UKRAINA VÕITLEB VABADUSE EEST

Donetski oblasti piir Ukrainas asub keset avaraid ja kauneid steppe. Dnipropetrovski poolt liikudes tervitab saabujat Ukraina rahvusvärvides kaevanduspiirkonda sümboliseeriv piiritähis. Kui seal läheduses poleks Ukraina armee relvastatud kontrollpunkti, ei arvakski, et vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel käib sõda. Sõda Ukraina iseseisvuse ja vabaduse eest.
Meie Kohtla-Järvet meenutav, kuid mitu korda suurem Kramatorski linn oli veel mõne nädala eest Venemaa toetusel tegutsevate terroristide võimu all. Peaaegu inimtühjad tänavad, paljaks röövitud autopoed, mürsutabamustega elumajad ning kuuliaukudega sõidukid meenutavad alles hiljuti toimunut.
Inimesed on hirmul. Oleks ime, kui poleks. Ühtäkki ja näiliselt ei millestki vallandunud sõda röövis neilt normaalse elu,  mitmetelt rahulikelt elanikelt alatiseks. Esimene, millele ellujäänud täna mõtlevad – on rahu. Kaht kuud sõja­stressi püütakse võimalikult kiiresti unustada. Kohalikud ettevõtjad on linnas üles seadnud mitu loosungit, tänamaks Ukraina armeed vabastamise eest. Linn on otsast lõpuni Ukraina rahvusvärvides. Isegi prügikastid.
Linnaelanike meelsus on siiski veel vahepeal. Terroristid näitasid oma tegudega, et Venemaa poole koonutamine ei too rahu, vaid sõja. Ukraina võimudel seisab ees suur katsumus, et usaldus tagasi võita. Donbassis on jätkuvalt küllaga neid, kes peavad Kiievi võime «banderalasteks» ja «fašistideks». Muidugi, Vene propaganda mõjul.
Kõige tähtsam on võimalikult kiiresti vabastatud piirkondade elurütmi taastamine. Kramatorskist vaevu pooleteise tosina kilomeetri kaugusel asuvas Slovjanskis on taastatud elektri- ja veevarustus. Kramatorskis nägin oma silmaga, kuidas on asutud taastama pommitamistes kannatada saanud kortermaju. Sama olulised on demineerimistööd. Ainuüksi viimase nädalaga on vabastatud linnades kahjutuks tehtud 3300 lõhkekeha.
Kui Kramatorskis valitseb täna lootusrikas rahu, siis vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Donetskis käivad lahingud. Seda Kramatorskis ei kuule, kuid uudiseid jälgivad kõik. Vaevalt tajuvad siiski Kramatorski või laiemalt Donbassi elanikud, mis tegelikult toimub. Nende jaoks on sõda ehe ja traagiline. Toimuva tähendus nii piirkonna, Ukraina või isegi kogu Euroopa tulevikule neid veel ei puuduta või nendeni ei jõua.
Tegelikult on Donbass ja mõneti laiemalt kogu Ukraina elanud viimased 23 aastat kui vati sees. Justkui on oma riik, aga samas nagu ei ole ka. Sellest arusaamine on olnud lünklik ning kohati olematu. Paljudele vahetus 1991. aastal riigi nimes vaid see, et Ukraina NSVst sai lihtsalt Ukraina. Kõik muu jäi aga suuresti samaks, nagu see oli nõukogude ajal. Isegi läänemaailmas leidub veel praegugi arvajaid, et eks Ukraina üks Venemaa provints ole.
Nii nagu polnud Ukrainal enne õiget piiri Venemaaga, nii jäi see ka pärast 1991. aastat. Riigi rahakott oli pidevalt isiklike huvide teenistuses, kusjuures vasakule läksid mitte miljonid, vaid kümned miljardid. Nii nagu varastati nõukogude ajal, nii tehti seda hiljemgi. Viimast veel eriti suures mahus ja suurema mõnuga. Mis seal rääkida, kui isegi ühe parlamendisaadiku hääle eest oldi valmis välja käima 25 miljonit dollarit. Korruptsioon mattis Ukraina poliitilise eliidi sisemiste valede ja suurte kuritegude võrku. Nõukogude inimese mentaliteet näis murdumatu.
