MIDA OODATA TRUMPI-PUTINI KOHTUMISELT?


USA-Vene tippkohtumisel Helsingis ei juhtu tõenäoliselt midagi murdelist. Kahe riigi geopoliitilised huvid ja väärtusruumid on selleks liiga erinevad. Küll aga pole välistatud üllatused, sest lisaks USA poliitikale on olemas ka president Donald Trumpi enda poliitika, mille peamiseks sisuks on saada 2020. aastal tagasi valitud.

Trump lubas oma valimiskampaanias, et parandab suhteid Venemaaga. See on üks väheseid punkte, mida ta pole siiani suutnud oma valijatele veel tõestada. Suhted Venemaaga on hoopiski halvenenud ning FBI endine direktor Robert Mueller uurib oma meeskonnaga Trumpi kampaania seoseid Kremliga. Pilt on seega väga kirju enne Helsingit.

Tallinnast vaadates pole midagi paremat, kui pinged Venemaa ja USA suhetes väheneksid. Meil on sellest rohkem võita kui paljudel teistel. Samas on kahjuks põhjused, mis on Vene-Lääne suhted allakäigutrepile suunanud, väga tõsised ning põhimõttelised.

Venemaa on viimased 20 aastat oma välispoliitikas töötanud selle nimel, et tõrjiuda Ameerika Ühendriike maailma liidrirollist ja mõjutada Washingtoni ümber vaatama Euroopa julgeolekuarhitektuur. Enamalt jaolt pole see Moskval õnnestunud, kuid sõjad Gruusia ja Ukraina vastu ning sekkumine Süürias on Venemaa positsioone tugevdanud.

Moskvas rõõmustati siiralt Trumpi võidu üle 2016. aastal. Venemaa lootis, et Trump tühistab sanktsioonid ning muudab oma hoiakuid Euroopa julgeoleku suhtes. Seda ei juhtunud, sest USA luureteenistused ja ajakirjandus paljastasid kiiresti Venemaa sekkumise valimistesse. Selle asemel muutis Kongress sanktsioonid muudetavaks üksnes seadusega, mis jätab Valgele Majale väiksema manööverdamisruumi. 

Läinud nädalal kinnitati mulle Washingtonis kohtumistel Valges Majas ja välisministeeriumis, et USA poliitika Venemaa suunal on järjekindel ega muutu. Kavandatava tippkohtumise peateemadena nähti enne John Boltoni Moskva-visiiti USA ja Venemaa võimalikku koostööd Lähis-Idas Süüria ja Iraani teemadel ning Ukraina konfliktile lahenduse otsimisel. Võimalik, et tõstatuda võiks ka Põhja-Korea küsimus.

Samas on lähiajalugu, eriti aga G7 tippkohtumine Kanadas kõnekalt kinnitanud Trumpi võimet soolodeks ja USA seni ametlikuks poliitikaks peetud positsioonide käigult muutmiseks.

Just G7 kohtumisel toimunu andis vihje, millises suunas võib Trump liikuda Venemaale pakkumiste tegemisel. Kõigile ootamatult tõstatas USA president Kanadas mõtta kutsuda Venemaa tagasi G7 formaati. Teatavasti heideti Venemaa 2014. aastal kõrvale kohe, kui algas sõda Ukraina vastu.

Kui nüüd Trump arvab, et tegemist on Venemaad meelitava porgandiga, siis see on küll sügav eksimus. Kremlis ei ihaldata enam liitumist lääneriikide klubiga, sest selles nähakse oma mõju kaotavat ühendust. Kui 1990ndatel kutsuti Venemaa G7 ühinema selleks, et taandada Moskva vastuseisu NATO laienemisele ja aidata kaasa Vene vägede lahkumisele Balti riikidest, siis praegu selline lähenemine enam ei tööta. Ukraina sõda sellega ei lõpeta.

Ettevaatlikuks teeb Trumpi teinegi väidetavalt kogemata pillatud fraas, kus ta pidas Krimmi justkui loomulikuks osaks Venemaast, sest seal elavad venelased. Kas see näitab, et USA president on valmis loobuma Krimmi annekteerimise mittetunnustamisest või koguni loobuma laiemast toetusest Ukrainale?

Trumpi huvitaks ilmselt Venemaa roll Süürias ja Moskva võimekus mõjutada Iraani Süüriast tagasi tõmbuma. Võimalik, et Washington uurib ka Kremli tahet survestada Teherani uuele leppele keskenduma.

Putin omakorda mängib ilmselt kaardid nii, et tal tekib võimalus küsida Trumpilt nii Ukraina toetusest taganemist kui ka NATO idatiival oma aktiivsuse vähendamist. Kui me vaatame USA poliitikat, siis siin oleksid eitavad vastused ette teada.

Kui aga mõelda Trumpi loogikale, aga miks mitte ka spekulatsioonidele Trumpi isiklike seoste kohta Kremli mõjutustegevusega, siis ei saa välistada USA presidendilt ootamatuid avaldusi. Umbes nii, nagu Trump nimetas Kim Jong-un’iga Singapuris toimunud kohtumise järel Lõuna-Koreaga liitlassuhete tugevdamiseks peetavaid sõjaväeõppusi kalliteks “provokatiivseteks sõjamängudeks”, mis tuleb lõpetada.

Vahetult enne Helsingi kohtumist leiab Brüsselis aset NATO tippkohtumine. Selle esimeseks teemaks on koorma jagamine ehk liitlaste valmisolek suurendada kaitsekulutusi 2-le protsendile SKPst. Kuigi Euroopa liitlased on siin teinud tubli sammu edasi, jätab eriti Saksamaa valmisolek viia kaitsekulud 2025. aastaks vaid 1,5 protsendi peale SKPst avatuks tõsise konfliktikoha president Trumpi ja liidukantsler Merkeli vahel.

Eestile on muidugi väga oluline, et NATO tippkohtumisel vaieldaks erimeelsused läbi ning see päädiks tugeva ühissõnumiga. Kui läheb teisiti ning president Trump lahkub kohtumisele president Putiniga teadmises, et Euroopa liitlased justkui töötavad USA vastu (Trump ütles alles sellel nädalal ajalooalast võhiklikkust näidates, et Euroopa Liit loodi USA-lt kasu lõikamiseks), siis võib Helsingist ja sellele järgnevast ajast oodata lääneliitlaste ühtsusele väga keerulist perioodi.

Viimati kohtusid USA ja Venemaa presidendid Helsingis 1997. aasta märtsis. Siis suutis president Clinton veenvalt tõrjuda president Jeltsini katset kehtestada Euroopas uued mõjuväljad. Jalta 2 jäi sündimata.  Poleks uskunud, et me oleme samas kohas sama teemaga 21 aastat hiljem tagasi.  (Foto: NPR)

Arvamus ilmus Delfi/EPL veebikeskkonnas.

Kommentaarid

tambet ütles …
Trumpi poolset soolode teostamist saaks ju usa valitsuskabinett siiski piirata, erinevalt Putinist ei saa ju Trump ainuisikuliselt päris riigi poliitikat suunata.

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?