KALJULAIDIL ON PUTINIGA VÄHE VÕIMALUSI


Eestis ei leidu ilmselt inimest, kes arvaks, et meie rahvuslikes huvides oleks võimalikult kõrge pingeseisund suhetes Venemaaga. Samas, ainus Eesti omariiklust hetkel varitsev eksistentsiaalne oht lähtub Venemaalt. Sellega tuleb tegeleda ja iga samm, mis võiks leevendada valitsevaid pingeid, muuta kahe riigi suhteid ettearvatavamaks ja lõpuks luua tingimused suhete püsivaks normaliseerimiseks, on väärt astumist. 

Ma olen kindel, et just sellisest lähtekohast näeb Eesti-Vene suhteid ka president Kersti Kaljulaid, kui ta valmistub Moskvas kohtuma Venemaa riigipea Vladimir Putiniga. Kaljulaid ütles eelmise nädala usutluses Vikerraadiole, et see kohtumine võiks parimal juhul ”viia dialoogini, mison nii avameelne kui vähegi võimalik ja süveneb kõikidel tasanditel, mitte ainult presidendi tasandil”.

Venemaaga tuleb muidugi rääkida, sest lahendamist vajavad meie kodanikke igapäevaselt reaalselt puudutavad küsimused, olgu need siis vahetult piirialade või majandus- ja kultuurisuhetega seotud teemad. Nii on see olnud iseseisvuse taastamise hetkest saati.

Presidendi tahe dialoogiks on loomulik ning selles soovis pole midagi uudset. Eesti on alati soovinud oma suure idanaabriga heast tahtest kantud suhteid. Kõigil Eesti valitsustel on välispoliitilistes prioriteetide esireas olnud heanaaberlike suhete taotlemine Venemaaga. Ka välispoliitika arengukavas aastani 2030, mida uus valitsus ja parlament alles peavad hakkama heaks kiitma, seisab mustvalgelt: “edendame heanaaberlikke ja vastastikku kasulikke suhteid Venemaaga ning koostöös NATO ja EL riikidega toetame tegevusi, mis aitaksid kaasa Venemaa taaslõimumisele reeglitepõhise rahvusvahelise maailmakorraga”. Lisaks soovitakse tugevdada meie siseriiklikku Venemaa-alast pädevust ja töötada selle nimel, et saavutada Venemaaga piirilepingute jõustamine. Kõik on õiged ja Eesti huvidele kohased eesmärgid.

Miks siis ikkagi pole meil õnnestunud siiani tekitada presidendi soovitud dialoogi ja heanaaberlikke suhteid? Alustagem selle analüüsimist kõige lihtsamast. Venemaa pole 101 aasta jooksul suutnud lõplikult leppida sellega, et Eesti Vabariik on iseseisev ja oma julgeolekupoliitilistes valikutes  suveräänne riik. Alates 24. veebruarist 1918 pole mitte ükski Venemaa riigipea, peaminister või välisminister külastanud ametliku kahepoolse visiidi raames iseseisvat Eestit. Diplomaatilises keeles tähendab see vähemalt poole suuga omamoodi mittetunnustamispoliitikat.

Heanaaberlikke suhteid iseloomustavad vastastikku riikide suveräänsuse ja piiride puutumatuse tunnustamine ja austamine, naabri suhtes ründeiseloomuga sõjaväeõppustest hoidumine, ajaloo ja infovälja relvana mittekasutamine, esilekerkivatele probleemidele lahenduste leidmiseks vastastikusele kasule suunatud läbirääkimiste pidamine. 

Milline on meie olukord? Nagu öeldud, on Venemaal endiselt suuri raskusi Eesti suveräänsuse tunnustamisega. Ainuüksi Tartu rahulepingu mainimine lööb Venemaa ametiisikutel silme eest mustaks. Mis veelgi hullem, erinevatel aastast aastasse korduvatel sõjaväeõppustel harjutatakse Venemaal varjamatult Eesti ja teiste Balti riikide isoleerimist Euro-Atlandi julgeolekuväljast.

Eesti-Vene suhted ja vastastikune usaldus või selle puudumine on paratamatult seotud Lääne-Vene suhetes toimuvaga. Eesti on oma valikud teinud. Me oleme ühinenud Euroopa Liidu ja NATOga ning jagame liberaalse demokraatiana samu väärtusi oma liitlastega.  

