KÕNE UKRAINA TOETUSEKS RIIGIKOGU AVALDUSE ESITAMISEL

Head kolleegid, enne kui ma tutvustan teile lähemalt 89 Riigikogu liikme poolt algatatud avalduse eelnõu Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks seoses 25. novembril Kertši väinas toimunud agressiooniga, lähen korraks ajas tagasi ja asetan selle sündmuse laiemasse konteksti.

Berliini müüri langemine 1989. aastal ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemine kaks aastat hiljem ei tähendanud kahjuks Venemaa pöördumatut liikumist demokraatliku ja õigusriigi põhimõtteid austava suurriigi arenguteele.

Venemaa presidendi Vladimir Putini paljuviidatud sõnad Nõukogude Liidu lagunemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist ei ole üksnes tema enda kindel veendumus. Putini eelkäija Boriss Jeltsin küll nii otsesõnu ei rääkinud, kuid selle eest kõnelesid tema juhitud relvajõud. Juba 1991. aasta sügisest on Kreml kuulutanud endiseaegse Vene impeeriumi reintegratsiooni üheks oma välispoliitiliseks prioriteediks.

Samm-sammu järel on impeeriumi endistel aladel haaratud oma kontrolli alla territooriume või sütitatud etnilisi konflikte selleks, et luua eeldusi Venemaa mõjujõu taastamiseks või ka piiride nihutamiseks, nagu me oleme seda näinud osteselt Krimmis ja kaudselt Abhaasias, Lõuna-Osseetias ja Transnistrias.  

Seejuures on kõnekas, et Venemaa pole olnud kuigi edukas oma naabreid ei sõnade ega eeskujuga meelitama. Pigem on argumendiks olnud ikkagi jõud. Moldovast ja Tšetšeeniast kuni Gruusia ja Ukrainani on impeeriumi taastamine nõudnud kümneid tuhandeid ohvreid. Selles valguses oli Kertši väinas toimunud agressiooniakt järjekordseks Venemaa sammuks, mille eesmärgiks on eelkõige saavutada täielik kontroll Aasovi mere üle ja samas testida lääneriikide ühtsust ja atlandiülese julgeolekuruumi püsivust.

Iga sellise sammu juures on Venemaa üritanud tekitada kiiresti omale sobivat ja Läänt segadusse ajavat narratiivi. Kremlile pole tähtsad mitte rahvusvahelise õiguse pügalad, vaid see, kui veenev on nende enda lugu. Seekord püüab Venemaa juhtkond jätta muljet, et Ukraina mereväe alused saadeti justkui kindla ülesandega provotseerida vahejuhtumit, mis andnuks madala populaarsusega hädas president Petro Porošenkole ettekäände märtsi lõppu kavandatud presidendivalimised sõjaseisukorra tõttu edasi lükata.

Ukraina sisepoliitika on vaieldamatult oluline tegur, kuid kõik sõltumatult kinnitust leidnud faktid räägivad risti vastupidist keelt – Venemaa käitus Kertši väinas ettekavatsetult provokatiivselt ja teostas nii rahvusvahelise õiguse kui iseenda seadustega vastuollu sattudes agressiooniakti suveräänse naaberriigi vastu.

Kreml püüab situatsiooni kasutada ka selleks, et varjata enam kui neli aastat vältava agressiooni ulatust ja seda, et 2014. aasta märtsis ebaseaduslikult annekteeritud Krimmi poolsaar on rahvusvahelise õiguse alusel Ukraina riigi lahutamatu osa.

Ainuüksi novembri kuu jooksul hukkus Ida-Ukrainas oma kodumaad kaitstes 9 Ukraina sõdurit. Nagu me kuulsime möödunud nädalavahetusel, lubas president Putin jätkata sõda Ukraina vastu senikaua, kuni ametlik Kiiev pole loobunud pürgimast Euroopa Liitu ja NATOsse.

Kertši väinas toimunud agressiooni kõige tõsisemaks õppetunniks meile on aga Lääne aeglane ja ilmselgelt liiga nõrga ühispositsiooniga reageering. See on kriitiline olukorras, kus agressor on saavutanud selge edumaa nii sõjalis-taktikalisel väljal kui narratiivi loomisel.

Seepärast on eriti oluline, et Ukraina sõbrad ja toetajad reageeriksid toimepandud agressiooniaktile võimalikult ühtselt ja jõuliselt.

