Põhja-Korea ja "kurjuse telg"

Põhja-Korea teisipäevane järjekordne provokatiivne muskliharjutus, mis nõudis vähemalt kahe Lõuna-Korea sõjaväelase elu, pole kahjuks üksnes hullumeelse diktaatori ja tema lähikondsete abitu katse paranoiasid peletada. Riik, kellel on tuumaarsenalis erinevatel hinnangutel  8-12 lõhkepead, võib tekitada oluliselt suuremat kahju, kui vaid kümnete Lõuna-Korea majade hävitamine kahuritules.

Mängus on ilmselt siiski suuremad panused kui üksnes järgluse kindlustamine diktaatoritoolil. Võimalik, et Põhja-Korea provokatiivne tegutsemine viimastel kuudel on seotud nende aktiivsuse järjekordse kasvuga tuumaprogrammi edendamisel. Vaatamata nälgivale rahvale on Pyongyang suutnud välja töötada kõrgtehnoloogilise plutooniumil ja uraani rikastamisel põhineva tuumaprogrammi. 

Mitmete allikate kinnitusel on Põhja-Koreal ja Iraanil viimase kümnendi jooksul kujunenud väga tihedad sidemed tuumaprogrammide vastastikusel arendamisel. Selles omab väidetavalt seoseid ka Süüria. Ka oon vihjeid, et Põhja-Korea on tarninud tuumatehnoloogiat Birmale. Samas on kogu see telg võimalik suuresti tänu Hiina suurtele huvidele. Esiteks on Pekingile kasulik USA sidumine Põhja-Korea teemal ning teisalt hoida energiarikas Iraan endale lähemal. 

Ainuüksi viimastel kuudel on Hiina naftaimport Iraanist kasvanud üle kolmandiku, kusjuures Peking on investeerinud Iraani juba üle 40 miljardi dollari. Alles 10. novembril teatas Hiina valitsuse esidnaja, et Peking suurendab oma investeeringuid Iraani nafta- ja gaasitööstuses. 

Samas on ilmne, et Pekingi huvides pole täieulatusliku sõjategevuse puhkemine oma vahetus naabruses. Hiinast sõltuv Põhja-Korea peab aga balansseerima provokatiivse pingekasvatamise ning mõõduka järeleandlikkuse vahel, samas aga oma tuumaprogramme edasi arendades.

NATO peab näitama ühtsust

Täna ja homme Lissabonis toimuv NATO tippkohtumine peab minu arvates andma väga selge signaali ehk tulemuse: viimaste aastate sisemise rabeduse asemel tuleb NATO liikmermaade liidritel näidata ühtset ja kokkuhoidvat arusaamist alliansi tulevikust ja suhetest kolmandate riikide või organisatsioonidega.

Mõistagi pole see sugugi lihtne ülesanne, sest 28 liikmesmaal on ohtude ning nendele vastutegevuse leidmisel parajalt erinevaid lähenemisi. Seda oli kõige ilmekamalt tunnetada NATO eelmise, Bukaresti tippkohtumise eel ja ajal, mis paraku andis innustust nendele, kelle meele järele on alliansi sisemine lõhestatus.

Seekordse tippkohtumise peatähelepanu all on mõistagi strateegilise kontseptsiooni vastuvõtmine. Selle sisu on kuni avaldamise hetkeni NATO saladustempli all. Liikmesmaad on teinud dokumendi vormimiseks kompromisse, kuid vähemalt Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjonile teadaolevalt peaks selles kajastuma enamvähem kõik meile olulised teemad. Muidugi, lõplik otsus teksti osas sünnib alles Portugali pealinnas.

Tippkohtumise raames toimub ka NATO-Vene Nõukogu istung. Selle võimalikest tulemustest on eelnevalt paraku teada vaid see, et peasekretär Rasmussen soovib suhetes pöörata uue lehekülje. Olen siin blogis mõned ajad tagasi rõhutanud, et NATO-Vene koostöös on tunnetada paras hulk soovmõtlemist. Seepärast on tähtis Lissabonis vältida suuri sõnu ja pigem keskenduda konkreetsetele teemadele, näiteks transiidile Afganistani. 