Kui president Kaljulaid räägib sellest, et talle meeldib pigem olla laua taga kui valik menüüs, siis ta ütleb, et ei taha, et Eesti oleks suurte suhete mängukanniks. Kas tõesti eksisteerib oht jääda jälle üksi? See oleks võimalik vaid siis, kui Euroopa Liit või NATO laguneksid. Kuid isegi 1939. aastal ei aidanud Eesti poliitikute otsesuhtlus Staliniga katastroofi ära hoida.

Juba viiendat aastat peab Venemaa sõda Euroopa suurriigi Ukraina vastu. Peaaegu iga päev hukkuvad oma kodumaad kaitstes Ukraina mehed ja naised. Lääne-Vene suhete ja sealhulgas ka Eesti-Vene suhete suurimaks probleemiks ei ole mitte meie soovimatus dialoogiks Moskvaga, vaid rahvusvahelisi reegleid ja norme rikkuva Venemaa agressiivne käitumine oma naabrite ja läänemaailma väärtusruumi vastu.

President Putin on oma valitsemisperioodil korduvalt tõestanud, et ta on pigem sõja kui rahu president. Tuhanded hauad Tšetšeeniast Gruusiani, Ukrainast Süüriani ja Moskvast Salisburyni peaks olema kõigile Putiniga dialoogi taotlejatele karmiks hoiatuseks. Muidugi võib ka teha nägu, et midagi pole juhtunud või end teiste kannatustest distantseerida. Aga see oleks väga lühinägelik.

Kuid mis siis ikkagi aitaks? Esiteks tuleb leppida teadmisega, et Venemaa jääb meile veel pikaks ajaks väga keeruliseks ja reaalset ohtu tekitavaks naabriks. Nii palju, kui seda ka ei soovita, siis Soome eeskuju pole meil täiel määral järgitav. Selleks ei ole meil ette näidata ei oma Talvesõda ega ka valmisolekut lahkuda NATO koosseisust. Järelikult tuleb meil arvestada sellega, et endise Nõukogude impeeriumi okupeeritud osana oleme Vene strateegide mõttemallides jätkuvalt justkui ajutisel eksirännakul. 

Sellises olukorras saab dialoog Venemaaga mingilgi määral toimida vaid siis, kui lääneriikide diplomaatilised ja kaitsealased heidutusmeetmed on tõsiseltvõetavad ja Kremli agressiivsust reaalselt ohjeldavad. Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid on küll piiranud Venemaa võimearendusi, kuid kaks kõige olulisemat sektorit – energiakandjate valdkond ja finantssektor on suuresti puutumata. Nordstream 2 ehituse jätkumine on kõige parem näide Euroopa Liidu poliitilise heidutuse auklikkusest ja Venemaa kasutab seda meeleldi ära. 

Karmimate sanktsioonide kehtestamine näib praeguses populismi käes lainetavas Euroopas aga üha keerulisem. Liiati on paljud “traditsiooniliste” põhiväärtuste eest seisjad ise Kremli mängukannid. Teinekord ka enda teadmata, nagu näiteks on juhtumas Eestis. Nii on polariseerunud ja hingeliselt haprad ühiskonnad Venemaa kasvavale agressiivsusele kergem saak. 

Eesti senise rahvusvahelise edu üheks alustalaks on meie kindel kuulumine läänemaailma väärtusruumi, mida kaitseb ühine julgeolekuarhitektuur eesotsas NATOga. Siin ei ole vähimatki kompromissiruumi. Eesti edu mureneks, kui me hakkaks otsima Kremlis kunstlikku sillapead, mis on piltlikult öeldes täis hukutavaid miinivälju. 

Eesti-Vene suhted saavad meile vastuvõetavalt normaliseeruda üksnes siis, kui Lääs püsib ühtsena, Ukraina ei lange tagasi Vene mõjusfääri ning mis ehk isegi kõige olulisem - Eesti välispoliitika ei killustu populistide survel.

Arvamusartikkel ilmus ajalehes Postimees 16.04.2019.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

IRAANI LÕKS

KAS EKRE SOOVIB TÕESTI EESTI VENESTAMIST?

KLIIMA MUUDAB MAAILMA