PRANTSUSMAA ANDIS EUROOPALE UUE LOOTUSE


Prantsusmaa presidendivalimiste esimene voor lõppes tõelise poliitilise maavärinaga. Ettearvatult. Esimest korda Viienda vabariigi ajaloos jäid kahe suurpartei – sotsialistide ja konservatiivide kandidaadid presidendikohata. Elysee palee uue peremehe otsustab tõusva poliitilise tähe Emmanuel Macroni ja rahvarinde liidri Marine Le Peni duell.

Omamoodi suurimaks võitjaks olid aga mitte Macron või Le Pen, vaid hoopis avaliku arvamuse küsitlejad. Nii Brexiti referendum kui Trumpi võit USAs panid tõsiselt küsima, kas avaliku arvamuse uurijad suudavad tänases sotsiaalmeedia mõjurägastikus üldse hinnata, milline on valija meelestatus lõppotsuse tegemisel. Prantsusmaa presidendivalimiste esimene voor asetas aga asjad taas oma kohale.

Esiteks suutsid rahva arvamuse hindajad õigesti näha ette Macroni ja Le Peni liidrirolli ning mis veelgi hämmastavam, sisuliselt sajaprotsendise täpsusega öelda lävepakuküsitluste kaudu ka ära, kes kui palju toetust võidab.

Kui avaliku arvamuse küsitlejate andmeid aluseks võtta, siis kahe nädala pärast ei peaks olema mingit kahtlust presidendivalimiste lõppvooru võitjas. Emmanuel Macroni edu Marine Le Peni ees peaks olema suhtes 60/40.

Kuid 7. maini on ikkagi pikk tee minna ning pole kahtlust, et Le Pen annab Macroni vastu vihase lahingu. Just nimelt vihase, sest vastandumine kahe kandidaadi vahel on sügav ja põhimõtteline. Kaugemalt vaadates seisab Prantsusmaal mai alguses ees sõna otseses mõttes suur referendum selle üle, kas riik jääb püsima Euroopa Liitu ja NATOsse.

Kogu läänemaailm hingas kergendatult pärast Macroni võitu esimeses voorus. Esiteks kinnitas Le Peni tulemus Hollandi valimiste trendi – äärmuspopulistid on võrreldes mõne kuu taguse seisuga kaotamas hääli. Nagu Geert Wilders Hollandis nii ka tema suur partner Prantsusmaal Le Pen jäid alla eeldatule. Le Pen küll kasvatas nelja protsendipunkti võrra oma tulemust võrreldes 2012. aasta presidendivalimistega (siis jäi ta kolmandaks), kuid ei suutnud ometi esimest vooru võita.

Teiseks andis Prantsusmaa optimistliku signaali kõigile nendele, kellele on oluline ühtne, tugev ja uuendusmeelne Euroopa Liit. Macron rõhutas läbi oma kampaania jõuliselt Euroopa-meelsust, samas viidates, et ühendus vajab reformimist. Samuti kinnitas ta, et tõstab kaitsekulutused 2 protsendile ning peab NATOt väga oluliseks.

Sageli küsitakse suurvalimiste puhul – mis või kes oleks Eesti huvides? Siin on vastus lihtne. Eesti julgeoleku ja turvalise tuleviku jaoks on erakordselt oluline Lääne ühtsus, Euroopa Liidu ja eriti NATO tugevus. Selle valimisindikaatori alusel pole kahtlust, et Macron on kindlasti meie jaoks ettearvatum kandidaat. Nii nagu kogu Euroopa ja läänemaailma jaoks. 

Kuid tema edu ning hakkamasaamine pole kindlasti iseenesestmõistetavad. Presidendivalimiste esimene voor näitas, et Prantsusmaa ühiskond on tõsiselt lõhestunud. Ei maksa unustada, et lisaks Le Peni edule võitis palju hääli samuti eliidivastasusega eriti noorte hulgas populaarne kommunist Jean-Luc Melenchon. Kokku ligemale 49 protsenti häältest läks nendele kandidaatidele, kelle meelest Prantsusmaa peaks tõsiselt ümber mõtlema oma rolli Euroopa Liidus ja NATOs või isegi lahkuma mõlemast organisatsioonist.

Tõsi, peamised teemad olid siiski sisemaised, varieerudes pagulastemaatikast töökohtadeni. Just lubadus vähendada tööpuudust (9,7 protsendilt 7-le) ja elavdada majandust olid Macroni kampaanias lisaks tema enda uuendusmeelsusele peamised võidutagajad. Samas ei saa ega tohi ta eirata ühiskonna üldist meelestatust, eriti mis puudutab terroriohu taustal probleeme turvalisusega. Selleks on ta näiteks ka lubanud võtta tööle täiendavalt 10 000 uut politseinikku.

Kuigi Macroni võit näib käegakatsutav, tuleb tal juba täna alustada suurt võitlust veel ühe suure eesmärgi nimel. Ei maksa unustada, et juunis leiavad aset ka parlamendivalimised ning uuel presidendil tuleb leida kindel seljatagune tema ideid toetava valitsuse moodustamiseks.

Macroni poliitiline liikumine En Marche (Edasi) on vaevalt aasta vanune, mis teeb väga keeruliseks parlamendienamuse võitmise. Eriti olukorras, kus ammused põhirivaalid - konservatiivid ja sotsialistid loodavad kiirele revanšile. Macron peab leidma 577 kandidaati üle riigi, kes võiksid tema eeskujul luua Prantsusmaa sisepoliitika uueks ka parlamendi enamuse kaudu.

See on peaaegu võimatu ülesanne, kuid palju sõltub ka Macroni enda kampaaniast järgmise kahe nädala jooksul. Loomulikult on võimalik ka niinimetatud kohabitatsiooni variant, kuid see teeb eos Macroni sõltlaseks konservatiivide ning ellujäämisraskustes sotside ees.

Macron peab õnnestuma. Kui seda ei juhtu või Macron ei suuda näiteks parlamendiga vajalikke reforme ellu kutsuda, siis viie aasta pärast võivad Le Pen või Melenchon koguda veelgi enam toetust.

Nagu ütles kunagi Charles de Gaulle, kuidas on võimalik juhtida riiki, kus on 246 erinevat sorti juustu. Macron peab nüüd tõestama, et see ikka ja jätkuvalt on võimalik. Macroni edust sõltub suuresti mitte üksnes Prantsusmaa, vaid kogu läänemaailma käekäik järgmiste aastate jooksul.

See arvamuslugu ilmus 27.04.17  Maalehes.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?