PUTIN VALMISTUB UKRAINALE SURMAHOOPI ANDMA
Ameerika Ühendriikide luureteenistustel on väidetavalt olemas informatsioon, mille kohaselt on Venemaa valmis lähenevatel talvekuudel (eeldatavalt jaanuari lõpus või veebruari alguses) Ukrainat lisaks poliitilisele, majanduslikule ja informatsioonilisele survele ka senisest laiaulatuslikumalt sõjaliselt mõjutama. Avalikkusele teadaoleva informatsiooni kohaselt näevad Putini võimalikud plaanid ette erioperatsioone ja sõjalisi rünnakuid, mille eesmärgiks võib olla Ukraina juhtkonna neutraliseerimine ning suurema osa Dnepri idakalda ja Odessa piirkonna hõivamine.
Olukorra tõsidusele viitavad ameeriklaste üheselt mõistetavad signaalid nii liitlastele, avalikkusele kui ka venelastele. USA riigisekretär Antony Blinken on mitmes intervjuus öelnud, et Washingtonile teeb muret Venemaa relvajõudude ebatavaline liikumine Ukraina piiridel ning nende valmisolek laiendada sõjalist invasiooni Ukraina vastu. CIA direktor William Burns käis hiljuti Moskvas, et keelitada Venemaad oma plaanidest loobuma. Kremli tuim vastus Burnsile aga pigem süvendas kartusi, et Venemaal on rünnakuplaanidega tõsi taga.
Venemaa propaganda on viimasel ajal massiivselt ette võtnud Ukraina juhtkonna valimatu mahategemise ning kogu riigi tühistamise, luues vaatajates ja kuulajates pinnase “fašistliku režiimi” hävitamise möödapääsmatusest. Vastase dehumaniseerimisele järgneb sageli vaid üks samm – sõda. Sõjahüsteeria on juba nii suur, et telekanali NTV läbiviidud küsitluses leidis 53 protsenti vaatajatest, et sõda Venemaa ja Lääne vahel juba käib, ning 34 protsenti lisas, et Lääs valmistub sõjaks Venemaaga. Vaid 13 protsenti arvas, et terve mõistus võidab.
Seda pinnast on ette valmistatud juba ajast, mil paljuski tänu Ukraina meelekindlusele varises kokku Nõukogude impeerium. See sündmus on jätnud Putinile ja tema tööandjale, KGB korporatsioonile, senini veritseva haava. Juba 1991. aasta sügisel oli toonane Venemaa juhtkond väga lähedal sõjaliselt sekkuma, et sundida Kiievit iseseisvuskavatsustest loobuma. Siis aga oli Venemaa veel nõrk ning president Boriss Jeltsin vajas demokraatliku maailma finantstuge.
Ekslik oleks arvata, et Ukraina tühistamine on vaid Putini või Medvedevi isiklik kinnisidee. Ukrainat on Venemaaga ühte arvanud nii demokraadid kui padušovinistid. Juba 1991. aasta sügisel ütles Putini toonane ülemus, Peterburi linnapea ja Venemaa demokraatide üks liidreid Anatoli Sobtšak ukrainlastele, et “ärgu nad isegi mõelgu Venemaast eraldumisele, sest me oleme üks tervik”. 20. novembril 1996. aastal ütles näiteks president Jeltsini välispoliitikanõunik Dmitri Rjurikov, et Ukraina on pigem ajutine nähtus. Moskva kunagine mõjukas linnapea Juri Lužkov korrutas 1990. aastatel aga kui papagoi, et Sevastoopol ja kogu Krimm peavad kuuluma Venemaale.
Putinit juhib kindel veendumus, et ukrainlased on “osaks Vene tsivilisatsioonist, mis on laotunud laiali Karpaatidest Kamtšatkani”. Kaks aastat enne Krimmi annekteerimist hoiatas Putin sõjaga neid, kes püüavad Venemaad ja Ukrainat lahutada. “Me elasime koos sajandeid. Koos me triumfeerisime kõige õudsemates sõdades. Ja me jääme koos elama. Ja nendele, kes tahavad meid lahutada, ütlen ainult ühe asja: see päev ei tule kunagi,” on Putin kirjutanud.
