TOP-10 mõjutajat aastast 2006

Panin allpool kirja kümme minu arvates olulisemat rahvusvahelise elu sündmust või arengut lahkuvast aastast, mis mõjutasid kas otseselt või kaudselt Eesti välis- ja julgeolekupoliitilisi huvisid. Tähtsuse järjekord on mõistagi suhteline, kuid püüdsin siiski olulisemad etteotsa tuua.

Siin nad on:

1. Venemaa arrogantsuse kasv. Eestile kui Venemaa naabrile ei saa mõistagi jääda tähelepanuta üldise läänevastasuse kasv Moksvas. Esimest korda pärast 1991. aastat on Venemaa pannud paljusid Läänes kahtlema: kas külm sõda on ikkagi ajalugu?

2. NATO missioon Afganistanis. Põhja-Atlandi alliansi läbi aegade kõige keerulisemast operatsioonist Afganistanis sõltub paljuski nii NATO enda tulevik kui ka Afganistani ning regiooni julgeolekuolukord.

3. Usuvägivald Iraagis. Kodusõja ulatust võttev usuvägivald on teinud kordades keerulisemaks Iraagi valitsuse eesmärgi võtta kontroll provintside üle oma kätte. Koalitsioonivägede kohalolek näib vältimatuna. Samas muutub arutelu väljumisstrateegia üle üha aktuaalsemaks.

4. USA jõulimiit ja vahevalimised. Vabariiklaste lüüasaamine vahevalimistel tegi Iraagi strateegia muutmise pöördumatuks. Samas on ilmne, et Iraak jääb oluliseks teemaks ka 2008. aasta presidendivalimistel. USA liitlastele teeb muret Washingtoni nn jõulimiit – Ühendriigid on liiga tugevalt seotud Lähis-Ida piirkonnaga.

5. Ukraina valimised. Märtsikuised parlamendivalimised näitasid paraku, et Oranži revolutsiooni aegsed lootused Ukraina jõulisemaks ja kiiremaks reformimiseks on luhtunud. Samas on Ukraina täna vabam ja avatum tulevikule, kui veel paar aastat tagasi.

6. Georgia püüd NATOsse. Vaatamata Venemaa provokatiivsele survele ning majandusblokaadile on Georgia suutnud hoiduda konfliktidest ning jätkab tugevat reformikurssi. NATOga liitumine on siseriiklikult konsolideeriv eesmärk.

7. Euroopa Liidu laienemine. Tõenäoliselt tekib Bulgaaria ja Rumeenia liitumise järel teatud paus ELi laienemises. Ühenduse lähemaks eesmärgiks peaks saama institutsioonide reform läbi põhiseadusliku leppe jõustamise.

8. Realpolitiki kasv. 2006. aasta näitas ilmekalt, et rahvusvahelistes suhetes on selgelt moekam lähtuda pragmaatilistest huvidest. Väärtuspõhisus välispoliitikas on taandumas, mis kahtlemata on ohuks väiksematele piiririikidele.

9. ÜRO ning Iraan ja Põhja-Korea. Just ÜRO debatid nii Põhja-Korea kui Iraani tuumaprogrammide üle on näidanud, et siin võivad suurriikide huvid oluliselt varjutada või isegi ohustada väikeriikide huve. Georgia sai seda eriti tunda Põhja-Korea debati ajal.

10. Hiina jätkuv esilemarss. Ja muidugi last but not least – Hiina jätkab järjekindlalt oma positsioonide tugevdamist maailmapoliitikas.

Ja muidugi - head paremat ja rahulikumat aastat!

Husseini hukkamine lôpetas aasta ja ajastu

Môtlesin just hakata jôulujärgselt kirjutama lühikest kokkuvôtet aastast ning selle tähistest meie välispoliitikale, kui tuli uudis Saddam Husseini hukkamisest.

