KÕNE VÄLISPOLIITIKA DEBATIL RIIGIKOGUS



Neil päevil möödus 70 aastat sündmusest, mis suuresti pani aluse Teise maailmasõja järgsele maailmakorraldusele. Jalta konverentsil otsustasid toonased liitlased Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit ja Suurbritannia rajada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, et vältida tulevikus uusi suuri katastroofe. Selle hinnaks sai Euroopa jagamine, kusjuures keskseks küsimuseks oli Poola saatus. 

Jalta kokkuleppe üks osalisi Winston Churchill ütles toona: “Vaene Neville Chamberlain uskus, et võib usaldada Hitlerit. Ta eksis. Aga mina ei arva, et ma eksin Stalinis”. Ometigi, Churchill eksis. Stalin murdis oma lubadust vabadest valimistest Ida-Euroopas. Vaevalt aasta hiljem oli just Churchill see, kes 5. märtsil 1946. aastal Fultonis peetud kõnes teatas Raudse eesriide langemisest Baltikumist Aadria mereni.

Vaevalt oli Chruchill lugenud USA diplomaadi George Kennani Pikka telegrammi, mis oli Moskvast Washingtoni poole teele pandud vaevalt mõned päevad enne Fultoni kõnet. Selles analüüsis Eestitki hästi tundnud Kennan, miks Moskva keeldus liitumast Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondiga ning kuidas tuleks kommunismi isoleerida.

Churchilli julge kõne ning Kennani pakutud doktriin andsid läänemaailmale sihi ja sisu, kuidas tõrjuda Nõukogude imperialismi. Berliini müüri langemine 1989. aastal sai suuresti võimalikuks just neid samu põhimõtteid väärtustades.

Kommunismi kokkuvarisemine ühes Nõukogude impeeriumi lagunemisega tähistas Külma sõja lõppu. Lääs oli selle võitnud ning eriti suurtes sõdades kannatanud Euroopa riigid keskendusid rahudividendide väljavõtmisele. Selle varjus jäi aga tähelepanuta, et muutused Venemaal olid vaid dekoratiivsed.

Läänes jäi märkamatuks, et Jeltsini ja Gorbatšovi vastasseisu lõppedes suutis ennast peaaegu puutumatuna säilitada impeeriumi olulisimaid alustalasid – salateenistus. Seepärast pole ka ime, et Jeltsini taandumise järel sai Venemaa uueks presidendiks Vladimir Putin.

Venemaa käsitlus maailmast pöördus üha varjamatult revisionistlikumaks. Ajal, kui Euroopas usuti Venemaa pöördumatut reformikurssi ning demokratiseerumist, pani Kreml täiskäigu Külma sõja tulemuste ümbermuutmisele. Selle ideoloogiliseks lipulauseks kujunes president Putini tõdemus Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist.

“Me peame kasutama ÜRO Julgeolekunõukogu ja uskuma, et kaitstes õigust ja korda tänases keerulises ja turbulentses maailmas on üks vähestest viisidest hoida rahvusvahelisi suhteid libisemast kaosesse. Õigus on õigus ja me peame seda järgima kas meile see meeldib või mitte. Praeguse rahvusvahelise õiguse kohaselt on jõudu lubatud kasutada üksnes enesekaitseks või Julgeolekunõukogu loal. Kõik muu on ÜRO Harta järgi vastuvõetamatu ning tähendab agressiooni akti. Me peame lõpetama jõuga ähvardamise ning pöörduma tagasi tsiviliseeritud diplomaatilise ja poliitilise lahenduse teele.”

Uskuge või mitte, kuid just need sõnad on kirja pannud ei keegi muu kui Venemaa president Vladimir Putin. Väga tähendusrikkal päeval, 11. septembril 2013 hoiatas ta New York Timesis ilmunud arvamusloos USAd jõu kasutamise eest Süüria vastu. Vaevalt pool aastat hiljem alustas Putin “roheliste mehikeste” varjus sõda Euroopa ühe suurima riigi – Ukraina vastu. Tänaseks on hukkunud tuhanded süütud inimesed.

Loomulikult tegi Putin Ukraina suunal kõike risti vastupidi sellele, mida ta oli kõigest mõned kuud varem nii õilsalt Süüria osas rõhutanud. See pole imekspandav, sest lääneriikide vastu suunatud ja strateegiliselt planeeritud desinformatsiooni kasutamine on Venemaa eriteenistuste praktikas olnud tähtsal kohal juba alates 1950ndate aastate lõpust.