Kuid ka siin ei tohiks minu arvates jääda tahaplaanile ühiste väärtuste küsimus. Kui me tahame rajada püsivamat ja suurema usaldusväljaga koostööd, siis on see võimalik ikkagi juhul, kui Venemaa juhtkond asub üldise moderniseerimisplaani raames demokratiseerima võimusfääri. Selleks pole palju vaja - tuleks näiteks järgida Euroopa Nõukogu, mille liige Venemaa on, ees võetud kohustusi ja põhimõtteid.

President Reagan väärib Eestis enamat tähelepanu

Eestlased pole kuigi altid tänu avaldama ei inimestele endi seast, veel vähem aga raja tagant. Eks soveediaeg rikkus paljuski meie mõtlemist, kui avalikku ruumi risustasid võõrad ja meile pealesurutud nimed või sümbolid. Samas on minu arvates ammu aeg keerata uus lehekülg ning vaadata veidi avarama tänutundega nende suunas, kes on näiteks mänginud hindamatut rolli meie taasiseseisvumisel. Eriti aktuaalne on see kasvõi sellegi tõttu, et tuleval aastal möödub 20 aastat meie riigi iseseisvuse taastamisest õigusliku järjepidevuse alusel.

Meie taasvabanemise üheks suurmõjutajaks oli kahtlemata USA president Ronald Reagan (1911-2004), kelle sünnist möödub tuleva aasta 6. veebruaril täpselt sada aastat. Reagani pikaajaline ja põhimõtteline kommunismivastasus ning sihikindel soov murendada tema enda poolt kurjuse impeeriumiks kutsutud Nõukogude Liitu olid kahtlemata üheks kesksemaks teljeks tema presidendiks oleku aastatel 1981-1989. Just nendel aastatel saavutas läänemaailm USA eestvedamisel otsustavat edu Külma sõja rinnetel ning sundis Nõukogude totalitaarsüsteemi kokku varisema. Reagani rolli selles on raske üle hinnata.

IRLi Välispoliitika Nõukogu nimel pöördusid Mart Laar, Tunne Kelam, Jüri Luik ja siinkirjutaja eile välisminister Urmas Paeti poole üleskutsega algatada Tallinna kesklinnas asuvale tänavale, pargile või väljakule USA presidendi Ronald Reagani nime andmine. Me tegime ka konkreetse ettepaneku nimetada välisministeeriumi taga asuv park ümber Ronald Reagani pargiks. Sarnase sisuga ettevõtmine on meil juba Islandi väljaku näol olemas.

Reagani nime väärikas kinnistamine meie avalikus ruumis on kindlasti üks viis, kuidas tähistada selle suurmehe suursugust sünniaastapäeva. Kindlasti oleks väga hea, kui meie kirjastused võtaksid tõlkida mõne värskema raamatu Reagani tegevusest just Nõukogude Liidu ning tema sateliitsüsteemi vastu. Me teame küll Laulva revolutsiooni tähendust ja oskame seda hinnata, kuid veidi kaugemad mõjutused Laulva revolutsiooni võimalikuks saamisele on jäänud teinekord liiga tahaplaanile.

Igatahes väärib president Reagan hoopis enamat tähelepanu meie avalikkuse poolt, liiati kui järgmisel aastal annavad selleks põhjust mitmed ümmargused daatumid.

Dugini ähvardusi tasub meeles pidada

Venemaa kaasaegse geopoliitilise mõtte ja eurasistide liikumise üks tuntumaid esindajaid Aleksander Dugin on Delfile antud intervjuus taaskord meenutanud meile, et imperialistlik ja ekspansionistlik mõtteviis pole naaberriigi ideoloogide seas sugugi haihtunud. 