Iseenesest polnud see ootamatu. Kui me välisministri delegatsiooniga novembri algul kohtusime Bagdadis Iraagi peaministri Nouri al-Malikiga, oli tema sônum väga kindel: Hussein hukatakse veel sellel aastal. Maliki ütles seda paar päev pärast kohtuotsust, mis määras Husseinile hukkamise poomise läbi.

Môistagi tekitab Husseini hukkamine palju järelarutlusi ning avaldab vahetut môju Iraagi ja Lähis-Ida julgeolekuolukorrale. Samas arvan, et Husseinist ei kujune märtrit, kes vôiks jääda määrama sündmuste kulgu pikema aja jooksul. Pigem töötab siin sônum, et tuhandete hukkunud inimelude eest vastutav diktaator ei pääse karistusest. Husseini ajastu on lôppenud.

Arupärimine peaministrile

Tänasel, selle aasta viimasel Riigikogu istungil andsin üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Teemaks valitsuskoalitsiooni kuuluva Keskerakonna koostöölepe Ühtse Venemaaga ning selle negatiivne mõju meie välis- ja julgeolekupoliitilistele huvidele.

Teema on eriti aktuaalne selleski kontekstis, mis puudutab Keskerakonna venekeelses lehes täna avaldatud Eesti rahvuslikke huve kahjustavaid artikleid ja fotomontaazhe (üks nendest siin kõrval).

Alljärgnev on menetlusse antud arupärimise tekst:

"Austatud härra peaminister,

Esitame arupärimise murest Eesti välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevuse pärast, mille ühe suurima ohustajana näeme Teie koalitsioonis osalevat Keskerakonda, kes on koostööleppe kaudu seotud Venemaa ainuparteiks pürgiva Ühtse Venemaaga.

Probleeme, mis võivad oluliselt õõnestada Eesti kui Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi usaldusväärsust ning tõsiseltvõetavust on seejuures mitmeid.

Siinkohal osundame, et 2004. aastal sõlmitud koostöölepe Keskerakonna ja Ühtse Venemaa vahel omab kahtlemata rohkem mõju kui lihtsalt kahe poliitilise jõu läbikäimine.

Eesti peaministrina olete korduvalt väljendanud muret arengute üle Venemaal. Seejuures on Teile kahtlemata teada, et vastutus paljude taandarengute eest demokraatia, inimõiguste ja õigusriikluse vallas lasub Venemaa suurimal poliitilisel jõul Ühtne Venemaa.

Samas jäävad need avaldused silmakirjalikuks, kui suhtute soosivalt avalikkuse eest suuresti varjus olevasse koostöösse Keskerakonna ja Ühtse Venemaa vahel.

Tahame siinkohal rõhutada, et viimastel nädalatel on Ühtse Venemaa intitsiatiivil või toetusel toimunud mitmed Eesti vastased algatused ja aktsioonid.

15. novembril 2006 võttis Venemaa Riigiduuma Ühtse Venemaa fraktsiooni ettepanekul vastu avalduse „Neonatslikest ja revanshistlikest meeleoludest Eestis”, milles sisuliselt ähvardatakse katkestada ühepoolselt suhted Eesti parlamendiga.

Viimastel nädalatel on Eesti diplomaatiliste esinduste juures Venemaal korraldatud terve rida Eesti vastaseid aktsioone, kus enamikel juhtudel on organisaatoriteks Ühtse Venemaa noorteorganisatsioonid .

11. detsembril 2006 Eesti Moskva saatkonna ees toimunud aktsioonil rüvetati ning süüdati põlema Eesti lipud. Selle provokatsiooni peakorraldajaks oli noorteorganisatsiooni Noor Venemaa liider Maksim Mishtshenko, kes ise kuulub Ühtse Venemaa ridadesse.

Nende aktsioonide eesmärgiks on propageerida Venemaa avalikkuse silmis Eesti kui vaenlase kuvandit.