Läinud aasta lõpul küsis ajakiri Time Nõukogude Liidu viimaselt presidendilt Mihhail Gorbatšovilt hinnangut sellele, mis on praegu toimumas. Gorbatšov vastas kõhklemata, et käimas on uus Külm sõda ning seda alustasid Ameerika Ühendriigid.

Tegelikult ei alustanud uut vastasseisu mõistagi Lääs, vaid selle taga on Venemaa tänase juhtkonna soovimatus leppida Külma sõja tulemustega. President Putin andis oma kavatsustest maailmale esimest korda tõsisemalt märku juba kaheksa aastat tagasi Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes.

Täna oleme olukorras, kus sealsamas Münchenis võrdleb Venemaa välisminister Lavrov Krimmi annekteerimist Saksamaa ühinemisega pärast Berliini müüri langemist. Kohati näib, et Lääs ja Venemaa elavad justkui paralleelmaailmades, kus kokkupuutepunkte on väga vähe või pole üldse.

Euroopa riikide liidrid eesotsas Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli ja Prantsusmaa presidendi Francois Hollande’iga üritavad taastada rahu Ida-Ukrainas. Kuid kas rahu iga hinna eest lahendab hoopis tõsisema väljakutse – Venemaa revisionistliku rünnaku läänemaailma vastu?

Vaba maailma piiririigile Eestile on oluline, et rahu hinnaks Ukrainas poleks viimase lõhestamine või veelgi halvem – vaba Ukraina häving. Seepärast saab Venemaa agressiivse välispoliitika ohjeldamiseks rakendatud sanktsioone lõdvendada üksnes siis, kui Moskvas tajutakse kavatsetu tupiklikkust. Kahjuks näib, et lähiaegadel ehk isegi aastatel tundub see peaaegu võimatuna.

Seega peab Lääs valmis olema pikemaajaliseks suhete madalseisuks Venemaaga. See nõuab kannatlikkust, enda põhimõtetele kindlaksjäämist ja tugevat liidrimeelt poliitikutelt. Kas Euroopa on selleks valmis? Mida meie saame teha, et Euroopa Liit ja NATO püsiksid ühtsetena?  

Eesti välispoliitika suurimaks väljakutseks nii täna kui nähtavas tulevikus on ühitada julgeoleku tagamine kasvavalt ebasõbralikus naabruses meie rahvusvahelise konkurentsivõime ja soodsa investeerimiskliima hoidmise ning tugevdamisega.

Pole põhjust eitada - aeg on ärev. Viimase kaheteistkümne kuuga on rahvusvaheline meedia järjekindlalt spekuleerinud mõttega, et Venemaa surve Lääne vastu võib teravamalt esile kerkida Balti regioonis.

Ka värskelt ametist lahkunud NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen ei varja, et Venemaa ambitsioon võib olla NATO ühtsuse testimine just Balti riikides.

Mida sellest arvata? Esiteks ei tule meile üllatusena, et Venemaa ekspansionistlik välispoliitika pole kuhugi kadunud. Sama sõjakat retoorikat kuulsime juba 1990ndatel aastatel, kui Balti riigid alles asusid lähenema NATOle.

Teiseks on NATO viimase aastaga oma tegudes näidanud, et võtab tõsiselt kõigi oma liikmete kaitsmist, kui selleks peaks tekkima vajadus. Seejuures on alliansi heidutusvõime Balti-Poola regioonis täna oluliselt kõrgem kui veel aasta tagasi. Narva on NATO piirilinn ja selleks ta ka jääb.
  
Kolmandaks on Eesti ise olnud järjekindel oma kaitsevõime reaalsel tugevdamisel. Asjaolu, et Eesti investeerib täna enam kui 2 protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsesse, on andnud meile liitlaste seas usaldusväärse partneri staatuse.

Vaatamata kõigile kasvanud ohtudele pole Eesti julgeolek olnud kunagi nii hästi kaitstud kui täna. Vabas maailmas lihtsalt pole NATO näol paremat ja töötavamat kindlustuspoliisi ühe demokraatliku väikeriigi kaitseks.  

Ometi on rahvusvaheline dünaamika täna selline, kus peame targalt kasvatama oma välispoliitilist aktiivsust. Vaba maailma piiririigina tuleb Eestil võimalikult kiiresti harjuda uue normaalsusega. Ohud meie piiridel ei tohi muutuda Eesti arengupiduriks.

