EESTI-VENE SUHTED ON KEERULISED, KUID MITTE LOOTUSETUD

Eesti Vabariigi sünnipäeval asutati Eesti Välissuhete Nõukoda. See on kodanikuühendus, mille liikmed on võtnud sihiks arendada välispoliitika alast avalikku arutelu Eestis. Kas välisministeeriumist ja Eesti Vabariigi saatkondadest ei piisanud, et välispoliitika osas on vaja veel eraldi nõukoda?

Eestil ei tohi kunagi olla laisklevat luksust maailmast mitte huvituda ja maailma mitte mõista. Ja seda mitte ainult valitsuse ja riigijuhtide tasandil, vaid kogu ühiskonnana. Me asume piltlikult öeldes igavesel idarindel, kus maailma muutumised võivad päris valusasti tunda anda. Oleme seda ju minevikus korduvalt kogenud. Mida teadlikum on ühiskond ja mida enam suudame oma erinevaid kogemusi kasutusele võtta, seda kindlam on ka meie vundament ning seda ettenägelikumalt võime turbulentsetes olukordades käituda. 

 

Kas näete nõukoda missiooni kui välispoliitika küsimuste arutelu ühist kohta või ikkagi valitsusele ja valitsusasutustele nõuandvat üksust?

 

Eesti Välissuhete Nõukoja eesmärgiks on kokku tuua ärksad kodanikud kõige erinevamatelt elualadelt, kes oma kogemuse ja huvitatusega maailmast tahavad rikastada meie ühist arusaamist kiirelt muutuvast maailmast ja Eesti kohast selles. 

 

Nõukoda loodi kodanikualgatusena (eeskätt USA Rahvusvaheliste Suhete Nõukoja, CFR, kogemust aluseks võttes) ja selliseks võiks ta ka jääda. Meie eesmärgiks ei ole koostada analüüse või anda soovitusi valitsusele. Seda teevad meie mõttekojad, nagu Eesti Välispoliitika Instituut, Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskus või teised teadusasutused. Küll aga võib nõukoja üritustel arutletu ühel või teisel moel jõuda ka otsusteni kas diplomaatias, majanduses või hoopis teaduses. Seda just liikmete endi kaudu.

 

Nõukoja asutasid 30 tuntud inimest (arv sümboliseerib 30 aasta möödumist Eesti iseseisvuse taastamisest). Võtate vastu ka uusi liikmeid, kui neil on nõukogu praeguste liikmete seast vähemalt kaks soovitajat. Kui suureks võib nõukogu liikmete arv tõusta,  et nõukojas oleks veel võimalik asjalik arutelu mitte arvamuste paljusus millest ei õnnestu iva välja sõeluda?

23. märtsil toimus Nõukoja avaloeng, kus president Toomas Hendrik Ilves rääkis julgeolekupoliitikast küberajastul. Esimese tegevuskuuga on meiega juba liitunud kokku enam kui sada inimest, kusjuures liikmeid on ka Rootsist. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab meie nõukoja loengutel ja vestlusõhtutel liikmena kaasa lüüa mistahes maailma otsast. 

Liikmete arv ei ole eesmärk omaette. USAs on näiteks CFR-il üle viie tuhande liikme. Me ei pane kellelegi kätt ette, kelle on soovitajad ning kes on päri meie missiooni põhimõtetega. Tegemist ei ole kindlasti elitaarse klubiga, kuid igaühel peab olema valmisolek nõukoja tegevusse panustada. Kavatseme oma tegevust toetada eeskätt liikmemaksudest ja annetustest.

Seega kutsun häid lugejaid kaasa mõtlema ning vajadusel ka huvi tundma meie tegevuse vastu. Rohkem infot leiab meie kodulehelt www.evn.ee või sotsiaalmeediast (näiteks Twitteris @eestivalisnk).

Hiljuti toimus Euroopa Liidu välispoliitika juhi Josep Borrelli Moskva visiit. Millise mulje see välispoliitika seisukohalt jättis?

