Marko Mihkelsoni blogi

Lääneriikide ülima ettevaatlikkusega läbiviidud poliitilise karistusena mõeldud raketirünnak Süüria sihtmärkide pihta räägib sellest, kui ohtlik olukord tegelikult on. Kuna pikast sõjast vaevatud riigis on põrkunud mitmete vaenujalal olevate suurriikide huvid, pole välistatud, et Süüriast on kujunemas 21. sajandi Balkan – võimaliku suurkonflikti allikas. USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa ühisoperatsioon Assadi režiimi heidutamiseks oli möödapääsmatu. Ainuüksi viimase viie aasta jooksul on Süürias kasutatud keemiarelva vähemalt 85 korral. 7. aprillil Damaskuse lähedal Doumas toimunu, kus kahelt Süüria relvajõudude helikopterilt heideti tsiviilelanikele kaela surmavat mürki, käivitas sündmuste ahela, mis päädis nädal hiljem toimunud lääneliitlaste raketirünnakutega.  Kuigi Washingtonis, Pariisis ja Londonis hinnati ühekordset sõjalist heidutusoperatsiooni edukaks, ei muuda see jõudude vahekorda ega too lähemale ka poliitilist lahendust. Kahtlane on seegi, kas Venemaa ja...

Läänemerre rajatav gaasijuhe Nord Stream 2 (NS2) on eelkäijatele sarnaselt Venemaa geopoliitiline mõjutusrelv. Moskvale on energiatarned olnud juba aastakümneid suurimaks välispoliitiliseks mõjutushoovaks ja riigikassa täitmise oluliseks allikaks. Saksamaa ja Soome otsused toetada NS2 ehitust on sügav strateegiline valearvestus. 1962. aastal veenis toonane USA president John F. Kennedy Saksamaa liidukantsler Konrad Adenauerit loobuma naftajuhtme ehitamisest Nõukogude Liidust Lääne-Euroopasse. See oli veel kaugelt enne suuri mänge energiapoliitikas.  Juba  siis mõisteti Washingtonis, et Euroopa liitlased võivad kergesti sattuda sõltuvusse Kremli meeleheast. Sama episood kordus kaks kümnendit hiljem. Siis oli Vietnami sõjast ja majanduslikust langusest räsitud Ameerika Ühendriikide sõna nõrgem. Kuigi president Ronald Reagan kehtestas 1981. aasta lõpul Poola sündmuste järgselt sanktsioonid Nõukogude Liidust Lääne-Euroopasse rajatava esimese gaasijuhtme ehi...

Sõjaliselt kõige võimekamate lääneliitlaste USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia raketirünnakule Süüria sihtmärkide pihta peab järgnema uues strateegias kokkuleppimine ja seda rakendav järjekindel diplomaatiline tegevus. Regionaalse stabiilsuse saavutamiseks on vaja eeskätt Assadi režiimi toetavad jõud vastustada viisil, mis võimaldaks pidada Süüria tuleviku üle regionaalset stabiilsust ja rahu tagavaid kõnelusi. Lääneliitlaste õhulöökide täpsemad tagajärjed on alles selgumisel, kuid ilmne on see, et üksnes ühekordse Süüria keemiarelva võimekust piirava rünnakuga olukord ei muutu. Assadi liitlased Venemaa ja Iraan on jõudnud juba toimunu hukka mõista, nimetades seda rahvusvahelise õiguse rikkumiseks suveräänse riigi vastu. Samas oli rünnaku eel Venemaad hoiatatud, et vältida soovimatut kokkupõrkeohtu Süürias.  Venemaa sõjaline vaoshoitus näitab, et vaatamata tugevale ja ähvardavale retoorikale ei soovi Moskva konflikti eskaleerumist otseseks kokkupõrkeks USAga. Sellel ol...

Venemaa on oma valiku teinud juba ammu. Kui mitte varem, siis hiljemalt 2007. aasta veebruariks pidi kõigil selge olema, et Vladimir Putini juhitud Venemaa on valinud mastaapse vastandumise Ameerika Ühendriikide juhitud Lääne väärtusruumile, soovides muuta Nõukogude Liidu varisemise järgset suhete reeglistikku lääneriikidega.  Lääneriigid ei ole seevastu tänaseni suutnud kollektiivselt mõista, et Venemaa on valmis oma strateegilise eesmärgi nimel kasutama kõiki vahendeid kuni sõjani välja. Õigupoolest peab Venemaa täna üheaegselt varjamatut külma sõda USA ja tema liitlastega ning on kuumas sõjas Ukrainas ja Süürias.  Käimasolev diplomaatide vastastikune väljasaatmine kinnitab oma pretsedenditu ulatusega, millisesse sügavikku on langenud suhted Venemaa ja Lääne vahel. Vene ajakirjanduses analüüsiti hiljuti seda olukorda selliselt: “Venemaa ja Lääne konfrontatsiooni uus ajastu erineb esimesest “külmast sõjast”, kuid halvemuse poole. Dialoogi süsteem ja usalduse vi...

Maailma suur muutumine pakub Eestile enneolematu võimaluse - Euroopa tinglikust tagahoovist võib juba selle sajandi esimese poolega kujuneda rahvusvaheliste kaubateede ristumiskoht ning põnevaid võimalusi pakkuv lüli Euroopa ja Aasia vahel. See muudaks Eesti geograafilise asendi atraktiivsemaks ja lisaks kohati tupikteena näivale Venemaa suunale hoopis teise mõõtme. Mängu tuleks maailma suurvõimuks tõusev Hiina. Ainus oht selle võimaluse nurjumiseks oleksime meie ise. President Lennart Meri ütles juba 24. veebruaril 2001 ettenägevalt, et   “me ei saa jõukat ja õnnelikku Eestit üles ehitada, kui meil puudub nägemus globaalsest maailmast ja Eesti asendist kahekümne aasta pärast.” Selle asemel takerduvad poliitikud kramplikult detailidesse ja eriteadlased liigakadeemilistesse arutlustesse, kurtis Meri 17 aastat tagasi. Kas ei tule tuttav ette? Meri on siiani olnud ainus tõeliselt globaalse mõtlemisega Eesti president, kes suutis korraga hoomata nii meile eluliselt tähtsa...

Maailma kihlveokontorites pole ammu olnud nii kindlat seisu, nagu seda on Vladimir Putini võit eelolevatel Venemaa presidendivalimistel (koefitsent 1/500). Hämmastav, et keegi üldse sellele panuseid võtab või teemat tähtsaks peab.   Tegemist pole ju valimiste, vaid nende etendamisega etteantud stsenaariumi kohaselt. Pigem võiks küsida, kas Putin võidab suhtega 70:70, nii nagu Kremli tehnoloogid on soovinud. Ehk siis 70-protsendilise valimisaktiivsuse juures 70-protsendilise toetusega. Kuid isegi see pole oluline. Ja lõppude lõpuks pole asi isegi Putinis. Venemaal ei ole riigipead kunagi päriselt vabalt valitud. Tõsi, 1996. aastal oli pinget õhus rohkem kui kunagi varem või hiljem, kuid isegi siis määrasid Boriss Jeltsini võidu kommunist Gennadi Zjuganovi üle raha ja meediat käsutanud oligarhid. Praeguseks on olukord lihtne. Tegelik opositsioon kehtivale režiimile on kas jõuga maha surutud, nagu juhtus Aleksei Navalnõiga, või tapetud, nagu näiteks Boriss Nemtsov. Ü...