Seepärast peame endalt küsima, kas oleme rakendanud kõik oma välispoliitilised hoovad Eesti ees seisvate peamiste küsimuste teenimisele? Kui hästi on välispoliitiline tegevus koordineeritud meie erinevate täitevvõimu asutuste vahel? Kas meie saatkondade võrgustik ja nendele suunatud ülesannetepüstitus on kooskõlas Eesti prioriteetidega? Kui edukalt oleme välispoliitika ideederikkust laiendanud koostöös meie ja rahvusvaheliste mõttekodadega? Kui edukad me oleme olnud lääneriikide ühtsuse hoidmisel ja tugevdamisel? Päris kindlasti on meil igas esitatud küsimuses arenguruumi.  

Riigikogu väliskomisjon on aastaid olnud Eesti välispoliitika suundumuste sepikojaks. See on koht meie välispoliitilise debati ruumis, kus erakondade väiksemad või suuremad erimeelsused peaksid sulanduma ühtseks poliitikaks. Aastatepikkune kogemus kinnitab, et Eesti välispoliitika tugineb laiapõhjalisel konsensusel. See on oluline eriti ajal, kui maailma suur muutumine eeldab väikeriik Eestilt järjekindlat tegutsemist oma rahvuslike huvide kaitsel.

Tänane välispoliitika arutelu on XII Riigikogu koosseisu viimane. Seetõttu on paslik korraks meenutada, mis on olnud väliskomisjoni töös esiplaanil ning kuidas oleme suunanud Eesti välispoliitilisi hoiakuid viimase nelja aasta jooksul.

Alates 2011. aasta kevadest on väliskomisjon oma ligemale 300 istungil käsitlenud arenguid enam kui 80 maailma riigis. Enam kui kümne välisvisiidi peaeesmärgiks on olnud ühelt poolt meie liitlassuhete tugevdamine, julgeolekuküsimuste käsitlemine ning Eesti tuntuse kasvatamine maailmamajanduse kasvuturgudel, eriti Aasias.

Tõstaksin esile neli suuremat teemat, millele väliskomisjon on viimastel aastatel keskendunud. Nendeks on Aasia strateegia, Balti-Põhjala julgeolekukeskkonna analüüs, Eesti-Vene piirilepinguga seonduv ning Eesti välisesinduste võrgustik. Kõigi nende küsimuste lahkamisel on komisjon kaasanud nii teadlasi, kodanikeühendusi, ettevõtjaid kui välispoliitika elluviijaid.

Maailma suure muutumise üheks iseloomustajaks on Aasia riikide järjekindel esiletõus nii majanduslike kui poliitiliste suurjõududena. Eriti oluline on mõistagi Hiina kasvutegur.

Väliskomisjon koostas kümnete kuulamiste kokkuvõttena raporti Eesti võimalustest Aasia suunal aastani 2025. Aasia strateegia on andnud nähtava tõuke avalikus debatis, kuidas paremini Eesti ekspordivõimalusi laiendada ning millisel viisil võiks siseriiklikud tegevused seda toetada. Eriti positiivsena tooksin välja Eesti kolme ülikooli otsuse luua alates 2016. aasta sügisest ühine Aasia uuringute õppekava.  

Samas peaks valitsus taastama Aasia sihtprogrammi, et paremini koordineerida väliskaubandustegevust ning toetust meie ettevõtjate turulepääsemiseks. Seejuures tuleb loobuda passiivsest ootamisest. Aasias tagab suurema edu põhimõte – riik ees, ettevõtja kõrval või järel.  

Väliskomisjon otsustas 2012. aastal käivitada Balti-Põhjala julgeolekukeskkonna põhjalikuma analüüsi. Leidsime juba siis, et keskpikas ajaraamis võib meie regioonis ohutase tõusta. Ainus, mida me ei osanud arvata, oli julgeolekukeskkonna ootamatust kiirem halvenemine.

Mõistagi on selle põhjuseks olnud Venemaa agressioon Ukrainas. Samas on just Venemaa piire ületav tegevus võimaldanud senisest palju sisulisemat julgeolekudebatti näiteks NATOsse mittekuuluvate Soome ja Rootsiga.

Väga ilmekaks näiteks sellest, kuidas tegelikkuses toimiv poliitiline konsensus saab olla toeks Eesti välispoliitiliste eesmärkide saavutamisele, on Eesti-Vene piirilepingutega seonduv.

