KLIIMA MUUDAB MAAILMA


Eesti juubeliaasta suvi 2018. aastal jääb meelde pika, kuuma ja põuasena. Absoluutne kuumarekord jäi küll löömata, aga meie ilmajuttude üheks levinumaks märksõnadeks on märkamatult kujunenud kliimamuutus ja globaalne soojenemine.

Sama trend on juba aastaid märgata paljudes teistes riikides üle maailma, kus ilmastikunähtuste üha kasvav ekstreemsus on juba mõjutanud inimeste elu kõige dramaatilisemal viisil. 2017. aastal 38 riigis läbi viidud küsitlus näitas, et 61 protsenti vastanutest pidas just kliimamuutusi üheks kõige suuremaks ohuks nende heaolule ja julgeolekule. Üksnes islamiäärmuslaste terroriteod tekitasid küsitletutes suurema ohutunde. 

Kliima muutumine on kaasaja inimkonna kõige tõsisem väljakutse. Kui veel mõned aastakümned tagasi arvati, et protsessid kulgevad pikalt ja võivad kriitilisemaks muutuda alles aastasadade järel, siis viimased teaduslikud analüüsid ja võimalikud stsenaariumid näitavad pigem hüppelist muutust halvemuse suunas. Me juba elame suure muutuse keskel. 

Kliimamuutuste reaalne mõju inimkonnale pole praegu enam üksnes tulevikuküsimus, vaid üha enam igapäevane reaalsus. Me näeme juba praegu viis korda rohkem ilmarekordeid kui stabiilse keskkonna puhul. Seejuures on üha rohkem inimsilmale nähtav ja inimtegevusele tunnetatav kliimamuutuse ühiskondlik mõju. Ja see on alles algus.

Maailma meedia esiuudisteks on üha sagedamini tõusnud lood rekordilistest või veidratest ilmamuutustest ja hävituslikest looduskatastroofidest. Ainuüksi 2018. aasta suvi tõi teateid rekordilistest ilmuamuutustest kõikjalt üle maailma. Kui juulikuu oli Eestis viimase poolsajandi kuumim, siis samaga vastas Soome. Eriti märkimisväärne oli kuum ilm Soome polaaraladel. Näiteks 17. juulil 2018 mõõdeti polaarjoonest põhja pool asuvas Sodankylas päevaseks tipptemperatuuriks 31,8 kraadi Celsiust. 

2018. aasta juulis sündis Aafrika kuumarekord, kui Alžeerias Ouarglas mõõdeti varjus 51,3 kraadi Celsiust. Kõigi aegade kuumimad päevad mõõdeti Šotimaal, Gruusias, Armeenias, Lõuna-Koreas, Jaapanis. USA Surmaorus oli juulikuu teist aastat järjest üldse kuumim kalendrikuu maailmas mõõdetud tulemuste ajaloos, kui keskmiseks õhutemperatuuriks kujunes 42,2 kraadi Celsisut. Samal ajal mõõdeti Omaanis maailma kõigi aegade kuumim madalaim päevane temperatuur. Quriyatis langes siis temperatuur vaid 42,8 kraadini Celsiuse järgi. 

Kuumus kahasse inimeste hoolimatusega põhjustas sadu metsatulekahjusid Rootsist Austraaliani ja USAst Venemaani. Kalifornia ajaloo rängeim metsatulekahju genereeris sellise kuumuse, mis lõi piirkonnas omaette ilma. Ateena eeslinnas hukkus tules 93 inimest. Kohe pärast seda mattus Kreeka pealinn aga tugevate vihmahoogude alla, mis põhjustasid üleujutuse. Genoa sillavaring, milles hukkus üle 40 inimese, oli ekspertide hinnangul põhjustatud vähemalt osaliselt erakordselt jõulisest äikesetormist, mis pani 1967. aastal valminud Morandi silla katkema. 2015. aastal alanud põuaperiood on viinud Lõuna-Aafrika Vabariigi suurima linna, 3,4 miljoni elanikuga Kaplinna katastroofi äärele. Kui põuaperiood jätkub, siis esmakordselt ajaloos ähvardab ühte suurlinna keskse veevarustuse katkemine.

