Marko Mihkelsoni blogi

Taas on üks aastaring täis saamas ning aeg kokkuvõtteid teha. Olen siin ajaveebis 2006. aastast alates pakkunud iga aasta lõpul oma väikese valiku nendest sündmustest, mis lahkuv aasta Eestist vaadatuna ehk kõige enam maailma mõjutasid. Kui aasta tagasi kirjutasin , et maailm on muutunud väga dünaamiliseks ja raske on valikut teha, siis ka 2012. aasta ei ole olnud sugugi vaiksem. Lisandunud on veel kindlam teadmine, et kuna maailma mõjutavad täna sedavõrd palju erinevaid tegureid, on üha keerulisem aimata, mis meid ees ootab. Alljärgnevad kümme sündmust on esitatud suvalises järjestuses 1. Süüria kodusõda . Juba enam kui 45 000 elu nõudnud kodusõda Süürias on olnud maailma tähelepanu all kogu lõppeva aasta. Süüria verine konflikt peegeldab kahjuks väga erinevaid probleeme, mis omased kogu regioonile - islamiäärmusluse mõju kasv, ususektide vaheliste lõhede süvenemine,   massihävitusrelvade habras julgeolek ja nende (ka näiteks Iraani ambitsioonide) mõju regiooni tulevikul...

Viimastel aastatel on saanud juba tavaks, et kujuneda võivate olukordade hindamisel kasutatakse sageli terminit 50:60. Enamasti räägime siis küll tuleviku äraarvamisest, kuid ega mööduvagi tähendus pole sageli silmale selge. Ja seda väga lihtsal põhjusel -  juba ammu, võimalik et mitte kunagi varem, pole maailma ajaloos olnud korraga sündmuste mõjutajaks nii mitmeid eritasandilisi tegureid, et ükski tavavalem või teoreetiline hindamismudel ei kipu päris hästi töötama. Seda põnevam on mõistagi maailm meie ümber ning seda väljakutsuvamad on otsused, mida riigid peavad tegema oma välispoliitikat kujundades. Ilmselt oleks kõike seda mugavam analüüsida naljaga pooleks umbes samalt kõrguselt ja kauguselt, mida hiljuti tunnetas Austria imemees Felix Baumgartner. Ometi eelistan siiski maalähedasemat horisonti - teen seda eeskätt läbi Eesti prisma. Eesti välispoliitilise positsiooni tugevuse määrab ära meie kodune eesmärgiselgus ning  võimekus kõige paremal vii...

Postimehe algatatud arutelu (Eerik-Niiles Kross, Ahto Lobjakas) Eesti välispoliitika hetkeseisu ja tuleviku üle tuleb väga õigel ajahetkel. Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu oleme selgelt jõudnud piirini, kus hingetõmbepaus on läbi saamas. Mugavustsoonist väljumine pole seejuures aktuaalne vaid Eesti välispoliitikale. Maailma võrgutiheduse kiire kasv on just peamine tegur, mis sunnib meid oma tulevikusuundumusi kavandades rakendama karbist-välja-mõtlemist. Princetoni ülikooli õppejõud ja USA välisministeeriumi endine poliitikaplaneerija Anne-Marie Slaughter rõhutab, et 21. sajandi maailm on sedavõrd omavahel läbipõimunud, mistõttu ei kehti üksnes klassikalised riikidevahelised konfliktide ärahoidmiseks vajalikud tõukumised ja tõmbumised. Slaughter on seda nimetanud metafoorselt ka piljardi-palli-maailmaks. “Me oleme liikunud maailmast, kus rahvusvaheline süsteem omas piiratud arvul tegijaid võrgustunud maailma, kus kehtib korraga lugematul arvul kombinatsi...

