Marko Mihkelsoni blogi

Riigikogu väliskomisjoni tänasel istungil kuulati ära kõigi fraktsioonide esindajate ja fraktsioonidesse mittekuuluvate saadikute arvamused Eesti-Vene piirilepingu teemal ning otsustati konsensuslikult soovitada valitsusel võtta vastu Venemaa ettepanek naasta konsultatsioonide juurde eesmärgiga leidmaks võimalusi mõlemaid pooli rahuldava piirileppe lõpliku jõustamise saavutamiseks. Pole kahtlust, et riigi piiride õiguslik määratlemine oma naabritega on Eesti rahvuslikes huvides. Kirjutasin piirileppe ja Eesti-Vene suhete teemal siinsamas ajaveebis ka 12. juunil , mistõttu ei hakka ennast kordama. Siis öeldu kehtib ka tänase otsuse järel. Tänasele kirjale allakirjutanud rõhutasid, et "ettepanek põhineb teadmisel, et Eesti soovib arendada teineteise suveräänsust ja õiguslikku järjepidevust austavaid suhteid kõikide oma naaberriikide, sh Venemaaga". Mul on hea meel, et saavutasime poliitilise konsensuse sedavõrd olulises välispoliitilises küsimuses. Nüüd on järg ...

Aeg lendab kiiresti. Juba on möödunud mitu aastat sellest, kui võlakriisi raske koorem on rusunud Euroopa Liitu ning pannud tõsiselt proovile kogu ühenduse vastupidavuse. Kuigi viimastel kuudel on liikmesriigid kasvanud surve tõttu suutnud astuda mitmeid olulisi samme üldise närvilisuse ning rahaturgude emotsioonide ohjeldamiseks, olgu selleks kasvõi eilsest käivitunud Euroopa Stabiilsusmehhanism, oleme endiselt alles suurema debati algusjärgus.  Viimati andis valitsus oma Euroopa Liidu poliitikast siin aru läinud aasta 15. novembril. Juba siis rõhutas IRLi fraktsioon, et Euroopa Liidu poliitikast rääkides peame suutma Eestis vaadata kaugemale ühest valimistsüklist ning mõtlema tõsiselt teemal, mis saab Euroopast ja milline on Eesti roll uue, muutuva Euroopa Liidu kujundamisel. Siis tegime ettepaneku alustada põhjalikumaid arutelusid ka Riigikogu tasandil, et võimalikult eripalgelise informatsiooni ja arvamuste põhjal kujundada poliitilist ühisosa ülee...

Imestamapanev, et muidu nii erudeeritud Jaak Allik kohe kuidagi ei taha või ei soovi mõista Venemaa arenguloogikat. Tänases Sirbis on ta Mati Grafi raamatuarvustuses öelnud muuhulgas nii: "1992. aasta sügisel alguse saanud suhete halvenemine Venemaaga on olnud suures osas siiski Eesti teadlikuks valikuks ja vähemasti esimesel perioodil mitte põhjustatud Venemaa jäikusest". Eesti on teadlikult taastanud ja arendanud oma riiki, mitte aga valinud kellegi suhtes läbikäimise halvendamise. Paraku just Eesti  edukus oma riigi eest hoolitsemisel on olnud takistuseks, miks Venemaa juhtidel on keeruline meiega suhelda nii, nagu seda tehakse näiteks kasvõi Taani või Rootsiga. Nõukogude impeeriumi lagunemine kui 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, millest jätkuvalt mõtleb president Putin, on paraku sügava tähendusega ja sinna on see meie suhete seis suuresti maetud. Aga Allik võiks ju kolleegina teada, et Riigikogu väliskomisjoni teadlik valik on arendada kõi...