Kuigi Eesti kuumarekord pärineb 1992. aastast (35,6 kraadi Celsisut) ja maailma kuumim päev mõõdeti USA Surmaorus 1913 aastal (56,7 kraadi Celsisust), siis just kuumalainete kestvus ja sellega kaasnevad globaalsed muutused eriti maailmameres on inimkonnale tõsiseks hoiatuseks. 2018. aastale eelnes neli järjestikkust kõige kuumimat aastat mõõdetud ilmaandmete ajaloos, mis on meie käsutuses alates 19. sajandi keskpaigast. Samas on teadlased kindlaks teinud, et just praegu ja nüüd elab inimkond kuumimal perioodil alates viimasest jääajast ehk viimase 12 000 aasta jooksul.  

Kuigi veel praegu on küllaga neid, kes peavad globaalse soojenemise teemat kas lausa väljamõeldiseks, illuminaatide vandenõuks või parimal juhul looduse tavapäraseks arengukõveraks, räägib teadus teist keelt. 

Juba 19. sajandi alguses jõudis Prantsuse matemaatik Jean-Baptiste Fourier esimest korda äratundmisele, et atmosfääris ja kasvuhoones toimuvad protsessid on sarnased. Teaduslikult tõestas kasvuhoonefekti olemasolu iirlasest füüsik John Tyndall 1859. aastal. 

Lihtsalt seletades põhjustavad kasvuhooneefekti soojuskiirgust neelavad  kasvuhoonegaasid, nagu näiteks süsihappegaas ehk süsinikdioksiid (CO2), mis lasevad läbi Päikeselt Maale saabuva kiirguse, kuid püüavad kinni soojuse tagasipeegeldumise Maalt. Kui soojus kiirgaks maapinnalt takistuseta tagasi, oleks Maa keskmine temperatuur umbes 33 kraadi külmem, –18o praeguse +15o asemel.

Veel sama sajandi lõpul, 1896. aastal avastas Rootsi keemik Svante Arrhenius globaalse soojenemise. Arrhenius väitis, et kui atmosfääri paiskuks tavapärasest kaks korda rohkem süsihappegaasi, siis kasvaks temperatuur maapinna lähedal kuni kraadi Celsiuse järgi.

Šoti päritolu ameerika teadlane ja leiutaja Alexander Graham Bell, kelle suurimaks saavutuseks oli telefoni leiutamine, oli üks esimestest, kes märkas naftaajastu hakul fossiilkütuste põletamise seost globaalse soojenemisega. 1917. aastal kirjutas ta, et “fossiilkütuste kontrollimatu põletamine tekitab kasvuhoonefekti”. Bell oli samas üks nendest, kes pidas fossilkütuste asemel võimalikuks alternatiiviks näiteks päikeseenergiat.

Vahetult enne Teist maailmasõda kirjutas briti insener ja leiutaja Guy Stweart Callendar, et tema jälgitud ilmavaatlusjaamad purustavad juba viiendat aastat temperatuurirekordeid. Callendat järeldas, et “inimkond on võimeline kiirendama looduse protsesse”.

1960. aastaks oli USA teadlane Charles Keeling esimest korda jõudnud empiiriliste vaatluste tulemusel Havail, Kalifornias ja lõunapoolusel tõendatud seisukohale, et süsinikdioksiidi kontsentratsioon Maa atmosfääris ja ookeanis on juba põhjustanud kaasvuhooneefekti ja globaalse soojenemise. Pikaajaliselt kogutud andmed ja teaduslik modulatsioon võimaldasid kindlaks teha, et süsihappegaasi kasv polnud tingitud hooajalistest iseärasustest, vaid oli pöördvõrdeline igal aastal põletatud fossiilkütuste kogusega. Viimast nähtust kirjeldava “Keelingi kõvera” leiutamist peetakse üldse 20. sajandi üheks tähtsamaks teadussaavutuseks.

