Vene võimud kontrollivad Lääne selgroogu

Viimase nädalaga on Moskvast tulnud ridamisi halbu uudiseid õiguse väänamisest, mis peaksid iga kodanikuvabadusi hindava eurooplase panema tõsiselt muretsema. Mihhail Hodorkovski uus süüdimõistmine ning endisest asepeaministrist opositsiooniliidri Boriss Nemtsovi ja teiste tema kaaslaste  aluseta vahistamine räägivad rohkem kui president Medvedevi mesimagus uusaastakõne. 

Euroopa Liidu, sealhulgas Eesti, soov on mõistagi oma suure idanaabriga edendada mitmekesiseid ning vastastikku kasutoovaid suhteid. Strateegilised partnerid ju ongi selleks, et vastastikku oma positsioone täiendada ning ühishuve kaitsta ja tugevdada. Kahjuks on aga siin juba pikka aega kummitamas soovmõtlemist tegelikkusest lahutavad käärid.

Oma raamatus "Venemaa: valguses ja varjus" kirjeldan põhjalikult nende kääride olemust ning karistamatuse sündroomi kujunemislugu Venemaal. Eriteenistuste kontrollimatus kahasse sügavate traditsioonidega autoritaarsusega on loonud Venemaal olukorra, kus vähimgi opositsiooniline meelestatus on karistatav. Isegi võimude poolt lubatud miitingul, nagu see juhtus 31. detsembril Boriss Nemtsoviga. Viimane veetis enam kui ööpäeva akendeta imepisikeses betoonkambris, kus isegi lamada polnud kusagil. Eile mõistis kohus Nemtsovile veel 15 päeva juurde. Väidetava vastuhaku eest miilitsale. Videolt pole seda aga mitte näha.

Nii Hodorkovski kui Nemtsovi juhtumile on reageeritud nii USAst kui Euroopa Liidust. Avaldustes on viidatud sellele, kuidas sarnased juhtumid võivad määrida Venemaa mainet ning õigusriikluse puudumine võiks takistada moderniseerumist. Samas võiks küsida, kas nende avalduste tõttu miskit muutub?

Mäletatavasti lubati ka pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu, et suhted pole enam endised. Ometi oleme täna olukorras, kus viiendik Gruusiat on okupeeritud ning kus Lääs müüb Venemaale kaasaegset ründerelvastust (Mistralid mõistagi).

Hodorkovski ja Nemtsovi juhtumid on paraku ilmekaks lakmuseks sellest, millises suunas Venemaa liigub. Kui siia lisada võõraviha kasv kodus ning samas spioonilugude kaudu nähtav soov varjatult kasvatada oma mõju läänemaailmas, siis need peaksid olema tõsised indikaatorid lääneriikide strateegide analüüsides ning poliitikasoovitustes.

Alates 1. jaanuarist veelgi tugevamalt Euroopa tuumikusse kuuluv Eesti peaks enesekindlamalt ja selgemalt  aitama oma partneritel kujundada ühist poliitikat Venemaa suunal. See peaks sisaldama rida konkreetseid samme, mille peamiseks teljeks peaks olema Venemaa enda võetud kodumaiste ja rahvusvaheliste kohustuste täitmatajätmisele viitamine. See tähendab näiteks 1993. aastast kehtiva põhiseaduse sätete austamist ja Euroopa Nõukogu liikmestaatusega kaasnevate kohustuste elluviimist. 

Kui need elementaarsed kohustused on Venemaa juhtkonnale ülejõu käivad, siis peaks Euroopa Liit ja ka USA olema valmis rakendama järjekindlamat tingimuspoliitikat. Nii tuleks näiteks viisabavadusdialoog Euroopa Liidu ja Venemaa vahel seada sõltuvusse õigusriigi põhimõtete järgimisest Venemaal. Poliitvangide olemasolu juures on viisavabaduse perspektiiv kauge unistus. 

Kui aga lääneriigid sulgevad järjekindlalt silmi Venemaal toimuva ees ning ühispoliitika on auklik, siis on keerukas ka oodata usalduse kasvu kahepoolsetes suhetes. Need, kes arvavad, et Nemtsov ja Hodorkovski on marginaalid, eksivad rängalt. See oleks umbes sama, kui keegi oleks kolmkümmend aastat tagasi pidanud näiteks 40 kirja autoreid Eestis mõttetuteks tegelasteks.

Loo juures kasutatud pilt pärineb 2002. aasta sügisest, kui Balti Venemaa Uurimise Keskuse kutsel  Eestis viibinud toonane Riigiduuma liige Boriss Nemtsov kohtus president Lennart Meriga. Vaevalt kaheksa aastat tagasi ei kujutanud keegi ette, millises suunas Venemaa tegelikult liigub. See on juba iseenesest õpetlik seik.