Ukraina üks tuntumaid ajakirjanikke Vitali Portnikov kirjeldab viimast 23 aastat kui riigiks olemise imiteerimist. Alles nüüd, 2014. aastal on kujunenud võimalus suurte muutuste alguseks. Kahjuks juba praeguseks sadade inimelude hinnaga. Viimase tõuke selleks muutuseks andiski endise presidendi Viktor Janukovõtši ja tema lähikonna üle igasuguse piiri läinud varastamine ja kuritegelik riigijuhtimine. Oma osa mängis ka Venemaa poolt jõuga pealesurutud valik ida ja lääne vahel.
Ukraina võitis veebruarirevolutsiooniga endale võimaluse alustada tegelikult riikluse rajamist ning iseseisvuse tugevdamist. Ukrainas toimub praegu sõna otseses mõttes vabanemine orjastavast nõukogude mentaliteedist. See on aeglane, valulik, eriti Donbassis, kuid mulle tundub, et suuresti pöördumatu.
Ukrainlased on enda jaoks uuesti avastamas omaenda riiki ja sümboolikat. Euroopas on vähe riike, kus sedavõrd palju on tänavatel rahvussümboleid ja rahvusvärve. Tee Kiievi lennuväljalt kesklinna on palistatud samas ka Euroopa tähelippudega.
Suund on selge. Ukraina tahab olla edukas Euroopa riik. Kuid tee ees on alles pikk ning esimene katsumus – vabadussõda –  alles käimas. Kuidagi teisiti on seda terrorismivastast operatsiooni rahvakeelde raske tõlkida. See pole mingi kodusõda või sisekonflikt, see on Ukraina võitlus Venemaa agressiooni vastu. See on võitlus õiguse eest olla iseseisev riik ja rahvas.   
Ukrainas teatakse, et aeg töötab praegu nende kahjuks. Sõda terroristide hävitamiseks ja Donbassi vabastamiseks võib võtta hoopis teise pöörde, kui kõik venib rasketesse sügis- või talvetingimustesse. Kiievis usutakse, et kui Venemaa ei alusta laiamahulist interventsiooni, siis on Donbass paari kuuga vabastatud. Võit terroristide üle ei tähendaks veel võitu probleemide üle. Siis alles tegelik katsumus algab. Sügis tuleb keeruline mitmes mõttes. Juba praegu napib isegi Kiievis sooja vett, eramajadel soovitatakse aga 1. oktoobriks valmis olla gaasiküttelt tahkele küttele üle minema. Gaasi ei pruugi jätkuda.
Mööda Ukrainat on praegu laiali kümned tuhanded sõjapõgenikud. Ka minu Ukraina kolleegil Vitali Kaljužnõil, kes ise pärit Donetskist, elab Kiievis maapaos terve sugulaskond. Kas neil on, kuhu tagasi minna? Millal see võimalikuks osutub?
Venemaa pitsitab juba praegu Ukrainat uute kaubanduspiirangutega. Enam kui 10-protsendiliseks kujuneda võiv majanduslangus asetab tuleva aasta eelarvele ränga koormuse. Inimesed aga ootavad kannatamatult muutust paremuse poole. Sügisel valitaval parlamendil ja uuel valitsusel seisab ees erakordselt keeruline ajajärk. Pärast Janukovõtšit oligarhide kätte liikunud võim seab neilegi uued väljakutsed. Rahvas korra juba näitas oma tahet ja on valmis seda vajadusel taas tegema. Seda eirata on praegu keerulisem kui oranži revolutsiooni järel.
Meie silme all on uuelt lehelt sündimas Euroopa suurriik. Kui edukaks ja iseseisvaks ta saab, see sõltub eeskätt ukrainlastest endist. Aga mitte ainult. Ukraina on liiga suur ja liiga tähtis selleks, et Euroopa teda ignoreeriks. Nii nagu toimuv on Ukraina suur võitlus oma vabaduse eest, nii peaks ka Euroopa nägema selles erakordset võimalust julgeoleku ja rahu tugevdamiseks kogu kontinendil. Ukraina võit on Euroopa võit.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?