Teadlaste hoiatused olid sedavõrd tõsised, et kliimamuutuste ja globaalse soojenemise teema jõudis juba 1960. aastate alguses toona USA presidentide nõunike vaatevälja. Geofüüsik ja keskkonnateadlane Gordon MacDonald, kes nõustas nii John F Kennedyt kui Lyndon Johnsonit, oli üks esimestest, kes pidas vajalikuks poliitiliste sammude astumist kliimamuutustest tekkiva negatiivse mõju ohjeldamiseks. Näiteks 1968. aastal oli MacDonald veendunud, et tuumarelvade kõrval kujuneb inimkonnale kõige hävituslikumaks jõuks kliimamuutusi põhjustav süsihappegaas.

1979. aastaks olid kliimamuutuste ja globaalse soojenemise märgid juba nii ilmsed, et Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni eestvedamisel kogunesid Genfis enam kui 50 riigi teadlased esimesele rahvusvahelisele kliimakonverentsile. Juba siis olid peaaegu detailideni teada samad ennustused kliimamuutuste mõjust inimeste igapäevaelule, mida me teame praegu – veenappusest maailmamere ähvardava tõusuni. Teadlased jõudsid arvamusele, et globaalse soojenemise peatamiseks on ainult üks tee - süsihappegaasi emissiooni vähendamine.

Ilmselt ei osanud aga Genfi kogunenud teadlased arvata, kui kiirelt hakkavad kliimamuutused meie elu mõjutama ning kui väike on riikide valmisolek koostööks globaalse katastroofi ärahoidmiseks. 

Süsihappegaasi emissiooni kasv liigub juba alates tööstusrevolutsiooni algusest sisuliselt püstloodis ülesse. 1950. aastatel murti ajalooline lagi, mis oli püsinud teadlaste hinnangul viimased 400 000 aastat. 1958. aastast, millal algasid süsihappegaasi täppismõõtmised atmosfääris, on selle hulk kasvanud 30 protsenti. Vaatamata probleemi üha laiemale teadvustamisele, on emissioon iga kümnendiga ainult kasvanud. 1989. aastast on atmosfääri saadetud rohkem süsihappegaasi kui kogu inimkonna ajaloo vältel kokku.

Heitekoguste kasv ei ole põhjendatav üksnes kütusetööstuse huvide, poliitilise inertsi, jõukuse kasvu ja inimeste tarbimisharjumustega, vaid ka lihtsa tõdemusega, et maailm areneb ja muutub erinevas tempos. 

Genfi kliimakonverentsi ajal oli Hiina alles oma avanemispoliitika stardijoonel ning India majanduse käivitumine algas alles 1990. aastate algul. Sellest ajast saadik on mõlemas suurriigis energiatarbimine mitmekordistunud. Üksnes viimase kümnendiga kasvas Aasias nõudlus energia järele 40 protsenti, kusjuures peamisteks allikateks on ikkagi fossiilsed kütused – süsi, maagaas ja nafta. 

Võiks ju küsida, et miks peaksidki Aasia ja Aafrika tõusvad majandused leppima arengupeetusega ja piirama oma ekstensiivset kasvu teadmises, et Lääs on saavutanud oma heaolu taseme pikaaegsele saastamisele vilistades. Rahvusvahelise Energiaagentuui (IEA) hinnangul oli 2015. aastal maailma energiatarbimise absoluutseks põhiallikaks jätkuvalt 87 protsendiga fossiilkütused. 

Taastuvenergia osakaal jäi samal ajal veel alla kümne protsendi. Samas on taastuvenergiasse tehtavad investeeringud ja toodang eriti 21. sajandi algusega võrreldes kiires kasvuttrendis. Näiteks kasvas tuuleenergia tootmine vahemikus 2005-2015 kaheksa korda ja päikeseenergia tootmine veelgi väiksema aja kooksul (2010-2015) kümme korda. 2030. aastaks võib eeldatavalt ulatuda taastuva energia osakaal ligi kolmandikuni kogu maailma energiaportfellist. 

Hiina on juba praegu maailma suurim taastuvenergeetika arendaja. 2017.  aastal suunas Hiina kolm korda rohkem vahendeid (126 miljardit dollarit) taastuvenergiasse kui selle näitaja poolest maailmas teisel kohal olevad Ameerika Ühendriigid (40 miljardit dollarit). Kui siia lisada veel India ja Brasiilia numbrid, siis koos Hiinaga annavad kolm suurt arenevat majandust praegu kaks kolmandikku taastuvenergeetika globaalsetest investeeringutest.
  
