Marko Mihkelsoni blogi

Eesti strateegiline huvi ­Aasia ja sealhulgas Hiina suunal on iga aastaga muutumas konkreetsemaks, eriti viimastel kuudel on jõutud ka sõnadest kaugemale. Eelmise aasta kevadel riigikogu väliskomisjoni avaldatud Aasia strateegiale aastani 2025 on järgnenud valitsuse Aasia programm, mille käigus on käivitumas terve rida toetusprojekte. Majanduskontaktide arv Hiina suunal on märgatav. Alles äsja viibisid Jilini provintsis Eesti tuuleenergeetika ettevõtjad. Eestit on aga külastanud järjepannu mitu Hiina ettevõtjate delegatsiooni. Potentsiaal. Eestil on näiteks võrdluses kas või Soomega Hiina suunal lähematel aastatel vähemalt kolme-neljakordse juurdekasvu potentsiaal. Eelmisel aastal oli meie kaubavahetus Hiinaga 581 miljonit eurot, millest lõviosa moodustas import. Näiteks Lätil oli kaubakäive Hiinaga eelmisel aastal 396 miljonit eurot, Soomel aga koguni 7,1 miljardit eurot. Loomulikult ei kasva numbrid üleöö ja selleks peab panustama ka riik oma t...

Viimastel päevadel on palju räägitud ja küsitud Süüria teemal. Selleks on ka küllaga põhjust, sest nii pingeline pole olukord selle riigi ümber olnud kunagi varem. Täpsemalt öeldes pole ka maailmapoliitikas juba pikka aega olnud sellist vastandumist nagu me näeme täna näiteks Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhete puhul. Eksisteerib põhjendatud kartus, et Süüria ohvriterohke kodusõda võib laieneda palju suuremaks konfliktiks. Enam kui kaks aastat ning kümneid tuhandeid inimelusid nõudnud kodusõda ei näita vähimatki vaibumismärki. Kahjuks pole selleks ka mingeid eeldusi, sest Süürias toimuv peegeldab meile palju laiemat ja väga ohtlikku arengutendentsi, mida me oleme Lähis-Ida islamiruumis näinud juba pikema aja jooksul. Kõige üldisemalt kokku võttes on meie ees rullumas islami ärkamine, kus Araabia kevade järgselt on sündmuste käiku senisest oluliselt rohkem mõjutamas islamiäärmuslikud ehk džihadistlikud meeleolud ning sektantlik vastandumine šiiitide ja s...

Venemaa tuntuima opositsioonipoliitiku ning Moskva praeguse linnapeakandidaadi Aleksei Navalnõi karm kohtuotsus on kahjuks veelkordseks tunnistuseks sellest, et meie naaberriik on ohtlikult kaugenenud iseenda põhiseaduses kehtestatud õigusriigi põhimõtetest. Kirovis toimunud kohtuprotsess näis farsina ning ajaloohuvilistele meenutas väga seda, mis kommunistlike kuritegude ajal juba läbi elatud. Kahjuks pole selles midagi üllatavat. Ma ei mõista eriti neid Navalnõi opositsionääridest kolleege Venemaal, kes kommenteerisid kohtuotsust kui šokeerivat. On ju ilmselge, et juba aastaid on võim Venemaal halastamatult tasalülitanud iga vähegi peadtõstva poliitiku või opositsiooniliikumise. Viimasel aastal on muuhulgas karmi surve all ka vabaühendused. Kõik ikka selles suunas, et Kremli võimutäiust ei ohustaks keegi.   Minu arvates on täna taas kohane meenutada Anna Politkovskaja nukrat ennustust juba aastast 2001, mil ilmus tema raamat “Teine Tšetšeenia sõda”. ...