Kahjuks oli tegemist ebaõnnestunud visiidiga, sest Borrelli positiivne häälestus oli vastuolus Venemaa olematu valmisolekuga Euroopa Liiduga suhteid parandada. 

Kas Borell oleks pidanud jätma Moskvasse minemata?

Ajastus oli tõesti halb. Aleksei Navalnõi vangistamise järel teha lepitusvisiit Moskvass oli juba ette miiniväljale astumine. Mulle oli hämmastav, et nii kogenud poliitikuna ei suutnud Borrell pressikonverentsil Lavroviga anda sisuliselt ühtegi selgroogset vastust. Lavrov rääkis sellest, kuidas Venemaa kaitseb rahvusvahelist õigust, ja Borrellil ei jätkunud julgust selle peale meenutada, kes okupeeris ja annekteeris 2014. aastal Krimmi. 

Samas tekitas Borrelli visiit arutelu Venemaa teemadel Euroopa Liidu välisministrite tasandil, mis võimaldas ka rakendada Venemaa vastu uusi sanktsioone. 

Kas Venemaa vastu peaks kehtestama uued ja karmimad sanktsioonid?

Sanktsioonid on vaid üks hoob diplomaatias, millega mõjutada vastaspoolt oma poliitikat muutma. Euroopa Liit on olnud tubli, et on suutnud seitse aastat hoida ühisrinnet sanktsioonide osas. Kuna Venemaa jätkab agressiooni Ukraina vastu ja karmistab rünnakuid omaenda kodanike põhiõiguste vastu, siis ei jää lääneriikidel muud üle, kui jätkata sanktsioonidega ja vajadusel neid ka karmistada. 

Kuid olulisem sanktsioonidest, mis on ju kõigest taktikaline tööriist, tuleb mõista, mida me tahame saavutada. Keegi ei unista sellest, et Venemaad, nagu ükskõik millist teist pikkade traditsioonide ja sügavate ajalooliste juurtega riiki on lihtne mõjutada. Küll aga on ilmne, et diktatuurile suunduv Venemaa on maailmale palju ohtlikum kui Venemaa enda põhiseaduses lubatud vabadusi kaitsev riik seda oleks. Ehk siis, mida pluralistlikum oleks Venemaa (nagu näiteks Esimese maailmasõja eelne aeg või 1990. aastad), seda turvalisem oleks ka Venemaa naabritel ja seda lihtsam oleks Venemaad ka reaalselt integreerida näiteks rahvusvaheliste probleemide lahendamisse. Lõppeks ka Venemaa enda kodanikele oleks kindlasti parem, kui nende tulevikusuundumusi oleks rohkem kui üks alternatiiv.

Millised on hetkel Eesti ja Venemaa suhted? Kas on praegu üldse mõtet proovida neid parandada?

Eesti-Vene suhted on keerulised, kuid mitte lootusetud. Eesti ja kogu Põhjala julgeolek sõltub sellest, milline on suhete temperatuur Venemaaga. Mida pingelisemad on Lääne-Vene suhted, seda keerulisem kõigile meile. Seepärast on loomulik ja lõppude lõpuks naabritele hädavajalik, et vaatamata keerukusele tuleb eeskätt diplomaatidel ja poliitikutel tegutseda selle nimel, et neid pingeid maandada ja oma põhimõtetele kindlaks jäädes katsuda olemasolevaid probleeme lahendada. Võtku see siis kasvõi aastakümneid, nagu näiteks piirileppe teema.

Samas on arusaadav, et kui Venemaa jätkab oma naabrite territooriumi okupeerimist ja annekteerimist, siis üldine foon suhetele kasuks ei tule.

Mida arvate Eesti välisministri ettepanekust, et Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisega peaks jälle algust tegema? 

 

Välisminister ütles selgelt, et Eesti on valmis edasi liikuma kui Venemaa on selleks valmis. Ehk piirileppe ratifitseerimine on võimalik vaid siis, kui selleks on valmis ka Venemaa. Piirileppe allakirjutamise järel 2014 on Eesti näidanud üles valmisolekut asuda seda ratifitseerima, kuid seitsme aassta jooksul pole Venemaa vedu võtnud. Loodetavasti saame peagi toimuvatelt välisministeeriumi poliitilistelt konsultatsioonidelt aimu, milline on tunnetus praegu Moskvas. Pall on igatahes nende poolel.

