RATASE VALITSUS KALLUTAB EESTIT ISOLATSIOONI SUUNAS


Kui ühe väikeriigi sisepoliitika matab enda alla välispoliitilise järjepidevuse ja hägustab riigi rahvusvahelist kuvandit, siis geopoliitiliselt seismilisel alal asuvana on see oht kogu riigi julgeolekule. Eesti vajab igal ajahetkel tarka ja usaldusväärset diplomaatiat, sest meil lihtsalt on ellujäämiseks liitlasi vaja. Paraku on just lahkuv aasta meie välispoliitikas tähenduslik, kuna halvimal juhul võivad sel aastal alanud protsessid lõppeda ohtlikku isolatsiooni jäämisega. 

Sisepoliitilised tormituuled ja ühiskondade polariseerumine on viimastel aastatel demokraatlikes riikides levinud nähtuseks kujunenud. Eesti, keda paljud veel hiljuti sellise kurnava lõhestustegevuse suhtes immuunseks pidasid, ei ole kahjuks enam erand. 

Pöördepunktiks kujunesid kevadised Riigikogu valimised, kus oma kaotust mitte tunnistanud Jüri Ratas lasi põhja võimaluse võtta vastu Kaja Kallase pakkumine ja moodustada Euroopa liberaalide gruppi kuuluvate erakondade tugev koalitsioon. Selle asemel läks ta valitsusse õigusriigi põhimõtteid ja kaasaegsele avatud ühiskonnale omaseid väärtusi ründava erakonnaga. Paljud piiritagused vaatlejad jälgisid juba siis meil toimuvat kasvava hämmingu ja rahutusega.

Kohe pärast valimisi teatas välisminister Urmas Reinsalu, et kõikidel valimistel on omad tagajärjed ja need avalduvad ka välispoliitikas. Kummaline oli seda kuulda erakonnalt, tänu kellele pandi 1990. aastate alguses maha kindel kurss kaasaegse ja edumeelse riigi ehitamisele. Selle üheks alustalaks on olnud valitsusteülene välispoliitiline järjekindlus ja seeläbi rahvusvahelise usaldusväärsuse püsiv ehitamine. Nüüd aga andis Reinsalu teada, et ideoloogiliselt laetud sisepoliitika hakkab suunama senini siseriiklikule konsensusele orienteeritud välispoliitikat. See ei jäänud ainult retoorikaks. 

Juba 20. mail, vähem kui kuu aega pärast Ratase valitsuse ametisse asumist ütles president Kersti Kaljulaid intervjuus Eesti Päevalehele, et “valetaksin, kui ütleksin, et see valitsus pole ohtlik Eesti välispoliitikale ja liitlassuhetele”. Aasta lõpul on Kaljulaid intervjuus Postimehele veelgi teravam. Ta leiab, et valitsus pole mitte ohtlik üksnes meie julgeolekule, vaid ka põhiseaduslikule korrale. President viitas oma vastuses põhiseaduse 12. paragrahvile, mis oma esimeses lõigus ütleb nii: Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.”

Kuigi meie välisministeeriumi ametlikest tegevuspõhimõtetest on võimalik lugeda, et “inimõigusi, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid austava väärtuste ruumi laiendamine ning rahvusvahelise õiguse edendamine on üks Eesti välispoliitika prioriteete”, siis praeguse valitsuse üks esimesi samme oli risti vastupidine deklareeritule. Mais andis välisminister Reinsalu suursaadikutele teada, et nad ei tohi Eesti nimel edaspidi ühineda ühegi seksuaalvähemuste kaitseks tehtava avaldusega.

“Inimõigused on universaalsed ja igaühel, kaasa arvatud LGBT kogukondadel on õigus neist täiel määral osa saada. See on midagi, mida peaks igaüks toetama,” seisab 53 riigi ja organisatsiooni esindaja ühisavalduses, mis tehti selle aasta kevadel Poolas sealsete seksuaalvähemuste toetuseks. Euroopa riikidest jäid kõrvale vaid Slovakkia, Ungari ja Eesti. 

Samasse valdkonda kuulub näide Riigikogu väliskomisjonist, kus on praegu menetlemisel välisteenistuse seaduse muutmine. Ühe teemana on tõstatunud küsimus pikaajalises välislähetuses viibivate diplomaatide sotsiaalsetest tagatistest. Senine kord näeb ette, et riigipoolset igakuist toetust (umbes tuhat eurot kuus) saavad vaid need diplomaatide kaasad, kes on ametlikult abielus. Paljudes meie liitlasriikides on aga ammu normaalne, et sarnases olukorras on toetusele õigus ka diplomaatide elukaaslastel. Minister Reinsalu on aga väljendanud sellele ettepanekule teravat vastuseisu, rõhutades, et just mehe ja naise vahelise abielu institutsioon on kõige olulisem ning seda ei tohiks kuidagi lahustada. Tulemuseks on inimeste ebavõrdne kohtlemine ajastul, mil suur osa elanikkonnast eelistab kooselu abielule ja abielus mitteolemine ei ole ühiskondlikult taunitav nähtus.    

