TRUMP ON OLNUD PUTINI PANTVANG


Vaadates tagasi Donald Trumpi neljale presidendiaastale tuleb tõdeda, et Ameerika Ühendriikide ja Venemaa suhted pole nii halvad olnud 1980. aastate algusest. Põhjuseid tuleb eeskätt otsida Venemaa agressiivses läänevastases välispoliitikas ning selleski, et vähemalt näiliselt on Kremli ambitsioone toitnud Trumpi arusaamatu isiklik romanss Vladimir Putiniga. 

„Mulle meeldib Putin ja mina meeldin talle,“ ütles Trump eelmisel kuul kampaaniaüritusel Vandalias, Ohio osariigis. See pole esimene kord, kui Trump Putinit verbaalselt kallistab. Küll aga pole tema suust nelja aasta jooksul kostunud ühtegi tõsiselt kriitilist avaldust Venemaa presidendi suunal. Seejuures pole ta hoidnud tagasi oma liitlasi ründamast, sealjuures näiteks Saksamaa liidukantslerit Angela Merkelit otse lolliks sõimates.

 

Trumpi hämaratest seostest Venemaa erihuvidega on kirjutatud juba terve virn raamatuid ja sadu artikleid. Venemaa sekkumine USA sisepoliitikasse on tänaseks kujunenud püsiteemaks nii Ühendriikide luurekogukonnale kui ajakirjanikele. Ainus, kes seda ei usu, on Trump. Ta peab seda pelgalt opositsiooni ja kallutatud meedia nõiajahiks. 

 

„Venemaa, Venemaa, kogu aeg see Venemaa,“ ärritus USA president läinud suvel ajakirjanike küsimustele vastates ja ütles, et vahetab telekanalit, kui kuuleb sõna „Venemaa“. See polekski ehk nii häiriv, kui poleks teadmist, et USA luurejuhid on juba mõnda aega hoolikalt valinud, millist informatsiooni Venemaa kohta Trumpile näidata ja millist mitte. 

 

Põhjus on lihtne – Ühendriikide luurekogukond ei usalda presidenti ja ta lähikonda, sest on olnud juhtumeid, kui tundlikku informatsiooni on hooletult jagatud. Kõige markantsem vahejuhtum leidis aset juba Trumpi presidendiameti algusajal, 10. mail 2017, kui paljudele üllatuseks astusid Ovaalkabinetti Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja Trumpi kampaaniameeskonnaga tihedates suhetes olnud suursaadik Sergei Kisljak. Kohtumisel, mida veidral kombel jäädvustas ainsa ajakirjanikuna TASSi fotograaf, räägitu järgselt oli CIA sunnitud veel sama aasta teisel poolel Venemaa valitsusringkondadest ära tooma oma väärtusliku allika. Tegelikult pole Trumpi ja USA luurekogukonna suhe kunagi usalduslik olnud. Võib vaid retooriliselt küsida -  kas see ei piira mitte maailma võimsama riigi liidri otsustuspädevust? Eriti veel Venemaa kontekstis, keda presidendikandidaat Biden peab suurimaks ohuks USAle.

 

Nii jooksebki Trump kui orav rattas. Ühest küljest ei saa ta näida nõrguke ega tunnistada Venemaa mõjutustegevust, sest see justkui kahandaks presidendi mandaadi väärtust ja ei käiks kokku tema kui „stabiilse geeniuse“ olemusega. Teisalt ei saa ta ka Venemaale liiga palju järele anda, sest siis süveneksid kahtlused tema seotusest Moskva huvidega. Seetõttu on Trump justkui eneselegi teadmata sattunud Putini pantvangi.  

 

Venemaa on USA sisepoliitikasse aktiivsete meetmetega sekkunud juba aastast 1919. Agentideks on värvatud kongresmene ning püütud mõjutada erinevaid presidendikampaaniaid. Kuid nii massilist ja tulemuslikku sekkumist, nagu see sündis 2016. aastal ja FBI hinnangul on jätkunud ka käesoleva valimiskampaania ajal, pole varem olnud. Trump on olnud küll selle mõjutustegevuse keskmes, kuid Moskva huvides pole tegelikult toetada konkreetset isikut. 

 

Venemaa pikaajaline strateegiline eesmärk suhetes Ameerika Ühendriikidega on kahjustada USA kui vaba maailma liidri usaldusväärsust ja aidata kaasa atlandiüleste liitlassuhete lagunemisele. Praegusele Venemaa juhtkonnale annab selles tegevuses lisaindu ka pelk kättemaksusoov alanduse eest, milleks Kremlis peetakse Nõukogude Liidu lagunemiseni viinud USA salajast majandussõda 1980. aastatel.  

 

Kui USA oleks üksnes presidendi suvast sõltuv riik, siis oleks Trump juba oma presidendiameti esimestel nädalatel ilmselt keeranud suhted Venemaaga pea peale. Seda lubavad oletada nii kampaaniameeskonna taust, Venemaa aktiivsete meetmete sihtmärgid kui tema enda pillatud fraasid aegunud NATOst ja sanktsioonide mõttetusest. 

 

Vaid tänu professionaalidele Pentagonis, luureringkondades, välisministeeriumis ning USA Kongressi ja muidugi ajakirjanduse tegevus sundisid Trumpi ratsarünnakutest loobuma. Julgeolekustruktuuride survel on ta pika hambaga loobunud NATO ründamisest ja pigem karmistanud sanktsioone Venemaa vastu. Tõsi, Nord Stream 2 vastu seatud sanktsioonide taga võib näha Trumpi antipaatiat pigem Saksamaa ja Euroopa Liidu kui Venemaa suunal.

 

Kuigi Venemaa pole Ameerika Ühendriikidele kuigi suur kaubanduspartner (alles 36. eksporditurg, USA otseinvesteeringuid Venemaale on vaid Eesti aastaeelarvega võrreldavas mahus), siis ometi võiks ju Trumpi häirida 14 miljardi dollariline defitsiit. Sama teemaga Euroopa Liidu ja eriti Saksamaa pitsitamise kõrval pole praegune USA president aga kordagi probleemiks pidanud miinusega kaubavahetust Venemaaga. 

 

Nii oleme jõudnud olukorda, kus sarnaselt 1980. aastatele on USA-Vene suhete ainus suur teema, mida veel tõsimeeli arutatakse, tuumarelvastuse kontroll. 2021. aasta veebruaris aegub strateegilise relvastuse vähendamise lepe (START). Kui see nii läheks, laguneks relvastuskontrolli leppesüsteem koost ning see tähendaks kaotust pigem läänemaailmale, kui Venemaale ja eriti Hiinale. 


Arvamuslugu ilmus 31.oktoobril 2020 Äripäevas, foto USA Today

 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

KAS EKRE SOOVIB TÕESTI EESTI VENESTAMIST?

PUTINI PLAAN KUJUTAB OHTU BALTI RIIKIDELE