Arvestades eelöeldut soovime Teie vastuseid järgmistele küsimustele:

1. Kas Teie arvates Teie valitsuse ministri Edgar Savisaare viimastel kuudel toimunud salatsevad kohtumised Ühtse Venemaa tipp-poliitikutega suurendavad Eesti tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust Euroopa Liidu ja NATO liikmena?

2. Kas Te peate normaalseks, et Edgar Savisaare kohtumistest Riigiduuma esimehe Boriss Grõzlovi ja teiste Ühtse Venemaa juhtivpoliitikutega puudub Eesti välisministeeriumil, rääkimata avalikkusest, ülevaade ning sisuline informatsioon?

3. Kui peate minister Savisaare käitumist välisministeeriumi ja avalikkuse informeerimisel ebanormaalseks, siis mida olete ette võtnud avalikkuse huvi eirava ministri korralekutsumiseks?

4. Kas Te peate normaalseks, et minister Savisaar suhtub põlgusega Eesti parlamendi poolt esitatavatesse küsimustesse tema kohtumistest Ühtse Venemaa tipp-poliitikutega ning nende mõjust tema kui Eesti valitsuse liikme tegevusele?

5. Kuidas Te suhtute Reformierakonna esimehena asjaolusse, et Teie sõsarerakond Euroopa liberaalide liidus – Keskerakond – teeb koostööd sõnavabadust eirava ning õigusriigi põhimõtteid alla suruva poliitilise jõuga?

6. Kas minister Savisaare tegevus on Teie arvates seotud riskidega Eesti rahvuslikule julgeolekule?"

Türkmenistan - kuidas edasi?

Turkmenbashi Saparmurat Nijazovi ootamatu surm loob automaatselt selles energirikkas riigis ning regioonis tervikuna eelolevatel nädalatel väga pingelise olukorra.

Nijazovi järglasena võidakse küll näha tema 39aastast poega Muradi, kuid vaevalt see nii lihtsalt käib. Tema probleemiks muide on see, et kehtiva konstitutsiooni järgi saab Türkmenistani presidendiks kandideerida üksnes kodumaal sündinud poliitik. Murad on sündinud aga Leningradis. Tõsi, autoritaarses riigis vaevalt et põhiseadus suuremaks takistuseks võiks saada.

Sedavõrd strateegilise kaaluga riik nagu seda on Türkmenistan ei jäta kindlasti külmaks ühtegi võimalikku suurmõjutajat. Venemaa huvides on kahtlemata tuua Türkmenistani tagasi isolatsioonist ning kindlustada oma gaasitarnete tulevik. Võimaliku kodumaise gaasidefitsiidi ees seisvale Gazpromile on Türkmenistani gaasivaru väga oluline. Mõistagi on Venemaa huvides suurendada kontrolli regioonis tervikuna.

Türkmenistan kui nii Kaspia mere aga ka Kesk-Aasia riigi tulevik huvitab kindlasti ka lähemaid naabreid nagu Iraan, Türgi, Kasahstan, Aserbaidzhaan. Miks ka mitte Hiina. Ja loomulikult ei saa ka läänemaailm jääda ükskõikseks.

Seepärast on oodata kindlasti väga huvitavaid arenguid, mis võivad mõjutada päris mitmeid tulevikustsenaariume nii energeetikas kui geopoliitikas.

Eesti missioon Iraagis kestab edasi

Tänane Riigikogu otsus pikendab Eesti kaitseväe missiooni Iraagis kuni tuleva aasta lõpuni. ÜRO resolutsioonile 1723 tuginev otsuse eelnõu leidis toetust kõigist erakondadest - poolt 70 ja vastu 3.

Pealtnäha üksmeelne otsus ei peegelda siiski asjade tegelikku seisu. Hääletusele eelnenud debatti jälgides kerkis küll küsimus: kas meil täna on ikka tegemist oma sammude eest vastutava valitsuskoalitsiooniga või mitte?. Vastata võiks kultuuriminister Palmaru sõnadega - jah ja ei.

