisemale lülile araabia riikide seas, kus muuhulgas asub ka Araabia Liiga peakorter. Selleks oli mitmeid põhjuseid. Esiteks on Egiptus piirkonna suurim riik oma 80 miljoni elanikuga, kus sotsiaalsed pinged on aastatega pidevalt kasvanud. Viimased 30 aastat võimu hoidev president Hosni Mubarak on paljudele egiptlastele kujunenud võimu stagneerumise ja probleemide süvenemise sünonüümiks.

Teiseks tähelepanu põhjuseks on kahtlemata Egiptuse olulisus nii regionaalses kui globaalses kontekstis. 1979. aastal sõlmitud rahulepe Iisraeliga tagas Egiptusele pikaajalise toetuse Ameerika Ühendriikidelt ja teistelt lääneriikidelt. Egiptus on ainuüksi oma majanduse ja infrastruktuuri tarbeks saanud USAlt viimase 30 aasta jooksul enam kui 28 miljardit dollarit. Rääkimata sõjalisest abist.

Globaalses mõõtmes on Egiptus maailma ühe olulisema kaubandusarteri - Suessi kanali kontrollija. Võimalikud häired kanali toimimises võivad korrapealt kaasa tuua negatiivseid mõjutusi maailma kaubanduses ning suruda ka näiteks toornafta hind ülespoole. Viimati oli kanal suletud 1975. aastal.

Igatahes on maailm viimase nädala jooksul pingsalt jälginud Egiptuses toimuvat. 25. jaanuaril alanud rahutused Kairos ja teistes suuremates Egiptuse linnades on tänaseks andnud esimese tulemuse. President Mubarak saatis valitsuse erru ning nimetas asepresidendiks oma kunagise elupäästja, luureülema Omar Suleimani. Asepresidendi koht on vaba olnud alates 1981. aastast, mil Mubarak tõusis sellelt kohalt asendama islamistliku sõduri poolt tapetud presidenti Anwar Sadatti.

80-aastase Mubaraki järglus on juba pikemat aega kütnud kirgi. President on jätnud siiani kõik otsad lahti, mistõttu on ka käesolevates rahutustes just tema ise suurim rahva rahulolematuse sihtmärk. Valitsuse tagandamine pole kindlasti see, mida rahvahulk ootas.

Järgmine nädal kujuneb otsustavaks nii Mubaraki enda kui Egiptuse lähitulevikku silmas pidades. Mitmete analüütikute hinnangul tuleb eriti tähelepanu pöörata sõjaväe juhtkonna tegevusele, kes on esimene võimalik jõud täitmaks poliitilist vaakumit. 

Kuigi Egiptuses on islami fundamentalistidel (Moslemi Vennaskond) arvukalt järgijaid, ei pruugi siiski korduda niinimetatud Iraani stsenaarium. Ka 1978. aastal alanud rahutused Iraanis olid esmalt šahhi vastased, kuid kasvasid hiljem üle islamirevolutsiooniks. Selle üheks põhjuseks oli karismaatilise usuliidri Homeini populaarsus. Kuigi näiteks al Qaeda sai oma ideoloogilise juuretise Egiptusest (Sayyid Qutb) ning Osama bin Ladeni parem käsi Ayman al-Zavahiri on egiptlane, ei pruugi islamifundamentalism veel praegu poliitilisele esiplaanile kerkida.

Samas on äärmiselt oluline jälgida, kas ja kuidas Tuneesias, Egiptuses, Jeemenis, Jordaanias, Liibanonis ja mitmel pool mujal araabiamaailmas just praegu toimuv võib kõigutada kogu regiooni arengukõverat ning mida tegelikult need rahvarahutused kaasa toovad. Osad analüütikud on võrrelnud toimuvat Berliini müüri langemisega Euroopas ehk siis panustavad demokraatlike vabaduste laienemisele araabiamaailmas. Skeptilisemad vaatlejad jällegi viitavad niinimetatud vabade valimiste kaasusele Gaza sektoris, mis tõi võimule islamifundamentalistliku terroriorganisatsiooni Hamas.

Nii või teisiti mõjutab Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuv otseselt globaalset julgeolekut. Eelolev kümnend võib seetõttu muutuda vägagi dünaamiliste sündmuste tunnistajaks. Paraku pole sugugi välistatud, et Euroopa peab valmis olema islamifundamentalismi jalgealuse oluliseks laienemiseks oma vahetus naabruses.