Tööstusrevolutsiooni algusest on temperatuur tõusnud keskmiselt ühe kraadi võrra ning teadlased on ühel meelel, et kahe lisakraadini jõudmine on juba retsepti lunastamine teel globaalse katastroofini. Kliima soojenemine näiteks 5 kraadi võrra ohustaks aga juba inimkonna püsimist Maal. 

Paljuski just see teadmine viis 2015. aastal suure rahvusvahelise saavutusena Pariisi kliimakokkuleppeni. Esimest korda ühinesid sisuliselt kõik maailma riigid konsensuslikult eesmärgiga piirata süsihappegaasi emissiooni viisil, mis väldiks kliima soojenemist kahe kraadini võrreldes tööstusrevolutasioonieelse ajaga. 

Kuigi kliimaleppe kriitikud on välja toonud, et tegemist ei ole ei siduvate ega ka riike hoolivamalt käituma sundivate sätetega, on see ikkagi esimene tõsisem samm õiges suunas. Juba praegu on riigid, regioonid, linnad või suurkorporatsioonid asunud tegema tulevikku suunatud otsuseid vabanemaks fossiilkütustest sõltumisest.

2017. aastal teatas esimese suurriigina Prantsusmaa, et neil on plaan keelata bensiini- ja diiselmootoritega autode müük alates aastast 2040. Samuti kavatseb Prantsusmaa 2022. aastaks lõpetada kivisöe kasutamise elektri tootmisel. Norra on teinud veelgi ambitsioonikama kava, mille kohaselt peaks bensiini- ja diiselautode müük lõppema 2025. aastal, Hollandis on see kavas alates 2030. aastast. Juba praegu liiguvad rongid Hollandis üksnes tuuleenergia toel. Rootsi, kus on taastuvenergia osakaal enam kui 50 protsendiga Euroopa Liidu kõrgeim, soovib aga saada üldse esimeseks riigiks maailmas, kus ei kasutata fossiilkütuseid. 

Ka Hiina, kus vurab teedel kolmandik maailma miljardist autost, on valmistumas ajalooliseks üleminekuks sisepõlemismootoritelt elektriautodele. Maailma suuruselt kolmandaks autoturuks tõusev India kavatseb aastaks 2030 kasvatada elektriautode osakaalu 44 protsendile. 

2017. aastal müüdi maailmas esimest korda rohkem kui üks miljon elektriautot, samal ajal leidis uue omaniku 81,4 miljonit bensiini- või diiselautot. Bloombergi hinnangul toimub revolutsiooniline pööre juba 2038. aastal, kui elektriautosid müüakse sisepõlemismootoriga autodest rohkem. 

Kõik need ja paljud teisedki näited kinnitavad maailma riikide esmast valmisolekut tegutseda globaalselt kliimamuutustest tingitud ohtude tõrjumisel. See on keeruline väljakutse, sest kuni aastani 2040 peaks maailma energiatarbimine kasvama veel kolmandiku võrra. See tähendaks sisuliselt praeguse Hiina ja India suuruste turgude lisandumist.

Heitgaaside küsimus on paraku Eestile väga aktuaalne ja tundlik teema. Maailmapanga andmete kohaselt on eestlaste süsiniku jalajälg kaks korda suurem kui näiteks hiinlastel. 2015. aastal tootis iga Eesti inimene keskmiselt 14 tonni süsihappegaasi. Hiinas oli see number 7,7 tonni, Venemaal 10,6, Soomes 10,2, Rootsis 5,5 ja Lätis kõigest 3,8 tonni. Eesti jalajälje sügavus on eeskätt seotud süsinikumahuka põlevkivi kasutamisega energeetikasektoris. Maailma energeetikanõukogu poolt reastatud 128 riigi seas on Eesti keskkonnamõjude osas alles 108. kohal.

Tõsi, Eesti on viimasel paaril kümnendil jõudsalt arendanud taastuvenergiasektorit. 2018. aastal toodeti Eestis umbes veerand elektirenergiast tuulest ja teistest taastuvatest allikatest, millise näitaja poolest oleme Euroopa Liidus esimese viie riigi seas. 

