VENEMAA ON NATO SUURIM OHT

Kui veel aasta tagasi püüdis NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen kõigiti leida laiemat pinnast partnerlussuhete hoidmiseks Venemaaga, siis pärast Kremli algatatud agressiooni Ukraina vastu on olukord põhimõtteliselt muutunud. Brüsselis ei näha Venemaad enam kui partnerit. Pigem on taastumas vastasseis, mis hoidis maailma ärevuses Külma sõja aegadel.

Tegelikult oli suhete teravnemine Venemaa ja NATO riikide vahel vaid aja küsimus. Samal ajal, kui Läänes loodeti ja ka töötati selle nimel, et kunagisi vaenutundeid hajutada, siis Venemaa ei loobunud hetkegi avalikust ja ametlikust arvamisest, et just NATO on riigi julgeoleku suurim ohustaja. Sellise hoiakuga kestvat partnerlust ei ehita.

Esimese hoobi Venemaa ja NATO suhetele andis Moskva 2008. aastal, kui ründas Gruusiat just nimelt alliansi laienemist tõkestades. Siis loodeti Läänes, et Venemaa tegi sammu tagasi ning mõne kuuga oldi tavasuhete juures tagasi. Prantsusmaa käivitas Mistralide tehingu Venemaaga. Relvatehnoloogiat pakkusid Venemaale ka teised NATO liikmesmaad.

Ometi olid Venemaal teised plaanid ning mingist tagasitõmbumisest polnud juttugi. 2009. aasta sügisel viis Venemaa läbi väga agressiivse iseloomuga suurõppused “Zapad-2009”, mille käigus mängiti läbi rünnak Balti riikide ja Poola vastu. Sealhulgas oli stsenaariumis ka taktikalise tuumalöögi andmine Varssavile, et takistada lääneliitlaste abi Balti riikidele.

Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis on väldanud vaatamata rahvusvahelisele survele enam kui pool aastat, on Läänes avanud ka nende silmad, kes uskusid Moskva meelemuutustesse. Täna valmistub allianss septembri alguses Walesis toimuvaks tippkohtumiseks viisil, kus üheks keskseks küsimuseks on tõusnud kollektiivkaitse võimekuste tugevdamine ning usutava heidutuse suurendamine eeskätt Balti ja Poola regioonis.

Tänaseks saavutatud kokkulepped liitlaste vahel lubavad olla Eestil ja teistel Balti riikidel rahul. Näib, et septembri algus toob meile mitmeid olulisi sündmusi ja sõnumeid, mille eesmärgiks on Eesti julgeoleku jätkuv tugevdamine. Selle sisuks on liitlasvägede püsivama kohaloleku suurendamine kogu regioonis ning meie enda kaitsevõimekuse tugevdamine vajaliku relvastuse soetamise kaudu.

Mõnele võib tunduda, et Eesti kaitsevõime tugevdamine üksnes eskaleerib olukorda, millele Venemaa võiks vastata veelgi agressiivsema käitumisega. Ma ei ole sellise hoiakuga sugugi nõus. Kui keegi üldse midagi on eskaleerinud, siis seda Venemaa oma agressioonidega Gruusia ja Ukraina vastu ning sageli provokatiivse alatooniga õppuste läbiviimisega.

Kui seda üksnes helesinise lootusega pealt vaadata ning mitte midagi teha, võib meie julgeolek juba lähitulevikus olla suure löögi all. Seepärast on halvemate stsenaariumite ärahoidmiseks parim strateegia usutava kaitsevõime olemasolu. Eestil on see olemas ning koos alliansi uute plaanidega tugevnemas.