Väliskomisjoni aktiivne parlamentaarne diplomaatia aitas olulisel määral kaasa sellele, et Eesti ja Venemaa sõlmisid 18. veebruaril 2014 piirilepingud sõnastuses, mis võtavad arvesse meie peamised rahvuslikud huvid. Nende ratifitseerimine jääb juba järgmise Riigikogu koosseisu arutada.

Eesti välisesinduste võrgustik, selle areng ning meie diplomaatide ettevalmistus olid väliskomisjonis lahkuva koosseisu ajal samuti suurema tähelepanu all.

Välispoliitika instituudilt tellitud analüüsi ning komisjoni korraldatud kuulamiste põhjal tõdesime, et välisministeerium peaks tegema tõsise auditi välisesinduste asukohtade ning nende tegeliku võimekuse üle. Olemasoleva ressursi juures on praegused 45 välisesindust peaaegu maksimaalne, mida Eesti endale lubada saab.

Samas oleme pööranud valitsuse tähelepanu asjaolule, et saatkondade sulgemis- või avamisotsused peaksid läbima edaspidi eelneva arutelu ka väliskomisjonis. Sarnaselt, nagu väliskomisjon tutvub kõigi Eesti suursaadiku kandidaatidega.

Eesti välispoliitika üheks nähtavaks hoovaks on arengukoostöö ning humanitaarabi võimekus. Just praegu on välisministeeriumis käimas uue arengukava ning sihtriikide valiku tegemine. Panen valitsusele südamele, et sedavõrd olulise dokumendi heakskiitmine leiaks aset Riigikogu.

Meie arenguabi viimaste aastate peamised sihtriigid on olnud Afganistan, Moldova, Gruusia ja Ukraina. Lisaks ÜRO kestva arengu põhimõtete toetamisele on Eesti huvides eriti meie lähinaabruse riikide aitamine nende suveräänsuse kindlustamisel.

Mõistagi on täna kõige kriitilisem olukord Ukrainas. Riigikogu väliskomisjon reageeris Maidani sündmustele oma esimese toetusavaldusega juba eelmise aasta jaanuari lõpul. Augustis võttis Riigikogu täiskogu vastu aga avalduse Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks.  

Läinud sügisel ratifitseeris Riigikogu väliskomisjoni ettepanekul Euroopa Liidu assotsieerumislepingud Moldova, Gruusia ja Ukrainaga. Tänaseks on sama teinud umbes pooled lepinguosalised riigid. Ratifitseerimisprotsessi viivitusteta lõpuleviimine oleks Euroopa Liidu riikide poolt täiendav signaal meie tõsisest huvist nimetatud kolme riigi lõimimisest euroatlandi väärtusruumiga.

Samas sõltub selle eesmärgi saavutamine ikka kõige enam Moldovast, Gruusiast ja Ukrainast endast. Kui makstakse lõivu hädavajalikele reformidele või väänatakse neid poliitiliste oponentide vaigistamiseks, siis seatakse ohtu riikide endi edulootused.

Lõpetuseks tänan kõiki kolleege, kes käesolevas Riigikogu koosseisus on esindanud Eestit rahvusvahelistes parlamentaarsetes assambleedes või aidanud tugevdada kontakte teiste riikidega läbi sõprus- või toetusrühmade tegevuse.

Eriti tahaksin rõhutada Eesti delegatsiooni tegevust Balti assamblee järjekindlal reformimisel. See on olnud keeruline ja aeganõudev, kuid meie head sõbrad Lätis ja Leedus on tajunud muudatuste vajadust. Balti koostöö on täna väga aktuaalne ning selle tulemuslikkus sõltub suuresti sellest, kuidas me kõige paremal viisil suudame oma piiratud vahendeid rakendada tugeva ühisosa loomiseks. 

Meie parlamendisaadikud on olnud välissuhtlemises nähtavad ning nende tegevus on aidanud kaasa Eesti rahvusvahelise positsiooni ja usaldusväärsuse kasvatamisele.

Aastatega settinud kogemus on eriti oluline edasi anda 1. märtsil valitava Riigikogu liikmetele, sest just nendel tuleb kanda tõsine vastutus 2016. aastal Euroopa Nõukogu ja 2018. aastal Euroopa Liidu eesistujatena.

Riigikogu välispoliitika debatt peeti 12.02.2015

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?