Marko Mihkelsoni blogi

Kui ma 1993. aasta kevadel esimest korda Postimehe ajakirjanikuna Ukrainasse tööreisile sõitsin, polnud mul vähimatki aimu sellest, kui olulised on selle riigi iseseisvuspüüdlused Eesti tulevikule. Alles eelmisel nädalal Kiievi julgeolekufoorumiks valmistudes viisin kokku palju suurema pildi ning väidan nüüd, et just Ukraina omariikluse taastamine 1991. aasta sügisel oli üheks peamiseks väliseks eeltingimuseks Eesti hilisemal liitumisel NATOga. Ukraina rahumeelne, demokraatlik ja samas poliitil iselt kindlameelne otsus lahkuda Vene impeeriumi koosseisust 1991. aastal lõpukuudel ning sellele j ärgnenud vabatahtlik loobumine tuumarelvadest on kokku võrreldav Berliini müüri langemise tähendusega, mis avas tee paljudele Euroopa rahvastele oma vabaduse ja julgeoleku kindlustamiseks läbi sisenemise Euro-Atlandi julgeolekuruumi. Võib isegi piltlikult öelda, et Berliini müür lagunes lõplikult Ukrainas. Kui Nõukogude Liit oleks juba 1991. aasta sügisel läinud jõuga Kiievile kallale, a...

Pühapäevane raketirünnak Bagdadi turvatsooni pihta ajas korrapealt jalule Ameerika Ühendriikide saatkonna, käivitades ohu märgiks alarmi. Saatkonnast mõnesaja meetri kaugusel plahvatanud nn Katjuuša rakett ei vigastanud kedagi, kuid arvestades USA-Iraani vahel kiirelt kasvavaid pingeid, pani see paljusid mõtlema uue sõjalise konflikti võimalikkusest.  Vahetult pärast raketirünnakut säutsus USA president Donald Trump Twitteris: “Kui Iraan tahab sõdida, siis see on Iraani ametlik lõpp. Ärge kunagi ähvardage Ameerika Ühendriike jälle!” Sellele kogunes kiirelt 211 tuhat meeldimist, mis on kordades rohkem Trumpi tavapärastele säutsudele. Meeleolu on selgelt üleval. Viimase arvamusküsitluse kohaselt usub enam kui pool ameeriklastest, et lähiaastatel puhkeb sõda USA ja Iraani vahel. Kuid kas Trumpi ikka otsib sõda? Iraagi Kurdistani asepeaminister Qubad Talabani, kes on Iraagi endise presidendi Jalal Talabani poeg, kinnitas äsja Tallinnas viibides, et olukord seoses Iraaniga...

Eestis ei leidu ilmselt inimest, kes arvaks, et meie rahvuslikes huvides oleks võimalikult kõrge pingeseisund suhetes Venemaaga. Samas, ainus Eesti omariiklust hetkel varitsev eksistentsiaalne oht lähtub Venemaalt. Sellega tuleb tegeleda ja iga samm, mis võiks leevendada valitsevaid pingeid, muuta kahe riigi suhteid ettearvatavamaks ja lõpuks luua tingimused suhete püsivaks normaliseerimiseks, on väärt astumist.  Ma olen kindel, et just sellisest lähtekohast näeb Eesti-Vene suhteid ka president Kersti Kaljulaid, kui ta valmistub Moskvas kohtuma Venemaa riigipea Vladimir Putiniga. Kaljulaid ütles eelmise nädala usutluses Vikerraadiole, et see kohtumine võiks parimal juhul ”viia dialoogini, mis on nii avameelne kui vähegi võimalik ja süveneb kõikidel tasanditel, mitte ainult presidendi tasandil”. Venemaaga tuleb muidugi rääkida, sest lahendamist vajavad meie kodanikke igapäevaselt reaalselt puudutavad küsimused, olgu need siis vahetult piirialade või majandus- ja kultuu...

