PANMUNJOM - SÜRREAALSELT REAALNE MAAILM


Maailmas on vaid üks paik, kus aja sürreaalne kokkupuuteruum viib sind väljamõeldud tegelikkusesse. Sa astud justkui ettekirjutatud kaadrisse, muutud osatäitjaks ning tajud samas aja igavikulisust. Põhja- ja Lõuna-Koread eraldaval demilitariseeritud alal asuv Panmunjom just selline on.

Panmunjomi küla enam tegelikult ei eksisteeri. See hävis Korea sõjas. Küll aga asub just seal sõja lõpul 1953. aastal rajatud ühtne julgeolekuala (Joint Security Area), mis on ainus kahe riigi reaalne füüsiline kokkupuutepunkt. Minul õnnestus seal käia koos NATO assamblee kolleegidega paar nädalat tagasi, 12. septembril.

Souli kesklinnast pääseb Panmunjomi kiirteed mööda. Tegelikult on kiirteede võrgustik ehitatud Põhja-Koreast viimase meetrini. Seda ikka lootuses, et ühel päeval üks rahvas saab elada ühises riigis. Samas teatakse Lõuna-Koreas, et kiirtee võib vaenlasele olla mägises keskkonnas suurepäraseks sissetungikanaliks. Nii pole imestada, et Põhja-Koreale lähenedes on märgata kiirteele ehitatud sildasid meenutavaid rajatisi, mis sõja puhkedes on lihtne muuta võimsateks tankitõketeks.

Demilitariseeritud tsoon asub Soulist vaid 44 kilomeetri kaugusel. Korea sõja lõppedes 1953. aasta juulis otsustati ÜRO vahendatud relvarahu raames luua Põhja- ja Lõuna-Korea vahele 245 kilomeetri pikkune ja nelja kilomeetri laiune relvavaba ala ehk demilitariseeritud tsoon (DMZ). Kumbki pool kontrollib kahte kilomeetrit. Ala keskelt jookseb läbi tinglik jõudusid eraldav piirjoon (Military Demarcation Line).

Tegelikkuses tähendab see tänaseks maailma suurimat miiinivälja, kus inimtegevust pole toimunud juba 64 aastat. Vaid Panmunjomi lähistel on kumbki pool oma alale jätnud kaks küla, mida mõistagi kasutatakse ka vastastikku propaganda tegemiseks.

Lõuna-Korea poolel asub Vabaduse küla, Põhja-Korea poolel Rahu küla. Mõlemas külas on lehvimas kõrgetes ja kaugele näha liputornides mõlema riigi hiigelsuured lipud. Põhja-Korea liputorn on koguni Guinessi rekorditeraamatus oma 160 meetriga neljandal kohal.

Meid saatnud ÜRO väejuhatuse ülem USA armee kolonel Lee kinnitas, et Vabaduse külas käib ikka päris ehtne elutegevus. Nägime ise riisiväljasid, mis on rajatud miiniväljade keskele. Põhja-Korea poolelt pidi küla olema tõeline Potjomkini etendus, kus majadel ei pidavat isegi aknaid olema. Oma silmaga seda kinnitada ei saanud.

Lõuna-Korea poolt demilitariseeritud tsooni sisenemiseks satutakse esmalt ÜRO väejuhatuse baasi Bonifas. See asub kõigets 400 meetri kaugusel relvavabast tsoonist.

Baas on endale nime saanud USA armee kapteni Arthur G. Bonifasi järgi, kes hukkus 18. augustil 1986. aastal demilitariseeritud tsoonis toimunud kirverünnakus. Põhja-Korea sõdurid ründasid toona ootamatult USA sõjaväelasi, kes olid mõlema poole kokkuleppel tulnud vaatevälja piiravat puud langetama. See oligi viimane tõsisem intsident, mis demilitariseeritud tsoonis toimunud.

Muide, baasis on mõeldud ka üksustes teenivatele golfisõpradele. Seal asub üks par-3 rada. Mängu teeb närvekõditavaks teadmine, et kolmest suunast piiravad rada miiniväljad. Väidetavalt on vähemalt korra ebaõnnestunud löök miiniväljale kutsunud esile ka plahvatuse.

Otse Bonifasi baasi väravast algab tee demilitariseeritud tsooni. Peagi avaneb silmale vaade mõlemas suunas kulgevale tõketeribale. See on umbes kolme meetri kõrgune kahes reas kulgev okastraataed. Ja nii 245 kilomeetrit merest mereni.

Tsooni sügavusse kulgeva heas korras tee mõlemale poolele jääb inimtegevusest puutumatu tühjus. Vaid Vabaduse küla elanikud on miinide kiuste rajanud äraelamiseks väiksemad riisipõllud.