Mulle pole Dugini vastustes midagi üllatavat. Dugin on sarnaselt oma mõtteid välgutanud varemgi. 2008. aasta augustis kuulutas ta näiteks otse, et Gruusia ründamisega on alanud Vene impeeriumi taastamine. Siis arvas ta, et järgmisena läheb löögi alla Ukraina. 

Dugin kinnitab oma arvamuses, et Balti riikide ja Venemaa suhete pinged tulenevad mitte ühe või teise poliitiku või poliitilise jõu tegevusest, vaid negatiivsest ajaloolisest paradigmast. Dugini vihjatud asjaolu, et kolm riiki on olnud Vene ja Nõukogude impeeriumi osad ning nende iseseisvumine on justkui olnud vaid Moskva kingitus, räägib sellest, et kahepoolsete suhete normaliseerimine on võimalik vaid sellesama imperiaalse paradigma taandumisega. Dugini meelest ei juhtu seda aga nii pea. 

Eesti seisukohalt on muidugi tähtis, et me ei kapselduks erinevate ähvardajate kaudu emotsionaalsesse lõksu, vaid suudaks reaalselt siiski hinnata olukordi ja võimalusel lahendada kahepoolsetes suhetes olevaid kitsaskohti või probleeme. Samas on meile eriti ohtlik soovmõtlemine, nagu oleks Venemaa teinud viimase 20 aasta jooksul läbi paradigmaatilise muutuse. 

Just Venemaa mõistmisest olen kirjutanud raamatu, mis peaks kirjastuses Varrak peagi trükivalgust nägema. Selle pealkiri on "Venemaa: valguses ja varjus". Ka Dugin ja tema mõtted on selles täiesti olemas. Delfi intervjuu inspireeris mind tegema väikese paotuse ka tulevase raamatu ühte lõiku, kus jutuks on Venemaa identiteediotsingud ja selle mõju välissuhtlusele. Palun väga, siin  see lõik on:

"/.../ See messianistlik visioon passib hästi kokku riigi ekspansionistliku poliitikaga. Tuleb silmas pidada, et vene identiteedile on pikka aega väga suurt mõju avaldanud isevalitsusliku impeeriumi mõõde. Nagu esimeses peatükis kirjutasin, settis see traditsioon sajandeid ning on kestnud väheste muudatustega tänini. Aleksandr Dugin, üks tuntumaid Vene geopoliitilise doktriini edendajaid tänapäeval, on rõhutanud, et Venemaa võitlus ülevõimu eest maailmas pole kaugeltki möödas. Vene kindralstaabi analüütikute hulgas tunnustatud eurasist Dugin näeb Venemaad eeskätt mitte rahvusriigi või regionaalse võimuna, vaid ikkagi ülemandrilise impeeriumina.

Vene-islami pakti propageeriva Dugini meelest peaks „uus impeerium” mobiliseerima kogu Euraasia ühiseks võitluseks atlantismi ja liberalismi „totalitaarse ideoloogia” vastu. Nii rõhutab Dugin ideoloogilist vastuseisu fukuyamalikule maailmale, mille kohaselt pidi liberalismi võidukäik ajaloo lõpetama.

Duginist hoopis vähem tuntud riigiduuma endine asespiiker ja liberaalsesse Jabloko erakonda kuulunud Mihhail Jurjev avaldas 2007. aastal Moskvas raamatu pealkirja all „Kolmas impeerium. Venemaa, nagu ta peab olema”. Kolmandat maailmasõda vältimatuks pidades räägib Jurjev oma futuroloogias detailselt sellest, kuidas ühena viiest maailma suurvõimust moodustub taas Vene impeerium.

„Kolmanda impeeriumi” piiridesse hakkavat kuuluma mitte üksnes endise tsaari- ja sovetiimpeeriumi alad, vaid kogu Euroopa koos Gröönimaaga. Lisaks veel Türgi ja Iisrael. Jurjevi fantaasias on erilist tähelepanu osutatud Balti riikidele, mis erinevalt teistest Euroopa riikidest hävitatakse täiesti. „Eesti” nimi ja eesti keel keelatakse avalikus kasutamises, rahvas kas põgeneb Põhja-Ameerikasse või saadetakse Siberisse. „Las juhtub nende riikidega nagu Soodoma ja Gomorraga, sest üksnes nende olemasolu on meile solvav,” kirjutab Jurjev.