Ma olen viimasel ajal palju juurelnud selle üle, milline on seos eestlase hapra hingerahu ja Eesti julgeoleku vahel. Viimased kaks nädalat on paraku vaid kinnitanud arusaama, et kui me ei tee midagi ühiskonnas süvenevate ohtlike lõhede ärahoidmiseks, siis võime eneselegi ootamatult olla silmitsi väga karmide tagajärgedega. Põhiline vastutus lasub siin liidritel. Viimase 800 aasta ajalugu näitab, et Eesti asub geopoliitiliselt seismilisel alal ja pole mingit põhjust arvata, et tulevikus see muutub. Nii nagu looduses kipuvad maavärinad korduma, nii on ka Eesti julgeolek alati väiksema või suurema surve all. Seismilisus sunnib ettevaatlikkusele ja uue katastroofi ärahoidmiseks vajalike sammude astumisele. Ajaloo valusatest kogemustest oleme õppinud, et ainus võimalus ellu jääda on siduda Eesti ühiskond liberaalse demokraatia väärtusruumiga. Selle materiaalseks kehastuseks on meie liikmelisus NATOs ja Euroopa Liidus.  Märtsi lõpul möödub 15 aastat Eesti liitumisest NATOga...

Läinud suvel avati Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal. See on pühendatud rohkem kui 75 000 Eesti inimesele, kes mõrvati, vangistati või küüditati karmidel saatuseaastatel 1940-1991. Vaikides võime sinna lisada ka need enam kui 600 punase terrori ohvrit, kes kaotasid enamlaste käe läbi elu juba Vabadussõja päevil või Nõukogude Liidu poolt korraldatud 1924. aasta detsembrimässus.  Me võtsime selle suurepäraselt õnnestunud memoriaali kohe omaks ja tegime seda harvanähtavas üksmeeles. Tuhandete hukkunute vaikivad nimed mustal kivil ei jäta puudutamata kedagi, kellele on kallis iseseisev Eesti Vabariik. Sellel memoriaalil on korraga mitu tähendust. Üks nendest puudutab vahetult ka meie tänast arutelu Eesti kohast maailmas. Me ei tohi hetkekski unustada, et Eesti julgeolek ja iseseisvus nõuavad meilt iga päev sõna otseses mõttes hoolt ja armastust. Meie kohus on teha kõik endast oleneva, et mitte kunagi enam ei peaks Eesti inimesed kannatama võõra võimu ikke a...

Eesti uue arengutõuke üheks oluliseks hooandjaks peab saama tark välismajanduspoliitika. Riigikogu valimiste järel ametisse astuval valitsusel on hea võimalus teha meie majandusele nii olulises valdkonnas nagu väliskaubanduses ammu küpsenud muudatused.  Esmalt on tähtis üldise ambitsioonitaseme tõstmine. Tõsiseks ohumärgiks on Eesti järsk kukkumine maailma majandusvabaduse indeksis. Esimest korda alates 1990. aastatest on Eesti välja langenud riikide esikümnest. Seda on mõjutanud muuhulgas lahkuva valitsuse tõmblused maksupoliitikas. Eesti uus valitsus peaks seadma ambitsioonikad eesmärgid – taastama meie positsioonid majandusvabaduse indeksi esikümne tipus ning looma Eestist maailma parima ärikliimaga riigi. Viimast mõõdab näiteks äritegevuse lihtsust analüüsiv võrdlustabel   Ease of Doing Business . Ka seal oleme viimase aastaga kukkunud 16. kohale (langus on neljandiku võrra), kuigi võiksime hoopis liikuda esikoha suunas. Lisandväärtust loovate välisinvestee...

Maailmast ja selle muutumisest rääkides keskendutakse sageli üksnes riikidevahelistele suhetele või keerukate rahvusvaheliste seoste mõtestamisele. Geopoliitika ja globaalsete reeglite rägastik määravad palju, kuid mitte kõike. Sageli jätavad analüütikud kahe silma vahele riikide tõelise alusmüüri – kodaniku. Kui me aga ei näe muutusi inimeste igapäevaelus, nende käitumises, harjumustes ja ambitsioonides, siis kaotame suure pildi seletamisel vajaliku detailitunnetuse.  Meil tuleb mõista, et võrreldes varasemate aegadega on inimesed 21. sajandi alguseks võitnud enda kätte suurima vabaduse otsustada oma igapäevaelu detailide üle. Iga päev laienevad meie ümber uue globaalse maailma piirid. See uus maailm on sõltumatute inimeste maailm. Kunagi Paide gümnaasiumis esinemas käies rääkisin 10. klassi õpilastele sellest, kui oluline oleks neil tulevikku silmas pidades õppida tundma teisi kultuure ja võimalusel omandada hiina keel. Tunni lõppedes tuli minu juurde klassi üks poi...