Saastajate punase laterna rollist pääsemine nõuab Eestilt aga palju jõulisemat tegutsemist põlevkivienergeetika ümberkujundamisel ja samas ka inimeste teadlikkuse tõstmisel. Kuigi eestlaste negatiivne mõju atmosfääri saastamisel on Euroopa Liidus üks kõrgemaid, näeb üksnes veerand meie elanikest kliimamuutusi maailmaprobleemina. Kõige tõsisema globaalse probleemina näeb aga kliima soojenemist üksnes iga kümnes Eesti elanik. 

Eesti ei seisa väljaspool ohtu, mille võib tingida globaalse soojenemise järsk halvenemine. Juba praeguste trendide jätkumisel võib maailmamere veetase tõusta käesoleva sajandi lõpuks 60 sentimeetri võrra, kuid mustem stsenaarium ei välista isegi 180 sentimeetrist veetaseme tõusu. See seab ohtu madalad rannikualad kõikjal üle maailma. Võrdluseks näiteks viimase saja aastaga on globaalne mereveetase tõusnud kuni 20 sentimeetrit. 

Antarktika jäämassiivi sulamine on Gröönimaa kõrval peamine globaalse veetaseme tõstja. Teadlased on teinud kindlaks, et iga aasta tõuseb maailmameri üksnes Antarkika sulamise mõjul 0,6 millimeetrit. Viimase viie aastaga on veetaseme tõus aga sulemise kiirenemisel kolmekordistunud. Eriti nähtav on temperatuuri kasv ja jää sulamine Antarkitka lääneosas, kus alates 1950. aastast on temperatuuri keskmine tõusnud mitu korda kiiremini planeedi keskmisest. 90 protsenti piirkonna 674 peamiselt merelisest liustikust on taandumas ning üha enam moodustub uusi triivivaid jäämägesid. Näiteks 12. juulil 2017. aastal eraldus Lääne-Antarktikas Larsen C jäämassiivist kahekordse Saaremaa suurune ja umbes triljon tonni kaaluv jäämägi (A-68).

Merevee tõus on üheks põhjuseks, miks kliimamuutused võivad survestada miljoneid inimesi oma kodudest lahkuma. Näiteks juhul, kui maailmamere veetase tõuseb võrreldes tänasega 90 sentimeetrit, kaotab maailma üks rahvarohkemaid riike Bangladesh viiendiku oma territooriumist ja sunnib kodudest lahkuma rohkem kui 30 miljonit inimest. 

Kuid juba praegu on kliima muutumine pannud sealsamas Bangladeshis aluse võimalik et suurimale massimigratsioonile inimkonna ajaloos. Iga aasta on sunnitud jõgede kallaste erosiooni tõttu uut elupaika otsima kuni 200 000 inimest.

Bangladeshiga võrreldava väljakutsega on silmitsi Aafrika ja varsti kogu maailma üks rahvarohkemaid riike Nigeeria. Pealinn Lagos, kus veel 1991. aastal elas 5,3 miljonit inimest, on praegu koduks enam kui 20 miljonile elanikule. Lagos asub vaid mõni meeter ookeanitasemest kõrgemal ning juba praegu kannatab tõsiste üleujutuste käes. Nigeri delta üleujutus 2012. aastal jättis riigi mitmeks päevaks ilma naftatootmise tuludest, mida valitsus vajas looduskatastroofi kahjude leevendamiseks.

Nigeeriat raputavad ka peamiselt islamiusuliste Fulani karjakasvatajate ja enamalt jaolt kristlastest põlluharijate pidevad konfliktid maa pärast, mis on vähem kui kümne aastaga nõudnud juba üle 10 000 inimelu. Nimelt ähvardab 60 protsenti Nigeeria territooriumist kõrbestumine, mis survestab omakorda karjakasvatajaid liikuma lõuna poole. Lisaks karjakasvatajate jõulisele pealetungile ähvardab Nigeeria põllupidajaid kliima soojenemisega kaasnevad põuad ilma jätta nende tegevusalast. See aga suurendab tööpuudust, vaesust ja on soodsaks allikaks uutele konfliktidele.

