FILMISOOVITUS: täna ETVs "Vene õppetunnid"!

Täna õhtul kell 22.10 on Eesti Televisioonis eetris Andrei Nekrassovi (fotol) dokumentaalfilm Vene-Georgia sõjast "Vene õppetunnid". Mul on väga hea meel, et film, millest kirjutasin siin blogis selle aasta 10. veebruaril on nüüd jõudmas esimest korda sedavõrd laia auditooriumi ette.

Vene-Georgia sõjast on avaldatud väga palju propagandistlikku ning sõna otseses mõttes valeinformatsiooni. Nekrassovi filmi saatus räägib kujukalt sellest, kui valus on tõde ning kui palju silmakirjalikkust meie ümber valitseb. Kui uskuda Aarne Rannamäed, siis täna õhtul näidatakse seda filmi esimest korda kogu maailmas telekanali vahendusel. Kas tõesti on Eesti ainus riik, kes julgeb nendest sündmustest näidata Vene dokumentalisti suurteost? 

Igatahes kiitus ETV-le, kes võttis Nekrassovi filmi näidata. Ehk on võimalik kunagi Välisilma filmirubriigis näha ka kahte teist väga tuntud Nekrassovi dokumentaalfilmi Aleksander Litvinenkost ning 1999. aasta kortermajade õhkulaskmisest.

Blogi või raamat?

Siinse blogi lugejad on kindlasti märganud, et viimastel nädalatel olen uusi postitusi avaldanud mõnevõrra harvem. Selleks on üks kindel põhjus, kuna viimased neli kuud olen pingsalt töötanud oma esimese raamatu kallal. Kuna õige varsti on kirjastuse seatud tähtaeg ning suvine rahulikum aeg saab ka läbi, siis hakkan ka siin blogis aktiivsemalt arvamust avaldama.

Aga valmiva raamatu täpsemat sisu on hetkel veel veidi vara avada. Vaid niipalju, et peaks tulema loodetavasti laiemalt huvipakkuv lugemine rahvusvahelistel teemadel. Muide, juuresolev Tõnu Nooritsa tehtud pilt on väikeseks vihjeks. Kusjuures kinnitan, et erinevalt mõne minu kolleegi tavapärasest artiklikogumikust olen ikka võtnud kirjutada täiesti uue teksti algusest lõpuni. Kui asi niikaugel, et kusagilt hakkab trükilõhna tulema, siis räägin raamatust lähemalt:)

Euroopa peaks USA turismitasule reageerima

USA võimude otsus küsida viisavabalt riiki sisenevatelt turistidelt või ärireisijatelt (sealhulgas Eesti kodanikelt) alates 8. septembrist 14 dollarit ei tohiks vähemalt Euroopa Liidu tasandil jääda küll tähelepanuta ning vastumeetmeteta. 

Väidetavalt kasutatakse maksu USA reklaamimiseks reisisihtkohana ning elektroonilise sissesõiduloa taotlemise läbivaatamise kulude katteks. See on küll äraspidine loogika, sest selline maks on viisavabaduse puhul täiesti erakordne. Milleks siis viisavabdus, millise õiguse USA võimud on niigi väga väheste riikide kodanikele andnud.

Euroopa Komisjon on juba andnud märku, et sellise sammuga ei saa nõustuda. Kuna USA otsuse taga on vastav seadusandlus, siis tõenäoliselt jääb maks vähemalt esialgu ka jõusse. Euroopa Liit peaks kindlasti oma kodanike õiguste kaitseks selle teema üles võtma ning vajadusel kehtestama võrdse vastusammuna USA kodanikele sisenemisel Euroopa Liidu liikmesmaadesse turismimaksu. 

Siia sobitub veel üks teema, mis puudutab USAsse sisenemiseks antava loa väljastamist. Minu poole on viimastel aastatel mitmel korral pöördutud küsimusega, miks ühele või teisele Eesti kodanikule on keeldutud sissesõiduluba andmast. Hilisemal selgitamisel on ilmnenud, et keeldumised on olnud alusetud.

Good Morning, Estonia!

