USA PRESIDENDIVALIMISED KUI REFERENDUM TRUMPI ÜLE


Vähem kui 200 päeva enne USA presidendivalimisi näib olevat selge, et seekordseks peaküsimuseks  kujuneb ei miski muu kui Donald Trumpi sobivus jätkamaks  veel neli aastat Valges majas. Teiste sõnadega kujuneb presidendivalimistest omamoodi referendum, kus antakse hinnang ka sellele, kui hästi või halvasti on Trump hakkama saanud koroonapandeemiaga USAs.

Kuigi Trump tegi kõik selleks, et oma sisepoliitilise lõhestamistaktikaga takistada endise asepresidendi Joe Bideni võimalusi tõusta demokraatide peakandidaadiks, see ebaõnnestus. See on Trumpi esimene minikaotus teel presidendivalimistele, sest just Bidenit on peetud vabariiklaste seas kõige tõsisemaks vastaseks.

Üleriigilised arvamusküsitlused näitavad praegu Bidenile küll edu, kuid see pole ilmne. Aprilli esimesel poolel toetavad Bidenit keskmiselt 48 ja Trumpi 43 protsenti küsitletutest. Pealegi ei taga üleriigilised edunumbrid valimispäeval veel võitu. Ka Hillary Clinton sai 2016. aasta valimistel üle riigi ligi 3 miljonit häält rohkem kui Trump, kuid kaotas sellegipoolest. Ka nüüd taandub valimiste tegelik võitlusväli viide-kuude osariiki, mis teevad selgeks valijameeste lõpliku jagunemise kahe kandidaadi vahel.

Otsustavateks peetakse eeskätt valimistulemusi Wisconsinis, Floridas, Pennsylvanias, Põhja-Carolinas, Michiganis ja seekord ilmselt ka Arizonas. Kuigi hetkel näitavad toetusnumbrid Bidenile nendes osariikides kerget edu, jäävad vahed vea piiridesse. Näiteks Floridas on Bideni edu vaid 0,2 protsendipunkti. 

Seega on kõik lahtine. Kui veel mõned kuud tagasi oli Trump selge favoriit, siis nüüd on eeskätt koroonakriis pannud tema tagasivalituks saamise tõsise löögi alla. Kuna USA sisepoliitika kogu tähelepanu on praegu sellel, kuidas Trumpi administratsioon suudab viiruse levikuga hakkama saada ning milline on kestvam mõju töökohtadele ja majandusele tervikuna, siis määrab just see paljuski presidendivalimiste peateema. 

Hetkenumbrid näitavad Trumpile ohutulesid. Rahva toetus seoses kriisi haldamisega on langustrendis. Oluline on seegi, et vaid 37 protsenti ameeriklastest usub, et riik on õigel arengukursil. Ometi on veel vara mingeid järeldusi teha, sest nii koroonakriis kui eriti sellest johtuv ja Trumpi kõige enam häiriv majanduslangus pole veel oma lõplikku palet avanud.

Demokraadid seevastu on üllatavalt kiiresti suutnud ennast koguda ja erinevalt Hillary Clintoni olukorrast 2016. aasta kevadel näib erakond olevat poliitiliseks suurlahinguks paremas seisus.  Vähemalt on Biden suutnud saavutada toetuse nii Barack Obamalt kui Bernie Sandersilt. Isegi mitmed tulihingelised Sandersi toetajad, kes 2016. aastal valisid protestiks roheliste kandidaati Jill Steini, on nüüd „nina kinni hoides“ valmis Bidenile hääle andma. Seega on võimalus, et demokraadid suudavad seekord oma erakonda valimisteks paremini mobiliseerida.

Bidenil on siin kasutada veel üks kaart. Nii koduerakonna  kui kõhklevate valijate kaasamisel sõltub palju sellest, kes saab tema asepresidendikandidaadiks? Kuna ta on ise lubanud, et selleks saab naine, siis peavad analüütikud favoriidiks California endist peaprokuröri ja praegust senaatorit Kamala Harrist, kes osales ka palju tähelepanu võitnud kandidaadina demokraatide presidendirallil. Veel on vihjatud Massachusettsi senaatorile Elizabeth Warrenile ja Minnesota senaatorile Amy Klobucharile. Ka nemad olid sarnaselt Harrisele Bideni vastaskandidaadid äsjastel sisevalimistel.

USA presidendivalimistel on alati suurt rolli mänginud raha. Selles kategoorias on Trumpil Bideni ees veel mäekõrgune edumaa. Ainuüksi esimese kolme kuuga on Trump suutnud valimiskampaaniasse kaasata 212 miljoni dollari. Veebruari lõpul oli Bidenil kasutada vaid 12 miljonit dollarit, kuid tõus demokraatide presidendikandidaadiks avab talle uued toetuskanalid. Nii on näiteks Bidenile appi tõtanud president Obama ise ja tema nõunikud eesotsas Rufus Giffordiga, kes suutsid 2012. aastal koguda valimisteks enam kui miljard dollarit. Ilmselt avab oma rahatasku ka miljardär Mike Bloomberg, kes jõudis oma kampaaniaks hiljuti kulutada 800 miljonit dollarit.

Kui 2016. aastal oli Clintoni häirijaks valimistel Jill Stein, keda kahtlustati ka sidemetes Venemaa mõjutustegevusega, siis nüüd võib just Trumpi segada eelmisel aastal vabariiklaste seast lahkunud kongresmen Justin Amash, kes kavatseb sõltumatuna kandideerida presidendiks. Michiganist pärit Amash võib väga tasavägises olukorras röövida Trumpilt Bideni kasuks otsustavad hääled, kuigi see on hetkel vaid oletus.