Kahe riigi kokkupuutepunkti viiakse külalised läbi Vabaduse maja, mis ehitati 1998. aastal. Toonane Lõuna-Korea juhtkond lootis “Päikesepaiste poliitika” raames, et sõjaga lahutatud pered saavad taas ühineda või vähemalt kohtuda. Selleks ehitati otse piirile ka avara siseruumiga suursugune hoone. Tegelikult pole seda maja algsel eesmärgil kunagi kasutatud.

Meie kohalejõudes lõpetas selle erakordse paiga külastuse just bussitäis turiste. ÜRO väejuhatuse lubadega käib aastas Panmunjomis ümmarguselt 100 000 turisti, lisaks siis veel ametlikud delegatsioonid. Ka Põhja-Korea ei hoia omalt poolt ala lukus, kuigi seal on uudistajaid aastas umbes kümme korda vähem.

Vabaduse majas tegi kolonel Lee meile kiire turvabriifingu. Ta ütles, et kuna tegemist on ametliku delegatsiooniga, siis tõenäoliselt tulevad Põhja-Korea sõdurid vastasasuvast hoonest meid uudistama ja pildistama. Nii juhtuski. Kohe, kui olime väljunud Vabaduse majast piirijoone vahetusse lähedusse, et pilte tegema hakata, ilmusid välja Põhja-Korea kolm sõdurit. Ühel nendest oli käes videokaamera.

Lõuna-Korea poolel olid samas väljas ÜRO relvarahu järgimise üksuse kolm sõdurit, kes liikumatult jälgisid põhja suunas toimuvat. Mõlema poole sõdureid iseloomustab äratuntav sarnasus – nad on pikad ja heas vormis noored mehed, keda on valitud esindama oma riiki selles sõnatus vastasseisus. Ja kui vaja, on nad mõistagi valmis ka kiirelt tegutsema oma riigi huvides.

Kokkupuuteala ja seal valitsev vaikus on tõepoolest oma olemuselt sürreaalne. Kuigi Põhja-Korea on ennast ise nii Lõuna-Koreast kui kogu maailmast  isoleerinud, siis Panmunjomis on piir justkui nähtamatu. Vaid madal betoonriba tähistab kahe riigi eraldusjoont. Sellele on ehitatud põiki neli hoonet, mis on alates Korea sõja lõpust olnud sisuliselt ainukeseks kahe riigi esindajate kohtumispaigaks.

Meid juhatati ühte nendest ÜRO lipuvärvidega puuhoonetest. Kahe sõduri valvsa pilgu all seletas kolonel Lee, kuidas ja milleks neid hooneid kasutatakse. Hoone mõlemas otsas on uks. Üks nendest avaneb Lõuna-Korea, teine Põhja-Korea suunal. Riikide eraldusjoon lõikab hoone keskelt pooleks. Sellel tinglikult joonel asub läbirääkimiste laud, mille taga kahe riigi esindajad kohtuvad. Tõsi, viimati kasutati seda lauda kohtumiseks 8 aastat tagasi, 2009. aastal.

Lõuna-Korea poolelt on ÜRO väejuhatusel sisse viidud kindel rutiin. Iga päev helistatakse teisele poolele neli korda. Kaks korda enne lõunat ja kaks korda vastu õhtut. Selleks, et hoida liini elus ning kontrollida, kas teine pool ikka sõnumit kätte saab. 

Viimati reageeris Põhja-Korea kontrollkõnele neli aastat tagasi, 2013. aastal. See toimub neil väga äraspidisel moel. Telefonitorus on ikka vaikus. Vastus edastatakse füüsiliselt. Põhja-Korea sõdur tuleb majast ruuporiga ning loeb vastusteksti koos tõlgiga ette. Viimane on vajalik selleks, et ka ÜRO esindajad sõnumist aru saaks.

Hoone mõlemas küljes on aknad, mis jätavad mulje, nagu viibiksid liikumatu rongi plommitud vagunis. Jäi mulje, nagu oleksid jõudnud väljamõeldud maailma. Põhja-Korea sõdurid ilmusid meie sisenemise järel hoonesse selle akende taha. Üks jätkas filmimist, teised jõllitasid meid kivistunud nägudega. Kuna maja ulatub üle eraldusjoone mõlema riigi vastutusalale, siis eraldas meid Põhja-Korea sõduritest vaid õhuke aknaklaas. Kümnekonna minuti pärast põhjakorealased kadusid. See oli vaieldamatult kõige kummalisem hetk kogu meie reisil demilitariseeritud tsooni.  