Esmaspäeval, 26. novembril toimus Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjonide erakorraline ühisistung, kus nii välis- kui kaitseministeeriumi esindajad andsid meile põhjaliku ülevaate Kertši väinas toimunust. Komisjoni liikmed avaldasid soovi algatada Riigikogu liikmete avalduse eelnõu Ukraina toetuseks. Kõigi kuue fraktsiooni ja fraktsioonidesse mittekuuluvate saadikute koostöös valmis kolmapäevaks käesoleva avalduse eelnõu tekst, millele andsid oma toetusallkirja 89 saadikut.

Riigikogu avalduse eelnõus mõistetakse hukka Venemaa Föderatsiooni relvajõudude agressioon Ukraina vastu, mille tulemusena hõivati 25. novembril 2018 Kertši väinas rahvusvahelise õiguse norme rikkudes kolm Ukraina mereväele kuuluvat laeva ja vahistati ebaseaduslikult 24 meeskonnaliiget. Avalduse eelnõus kutsub Riigikogu Venemaad viivitamatult vabastama Moskva Lefortovo vanglasse viidud 24 Ukraina mereväelast ja Kertši sadamasse pukseeritud hõivatud alused ning lubada neile vaba juurdepääs Ukraina sadamatele.

Siinkohal on oluline meelde tuletada, et Venemaa vanglates peetakse tänaseni kinni umbes 70 Ukraina poliitvangi.

Sellise agressiooniaktiga pingestas Venemaa veelgi Ukraina ja Venemaa vahelisi suhteid ning halvendas julgeolekuolukorda terves Musta mere piirkonnas. Venemaa tegevus rikub otseselt ÜRO põhikirja artiklis 2 toodud põhimõtteid, mille kohaselt ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest teiste riikide territoriaalse puutumatuse ja poliitilise sõltumatuse vastu.

Venemaa on Krimmi poolsaare annekteerimise järel võtnud ÜRO mereõiguse konventsiooni rikkudes oma kontrolli alla meretee Musta merd ja Aasovi merd ühendavas Kertši väinas ning piiranud teiste riikide, sh Ukraina aluste õigust seal vabalt läbiliikuda. Eriti pärast rahvusvahelise õiguse mõistes ebaseadusliku Kertši silla valmimist käesoleva aasta kevadel on ajavahemikus aprillist kuni novembrini 2018 Venemaa piirivalve pidanud Kertši väinas ja Aasovi merel kinni kokku 232 erinevatele riikidele kuuluvat kaubalaeva ning viinud läbi ebaseaduslikke läbiotsimisi.

Riigikogu avalduse eelnõus kutsutakse kõiki riike üles toetama Ukrainat tema territoriaalse terviklikkuse kaitsel ning mitte tunnustama Krimmi ebaseaduslikku annekteerimist.

Käesoleva avalduse algatajad on seisukohal, et kujunenud olukorras tuleb jätkata ja laiendada Venemaa vastu suunatud sanktsioone. Me  eeldame, et k.a detsembris toimuval Euroopa Ülemkogul pikendatakse 31. juulil 2014 Euroopa Liidu poolt kehtestatud piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas. Riigikogu peab oluliseks laiendada 17. märtsil 2014 kehtestatud piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega.

Ma tuletan meelde, et Riigikogu on ka varem teinud avaldusi Ukraina toetuseks. 2014. aasta 5. märtsil tehtud avalduses tauniti Venemaa tegevust, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega, sealhulgas ÜRO harta, Helsingi lõppakti, Budapesti memorandumi ning Ukraina ja Venemaa vahel sõlmitud kahepoolsete lepingutega. Riigikogu kutsub jätkuvalt Euroopa Liitu ja NATO liikmesriike tegema kõik, et kaasa aidata Ukraina demokraatlikele, poliitilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele reformidele.

Riigikogu käesoleva avalduse algatajad on veendunud, et ainus lahendus püsiva rahu saavutamiseks on Venemaa poolt Ukraina vastu suunatud agressiooni lõpetamine.

Head kolleegid, kutsun teid toetama 89 Riigikogu liikme poolt algatatud avalduse eelnõu Ukraina toetuseks ning väljendama sellega hukkamõistu rahvusvahelise õiguse jämedale rikkumisele Venemaa Föderatsiooni poolt.