Dugin ütleb raamatut lugejatele soovitades: „… sellist Venemaad, mida kirjeldab meile Jurjev, tahaks ehitada, tema eest tahaks surra ja tappa.” 

Maailm on valuutasõdade ohutsoonis

G20 äsjane tippkohtumine Lõuna-Koreas andis mõneti oodatud tulemuse. Mitmekümneleheküljeline lõppdokument räägib harjumusliku deklaratiivsusega maailma majanduse kasvule tõukamisest, keskkonna säästmisest, korruptsiooni piiramisest. Samas näitas kohtumine, et maailm on endiselt valuutasõdade ohutsoonis ning kaubanduse võimalikus kapseldumises. 

Wall Street Journal on  oma arvamuses väga kriitiline - USA president Barack Obama sai Soulis järjekordse ninanipsu muult maailmalt, suutmata leida liitlasi oma rahanduspoliitikale. Samas on selge, et maailma suurima majanduse ning julgeolekupoliitilise jõuna on just Ameerika Ühendriikidel täita liidriroll suuremate vastasseisude vältimiseks.

Maailma suurimate majanduste liidrid otsustasid valuutakursside ning kaubandusküsimuste teema juurde tagasi pöörduda järgmisel kohtumisel poole aasta pärast Prantsusmaal. Paraku näitas Souli kohtumine, et G20 hulgas on tugevama ühisosa saavutamine palju keerulisem kui G7 omaaegsetel kohtumistel. Tegelikult on viimane formaat üha enam taandumas, sest läänemaailm on üha enam kaotamas mõjujõudu maailma majanduse ja rahapoliitika üle. Ilma Hiina, India, Brasiilia, Mehhiko, Türgi, Venemaa ja teisteta on paljud küsimused tänapäeval lahendamatud. 

Kõige ohtlikum, mis lähikuudel võib juhtuda, on maailma rahapoliitika kapseldumine ning protektsionistlike sammude süvenemine kaubanduses. USA võib eeskätt sisepoliitilistel põhjustel vähendada oma rahvusvahelist aktiivsust. See aga võib omakorda süvendada valuutapingeid ning ebakõlasid rahvusvahelises kaubanduses, eriti näiteks üleilmsetes toorainehindades. 

NATO-Vene suhetest

Postimees avaldas eile julgeolekuanalüütiku Eerik-Niiles Krossi kriitilise artikli NATO ja Venemaa suhetest, mis on tekitanud väga vajaliku arutelu. Alljärgnevas on mõned minu mõtted seoses Krossi artiklis käsitletuga.

Minu arvates on NATO-Vene suhetes väga palju soovmõtlemist ja seda mõlemalt poolelt. NATOs arvatakse, et Vene-Gruusia sõda oli pigem Tbilisi probleem ning Bukaresti tippkohtumise ebaõnnestumine on ajalugu. Samas usutakse, et Venemaa pole üldse nii agressiivne kui seda tema sõjalised õppused või ametlikud doktriinid välja näitavad. Venemaal aga arvatakse, et NATO on suuresti minevik ning euroatlandi ühtsusest on järel vaid mälestus. Mõlemas lähenemises on tubli annus ohtlikku eksirännakut, mis võib ühel hetkel muutuda väga tõsiseks konfliktialgeks. 

NATO-Vene strateegiliste suhete või partnerluse aluseks ei saa olla mitte ühine koostöö kusagil Afganistanis, mis on nii või teisiti ajutise iseloomuga ja kus Venemaa on vaid kõrvaltvaataja, vaid ühiste väärtuste ning õigusriigi põhimõtete rõhutamine. NATOl saab Venemaaga olla usaldusväärne suhe vaid siis, kui Venemaa asub tegelike demokraatlike reformide teele ning jätab oma naabrid lõpuks ometi rahule.

