BORRELLI VÕIMATU MISSIOON
Läks nii, nagu karta oligi. Moskvasse Venemaaga dialoogi ja usaldust looma läinud Euroopa Liidu esidiplomaat Josep Borrell sattus juba esimesel avalikul esinemisel välisminister Lavrovi agressiivse rünnaku alla ega suutnud vääriliselt kaitsta ei ennast ega liikmesriikide huvisid. See oli pehmelt öeldes läbikukkumine.
Borrell avaldas küll muret Navalnõi juhtumi osas ja kutsus Venemaad üles erapooletult uurima tema mürgitamise asjaolusid, kuid andis siis kohe mõista, et justkui ükski Euroopa Liidu liikmesriik ei tahtvat sanktsioonide karmistamist. Samal ajal pidas Lavrov mõnuga loengut sellest, kuidas lääneriigid oma meeleavaldustel jõhkralt kodanikke peksavad või meediavabadust piiravad.
Samuti jäi Borrell hätta sellega, kui Lavrov kiitis Venemaad kui tubli rahvusvahelise õiguse eest seisjat. Kahjuks me ei kuulnud Borrellilt poolt silpigi olukorrast Ukrainas, mida rünnates ja territooriumi annekteerides on Venemaa juba seitsmendat aastat rikkunud rahvusvahelise õiguse elementaarseid põhimõtteid. Rääkimata sekkumistest Euroopa Liidu ja teiste lääneriikide siseasjadesse laiaulatusliku mõjutustegevuse kaudu.
Seega pole enam sedavõrd tähtis, mis toimub kõnelustel kinniste uste taga, sest suhete helistik on paigas. Nagu ütles pressikonverentsil ennast ründavas asendis väga mugavalt tundnud Lavrov - Venemaa jaoks pole Euroopa Liit usaldusväärne partner.
Borrelli visiiti valmistati Brüsselis ette pikemat aega ning kuupäevad said paika veel enne, kui Navalnõi otsustas kodumaale naasta. Karmist mürgitamisest vaevu eluga pääsenud opositsiooniliidri poliitiline vangistamine oleks andnud Borrellile võimaluse vastuoluline visiit kas edasi lükata või vähemalt kasutada seda jõulise sõnumi edastamiseks. Kahjuks ei juhtunud ei üht ega teist. Vähemalt optilises vaates sai punktivõidu Venemaa.
Kuid mis saab nüüd edasi? Borrell läks Venemaale enamike liikmesriikide soovil. Vaid Balti riigid, Poola ehk veel mõni üksik olid ette skeptilised. Pole saladus, et soov ja ka vajadus Venemaaga suhelda on paljudes pealinnades olemas. Seda rõhutas eile õhtul pikemas avalikus intervjuus ka Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Ta kordas oma varasemat mõtet, et Euroopa stabiilsus ja julgeolek on võimalikud vaid Venemaad kaasates.
Macroniga saab ainult nõustuda. Muidugi on Venemaa roll oluline. Kuidas teisiti saabki näiteks Ukrainas julgeolekut ja stabiilsust taastada, kui Venemaa ei lõpetaks seal oma agressiooni ja Krimmi ebaseaduslikku annekteerimist? Kuidas saaks tagada Euroopas julgeolekut, kui ka Venemaa ei järgiks endale võetud kohustusi õigusriigi põhimõtete ja oma kodanike põhiseaduslike õiguste kaitsel. Kuidas saab tagada Euroopa avatud ühiskondade toimimist, kui seda lõhub Venemaa laiaulatuslik mõjutustegevus?
Need on peamised küsimused, mis on seganud normaalse dialoogi ja suhtluse taastumist lääneriikide ja Venemaa vahel. Lavrov näitas täna president Putini kuuleka ministrina, et ta ei hooli Euroopa Liidu kriitikast ega senistest sanktsioonidest. Nii tõusetub legitiimne küsimus – kas Euroopa Liidu senine välispoliitika on olnud liiga pehme ja heatahtlik, et mõjutada Venemaad langemast üha sügavamale demokraatlikku läänemaailma negatiivselt mõjutava diktatuuri rüppe?
Borrell ütles Moskvas, et tema visiidi eesmärgiks on koguda informatsiooni ja ilmselt kogeda ka õhustikku selleks, et paremini valmis olla märtsis toimuvaks Euroopa Liidu sisemiseks aruteluks Venemaa teemadel. Kui miskit hetkel sellele kogunemisele kaasa võtta, siis ilmselt teadmine, et püsiva sisulise ja vähegi usaldusväärse dialoogini jõudmine on pikk ja keeruline tee, mida pole võimalik ette kujutada Moskva senise agressiivse välispoliitika ega ka karmide siserepressioonide jätkumisel.
Borrelli visiit sai teoks vaatamata Balti riikide sellekohasele diplomaatilisele vastuseisule. Minu arvates on siin tõsine mõttekoht ka meile, et edaspidi vältida sellist ülesõitmist. Pandeemia kiuste peaksime olema just praegu diplomaatiliselt aktiivsed kõikjal suuremates pealinnades, et mõjutada edasise Venemaa poliitika kujundamist. Seejuures tuleb meil endil tajuda suurte suhete avarust ja kujundada Venemaa suunal ka Eestis senisest veelgi läbimõeldum strateegiline tervikpilt.
Kommentaarid