Marko Mihkelsoni blogi

Panin allpool kirja kümme minu arvates olulisemat rahvusvahelise elu sündmust või arengut lahkuvast aastast, mis mõjutasid kas otseselt või kaudselt Eesti välis- ja julgeolekupoliitilisi huvisid. Tähtsuse järjekord on mõistagi suhteline, kuid püüdsin siiski olulisemad etteotsa tuua. Siin nad on: 1. Venemaa arrogantsuse kasv . Eestile kui Venemaa naabrile ei saa mõistagi jääda tähelepanuta üldise läänevastasuse kasv Moksvas. Esimest korda pärast 1991. aastat on Venemaa pannud paljusid Läänes kahtlema: kas külm sõda on ikkagi ajalugu? 2. NATO missioon Afganistanis . Põhja-Atlandi alliansi läbi aegade kõige keerulisemast operatsioonist Afganistanis sõltub paljuski nii NATO enda tulevik kui ka Afganistani ning regiooni julgeolekuolukord. 3. Usuvägivald Iraagis . Kodusõja ulatust võttev usuvägivald on teinud kordades keerulisemaks Iraagi valitsuse eesmärgi võtta kontroll provintside üle oma kätte. Koalitsioonivägede kohalolek näib vältimatuna. Samas muutub arutelu väljumisstrateegia üle üh...

Môtlesin just hakata jôulujärgselt kirjutama lühikest kokkuvôtet aastast ning selle tähistest meie välispoliitikale, kui tuli uudis Saddam Husseini hukkamisest. Iseenesest polnud see ootamatu. Kui me välisministri delegatsiooniga novembri algul kohtusime Bagdadis Iraagi peaministri Nouri al-Malikiga, oli tema sônum väga kindel: Hussein hukatakse veel sellel aastal. Maliki ütles seda paar päev pärast kohtuotsust, mis määras Husseinile hukkamise poomise läbi. Môistagi tekitab Husseini hukkamine palju järelarutlusi ning avaldab vahetut môju Iraagi ja Lähis-Ida julgeolekuolukorrale. Samas arvan, et Husseinist ei kujune märtrit, kes vôiks jääda määrama sündmuste kulgu pikema aja jooksul. Pigem töötab siin sônum, et tuhandete hukkunud inimelude eest vastutav diktaator ei pääse karistusest. Husseini ajastu on lôppenud.

Tänasel, selle aasta viimasel Riigikogu istungil andsin üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Teemaks valitsuskoalitsiooni kuuluva Keskerakonna koostöölepe Ühtse Venemaaga ning selle negatiivne mõju meie välis- ja julgeolekupoliitilistele huvidele. Teema on eriti aktuaalne selleski kontekstis, mis puudutab Keskerakonna venekeelses lehes täna avaldatud Eesti rahvuslikke huve kahjustavaid artikleid ja fotomontaazhe (üks nendest siin kõrval). Alljärgnev on menetlusse antud arupärimise tekst: "Austatud härra peaminister, Esitame arupärimise murest Eesti välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevuse pärast, mille ühe suurima ohustajana näeme Teie koalitsioonis osalevat Keskerakonda, kes on koostööleppe kaudu seotud Venemaa ainuparteiks pürgiva Ühtse Venemaaga. Probleeme, mis võivad oluliselt õõnestada Eesti kui Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi usaldusväärsust ning tõsiseltvõetavust on seejuures mitmeid. Siinkohal osundame, et 2004. aastal sõlmitud koostöölepe Keskerakonna ja Üht...

Turkmenbashi Saparmurat Nijazovi ootamatu surm loob automaatselt selles energirikkas riigis ning regioonis tervikuna eelolevatel nädalatel väga pingelise olukorra. Nijazovi järglasena võidakse küll näha tema 39aastast poega Muradi, kuid vaevalt see nii lihtsalt käib. Tema probleemiks muide on see, et kehtiva konstitutsiooni järgi saab Türkmenistani presidendiks kandideerida üksnes kodumaal sündinud poliitik. Murad on sündinud aga Leningradis. Tõsi, autoritaarses riigis vaevalt et põhiseadus suuremaks takistuseks võiks saada. Sedavõrd strateegilise kaaluga riik nagu seda on Türkmenistan ei jäta kindlasti külmaks ühtegi võimalikku suurmõjutajat. Venemaa huvides on kahtlemata tuua Türkmenistani tagasi isolatsioonist ning kindlustada oma gaasitarnete tulevik. Võimaliku kodumaise gaasidefitsiidi ees seisvale Gazpromile on Türkmenistani gaasivaru väga oluline. Mõistagi on Venemaa huvides suurendada kontrolli regioonis tervikuna. Türkmenistan kui nii Kaspia mere aga ka Kesk-Aasia riigi tulevi...