Horvaatia ühinemine Euroopa Liiduga on justkui uueks suunanäitajaks. Esiteks räägib see sellest, et vaatamata sisemistele raskustele on Euroopa Liit endiselt laienemas. Teiseks mõjub Horvaatia liitumine kindlasti positiivselt ülejäänud Lääne-Balkani riikidele, kes on oma Euroopa tee jalge alla võtnud. Möödunud pühapäeva õhtu oli Zagrebis väga pidulik. Enam kui 50 riigi esindajad, teiste hulgas ka siinkirjutaja, elasid kaasa Horvaatia suurele teetähisele. Muide, viimati ühines vaid üks riik korraga Euroopa Liiduga 1981. aastal. Siis oli selleks Kreeka.  Nüüd oli kord Horvaatia käes, kus veel paarkümmend aastat tagasi käis sõjategevus ning unistus Euroopast näis kauge ja kättesaamatuna. Kuigi paljudele horvaatidele tundub, et Euroopa Liit jättis neid liiga kauaks liitumisjärjekorda, on sündmus ikkagi väga märgiline. Eestiga täiesti võrreldavas suuruses riigil pole viimastel aastatel majanduses kuigi hästi läinud. Koguni viis aastat on jätkunud langus. Nüü...

  Vene filosoof Nikolai Berdjajev on öelnud, et vene rahva üle võib tunda ühtaegu vaimustust ja meeleheidet. Temalt võib alati oodata üllatusi ning ta suudab sisendada enda vastu tugevat armastust ja tugevat vihkamist kõige ehedamal moel. Teinekord mõlemat korraga.   Berdjajevit ümber sõnastades võime öelda, et Eestis pole ühtegi teist välispoliitilist teemat Venemaa kõrval, mis nii tuliseid kirgi ja kohati risti vastakaid arvamusi esile kutsuks. Mõistagi on selleks küllaga põhjuseid. Neist ehk peamine on pika aja jooksul settinud teadmine suure naabri agressiivsusest ning eriti lähiajaloo vägivaldsest kogemusest. See on süvendanud umbusku, mis ei kao ühe käeviipe või suletõmbega. Eesti-Vene suhete lähiajalugu on veenev tõend sellest, kui keeruliselt kulgeb sajandeid vormitud impeeriumi lagunemine. Pean kohe ütlema, et meie viimase paarikümne aasta olulisim saavutus kahepoolsetes suhetes pärineb juba 1994. aastast. Vene võõrvägede lahk...

Kuulasin täna tavapärase huviga Raadio 2 saadet " Olukorrast riigis ", kus Anvar Samost ja Kalle Muuli muude teemade hulgas käsitlesid ka Eesti-Vene piirileppega seonduvat. Kuna saate autorid, eeskätt Kalle Muuli, esitasid antud teemal mõningaid selgitamistvajavaid seisukohti, siis otsustasin korra veelkord üle kirjutada, mis toimub ja mis ei toimu selles Eesti välispoliitikale tähtsas küsimuses. Loodetavasti viskab alljärgnevale pilgu peale ka Hans H. Luik . Teen seda läbi mõningate müütide ja  küsimuste, mida kas tahtlikult või tahtmata kiputakse rõhutama.  1. Miks toimub kogu asi salajas, miks ei seletata?  Oktoobrist asetleidvate piirikonsultatsioonide kontekstis tõusetus teema esimest korda juba läinud kevadsuvel, kui pikema diplomaatilise tegevuse järel ilmnes esimesi võimalusi tõepoolest mõlema poole huvisid silmas pidavate piirilepingute poole liikumiseks.  Rääkisin sellest teemast eelmise aasta 22. juuli Kuku Välismäärajas ning ka siin blogis võts...

Eesti rahvuslikes huvides on riigipiiri õiguslik määratlemine Venemaaga. Seda on järjepidevalt taotletud juba alates 1994. aastast, kui algasid läbirääkimised peaminister Andres Tarandi valitsuse ajal. Just siis otsustati, et Eesti on nõus loobuma Tartu rahu järgse piiri nõudmisest, kuid mitte loobuma õigusliku järjepidevuse põhimõttest. Seda välispoliitilist ühisliini on hoitud tänaseni.  Eesti-Vene piirilepped, aga tegemist on eraldi mere- ja maismaapiiri lepetega, said sisuliselt valmis juba 1990ndate aastate lõpul. Allkirjadeni jõuti 2005. aasta mais pärast seda, kuid Eestist oli saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik. Tookord lepinguid toetades otsustas Riigikogu õiguskantsler Allar Jõksi soovitusel rõhutada oma ratifitseerimisseaduses õigusliku järjepidevuse tähtsust, kuna leppe enda tekst võis jätta ruumi pahatahtlikuks tõlgendamiseks. Venemaa valuline reaktsioon näitas, et Riigikogu samm oli toona õigustatud. Kaheksa aastat hiljem on Eesti ja ...