Selle aasta veebruaris rääkisin Riigikogu välispoliitika debatis ja kirjutasin siin blogis, kui oluline on arendada Eesti kohta käivate ingliskeelsete uudiste keskkonda. Rõõmustav on nüüd kuulda, et avalik-õiguslik ringhääling on kohe-kohe käivitamas inglise keeles veebilugude pakkumist. Loodetavasti kujuneb sellest kahasse eesti- ja venekeelse ruumiga atraktiivne keskkond, mis avardab oluliselt Eesti uudiste operatiivset teadvustamist maailmas.

Kuid mitte üksnes igapäevased uudised pole olulised (neid toodab ju ka BNS, kuigi tasuliselt), vaid tähtis on multimeedia parim ärakasutamine ning põnevate Eestiga seotud sündmuste ja inimeste oskuslik väljamängimine. Meil ju on millest rääkida, mida näidata. Alates sellest samast laulupeo (foto: Lauluväljaku koduleht) traditsioonist ning meie ajaloo seletamisest kuni maailmas tuntud eestlaste (Carmen Kassist Kaia Kanepini ning Barutost Arvo Pärdini) tegemisteni.

Ehk on ERRi veebikülg sammuks, mis annab hoogu juba eksisteerivatele või ka tulevastele meediaprojektidele. Üks näide meie läänenaabrite juurest Rootsist oleks kindlasti põnevaks eeskujuks, mida annaks hea tahtmise juures ka Eesti konteksti üle kanda. 

Professionaalne ingliskeelne ajakirjandus aitaks kindlasti tulevikus välistada sellised lausrumalused, nagu näiteks võiks lugeda siit.

Georgia võib arvestada Eesti toetusega

Nendel päevadel möödub kaks aastat Venemaa agressioonist iseseisva ja demokraatliku Georgia vastu. Kahjuks on tänaseni viiendik Georgiast okupeeritud ning sõja tõttu põgenema sunnitud inimesed ei saa jätkuvalt oma kodudesse tagasi pöörduda. Samas on Georgia võimud suutnud vaatamata suurele propagandistlikule ja provokatiivsele survele arendada suhteid Euroopa Liidu ja NATOga, tehes eriti esimese osas märkimisväärseid edusamme.

Georgia on juba aastaid tagasi valinud lõimumise euroatlantilise ruumiga ning vaatamata Venemaa püüdlustele seda takistada (kaubandusembargost sõjani) jätkab Tbilisi oma teed. Nii nagu kaks aastat tagasi oli Eesti üks Georgia vabaduspüüdluste kiire ja selge toetaja, nii ka täna võib Tbilisi arvestada Eesti toetusega nende pikal ja keerukal teel Euroopa Liitu ning NATOsse.

Pole kahtlust, et Georgia edu on võimalik vaid siis, kui nad ise suudavad enda ette seatud ülesandeid täita. Ma olen veendunud, et see tõsiasi on Tbilisis selgelt teadvustatud ning kodutöö erinevates suundades on andmas ka esimesi tulemusi. 

Igatahes on täiesti arusaamatu Keskerakonna aseesimehe Enn Eesmaa tänane avaldus Eesti Raadios, kus ta heitis Eestile ette liiga tormakat tegutsemist Georgia aitamisel 2008. aasta augustis. Eesmaa heitis ette, et Eesti häälekas toetus Georgiale oleks võinud olla mõõdukam ning järgida pigem Prantsusmaa ja Soome eeskuju, kelle välisministrid väisasid siis ka Moskvat. 

Hea Enn, Soome oli siis OSCE eesistuja ja Prantsusmaa Euroopa Liidu juhtriik, mistõttu oli nende tegevus seotud kogu organisatsiooni huvidega. Ja nad said hakkama oma ülesannetega, kuid Balti ja Poola presidentide visiit Tbilisi oli murranguliseks  episoodiks Venemaa agressiooni peatamisel. Kahju, et leping Ühtse Venemaaga mõjutab nii läbinähtavalt Keskerakonna välispoliitilisi hoiakuid.

Kas vabadus on geneetiline nähtus?

Sõnavabadus ja inimõigused on universaalsed ega tohiks olla üheski riigis maailmas kuritegu. Kahjuks see nii pole ning paljudes autoritaarsetes riikides kardavad võimud rahva arvamust kui tuld. See on arusaadav, sest vastasel juhul poleks enam tegu autoritaarse riigi, vaid demokraatiaga. Kuid kusagil pole keegi tõestanud, et eksisteerib geneetiline kood, mis takistaks ühel või teisel rahval olemast vabam ja demokraatlikum. 