Kõrvuti presidendivalimistega on USA sisepoliitikale määrava tähtsusega ka jõudude vahekorra kujunemine kongressi valimistel. Kui vabariiklastel on praeguse seisuga väga raske võita tagasi enamust Esindajatekojas (selleks oleks vaja 20 lisamandaati), siis demokraatidel on olemas reaalne võimalus võita juurde neli kohta Senatis ja saavutada sealgi enamus.  Senati enamuse nimel peetakse põhilahingud Arizonas, Colorados, Maine’is ja Põhja-Carolinas. Üks põnevamaid vastasseise käib kahe aasta eest lahkunud senaator John McCaini koha üle Arizonas, kus vabariiklasest ajutise senaatori Martha McSally vastas on populaarne astronaut Mark Kelly. 

Viimaste päevade ajaloolised raputused USA naftaturul, kiirelt kasvav töötute arv ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ennustus 6-protsendilisest majanduslangusest käesoleval aastal on kokku stsenaarium, mida Trumpi meeskond kõige vähem valimisaastalt soovis. Veelgi enam, USA majandusekspertide hinnangul on maailm sisenemas suurimasse langusesse alates Suurest Depressioonist 1930. aastate algul, mis teeb majanduse V-kujulise taastumise lähikuudel vähetõenäoliseks. Koroonakriisile eelnenud börsirekordid, kõrge tööhõive ja USA majanduse hea tervis olid Trumpile veenvateks argumentideks. Nüüd on need auklikud ja Biden ei hoia ilmselt kokku püssirohtu näitamaks presidendi läbikukkumist pandeemiale reageerimisel.

Kuigi välispoliitilised teemad on tavapäraselt USA valimistel tagaplaanil, jälgib kogu maailm Trumpi ja Bideni heitlust nii ootuse kui lootusega. Koroonapandeemia ajastul on vabale maailmale eriti oluline, et USA tõuseks kõrgemale natsionalistlikust America First mõttemallist ja mõistaks, et globaalse ulatusega probleemile on parim vastus mitte läbi konflikti otsimine Hiinaga ja oma liitlaste sarjamise, vaid koostöö kaudu tee sulgemine uutele üleilmsetele katastroofidele. 

Esimesed liigutused kampaanias viitavad, et nii Trump kui Biden ehitavad mõlemad vastandumist Hiinaga. Trumpile on oluline juhtida tähelepanu kõrvale enda vigadelt. Hiina materdamine võib selleks küll lühiajaliselt sobida, nagu ka 2016. aastal Hiinast töökohtade tagasitoomist lubades, kuid sellest ei paista siiski tõsiseltvõetavat strateegiat. Biden tunnetab Hiina-vastasusest samuti kasu, kuid tema eesmärk on näidata pigem Trump silmakirjalikkust, sest president kiitis veel veebruari alguses suuresõnaliselt Hiina liidri tegevust viiruse tõrjel.

Eesti vaatenurgast oleks oluline, et Hiina vastustamise käigus lõpetaks USA rahvusvaheliste organisatsioonide nagu Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) või Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) töö häirimise. Selle asemel võiks Washington tõsiselt kaaluda hoopiski transatlantiliste suhete reanimeerimist ka kaubanduses, et luua vaba maailma ühtne standard Hiina kasvavate ambitsioonide ohjamiseks ning samas paremad eeldused eelseisvast sügavast majanduslangusest väljatulemiseks. Kolme mere initsiatiivi kaudu USA investeeringute toomine Euroopasse on kindlasti positiivne samm selles suunas. 

Vaatamata Ühendriikide suhtelise mõjujõu vähenemisele maailmas eeldavad paljud riigid, sealhulgas ka Eesti, et Washington jätkaks vaba maailma liidrirollis viisil, mis kindlustab paljude tema liitlaste julgeoleku globaalses turbulentses keskkonnas. Eestile on oluline, et keskendumisel Hiinale ei unustataks Washingtonis Venemaa püsivaid ambitsioone oma mõjujõu kasvatamiseks Euroopas. USA vägede heidutav kohalolek meie regioonis on ka edaspidi parim stabiilsuse allikas piiride puutumatuse tagamisel.

Lootus ja ootus seisneb selleski, et presidendivalimised tõmbaksid joone alla demokraatliku ühiskonna toimevõimet tagavate institutsioonide usaldusväärsuse murendamisele. USA on palju enamat väärt kui olla eeskujuks liberaalse demokraatia põhimõtetele rajaneva vaba maailma alustalasid lammutavatele populistidele.

Siin on vastutus mõlemal kandidaadil. On neidki, kes arvavad, et sügav poliitiline polariseerumine ja populistlike tendentside juurdumine USA sisepoliitikas võivad hoopiski eelseisvate valimiste tulemusel võimenduda ning Ühendriikide taandumine maailma liidripositsioonilt jätkub kiiremas tempos. See oleks kõige halvem uudis nii meile kui teistele Ameerika Ühendriikide eestvedamisele lootvatele riikidele üle maailma.

Arvamuslugu ilmus ajalehes Äripäev 24. aprillil 2020. Fotol: demonstrandid Michigani parlamendi ees.msnbc.com

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

KAS EKRE SOOVIB TÕESTI EESTI VENESTAMIST?

IRAANI LÕKS

PUTINI PLAAN KUJUTAB OHTU BALTI RIIKIDELE