Turvatsooni kokkupuuteala näis nii süütu ja avatuna, et lausa imestamapanev on tõsiste vahejuhtumite vähesus. Kuigi Põhja-Korea tuuma- ja raketikatsetused on rahvusvaheliselt kruvinud pinged täiesti uuele tasemele, ei reeda Panmunjomis seda miski.

Viimane tõsisem vahejuhtum leidis seal aset koguni 33 aastat tagasi. 23. novembril 1984. aastal saabus Pyongyangist turvaalale järjekordne turistide grupp. Selles olnud  Nõukogude Liidu saatkonna 22aastane tõlk Vassili Matuzok palus ühel oma kaasreisijal teha tema fotoaparaadist pildi, kui ta oli lähenemas eraldusjoonele. Hetkegi mõtlemata sööstis Matuzok ootamatult Lõuna-Korea poolele. Talle järgi karanud Põhja-Korea sõdurid üritasid ülejooksikut tabada. Puhkes tulevahetus, milles hukkus kolm Põhja-Korea ja üks Lõuna-Korea sõdur. Matuzok pääses eluga ning jõudis hiljem  elama USAsse.

Kunagi hiljem pole midagi nii dramaatilist kordunud. Üleüldse on haruldane, et kellelgi õnnestub just demilitariseeritud tsooni kaudu Põhja-Koreast põgeneda. Kui iga aasta lahkub Põhja-Koreast oma eluga riskides veidi üle tuhande jooksiku (peamiselt üle Hiina piiri põhja suunas), siis nendest vaid 1-2 teevad seda üle  eraldusjoone Lõuna-Koreaga. Meile näidati demilitariseeritud alal ka hädaabi telefone, mis on just mõeldud põgenikele pääsemise lihtsamaks tegemiseks.

Kokkupuuteala vasakpoolses servas asub ÜRO väejuhatuse vaatluspost number 5. Kuna see asub eenduval künkal, siis sealt avaneb kilomeetrite kaugusele vaade Põhja-Korea territooriumile. Kolonel Lee näitas seal meile kauguses olevat väiksemat mäeahelikku, mille taha on kaevunud Souli ohustavad Põhja-Korea raketi- ja suurtükiüksused.

Lee ei jätnud irooniata mainimata, et põhjakorealased on üldse maailma parimad “kaevurid”, sest lisaks demilitariseeritud tsooni kaevatud neljale teadaolevale tunnelile (need avastati ja muudeti kasutuskõlbmatuteks Lõuna-Korea poolt 1970ndatel aastatel) on Põhja-Koreal vähemalt 5000 väiksemat ja suuremat maa-alust sõjalist objekti. Just see muudab eriti keeruliseks ükskõik millise ennetava löögi efektiivsuse.

Ajal, kui me viibisime vaatluspostil, lükkasid Põhja-Korea sõdurid oma propagandaraadio heli viimasele nivoole. Tuli muusikat, mille katkestas karjuvas stiilis uudistelõik. Lõuna-Korea ei jäta muidugi vastamata, sest nende “pehme jõud” popkultuuri näol on kõva kapital.

Turvaalalt lahkudes sõitsime mööda Tagasitulekuta sillast (Bridge of No Return), mille on teinud maailmakuulsaks Pierce Brosnan James Bondina filmis “007 ja surra veel üks päev” (Die Another Day). Bondi filmidele kohases tempokas avastseenis tundus see sild muidugi palju muljetavaldavamana, kui see, mis tegelikkuses olemas. Viimati leidis sellel sillal vangide vahetus aset 1968. aastal. Täna näib see sild möödasõidul lihtsalt unustatud kinnikasvanud teerajana.

Pärast demilitariseeritud tsooni külastamist käisime veel ka Dora vaaltusjaamas, mis asub kõrgel mäe otsas. Meil vedas, sest pilvitu taevas võimaldas näha peaaegu maksimumi kaugusele. Suures panoraamvaates oli meie ees 12 kilomeetri kaugusel Kaesong kui peopesal. Veel eelmise aasta algul käisid selles linnas tööl ka Lõuna-Korea inimesed. Põhja-Korea agressiivsuse kasv raketi- ja tuumakatsetuste näol tõmbas sellele lootustandvale ühisprojektile kriipsu peale.


Õhtul tagasi Souli tänavatel jalutades tundus päeval kogetu eriti kontrastsena. Muretud noored ja inimeste argiaskeldused ei passinud kohe kuidagi kokku selle tardunud pildiga, mis seiskus mu silmmälus Panmunjomis. Kahe maailma erinevus näis täiesti kokkusobimatu. Ometi just harjumus elada sellises kontrastide ja ohtude maailmas võimaldab lõunakorealastel olla edukad oma maa ja iseenda elu rikkamaks muutmisel.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?