Euro käes, mis edasi?
Eesti ühinemine eurotsooniga on kindlasti samm, mille tegelikku tähendust ja mõju meie edasisele arengule oskame õieti hinnata alles aastate möödudes. Kindlasti ei oma see vaid mustvalget sisu. Kuna euro on meile pigem võimalus, siis sõltub eeskätt Eesti tulevaste valitsuste tegevusest, kuidas me tulevikus euroga ühinemist hindame.
Samas on juba täna selge, et Eestil pole oma väiksuse juures olnud kunagi nii suurt rahvusvahelist mõjujõudu kui nüüd. Euroopa Liidu ja NATO ühispoliitikate kujundamisel oleme pea seitsme aasta jooksul omandanud hea kogemuse. Nüüd on siia lisandunud osalemine maailma ühe juhtiva valuutasüsteemi otsuste kujundamisel.
Eesti integreeritus läänemaailma tuumikorganisatsioonidega pole mõistagi vaid eesmärk omaette. Meil on niigi piisavalt stressiallikaid, et üksnes pingutamist nõudvate eesmärkide nimel elada. Tegelikult on viimase kümnendiga toimunu loomulik areng, mis on olnud ühtviisi oluline kõigile senistele valitsusliitudele.
Samas on juba täna kõlamas küsimus: saime euro, mis nüüd edasi? Kas veel on eesmärke, mille nimel ühiselt rabada? Kui vaadata rahvsuvahelisi organisatsioone, siis on Eesti tagasitulek maailma poliitilisele kaardile jõudnud punkti, kust on võimalik veelgi sihikindlamalt jätkata tööd kõigi oma kodanike heaolu kasvatamisel. Just viimane on meie peamine eesmärk, mille teenistuses on kõik teised vahendid eurost NATOni.
Seepärast peaks ka käimasolev valimiskampaania keskenduma eeskätt nende siseriiklike lahendustele ja poliitikatele, mis tugevdaksid meie inimeste sotsiaalset turvatunnet, ühiskonna keskmist heaolu ning üldist haridustaset. Ma olen nõus majanadusteadlase Andres Arrakuga, kes peab Eesti võimalusi uueks tõusuks eriti Euroopa tihedas konkurentsikeskkonnas väga headeks. Eeskätt seetõttu, et meie konservatiivne rahapoliitika on järginud kuldset reeglit: ära kuluta rohkem kui suudad teenida.
Eelmisel aastal oli minu arvates väga kõnekaks mitmete Eesti uute IT-ettevõtete õnnestunud rahvusvaheline esiletõus. Olen sellest ka varem kirjutanud ning rõhutan uuesti, et see trend vaid kinnitab täiesti uue põlvkonna sisenemist meie ettevõtlusmaastikule. Ja mitte ainult.
Just julgem ja avatum vaade nii kodustele võimalustele kui ka rahvusvahelistele pürgimustele peaks olema selleks mootoriks, mis alanud kümnendil kasvatab Eesti jõukust ning seeläbi ka kindlustunnet võimalike kriiside või ohtude ees.
Eesti integreeritus läänemaailma tuumikorganisatsioonidega pole mõistagi vaid eesmärk omaette. Meil on niigi piisavalt stressiallikaid, et üksnes pingutamist nõudvate eesmärkide nimel elada. Tegelikult on viimase kümnendiga toimunu loomulik areng, mis on olnud ühtviisi oluline kõigile senistele valitsusliitudele.
Samas on juba täna kõlamas küsimus: saime euro, mis nüüd edasi? Kas veel on eesmärke, mille nimel ühiselt rabada? Kui vaadata rahvsuvahelisi organisatsioone, siis on Eesti tagasitulek maailma poliitilisele kaardile jõudnud punkti, kust on võimalik veelgi sihikindlamalt jätkata tööd kõigi oma kodanike heaolu kasvatamisel. Just viimane on meie peamine eesmärk, mille teenistuses on kõik teised vahendid eurost NATOni.
Seepärast peaks ka käimasolev valimiskampaania keskenduma eeskätt nende siseriiklike lahendustele ja poliitikatele, mis tugevdaksid meie inimeste sotsiaalset turvatunnet, ühiskonna keskmist heaolu ning üldist haridustaset. Ma olen nõus majanadusteadlase Andres Arrakuga, kes peab Eesti võimalusi uueks tõusuks eriti Euroopa tihedas konkurentsikeskkonnas väga headeks. Eeskätt seetõttu, et meie konservatiivne rahapoliitika on järginud kuldset reeglit: ära kuluta rohkem kui suudad teenida.
Eelmisel aastal oli minu arvates väga kõnekaks mitmete Eesti uute IT-ettevõtete õnnestunud rahvusvaheline esiletõus. Olen sellest ka varem kirjutanud ning rõhutan uuesti, et see trend vaid kinnitab täiesti uue põlvkonna sisenemist meie ettevõtlusmaastikule. Ja mitte ainult.
Just julgem ja avatum vaade nii kodustele võimalustele kui ka rahvusvahelistele pürgimustele peaks olema selleks mootoriks, mis alanud kümnendil kasvatab Eesti jõukust ning seeläbi ka kindlustunnet võimalike kriiside või ohtude ees.
Kommentaarid
Tasub tõsiselt võtta ka energeetikat. Eleringi varustuskindluse aruande järgi on 2016 Eesti tootmisdefitsiit 600MW ja 2025 1300MW. Leedu tuumajaama osalusest 300MW ei piisa. Tuleb oma tuumajaam rajada- väga tõsine, keeruline, administratiivset võimekust nõudev projekt. Alternatiiv on eirata EL kliimapoliitikat ja subsideerida €100-200M uusi põlevkivi katlaid aastas.
parimatega
Kalev Kallemets
vt. www.elering.ee/index.php?id=409&tx_ttnews[year]=2010&tx_ttnews[month]=09&tx_ttnews[tt_news]=245&tx_ttnews[backPid]=229&cHash=e5ff07dab0