Ameerika Ühendriigid said uue presidendi. Kas kaitsepoliitika valdkonnas on näha juba positiivseid otsuseid? Mida need kaasa toovad?

Bideni võit valimistel oli kergenduseks kõigile nendele, kes peavad oluliseks tihedaid liitlassuhteid USA ja Euroopa vahel. Eesti kaitsepoliitika üheks peamiseks alustalaks on NATO usutav ja toimiv heidutus ükskõik millise piiritaguse ohu vastu. Euroopaga tihedalt koostööd tegev USA on kindlasti meie turvalisust vaid tugevdav. Bideni otsus peatada Saksamaal asuvate USA vägede väljaviimine näitab, et Washingtonis peetakse oluliseks Euroopa liitlaste toetamist ka Ühendriikide püsiva kohalolekuga meie kontinendil. Samas on ilmne, et Hiina pidev tõus ja mõju kasv sunnivad Bidenit pühendama palju tähelepanu Kagu-Aasia liitlaste toetamiseks ja Hiina ambitsioonide tasakaalustamiseks. Seega on väga oluline ka Euroopa liitlaste omavaheline koostöö kaitsevõimekuse tugevdamisel. 

Kas Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline koostöö kaitsepoliitika valdkonnas on küllaldane?

Euroopa Liit ei saa kunagi olema kaitseliit ehk ta ei asenda kunagi NATOt. Samas on väga oluline, et nii Euroopa Liit kui NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigid omavahel koordineeriksid ja arendaksid just neid tegevusi ja võimeid, mis aitavad meid hoida tänapäeva maailma ohtude eest kaitstuna. Kui soovime tulemuslikumat diplomaatiat peame paraku suurendama ka oma usutavust sõjalise kaitse valdkonnas. 

Kas Euroopa Liit ja ka teised riigid üle maailma peaksid rohkem väljendama oma toetust Valgevene rahvale või on tegemist ikkagi riigi siseasjaga?

Täiesti ühemõtteliselt tuleb meil toetada Valgevene rahvast oma demokraatlikus soovis otsustada ise vabadel valimistel oma tuleviku üle. Demokraatlik maailm on juba enam kui tosin aastat näidanud kahanemise märke. Surve autoritaarsete jõudude poolt kasvab. Seepärast on eriti oluline toetada Euroopasse kuuluvaid rahvaid, kes pole veel vabanenud diktatuuri ikkest, nagu seda on Valgevene. Pealegi, mida edukam on Valgevene rahvas oma vabaduspüüdlustes ning Ukraina oma suveräänsuse kaitsel, seda lähedamale võib tulla ka see aeg, kui ka Venemaa naaseb vaba ja demokraatliku riigi ülesehitamise juurde. 

USA ja Hiina vahel toimus välisministrite kohtumine, kus oli kuulda palju teravamat retoorikat kui tavaliselt. Mida see nende kahe riigi suhetele ja ka ülejäänud maailmale tähendab?

 

See oli testi erakordne kohtumine, kus Hiina lubas endale esimest korda avalikku ja jõhkrat rünnakut USA suunal. Lähiaegade prognoos midagi head ei tõota. Hiina ambitsioonid kasvavad tundidega ja Ameerika Ühendriikidel ei ole veel häid hoobasid seda mõju vastustada. Mida teha? Minu arvates peaks Washington jätma kõrvale sisepoliitilised kraaklemised ja pöörduma Euroopa Liidu ning Kanada poole ning alustama kõikehõlmava vabakaubandustsooni loomisega. Selle kaudu kehtestuksid standardid ka näiteks tehisintellekti või laiema digipöörde valdkonnas, millega peavad hiinlased arvestama. Senikaua, kuni oleme igaüks eraldi, seni oleme Hiinale lihtsamini mõjutatavad. Samas kehtib ka Euroopa Liidu puhul.  

Intervjuu Rootsi Eesti Päevalehele, märts, 2021