Marko Mihkelsoni blogi

Olukord Ukrainas jätkab kahjuks pingestumist. Vaatamata rahvusvahelise kogukonna survele ja püüdlustele jätkab Venemaa oma sõjalise kohaloleku kasvatamist Krimmis ning koondab löögiüksusi Ukraina idapiiride lähedusse. Eilsed kahe ohvriga sündmused Harkivis kahjuks vaid kinnitavad provokatiivse keskkonna laienemist Ida-Ukrainas. Alanud nädalavahetusel tuleb silma peal hoida eeskätt sündmustel Donetskis, Harkivis ja teistes idapoolsetes Ukraina linnades. Kahjuks ei ole siiani Ida-Ukrainasse jõudnud ühtegi rahvusvahelist vaatlusmissiooni. Veel pole hilja, kuigi olukord on muutunud väga halvaendeliseks. Krimmi referendum annab etteantud tulemuse. Siin on kõige olulisem, kas ja kui kiiresti järgneb Venemaa tegevus Krimmi annekteerimisel. Samuti on liikumas kuuldused, et Krimmis asuvad Ukraina üksused võivad langeda rünnaku alla kohe pärast referendumit.  Eelolevad päevad muutuvad seega eriti kriitilisteks ning rahvusvahelised jõupingutused Ukraina territoriaalse terv...

Krimmi võimalik annekteerimine Venemaa poolt oleks kohaliku rahva tahet ettekäändeks tuues ilmselge Stalini vallutuspoliitika kordamine. Vene relvajõudude valve all töötava Krimmi parlamendi tänane otsus kuulutada juba 16. märtsiks välja ühinemisreferendum Vene Föderatsiooniga on sisuliselt Stalini vallutuspoliitika kordus. 1940. aastal Stalin esmalt okupeeris Eesti ja teised Balti riigid ning seejärel annekteeris need kiiresti, tuues ettekäändeks “valimiste” kaudu võimule tulnud uue valitsuse vaba tahte avalduse. Seekord tegutseb Venemaa oma relvajõudusid terroristideks maskeerides ning ilma Molotov-Ribbentropi paktita. Venemaa rikub sellega jämedalt rahvusvahelist õigust ning seab kahtluse alla kõik senised riikide ja rahvaste suveräänsust määratlevad põhitõed. Venemaa valikuline ja silmakirjalik suhtumine rahvusvahelisse õigusse ning 21. sajandile võõras agressiivne välispoliitika on tee tupikusse, kuhu Moskva on üha enam nihkumas. Samas on veel  võimali...

Eesti suurim mure ei seisne selles, kellest saab Reformierakonna järgmine esimees. Veel vähem läheb Eesti tulevikku silmas pidades korda, kes on järgmine eurovolinik. Isegi Eesti eesistumine ELis 2018. aastal on selgelt ülehinnatud sündmus. Hoopis olulisem küsimus on olematu majanduskasv ja selle negatiivne mõju ühiskonna arengule. Majanduskasvu pidurdumisel on rohkem kui üks põhjus. Analüütikud räägivad soojast talvest ja peamiste kaubanduspartnerite madalseisust. Ometi tundub, et suurimaks põhjuseks on hoopis strateegilise visiooni hägusus ning reformi­poliitika puudumine. Pikk valimiskampaania.  Viimast mõjutab seegi, et eelmisest hilissuvest elab Eesti püsiva valimiskampaania tingimustes ning nähtavasti lõpeb see alles tuleva aasta kevadel. Nii pikka perioodi annab lähiajaloos meenutada. Kahjuks võib see kujuneda meile kaotatud ajaks. Mõistagi on raske eeldada, et enne riigikogu valimisi tuleval aastal saavutataks Eestis poliitiline kokkulepe riigivalitsemise re...

Euroopa Liit peaks andma üheselt mõistetava signaali – Euroopasse kuuluval Ukrainal on tulevikus võimalik saada selle ühenduse kandidaatriigiks. Varem või hiljem pidi see juhtuma. Ukraina paiknemine geopoliitilisel ristteel on ammu teada, kuid viimaste kuude sündmused on selle esile toonud ilmekamalt kui kunagi varem. Ka need, kes on pidanud Huntingtoni rajajooni või Brzezinski ennustusi liialdusteks, on täna ärganud ja jälgivad põnevuse või isegi hirmuga, mis saab. Ukraina on aegade jooksul Lääne ja Ida tõukumiste ja tõmbumiste läbi olnud korduvalt jagatud ja liidetud. 20. sajand polnud siin sugugi erandiks, kuigi Nõukogude impeeriumi lagunemine tõi lõpuks kauaoodatud vabaduse. Sarnaselt Eestiga asus Ukraina toonane eliit oma riiki rajama kohe pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni, mis oli paisanud Vene impeeriumi võimuvaakumisse. Esimesest maailmasõjast räsitud ning enamlaste poolt raputatud Venemaa lagunes silmade all. 23. juunil 1917 kuulutati algselt Venemaa ...

Pole kahtlust, et täna asetleidev piirilepingute ja diplomaatilise kinnisvara leppe allakirjutamine on viimase paarikümne aasta üks tähelepanuväärsemaid diplomaatilisi sündmusi Eesti ja Venemaa suhetes. Mõlema lepingu saamislugu on olnud pikk ja keeruline ning on nõudnud meie diplomaatidelt palju leidlikkust ja kannatust. Kahepoolsetes suhetes on samas veel pikk tee minna, et me võiksime neid kirjeldada kui vastastikku heanaaberlikke ning kasutoovaid. Aga selline on olnud ja on Eesti strateegiline eesmärk suhetes kõigi oma naabrite, sealhulgas ka Venemaaga. Eesti-Vene suhted on käinud läbi tõusude ja mõõnade, kusjuures peahoovuseks on kõik see, mis ühel või teisel määral on seotud Nõukogude Liidu lagunemisega. Kremlis püsib jätkuvalt arusaam, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Seega teinekord kostuv küsimus – miks Eesti ei suuda Venemaaga suhelda sarnaselt Soomega, põrkub mineviku varjudelt kiiresti tagasi. Samas on ...

Kui ma 2000. aasta algul Postimehe peatoimetaja kohalt lahkusin, oli Eesti veebimeedia veel lapsekingades. Õigemini polnud Postimehe jaoks seda veel päriselt olemaski. Netileht oli vaid paberlehe peegeldus. Online -toimetust polnud ning mingit elu veebiküljel ei toimunud. Toimetuse tegevus keskendus iga päev paari tähtsama koosoleku ümber, kus räägiti sellest, milline uudis võiks olla järgmise päeva lehe esikülge väärt ning millised lood olid erinevatele alatoimetustele keskseteks teemadeks. Suureks tehnoloogiliseks hüppeks oli siis hoopiski sideteenuse areng viisil, mis võimaldas 1998. aasta kevadel   Postimehe toimetuse kolida trükikojata Tartust Tallinnasse. See tagas Postimehele toonases teravas konkurentsis Eesti Päevalehega turuliidri positsiooni. Lugeja hinnang ja vastukaja ilmunud artiklitele või lehele tervikuna selgus kas kirjades toimetusele või avaliku arvamuse küsitlustes. Tõsi, Delfil oli tollal juba esimene online-elu kogemus olemas, kuid veel võrre...