Keskerakonna ja Rahvaliidu soov tõmmata Iraagi teema valimiskampaaniasse ei leidnud küll Riigikogus toetust, kuid sellele vaatamata on antud märku, et KeRa lepingu osapooled pole jätnud soovi laiendada oma populistlikku hoiakut ka julgeolekupoliitikasse. See on eriti ohtlik, kui pidada silmas, et Keskerakond on viimasel ajal eriti aktiivselt võtnud suhelda oma sõsarparteiga Ühtne Venemaa.

Nagu ma ühes varasemas blogiloos juba viitasin, ei tohiks julgeolekupoliitika muutuda valimiskampaanias peenrahaks. Iga mõtlematu otsus (a la poisid jaaniks koju ja kõik!) võib oluliselt kahjustada meie pikaajalisi julgeolekupoliitilisi huve.

Paraku riigikaitsekomisjoni istung 14. detsembril kinnitas, et ei Rahvaliidul ega Keskerakonnal pole sisulist seletust ettepanekule lõpetada Iraagi missioon juuni lõpuks. Vaatamata korduvatele küsimustele ei soovinud keegi nimetet erakondade esindajatest asja sisusse laskuda. Samal ajal on aga juba avalikkusele välja käidud populistlik hüüdlause jaanirahust.

Mõistagi on äärmiselt oluline, et Riigikogus esindatud poliitilised jõud asuksid lähemal ajal tõsiselt analüüsima meie võimalikku väljumisstrateegiat Iraagist. Kõige parem seda teha oleks pärast valimisi ning viisil nagu näiteks riigikaitsekomisjoni eestvedamisel eraldi loodud töörühm, mis kaasaks kõigi erakondade esindajad ning vaataks sellele teemale laiemalt.

Mulle tundub, et üksnes selline lähenemine annaks võimaluse säilitada kodurahu meile olulises julgeolekupoliitilises küsimuses ning looks seeläbi ka efektiivse ning kaine otsustuspädevuse.

Iraani otsus ohustab dollari hegemooniat

Iraani valitsuse tänane otsus viia riigi valuutareservid USA dollarilt üle eurole ning hakata ka kõigis välistehingutes kasutama dollari asemel eurot võib tekitada rahvusvaheliste suhete teljestikul pika ja tõsise järelmõjuga võnke.

Pikemat aega ennustatud samm on eeskät tõsiseks ohuks dollari hegemooniale, mis on pärast Teist maailmasõda, aga eriti viimase paarikümne aasta jooksul kujundanud globaliseeruva maailma rahasüsteemi ja -suhteid.

Dollari mõjust räägib fakt, et umbes 70 protsenti maailma valuutavarudest hoitakse justnimelt dollarites. Seejuures suurimaks dollari toetajaks on Hiina, aga mitte vähemtähtsalt ka näiteks viimastel aastatel jõudsalt reserve kasvatanud Venemaa.

Tegelikuklt on viimase aasta jooksul olnud märgata, et eriti energiarikkad riigid (Venemaa ja OPECi maad antud juhul) on vahetanud umbes kahe protsendi ulatuses oma dollaripositsioone eurode vastu.

Kuigi eilsed rahaturud jäid Iraani sammu suhtes pealtnäha ükskõikseks, ei saa kuidagi eirata pikaajalist võimalikku mõju. Märkimisväärne on kasvõi tõsiasi, et seni vaid dollarites kaubeldud nafta (aga Iraanil on ka suured maagaasi varud) on üldsises energiajulgeoleku kontekstis oluline rahvusvaheline mõjutaja.

Carnegie ajutrusti Iraani ekspert George Perkovich hoiatas juba 2005. aastal, et Teheran viib ellu kavakindlat strateegiat USA positsioonide nõrgestamiseks nii regioonis kui globaalses mõõtmes. Dollarist loobumine on üks taktikaline samm selles reas.