Nüüd näib olevat kätte jõudmas päev, mil Putin tunnetab kriitilise otsustushetke lähenemist. Carnegie Moskva Keskuse direktor Dmitri Trenin sõnul on Putin jõudnud arusaamisele, et Lääs mõistab üksnes jõu keelt. Seepärast on Venemaa välispoliitika üha enam sirutamas kätt sõjaliste vahendite järele, kui jutt on suhetest USA või NATOga.
18. novembril pidas Putin karmisisulise kõne Venemaa välisministeeriumis. Putin rõhutas, et “Ukraina sisekriis (Venemaa tüüpiline võltsnarratiiv, millega eiratakse iseenda agressiooni Ukraina vastu – M.M.) on meie jaoks üks kõige teravamatest ja tundlikumatest küsimustest, mis on siiani jäänud lahenduseta. Ukraina on demonstratiivselt jätnud täitmata Minski kokkulepetes ja Normandia formaadis võetud kohustused. /.../ Kahjuks järgivad Saksamaa ja Prantsusmaa Kiievi praeguse juhtkonna kurssi Minski lepete demonteerimiseks, mis on viinud kõnelused ja olukorra lahenduse tupikusse.”
Putin jätkas: “Meie Lääne partnerid halvendavad olukorda tarnides Kiievile kaasaegset surmavat relvastust (sic! Türgi droonid Bayraktar, USA kaitserelvastuse tarned, Ühendkuningriigi abi mereväe tugevdamiseks – M.M.), viivad läbi provokatiivseid sõjaväeõppusi Mustal merel ja teistes regioonides meie piiridel. Mustal merel lendavad strateegilised pommitajad, mis kannavad väga tõsiseid relvi, vaevalt 20 kilomeetri kaugusel meie riigipiiridest”.
Ja siis järgnes hoiatus: “Me oleme korduvalt väljendanud oma muret nende asjade üle ja rääkinud punastest joontest, aga loomulikult, me mõistame, et meie partnerid on selles mõttes omapärased, et neil on väga – kuidas pehmelt öeldagi – pealiskaudne lähenemine meie hoiatustele punaste joonte kohta.” Putin tuletas meelde, et Venemaa on alati suhtunud kriitiliselt NATO laienemisse ja leidis, et Lääs on “totaalselt ignoreerinud” Moskva hoiatusi.
Venemaa president ütles seepeale muigega huulil, et lääneriigid peavad jääma pikaks ajaks pingeseisundisse, mis hoiaks neid eemal mingi konflikti algatamisest meie läänepiiridel. Välisminister Lavrovile andis ta aga retooriliselt korralduse tagada Venemaale pikaajaliste julgeolekugarantiide saavutamise Venemaale, et Moskva ei peaks pidevalt mõtlema selle peale, mida toob homne päev.
Kuidas tõlkida rahvakeelde seda Putini hirmutavat kõnet ja miks on Venemaa president just nüüd otsustanud suhteid Ukraina ja Läänega maksimaalselt eskaleerida? Putini Venemaa punaseks jooneks suhetes Läänega on nende kunagise impeeriumi piirid, eriti aga kõik Valgevene, Ukraina ja Lõuna-Kaukaasia geopoliitilist kuuluvust puudutav. Autoritaarne Venemaa lihtsalt ei saa lubada iseenda eksistentsi kindlustamiseks Lääne mõjujõu kasvamist endise impeeriumi võtmepiirkondades. Sõltumata siis tõsiasjast, et sealsed elanikud on avaldanud soovi liituda euroatlandi julgeolekuruumiga. Selle takistamiseks ollakse Kremlis valmis kasutama kõiki vahendeid kuni sõjani välja.