Viimasel ajal on meedias olnud palju juttu Estonian Airi kahjumist, teeninduse kehvapoolsest kvaliteedist ja kohalikule inimesele veidi arusaamatust hinnastrateegiast. Need on kõik asised küsimused ja tähelepanu mõistetav, sest Eesti rahvusvahelise konkurentsivõimu kasvu üheks suurimaks piduriks on just lennuühenduste vähesus. Tänases üha dünaamilisemas ja konkurentsitihedamas maailmas on lennuühenduste olemasolu muutunud üheks kriitilisemaks eriti väikeriikidele, et suuta maailma tööjaotuses ja rahateenimises piisavalt edukalt osaleda. Eestil on mitmeid tugevaid positsioone alates heast eelarvepoliitikast ja töötavatest e-lahendustest kuni näiteks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste sadamateni. Samas on ilmne, et tänase lennuühenduste puudulikkuse tõttu jääb Eesti iga aasta ilma päris kopsakatest summadest nii investeeringute kui näiteks turismi valdkonnas. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et Estonian Airi kuulumine SASi gruppi oli suuresti mahavisatu...

Kolmapäeva õhtul Pühajärvel alanud ja reede pärastlõunal Pihkvas lõppenud Riigikogu väliskomisjoni ning Vene Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni delegatsioonide kohtumist võib pidada kordaläinuks. Ma julgeks isegi öelda, et viimased kaks päeva kinnitasid, et kui pooltel on vastastikune huvi ja soov suhteid arendada läbi konkreetsete koostööprojektide, on kõik võimalik. Minu kogemus poliitilistest kohtumistest Vene kolleegidega ulatub tagasi aastasse 2003. Äsja lõppenud oli nendest minu arvates üks sisukaim ning vähem konfrontaalsem. Võinuks ju eeldada, et üle kuue aasta taas kokku saades on esimene kohtumine kobav ja ettevaatlik. Tegelikult jäi mulje, nagu poleks vaheaega suhetes olnudki. Ehk enamgi, just konkreetsetele koostööprojektidele keskendudes ning vähem erimeelsusi pedaalides andsime mõista, et suhete uuem tasand on tunnetatav. Suurema osa ajast rääkisime parlamentaarsete kontaktide laiendamisest ning piiriülesest koostööst, misosas on palju häid näiteid, kuid ka...

Alustuseks tahaksin meelde tuletada, et eelmise aasta 15. novembril Riigikogu täiskogus peetud Euroopa Liidu poliitika arutelul kutsusin kolleege  Euroopa Liidu asjade komisjonis üles sügavamalt analüüsima, kuhu on Euroopa Liit liikumas ning mis võiks olla Eesti positsioonid kujunevas lõimumisarutelus. Kahjuks on pool aastat läinud mööda rohkem tulekustutamise teemadele keskendudes, pean silmas eurotsooni muresid, ja vähem on olnud aega Euroopa aluspõhimõtete kestvuse üle juurdlemiseks. Kuid siin pole sugugi hilja, sest arutelud on alles hoogustumas ning loodetavasti juba sügisel saab komisjon teemadele rohkem keskenduda.  Juba ammu on ilmnenud, et Euroopa Liit tema tänasel viisil pole kestvalt jätkusuutlik ning maailmas konkurentsivõimeline. 2007. aastal Islandilt alguse saanud kriiside ahel on püstitanud tõsise küsimuse - kas Euroopa Liit muutub poliitiliselt integreeritumaks ning jääb maailmas arvestatavaks jõuks ka käimasoleval sajandil või taandub oma mugavuse...

Ülehomme, 23. juunil tähistame taas Võidupüha. See on päev, mis meenutab Eesti vägede murrangulist võitu 1919. aastal Vabadussõja ühes suurimas lahingus, Võnnu lahingus. Kindral Johan Laidoner kirjutas 1939. aastal: „ Meie Eesti rahva ajaloos oli Vabadussõda üks kõige tähtsam sündmus: see oli meie oludes hiigla võitlus, mille tagajärjeks oli iseseisev Eesti riik. Meie tuletame tänuga meelde kõiki, kes selles heitluses meile otse või kaudselt kaasa aitasid ja teame, et mõnegi kaasvõitlejaga tuli ka vahete-vahel kõvasti tülitseda; üldtulemus oli aga just see mida meie soovisime – meie oma riik.“ Kutsun kõiki Eestile mõtlevaid kodanikke üles 23. juunil viima lilli oma kodukandi lähima Vabadussõja monumendi juurde, et mälestada ja avaldada tänu meie Vabadussõja võitjaile, oma esiisadele ja -emadele, kellele võlgneme tänu oma vabaduse ja oma riigi eest.  Marko Mihkelson, Riigikogu väliskomisjoni esimees