Kuigi Eestile vahetu mõju puudub, võivad võimalikud mõjutused naftaturul, pingete kasv Lähis-Idas aga ka näiteks hõõrumised USA ja Euroopa Liidu suhetes puudutada oluliselt meie välis- ja julgeolekupoliitilist keskkonda.

Euroopa laienemisel on piirid

Euroopa Liidu laienemine on olnud aktuaalne selle sünnist saadik. Mõistetav, sest kuidas saaks öelda ei riikidele, kes kuuluvad Euroopasse ning on liitumiseks valmis. Paraku on aga 1. jaanuarist 2007 27-liikmeliseks saav EL tõsise valiku ees. Kas jätkate aktiivset laienemist või suunata rohkem energiat sisemise otsustusvõimekuse kasvatamisele.

Äsja Brüsselis lõppenud ELi tippkohtumine näitas, et riikidel on siin erinevad eelistused. Kui britid, rootslased ja enamik viimase laine liitujaid on edasise laienemise poolt, siis liidu asutajariigid on pigem pessimistlikumad. Eriti tõsist peavalu on tegemas arusaadavalt Türgi liitumisproblemaatika.

Eesti on hoidnud siiani nn positiivset programmi. Ühest küljest toetatakse liidu edasist laienemist, teisalt peetakse oluliseks institutsioonide reformi. Viimane on saavutatav kahtlemata läbi põhiseadusleppe jõustamise, millele on koos soomlastega nüüd heakskiidu andnud 18 riiki.

Kui aga vaadata, mis oleks Eestile kui liikmesmaale kujunenud situatsioonis olulisem (muidugi, kui peaksime valima), siis mulle tundub, et meie huvide kaitsmisel on kindlasti äärmiselt tähtis Euroopa Liidu enese sisemise võimekuse kasvatamine. Eesti huvides on vaieldamatult toimiv ning paindlikult käituda suutev EL. Ainult laienemisega seda paindlikkust ei suurenda.

Me näeme, kui keeruline on ühispoliitika kujundamine ning kui hambutud on paljud dokumendid. Seepärast pole imestada kui kohmakalt suudab EL reageerida liikmesmaade või tervikuna ühenduse huvide kaitsmisel. Seepärast ma arvan, et lisaks laienemist pooldavale retoorikale peaks Eesti senisest rohkem pühendama jõudu EL sisemiste reformide saavutamisele.

Hämmastav reaktsioon

Kogu selle valulise reaktsiooni juures minu eelmisele blogiloole on kõige hämmastavam, et Keskerakond ei leidnud Eesti lipu rüvetamises midagi taunimisväärset. Justkui see polekski probleem!

Samas on see minu mäletamist mööda esimene sarnane juhtum üldse viimase 15 aasta jooksul, kui Eesti riikliku sümboolikaga selliselt ümber käiakse. Liiati veel, kui eesmärgiks oli propagandasüsti andmine Venemaa meediasse.

Kirjutasin tänases Delfi kommentaaris lahti mõned mõtted, mis mind kogu selle loo juures murelikuks teevad.

Keskerakond toetab Eesti lipu rüvetamist

Viimastel nädalatel sagenenud Eesti riiklikku sümboolikat teotavad aktsioonid mitmel pool Venemaal pole kaugeltki spontaansed meeleavaldused.

Eesti Moskva saatkonna ees piketeerinud noorteorganisatsiooni "Noor Kaardvägi" liikmed ei tee seda kaugeltki oma lõbu pärast. Poliitilise jõu Ühtne Venemaa tiiborganisatsioon viib selle kaudu ellu ametlike võimude soovitud ja soositud poliitikat.

Eesti vastu suunatud aktsioonid näitavad kahjuks seda üldist ksenofoobia ning vihkamise trendi, mis ón viimastel aastatel üha enam leidnud laiemat toetust ja võimude soosimist Venemaal. Eesti pole siin kaugeltki ainus rünnatav. Paraku võib eeldada, et taolised võimude juhitud meelsusavaldused ei kao niipea ning võivad isegi muutuda veelgi jõhkramaks.