Seepärast ei nõustu ma kunagi nende arvamustega, kes kuulutavad kui muuseas, et see või teine rahvus ei oska ega tahagi elada vaba ühiskonnana. Sageli on siia kohe lisatud, et vabaduse ihkajad on ekstremistid või stabiilsuse lõhkujad. Oi kui tuttav retoorika, kas pole.

Tõsi, traditsioonid on erinevad ning päris ühe mõõdupuuga lüües ei jõua kuigi kaugele. Rahvuslikud identiteedid on keerulised nähtused, kuid kindlasti ei sisalda nad mingit murdmatut geneetilist koodi. Vabadus on universaalne ning loomuomane igale inimesele. Sama omane on paljudele ka mugandumine või kaasajooksmine. Teame seda ju hästi endagi keerulisest lähiminevikust. Kas näiteks 1970-ndatel või isegi 1980-ndatel ei räägitud äkki sellestki kusagil, et "eestlased on õnnelikud õnnelike rahvaste suures peres". Mõned nädalad enne 1991. aasta augustiputši hoiatas USA president Georges Bush Kiievis, et ärgu ukrainlased ikka väga rahvuslikule kaardile rõhugu.

Me oleme õnnelikud täna, et meie vabaduspüüdlused ei jäänud vastukajata ning me naudime kõike seda, millest võis veel 20 aastat tagasi alles unistada. Inimmälu on teinekord väga lühike, kuid selleks on ajaloolased, et seda mitte meelest lasta. 

Paraku on maailmas ikka nii, et vabadus pole kellelegi lihtsalt niisama antud. Vabaduse eest on alati seistud ning vabadust on alati nõutatud. Nendele, kelle võimule vabadus tähendab surmahoopi, püüavad kõigiti hoida oma alamaid sellest eemal. Kasvõi jõuga. Käiku lastakse meelemürgina arvamus, et vabaduse rõhutamine on pahade piiritaguste jõudude salakaval plaan meie riik hävitada.  

Kahjuks on ajalugu näidanud, et ühe või teise rahva vabaduspüüdlusi on sageli varjutanud suured pragmaatilised huvid. Olgu need siis seotud sõdade või kaubandusega. Suurtes suhetes on see teinekord paratamatus, kuid kindlasti pole see ka reegel. Eriti täna, kui maailmas on vabad riigid esindatud kõigil kontinentidel ning nende edukus on üldtuntud.

Riikidevahelised suhted on eeskätt pragmaatilised, sest neid reguleerivad mitte niivõrd emotsioonid või soovmõtlemised, vaid ikka sõlmitud lepingud või ühised kohustused rahvusvahelistes organisatsioonides. Samas on selge, et lisaks eelnevale omab suurt tähendust ikkagi ka ideoloogiline komponent - ehk siis, kas riik põhineb vabaduse põhimõtete (eriti siis veel iseenda seadusandluses kehtestatud vabaduste alusel) ning universaalsete inimõiguste austamisel. 

Seepärast on äärmiselt oluline, et USA reset-poliitika või Euroopa Liidu moderniseerimispartnerlus suhetes näiteks Venemaaga hoiaks jätkuvalt päevakorras ka nende kohustuste täitmise järgimist, mida Moskva on võtnud täita kasvõi näiteks  Euroopa Nõukogu liikmena. On päevselge, et ennast Euroopasse passitava riigi moderniseerumine on võimatu ilma poliitiliste vabaduste austamiseta.

Venemaa on oma ajaloos nautinud palju suuremaid vabadusi, kui seda me  täna näeme. 20. sajandi algus pakkus hea näite, et vaatamata ajaloo raskele koormale on Venemaal võimalik kodanikuvabaduste laiendamine ning  ühiskonna liikmete usaldamine. Mis takistab seda siis nüüd, kui Venemaad ümbritsevad eriti lääne suunal demokraatlikud ja vabad riigid. Kas ainult teatud seltskonna kartus, et vabadus on mürk rahvale? Ja kui nii, siis kas see on tõesti põhjus, miks meie Euroopas peaksime loobuma oma "strateegilise partneri" elanike vabaduspüüdluste toetamisest.