21. novembril 2011 külastas toonane Venemaa president Vladimir Medvedev kurikuulsa 58. Armee peakorterit Vladikavkazis. Selle armee üksused olid olnud juhtrollis nii Ťsetšeenia sõdades kui ka agressioonis Gruusia vastu. Just Gruusia sündmusi meenutades ütles Medvedev siis veendunult: “Kui me oleks 2008. aastal kõhelnud, oleks geopoliitiline olukord täna teine ja riigid, mida taheti kunstlikult tirida Põhja-Atlandi allianssi, oleksid täna ilmselt seal”. Medvedev lisas siis, et “mõnele meie partnerile, kaasa arvatud Põhja-Atlandi alliansile oli see signaaliks, et enne alliansi laienemisotsust peaks see mõtlema geopoliitilisele stabiilsusele. Ma pean seda 2008. aasta arengute peamiseks õppetunniks”.
2014. aastal alustas Venemaa sõjalist rünnakut Ukraina vastu selleks, et teha võimatuks Kiievi lähenemine NATOle ja Euroopa Liidule. Sõda kestab juba kaheksandat aastat, kuid Venemaa pole ikka saavutanud oma peamist eesmärki. Ukraina rahvas pooldab oma enamuses riigi liitumist NATO ja Euroopa Liiduga. Moskva poliitiline ja majanduslik surve ei ole sundinud Ukraina võime järeleandlikkusele. Putin võib tunnetada, et tema jaoks hakkab võimaluste aken Ukraina uueks allutamiseks sulguma.
Seepärast näeb ilmselt Putini plaan ette kahetasandilist lähenemist. Esiteks üritatakse rahvusvaheliselt tekitada tuumasõja-hõnguline olukord (Valgevene piirikriis, Euroopa energiakriis, Bosnia ja Hertsegoviina võimalik lagunemine, Vene-NATO suhete kokkuvarisemine), mis sunniks lääneriike läbirääkimiste laua taha uue nn Jalta leppe sõlmimiseks.
Venemaa ütleb, et kui Lääs ei taha sõda Venemaaga, siis olgu valmis leppima Euroopa uue jagamisega. Moskvas unistatakse, et Lääne liidrid annaksid Venemaale selged julgeolekugarantiid – Ukrainat (ega ka Gruusiat või Moldovat) ei võeta kunagi NATO ega Euroopa Liidu liikmeks, tühistatakse sanktsioonid, tunnustatakse Lukashenka režiimi, tuumarelvi ei liigutata Venemaale lähemale senisest asukohast Bücheli sõjaväelennuväljal (Saksamaa) ning loobutakse NATO liitlasvägede kohalolekust Balti riikides ja Poolas. See oleks Kremlile muidugi unistuste diil, kuid sellist garantiid ega kokkulepet pole Lääs valmis andma. Praegu ei ole ei 1939. ega ka mitte 1945. aasta.
Seega on reaalne võimalus, et Venemaa haarabki uuesti sõjanuia järele ning ründab Ukrainat Kiievi alistamise nimel. Venemaa üks esipropagandiste ja endine kindralstaabi ohvitser Igor Korotšenko ütles hiljuti ähvardavalt, et “Poolast ja Ukrainast koputatakse Kolmanda maailmasõja uksele. Meie sõjarusikas peaks olema iga Lääne poliitiku silme ees, kes lubab endale russofoobseid väljaütlemisi”.
Selles olukorras on Läänel vaid üks tõsiseltvõetav alternatiiv: olla valmis Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse tagamise nimel rakendama viivitamatult kõiki vajalikke diplomaatilisi ja kaitsepoliitilisi heidutusmeetmeid, et sundida Putinit loobuma katastroofilisest nupuvajutusest. Veel ei ole hilja, et vältida dramaatiliste sündmuste eskaleerumist. Venemaa sõjaähvardustele tuleb vastata mitte münchenliku rahustamispoliitikaga, vaid kindlameelselt demokraatliku Ukraina kaitsel seismisega.
Arvamus ilmus veebiväljaandes Edasi.org
Kommentaarid