Kõige selle pealt on mul konkreetne ettepanek Eesti lipu rüvetamist soosiva Ühtse Venemaa sõsarparteile - Keskerakonnale: kui te ei toeta Eesti riikliku sümboolika rüvetamist, siis lõpetage viivitamatult oma koostöölepe president Putini parteiga. Seni kuni seda pole tehtud, seob teie lepe Ühtse Venemaaga teid kaudselt kõigi nende Eesti-vastaste sammudega.

Energiajulgeoleku raport: teine vaatus

No nii - kolm tundi pingelisi vaidlusi ning tulemus lõpuks käes. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poliitikakomitee kiitis paar tundi tagasi siin Bakuus heaks energiajulgeolekuteemalise raporti, mille nimel olen viimased kuus kuud päris palju aega kulutanud.

Raport "Oht energitarnete kasutamiseks poliitilise survevahendina", mis algatati ENPAs selle aasta jaanuaris Venemaa ja Ukraina gaasivaidluse tulemusel, jõuab lõpphääletusele Strasbourgi jaanuari viimasel nädalal. Siis peakski aset leidma raporti saamisloo kolmas ja viimane vaatus.

Veel täna päeval, poliitikakomitee esimeste arutlusminutite järel võis karta, et eeskätt Vene delegatsiooni ja nende toetajate survel jääb dokument üldse vastu võtmata. Küsimus läks koguni hääletamisele, kuid jäi viie häälega vähemusse.

Seejärel võtsid sõna 13 kolleegi, kes poolt ja toetavalt, kes vastu (viimaste hulgas Vene, Soome, Suurbritannia, Serbia esindajad) ning lõpuks jõuti resolutsiooni ja soovituste läbihääletamisele. Pisikeste kompromisside tulemusel õnnestus peaaegu et üksmeelselt jõuda kogu dokumendi heakskiitmisele. Kuna hetkel pole mul selle dokumendi hetkeversiooni käepärast, siis viide jääb praegu tegemata.

Vaatamata sellele, et lõplikult läheb raport heakskiitmisele jaanuaris Strasbourgis, on poliitikakomitee otsus kui pitser, mis tagab selle vastuvõtmise.

Washington on teadmistest tiine

Igaühele, kes vähegi tunneb huvi rahvusvaheliste suhete ja maailmas toimuva vastu, on Washington paras kullaauk. Sellist teadmiste kontsentratsiooni lihtsalt kusagil mujal ei ole. Juba üksi mõttekodade arvukus annab teistele riikidele silmad ette. Rääkimata veel sellest, kui palju erinevaid otsustajaid siit päevade viisi läbi käib.

Viimase paari päeva jooksul on mul õnnestunud kuulata siin Harvardi ülikooli majandusprofessorit Marshall Goldmani kõnelemas Venemaa energiapoliitikast, Saksamaa endist välisministrit Joschka Fisherit rääkimas Euroopa välispoliitika tulevikust, tuntud neokonservatiivi ja kaitseanalüütikut Richard Perle'i vaidlemas tuumaeksperdi Hans Blixiga. Kui siia lisada veel enda eilne esinemine ja diskussioon Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskuses (CSIS), siis on paari päeva kohta küll ja küll. Ole aga mees ja suuda järge pidada.

Olgugi, et ligilähedaseltki sarnast keskkonda ideede sõelumiseks ja levitamiseks on meil Eestis raske luua, on siiski hädavajalik igati toetada (eeskätt riigi abiga, nagu Skandinaavias traditsiooniks) välis- ja julgeolekupoliitiliste ajutrustide teket ja arengut. Rahvusvaheliste kaitseuuringute keskus on siin esimeseks tõsiseks sammuks. Kuid sellest teemast ehk tulevikus eraldi.

