MAJANDUSKASV NÕUAB REFORME, REFORMID VAJAVAD VISIOONI


Eesti suurim mure ei seisne selles, kellest saab Reformierakonna järgmine esimees. Veel vähem läheb Eesti tulevikku silmas pidades korda, kes on järgmine eurovolinik. Isegi Eesti eesistumine ELis 2018. aastal on selgelt ülehinnatud sündmus. Hoopis olulisem küsimus on olematu majanduskasv ja selle negatiivne mõju ühiskonna arengule.

Majanduskasvu pidurdumisel on rohkem kui üks põhjus. Analüütikud räägivad soojast talvest ja peamiste kaubanduspartnerite madalseisust. Ometi tundub, et suurimaks põhjuseks on hoopis strateegilise visiooni hägusus ning reformi­poliitika puudumine.

Pikk valimiskampaania. Viimast mõjutab seegi, et eelmisest hilissuvest elab Eesti püsiva valimiskampaania tingimustes ning nähtavasti lõpeb see alles tuleva aasta kevadel. Nii pikka perioodi annab lähiajaloos meenutada. Kahjuks võib see kujuneda meile kaotatud ajaks.
Mõistagi on raske eeldada, et enne riigikogu valimisi tuleval aastal saavutataks Eestis poliitiline kokkulepe riigivalitsemise reformimises ning majanduskasvu soodustavate seaduse­muudatuste esilekutsumises. Samas võib just valimiskampaania anda võimaluse sõeluda paremaid ideid ja leida vajalikeks reformideks suurem ühisosa.

Uue visiooni pakkumisel on kõige tähtsam raputada ennast lahti poliitilistest tabudest ja müütidest, mis pidurdavad Eesti rahvusvahelise konkurentsi kasvatamist. Pean silmas eeskätt suhtumist haldusreformi, maksupoliitikasse, ettevõtluspoliitikasse, võõrtööjõusse ja välisinvesteeringutesse, riigi­valitsemisse terviklikult. Eesti miinimumeesmärk võiks olla majanduskasvu hoidmine püsivalt kõrgemal Euroopa Liidu keskmisest. Rahvus­vahelises konkurentsis võiksime seada ambitsioonika sihi jõuda aastaks 2020 praegusest neljandast kümnest vähemalt esikahekümne riikide sekka.

0,7 protsenti on vähe. Eesti on liiga vaene, et rahulduda aastas vaid 0,7protsendise majanduskasvuga. Samal ajal kasvas meiega hästi võrreldavas Lätis majandus 4 protsenti. Midagi rõõmustavat ei paku ka võrdlus teiste eurotsooni riikidega. Neljandas kvartalis tabas meid koguni majanduse 0,1protsendiline langus võrreldes varasema perioodiga. Samas tõusis eurotsooni majandus tervikuna hoopis 0,3 protsenti.

Majanduskasv ei ole mõistagi eesmärk omaette. Kuid on päris selge, et eelarvesisese ümberjagamise ning kärpesurvega me riigi arengus uut kvaliteeti ei saavuta. Ohu märk on seegi, et nullkasv esineb tingimustes, kus Euroopa Liidu toetusraha moodustab arvestatava osa meie eelarvest.

Ilmunud Äripäevas, 20.02.2014

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IGAPÄEVANE FAŠISM MEIE SEAS

Are we ready for World War III?

EESTI EI LEPI ALLAANDLIKU MÕTTEVIISIGA