Tänane Riigikogu otsus pikendab Eesti kaitseväe missiooni Iraagis kuni tuleva aasta lõpuni. ÜRO resolutsioonile 1723 tuginev otsuse eelnõu leidis toetust kõigist erakondadest - poolt 70 ja vastu 3. Pealtnäha üksmeelne otsus ei peegelda siiski asjade tegelikku seisu. Hääletusele eelnenud debatti jälgides kerkis küll küsimus: kas meil täna on ikka tegemist oma sammude eest vastutava valitsuskoalitsiooniga või mitte?. Vastata võiks kultuuriminister Palmaru sõnadega - jah ja ei. Keskerakonna ja Rahvaliidu soov tõmmata Iraagi teema valimiskampaaniasse ei leidnud küll Riigikogus toetust, kuid sellele vaatamata on antud märku, et KeRa lepingu osapooled pole jätnud soovi laiendada oma populistlikku hoiakut ka julgeolekupoliitikasse. See on eriti ohtlik, kui pidada silmas, et Keskerakond on viimasel ajal eriti aktiivselt võtnud suhelda oma sõsarparteiga Ühtne Venemaa. Nagu ma ühes varasemas blogiloos juba viitasin, ei tohiks julgeolekupoliitika muutuda valimiskampaanias peenrahaks. Iga mõtlemat...

Iraani valitsuse tänane otsus viia riigi valuutareservid USA dollarilt üle eurole ning hakata ka kõigis välistehingutes kasutama dollari asemel eurot võib tekitada rahvusvaheliste suhete teljestikul pika ja tõsise järelmõjuga võnke. Pikemat aega ennustatud samm on eeskät tõsiseks ohuks dollari hegemooniale, mis on pärast Teist maailmasõda, aga eriti viimase paarikümne aasta jooksul kujundanud globaliseeruva maailma rahasüsteemi ja -suhteid. Dollari mõjust räägib fakt, et umbes 70 protsenti maailma valuutavarudest hoitakse justnimelt dollarites. Seejuures suurimaks dollari toetajaks on Hiina, aga mitte vähemtähtsalt ka näiteks viimastel aastatel jõudsalt reserve kasvatanud Venemaa. Tegelikuklt on viimase aasta jooksul olnud märgata, et eriti energiarikkad riigid (Venemaa ja OPECi maad antud juhul) on vahetanud umbes kahe protsendi ulatuses oma dollaripositsioone eurode vastu. Kuigi eilsed rahaturud jäid Iraani sammu suhtes pealtnäha ükskõikseks, ei saa kuidagi eirata pikaajalist võimali...

Euroopa Liidu laienemine on olnud aktuaalne selle sünnist saadik. Mõistetav, sest kuidas saaks öelda ei riikidele, kes kuuluvad Euroopasse ning on liitumiseks valmis. Paraku on aga 1. jaanuarist 2007 27-liikmeliseks saav EL tõsise valiku ees. Kas jätkate aktiivset laienemist või suunata rohkem energiat sisemise otsustusvõimekuse kasvatamisele. Äsja Brüsselis lõppenud ELi tippkohtumine näitas, et riikidel on siin erinevad eelistused. Kui britid, rootslased ja enamik viimase laine liitujaid on edasise laienemise poolt, siis liidu asutajariigid on pigem pessimistlikumad. Eriti tõsist peavalu on tegemas arusaadavalt Türgi liitumisproblemaatika. Eesti on hoidnud siiani nn positiivset programmi. Ühest küljest toetatakse liidu edasist laienemist, teisalt peetakse oluliseks institutsioonide reformi. Viimane on saavutatav kahtlemata läbi põhiseadusleppe jõustamise, millele on koos soomlastega nüüd heakskiidu andnud 18 riiki. Kui aga vaadata, mis oleks Eestile kui liikmesmaale kujunenud situatsi...