Kõrvalpõikena pisiseik sellest, kuivõrd laialt on ikkagi Litvinenko mürgitamisskandaal ka siinsete tavainimesteni jõudnud. Etiooplasest taksojuhile oli hästi teada, mis Londonis juhtunud. Ühe ülalnimetet seminari toimumispaik (Jamestown Foundation) asus Venemaa saatkonna kõrval. Taksojuhil tekkis pisike segadus, ega ma ometi Vene saatkonda minna ei taha. Mille peale ta hoiatavalt ja irooniliselt lisas, et seal tuleb neil päevil väga ettevaatlik olla joomise ja söömisega...

Iraagi raport ja Eesti väljumisstrateegia

Viimased paar päeva on siin Washingtonis peaasjalikult teemat pakkunud kolmapäeval avaldatud Iraagi Uurimisgrupi raport. James Bakeri ja Lee Hamiltoni juhitud demokraatide ja vabariiklaste ühistöögrupi üllitis lisab kindlasti uut ainet debatti olukorrast Iraagis ja Lähis-Idas tervikuna.

Selle 79 soovitust võib laias laastus kokku võtta kolme teemasse - suurendada Ühendriikide diplomaatilist aktiivsust Lähis-Idas, motiveerida Iraagi valitsust suuremale vastutusele ning tõmmata operatiivüksused Iraagist välja 2008. aasta alguseks.

Kindlasti ei ole Bakeri-Hamiltoni dokument mingi võluvits Iraagi probleemi lahendamiseks. Kaugel sellest. Samas on selge, et siinsete vahevalimiste järel ning presidendivalimiste lähenedes tõuseb paratamatult päevakorda USA väljumisstrateegia Iraagist.

Kuidas, kas ja millal poliitiliste otsuteni jõutakse, seda mõistagi ei julge keegi ennustada. Eriti, kui juba praegu on raporti suhtes väga palju pessimismi. Neokonservatiivist kaitseanalüütik ning Iraagi sõja üks ideolooge Richard Perle teatas üleeile ühel siinsel üritusel, et ei ta kujuta ette, kuidas praegune administratsioon hakkab näiteks rääkima Iraaniga.

Kuid vaatamata sellele ei kao teema kuhugi ning mida aeg edasi, seda suurem saab olema avalik surve tegelikule väljumisstrateegiale.

Siinsete diskussioonide valguses on oluline, et ka Eestis, kus Riigikogu on pikendamas Iraagi missiooni kuni tuleva aasta lõuni, algaks sisuline arutelu meie väljumisstrateegia üle. Seejuures ei peaks see olema tasemel, mida pakuvad meile Keskerakond ja Rahvaliit - et tuleme jaanipäevaks koju ja kõik. See ei ole tõsiseltvõetav.

Küll aga võiks näiteks pärast märtsivalimisi panna Riigikogus kokku töögrupi erinevate fraktsioonide esindajatest eesotsas riigikaitsekomisjoni esimehega. Nii nagu me paari aasta eest pakkusime raporti mõjudest Eesti liitumisel Euroopa Liiduga, nii võiks ka see töögrupp koostada parteideülese ettepaneku seoses meie missiooniga Iraagis. Kusjuures juba ette võiks arvata, et see ei peaks sisaldama üksnes sõjalist, vaid ka tsiviilkomponenti. Aga nendel teemadel tahaks lähemal ajal ühes arvamusloos juba pikemalt kirjutada.

Kas lõpuks äratuskell töötab?

Endise luuraja Aleksander Litvinenko salapärane tapmine on põhjustanud läänemaailma meediakanalites viimaste aastate suurima kriitikatormi Venemaa võimude suhtes.

Eile õhtul sattusin siin Washingtonis nägema Alex Goldfarbi ning Litvinenko isa Walteri intervjuud CNNi erisaatele, kus taaskord lahati Londonis juhtunut ning selle mõju läänemaailma suhetele Venemaaga. Mõlemad mehed ei kahelnud hetkekski, millised jõud on selle mõrva taga - Kreml ning president Putin isiklikult.

