EESTI KAITSEVÕIME KASVAB JÕUDSALT


President Toomas Hendrik Ilvese välismeedias hooletult pillatud fraas, et Eesti suudaks Venemaa rünnakule vastu seista kõigest neli tundi, on tekitanud meie avalikkuses ja näiteks võimalike investorite seas mõistetavalt küsimusi. Kas Eesti kaitsevõimega on tõepoolest nii lootusetud lood? 
Teinekord reljeefse väljenduslaadi poolest tuntud president võttis muidugi intervjuu järel kohe selgitada, et ajakirjanik oli temast valesti aru saanud. Ta olevat nelja tunni all mõelnud ikkagi Venemaa vägede kiiret valmisolekut asuda käsku täitma. Olgu kuidas on, kuid alarmeeriv ja presidendile liiga spekulatiivne oli see arvamusavaldus küll. Liitlaste tähelepanu saame võita ka teisiti.
Tegelikult on Eesti kaitsevõime praegu tunduvalt paremal järjel kui veel poolteist aastat tagasi. See põhineb nii meie enda kui ka liitlaste tegevusel. Kes võinuks veel eelmise aasta jaanuaris arvata, et Ämari lennuväljal hakkab korraga opereerima paarkümmend NATO liitlaste hävitajat või et Tapal on kohal roteeruvad USA üksused.
Veel vahetult enne seda, kui Venemaa Krimmi okupeeris, arvas mitu Eesti nimekat poliitikut ja sõjandusspetsialisti, et liitlasvägede paigutamine Eestisse oleks Venemaa suunal provokatiivne ning aitaks kaasa pingete eskaleerumisele. Praegu räägivad ka need toonased kõhelnud, et liitlaste kohalolek on ainuõige ning seda tuleb suurendada.
NATO liitlasjõudude kohalolek Balti riikides on praegu pöördumatu reaalsus. Venemaa agressiivsuse kasv on järk-järgult sundinud lääneliitlasi üle vaatama oma kaitsealast tegevust. Mitmed riigid peavad Venemaad strateegiliseks vastaseks ning eeldavad samas, et pinged võivad pikema aja jooksul veelgi kasvada.
Tegelikult peaks NATO lõplikult tunnistama, et 1997. aastal sõlmitud aluslepe Venemaaga on lihtsalt oma aja ära elanud. Moskva näitas juba 2008. aastal agressiooniga Gruusia vastu, et peab NATO-t oma julgeolekuhuvide suurimaks ohustajaks. Gruusiat ju rünnati eesmärgiga peatada NATO võimalik laienemine Lõuna-Kaukaasiasse. Juba siis pidanuks NATO teatama, et aluslepe on vähemalt külmutatud.
Krimmi okupeerimine ja annekteerimine ning sellele järgnenud agressioon Ida-Ukrainas lõi otsese eelduse nihutamaks NATO liitlasväed alliansi strateegiliselt tundlikumasse piirkonda – Balti riikidesse ja Poolasse. NATO reageeris kiiresti ning nüüdseks on juba loodud esmane kohalolek.
Liitlaste aktiivse siinviibimise ilmekaks tunnistuseks on kas või seegi, et riigikogu uuel riigikaitsekomisjonil seisab aprilli lõpus ja mai alguses ees ainuüksi neli väljasõitu õppuste jälgimisele. Need puudutavad nii NATO erioperatsioonide harjutusi, USA üksuse tankilaskmisi, brittide saabumist õhuturbemissioonile kui ka suurõppust „Siil”.
Ometi on meil vaja siit edasi liikuda ning töötada selle nimel, et juba lähitulevikus oleks võimalik Eestisse ja teistesse Balti riikidesse rajada NATO eelpositsioneerimisbaasid ning suurendada samas kohalviibivate üksuste koosseisu.
Eesti iseseisva kaitsevõime valdkonnas toimus murrang mõned aastad tagasi, kui riigikaitse arengukava kohendati realistlikumaks ning selle raames on nüüdseks arendatud uusi võimekusi. Viimast toetavad mõistagi uute relvasüsteemide hanked.
Kõige eespool öeldu juures ei maksa siiski unustada, et Eesti parimaks kaitsepoliitikaks on jätkuvalt tark diplomaatia. Oskuseta liitlasi paremal viisil kaasata ning teisalt Eesti positsiooni maailmas tugevdada ei saa me kindlad olla oma julgeoleku ja rahvusvahelise konkurentsivõime edus.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?