Riigikogu väliskomisjoni tänasel istungil kuulati ära kõigi fraktsioonide esindajate ja fraktsioonidesse mittekuuluvate saadikute arvamused Eesti-Vene piirilepingu teemal ning otsustati konsensuslikult soovitada valitsusel võtta vastu Venemaa ettepanek naasta konsultatsioonide juurde eesmärgiga leidmaks võimalusi mõlemaid pooli rahuldava piirileppe lõpliku jõustamise saavutamiseks. Pole kahtlust, et riigi piiride õiguslik määratlemine oma naabritega on Eesti rahvuslikes huvides. Kirjutasin piirileppe ja Eesti-Vene suhete teemal siinsamas ajaveebis ka 12. juunil , mistõttu ei hakka ennast kordama. Siis öeldu kehtib ka tänase otsuse järel. Tänasele kirjale allakirjutanud rõhutasid, et "ettepanek põhineb teadmisel, et Eesti soovib arendada teineteise suveräänsust ja õiguslikku järjepidevust austavaid suhteid kõikide oma naaberriikide, sh Venemaaga". Mul on hea meel, et saavutasime poliitilise konsensuse sedavõrd olulises välispoliitilises küsimuses. Nüüd on järg ...

Aeg lendab kiiresti. Juba on möödunud mitu aastat sellest, kui võlakriisi raske koorem on rusunud Euroopa Liitu ning pannud tõsiselt proovile kogu ühenduse vastupidavuse. Kuigi viimastel kuudel on liikmesriigid kasvanud surve tõttu suutnud astuda mitmeid olulisi samme üldise närvilisuse ning rahaturgude emotsioonide ohjeldamiseks, olgu selleks kasvõi eilsest käivitunud Euroopa Stabiilsusmehhanism, oleme endiselt alles suurema debati algusjärgus.  Viimati andis valitsus oma Euroopa Liidu poliitikast siin aru läinud aasta 15. novembril. Juba siis rõhutas IRLi fraktsioon, et Euroopa Liidu poliitikast rääkides peame suutma Eestis vaadata kaugemale ühest valimistsüklist ning mõtlema tõsiselt teemal, mis saab Euroopast ja milline on Eesti roll uue, muutuva Euroopa Liidu kujundamisel. Siis tegime ettepaneku alustada põhjalikumaid arutelusid ka Riigikogu tasandil, et võimalikult eripalgelise informatsiooni ja arvamuste põhjal kujundada poliitilist ühisosa ülee...

Imestamapanev, et muidu nii erudeeritud Jaak Allik kohe kuidagi ei taha või ei soovi mõista Venemaa arenguloogikat. Tänases Sirbis on ta Mati Grafi raamatuarvustuses öelnud muuhulgas nii: "1992. aasta sügisel alguse saanud suhete halvenemine Venemaaga on olnud suures osas siiski Eesti teadlikuks valikuks ja vähemasti esimesel perioodil mitte põhjustatud Venemaa jäikusest". Eesti on teadlikult taastanud ja arendanud oma riiki, mitte aga valinud kellegi suhtes läbikäimise halvendamise. Paraku just Eesti  edukus oma riigi eest hoolitsemisel on olnud takistuseks, miks Venemaa juhtidel on keeruline meiega suhelda nii, nagu seda tehakse näiteks kasvõi Taani või Rootsiga. Nõukogude impeeriumi lagunemine kui 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, millest jätkuvalt mõtleb president Putin, on paraku sügava tähendusega ja sinna on see meie suhete seis suuresti maetud. Aga Allik võiks ju kolleegina teada, et Riigikogu väliskomisjoni teadlik valik on arendada kõi...

Viimasel ajal on meedias olnud palju juttu Estonian Airi kahjumist, teeninduse kehvapoolsest kvaliteedist ja kohalikule inimesele veidi arusaamatust hinnastrateegiast. Need on kõik asised küsimused ja tähelepanu mõistetav, sest Eesti rahvusvahelise konkurentsivõimu kasvu üheks suurimaks piduriks on just lennuühenduste vähesus. Tänases üha dünaamilisemas ja konkurentsitihedamas maailmas on lennuühenduste olemasolu muutunud üheks kriitilisemaks eriti väikeriikidele, et suuta maailma tööjaotuses ja rahateenimises piisavalt edukalt osaleda. Eestil on mitmeid tugevaid positsioone alates heast eelarvepoliitikast ja töötavatest e-lahendustest kuni näiteks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste sadamateni. Samas on ilmne, et tänase lennuühenduste puudulikkuse tõttu jääb Eesti iga aasta ilma päris kopsakatest summadest nii investeeringute kui näiteks turismi valdkonnas. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et Estonian Airi kuulumine SASi gruppi oli suuresti mahavisatu...