Mõistagi ei oleks Litvinenko surnuks kiiritamise lugu tekitanud sedavõrd suurt tähelepanu ja mõtteainest, kui siia poleks lisada Putinit järjekindlalt kritiseerinud ajakirjanik Anna Politkovskaja hiljutist mõrva Moskvas ning ekspeaminister Jegor Gaidari mürgitamiskatset Iirimaal.

Mis toimub Venemaal? Kuhu on Venemaa teel? Millised saavad olema meie suhted Moskvaga? Kas Putinit saab üldse enam usaldada? Kes kannab vastutust mõrvade eest? Kes on järgmine? Need ja paljud teised küsimused ei lahku Lääne meedia arvamuskülgedelt.

Kas lõpuks ometi on läänemaailm ärkamas illusioonide meelevallast ning hakkab tajuma Venemaal toimuvat realistlikult? Äratuskellasid on vähemalt meedia kaudu kõlistatud tõesti palju. Iseasi, kas ja kuidas neid kuulevad ka valitsused.

Paraku ei ole ma sugugi kindel, et seegi kord suudetakse Venemaa suunal olla järjekindlamad. Väga palju on arvamist, et Venemaa on meile kasulik partner võimalikus vastasseisus islamimaailmaga või rahvusvahelise terrorismiga. See aga teeb oluliselt raskemaks ühtsete positsioonide esitamise ning nendest kinnipidamise. Järjekindel järjepidamatus on olnudki läänemaailma suurimaid muresid suhetes kaasaegse Venemaaga. Seda nii Euroopas kui siin Ühendriikides.

Kuid olgu läänemaailmaga kuidas on, Venemaa enda tulevik on aga tõsise valiku ees. Kui president Putini ajal eriti levinud karistamatuse (eeskätt Tshetsheenia sõja mõjul) ning poliitilise tagakiusamise ning represseerimise õhkkonnale ei suudeta lähemal ajal piiri panna (milles võib tõsiselt kahelda), siis võivad edasised arengud olla katastroofilised nii Venemaale endale kui Lääne-Vene suhetele.

Eesti-Hiina suhetest huvitav analüüs

Riigikogu väliskomisjoni tellimusel on valminud huvipakkuv analüüs Eesti-Hiina suhetest. Töö autoriteks on Raul Allikivi ja Tiago Marques Tallinna Ülikoolist. Idee kahe riigi suhteid pisut sügavamalt lahata tekkis kevadel, kui komisjoni delegatsioon oli ametlikul visiidil Hiinas. Viimase kiire kasv ning mõju maailma majandusele ja rahvusvahelisele poliitikale ei tohiks jätta kedagi ükskõikseks. Seepärast oleks äärmiselt vajalik, et ka meie välispoliitilises mõtlemises oleks rohkem sisulist ainest edasiste otsuste tegemisel.

Väliskomisjon püüab veel enne parlamendivalimisi selle analüüsi põhjal ja toel kutsuda kokku seminari, et teemat põhjalikumalt vaagida. Hea oleks kuulda ka selle blogi lugejatelt, mis on arvamus meie võimalikest eesmärkidest ja tegevustest Hiina suunal.

Muide, kes arvab, et Hiina on meie jaoks isegi mõtlemiseks liiga suur, siis vaadake, kui edukalt on üle-lahe-naabrid suutnud eeskätt majanduslikult konnekteeruda Hiinaga.

Vahelduseks pildike tulevikust

Sellisena näeb International Herald Tribune'i karikaturist tulevikku Venemaa ja Suurbritannia suhetes. Tõepoolest, kujutlus, mis ei vaja kommentaare. IHT tänases numbris on minu arvates väärt lugeda The New York Times'i kolumnisti Thomas Friedmani mõtlemapanevat artiklit kasvavatest vastuoludest islami- ja läänemaailma vahel.