Lisaks konkreetsetele välispoliitilistele otsustele mõjutab Eesti rahvusvahelist seisundit ka see, kuidas me oma siseriiklike hoiakute ja väärtuspildiga liitlaste sekka sobitume. President Kaljulaidil on õigus, kui ta ütleb, et “väikese riigi püsimine, eriti geopoliitiliselt aktiivses piirkonnas, sõltub väga palju sellest, palju meil on partnereid ja liitlasi ja kuidas nemad meid näevad: kas sarnase või erinevana”.

Seda muutumist on meie liitlased märganud ja sellest ka diplomaatiliselt märku andnud. Läinud suvel pidasid nii Suurbritannia kui Ameerika Ühendriikide Tallinnas asuvate saatkondade juhid oma riigi auks korraldatud vastuvõttudel peetud kõnedes vajalikuks rõhutada, et Eesti valitsuse arusaamad lääneriikidele omastest väärtustest on kõikuma löönud. Need olid viisakad, kuid jõulised sõnumid nendele, kes kuulata tahtsid. Valitsuse kõrvad jäid neile sõnumitele siiski kurdiks.

Üks mu Soome kolleeg ütles veel enne peaminister Sanna Marini solvamist Eesti valitsusliikme poolt, et ta ei tunne meie riiki enam ära. Eesti kuvandile on olnud nii iseloomulik uuendusmeelsus ja põhjamaine poliitiline kultuur. Nüüd aga domineerivad Eestit puudutavates uudistes pigem skandaalid, mis on kõrvutatavad sündmustega arenguraskustes vaevlevas Ida-Euroopas.

Siseminister Mart Helme on oma tegevusega, sealhulgas välis- ja kaitseministri tegevusvaldkonda sekkudes, toonud meie välispoliitikasse ja Eesti rahvusvahelisse kuvandisse matslikult ärpleva kakleja mentaliteediVähem kui aastaga on ta suutnud solvata mitmeid meie liitlasriike ja partnereid. Ta on võrrelnud Euroopa Liitu süüdimatult Nõukogude Liiduga ja kuulutanud NATO kriisis olevaks ning lubanud samas endale ohtlikku mängu territoriaalsete nõudmistega Venemaale. Isegi Laulev revolutsioon on tema sõnade järgi võrdne massihüsteeriaga.  

Soome puhul läks asi koguni nii kaugele, et Eesti president pidas vajalikuks põhjanaabrite presidendile vabandussõnad edastada. Kui üldse on maailmas kaks nii erilise omavahelise suhtega riiki, siis on need hõimurahvad Soome ja Eesti. Kui see sild teadlikult põletada, siis mis üldse alles jääb? Narva sild?

16. detsembril 2019 pühendas Venemaa suurim telekanal 1TV  oma õhtuses uudistesaates tänu Mart Helmele kolm minutit Eesti mõnitamisele. Saatelõigu lõpul ütles uudiste ankur: “No kui kohe kuidagi ei saa, siis, kallis Mart Helme, rangelt meie vahel. Kui tahate, võite proovida tagasi tulla. Koju. Autonoomse vabariigina. Mingit eesti keele diskrimineerimist ei tule. Ei mingeid mittekodanikke. Lubame.”

Lääneriikides on küllalt neid, kes siiani usuvad NATO ja Euroopa Liidu laienemise negatiivsesse mõjusse suhetes Venemaaga. Nad leiavad, et need liitunud riigid, sealhulgas Eesti, polnud justkui ühinemisküpsed, Lääne väärtusruumi võõristavad ja Venemaa “legitiimseid” huve kahjustavad. Eesti praeguse valitsuse ohtlikult rabe sise- ja välispoliitika sobib nendele, sest nii leiavad nad oma mõttekonstruktsioonidele kinnitust. Reaalpoliitilises maailmas võib see ühel hetkel meile valusalt kätte maksta. Seepärast oleks viimane aeg Eestil tõmmata käsipidurit ja välispoliitiline kompass õigeks seada. Kas praegune valitsus suudab seda? Kahtlen.

Arvamuslugu ilmus veebiväljaandes Edasi.org. Foto: Andres Putting.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

KAS EKRE SOOVIB TÕESTI EESTI VENESTAMIST?

IRAANI LÕKS

DIALOGUE WITH RUSSIA: A MISSION FATED TO FAIL?