Nii Euroopal kui USAl puudub täna Venemaa-poliitika. Täpsemini öeldes puudub järjekindel ning ka Moskvale arusaadav poliitika. Kord räägitakse, et suhted pole enam kui "business as usual", siis räägitakse midagi Venemaa energiarelvast ometi kahepoolseid tehinguid edasi tehes ja äkki jõutakse ümberlülitusnupuni. 

Venemaa välispoliitika alates Vladimir Putini kõnest Müncheni 2007. aasta veebruaris on seevastu olnud väga järjekindel: euroatlandi ühtsus tuleb lõhestada, Euroopa Liit ja NATO marginaliseerida ning selle pinnalt luua Moskvale domineerimisväli suhetes lääneriikidega.

Lääneriikide edukas poliitika Venemaa suunal saab olla võimalik vaid ühise, solidaarse ning järjekindla käitumise kaudu. Lahendada tuleb probleeme seal, kus need on võimalikud ja kus pooled on selleks valmis. Kaasa arvatud Eesti ja Vene suhetes. Samas aga tuleb mõista, et Venemaa klassikaline zero-sum diplomaatiale ei saa vastet pakkuda vaid pehme ja pideva järeleandmistaktikaga. See ei anna loodetud tulemusi.

Tuleval nädalal saavad Riigikogu komisjonid viimase informatsiooni Eesti seisukohtadest seoses NATO Lissaboni tippkohtumisega. Ma olen nõus, et meie avalikus arutelus on meie julgeolekule ülitähtsale teemale pühendatud vähem tähelepanu kui võiks. Ma kutsun siinkohal üles ka meie ajutrustide mõtlejaid kaasa rääkima ning oma seisukohti avaldama. Küsimus ei ole mitte üksnes NATO strateegilises kontseptsioonis, vaid kogu euroatlandi väljal toimuvas.

President Obama peab muutma kurssi

Ameeriklased ütlesid eilsetel vahevalimistel - president Barack Obama peab muutma poliitilist kurssi. Enam kui 70 protsenti on rahulolematud riigi majandusliku olukorra ning valitsuse tegevusega. See tõigi kaasa valitseva erakonna suurima kaotuse vahevalimistel alates 1948. aastast. 

Vabariiklased võitsid ülekaalu esindajatekojas, mis nüüdsest teeb oluliselt keerulisemaks presidendi kavandatud muudatustepoliitika. Nagu ütles Nancy Pelosi asemel esindajatekoja spiikriks tõusev John Boehner: Obama peab oma poliitilist kurssi muutma. "Change" on siin mõistagi väga tähendusliku sisuga.  

Presidendile oli ehk eriti mõrudaks pilliks asjaolu, et tema enda endine senaatoripositsioon Illinoisis läks vabariiklastele. Samuti on teepartei (Marco Rubio ja teised) esindajad tõusnud vabariiklaste liinis Kongressi, tuues demokraatidele täiendavat peavalu. Teeparteid on seostatud konservatiivsema joonega, mis on olnud eriti rahulolematu Obama adminitsratsiooni tegevusega.

Lisaks said vabariiklased eile mitmeid suuri võite (näiteks Arkansas) ka kubernerivalimistel, kallutades sealgi enamuse enda poole. Seda kõike arvestades saavad Obamal olema eriti keerulised järgmised kaks aastat. 

Meie jaoks on ehk kõige huvitavam küsimus, kas ja kuidas mõjutavad vahevalimised USA poliitikat Euroopa suunal, eriti aga Venemaa "ümberlülituspoliitikas". Teatavasti on siiani Kongressis ratifitseerimata START leppe uuendus. Demokraadid suutsid küll hoida enamuse Senatis, kuid see pole veel täieline tagatis, et lepe ratifitseeritakse. Pole välistatud, et vabariiklaste mõju kasv Kongressis sunnib ka administratsiooni veidi enam tasakaalustama oma välispoliitikat ning rõhutama eeskätt tugevaid liidusuhteid oma Euroopa sõpradega.