Kuna kogu Saheli piirkonnas sõltub rohkem kui 80 protsendi elanike elujärg otseselt loodusressurssidest, siis veevarude ja põllumaa vähenemine viib viljaka maa pärast etniliste vastuoludega riikides üha ägenevate konfliktideni. Nigeeriaga sarnanevad verised kokkupõrked on juba sundinud miljoneid kodudest lahkuma Malis, Lõuna-Sudaanis, Kesk-Aafrika Vabariigis ja mujal. Paljud nendest üritavad liituda migratsioonivooga Lõuna-Euroopasse.

Maailmapanga andmetel sunnib kliima muutumine laiemalt juba 2050. aastaks oma kodudest lahkuma vähemalt 140 miljonit inimest, sellest 86 miljonit inimest Aafrikas, 40 miljonit Lõuna-Aasias ja 17 miljonit Ladina-Ameerikas. Enamik nendest jääb oma riikide piiresse, kuid arvestatav hulk, eriti Aafrikast püüab leida paremat elupaika teistest riikidest, sealhulgas ka näiteks Euroopas.

Kliimamuutuste mõju majanduslikele ja poliitilistele protsessidele maailmas on analüütikute tähelepanu leidnud juba aastakümneid tagasi.  1974. aastal koostas Luure Keskagentuur (CIA) salajase raporti süsihappegaasi mõjudest ühiskondlikele arengutele. Selles järeldati, et 1960. aastatel alanud kliimamuutused olid juba siis põhjustanud tõsiseid majanduslikke probleeme üle maailma. Samuti märgiti, et tulevikus võivad “globaalsest soojenemisest tulenevad mõjutused majandusele ja poliitikale olla ettekujteldamatud”.

Süüria tragöödia on tõsiseks hoiatuseks, kuidas kliimamuutused kahasse inimtegevuse halva juhtimisega võivad viia ühiskondliku leppe purunemisele ja kaasa aidata väga verise konflikti puhkemisele.

Hävitusliku kodusõja ühe põhjusena on analüütikud viidanud asjaolule, et 2006. aastast alanud pikk põuaperiood sundis üle miljoni süürlase lahkuma oma maamajapidamistest ning otsima ellujäämiseks lohutust niigi ülerahvastatud linnadest. Suur osa nendest läksid 2011. aastal kaasa Assadi režiimi vastaste meeleavaldustega ja sütitasid seeläbi konflikti, mis on kestnud üle seitsme aasta ja on nõudnud enam kui pool miljonit inimelu.

Teadlaste hinnangul tabas vahemikus 2006-2011 ligi 60 protsenti Süüria territooriumist ajaloo rängim põud. Näiteks mitu põllumajandusest sõltuvat regiooni nagu Hassakeh ja teised kaotasid 75 protsenti teravilja tootlikkusest. Kirdepiirkonna karjakasvatajad jäid viie aastaga ilma 85 protsendist elusloomadest. Lisaks on 80 protsenti Süüria territooriumist erinevatel põhjustel, muuhulgas ka halvasti planeeritud inimtegevuse tõttu kõrbestumas.

Kliimamuutuste tõsidus on märkimisväärselt kasvatanud inimeste keskkonnateadlikkust kõikjal maailmas. Rohelise energia ja tehnoloogia areng on praeguseks juba pöördumatu trend. Sama kehtib prügi käitlemisel ja olemasoleva saaste vähendamisel. 

Eestil on siin ette näidata tõeliselt globaalne edulugu. Prügikoristamise talgupäevad “Teeme ära!” said alguse 2008. aastal, kui üle Eesti tulid metsaaluseid ja muid avalikke kohti prügist puhastama kümned tuhanded inimesed. Kümme aastat hiljem, 15. septembril 2018 osales juba üleilmsel talgupäeval World Cleanup Daykümned miljonid inimesed 150. riigis. 

Just selline globaalne mõistmine ja koostegemine on ainukeseks lahenduseks, kuidas inimkonda häirivat ja ähvardavat kliimamuutust taltsutada. 

Loe rohkem maailmateemadel minu uuest raamatust MURDEAJASTU. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

KAS EKRE SOOVIB TÕESTI EESTI VENESTAMIST?

IRAANI LÕKS

DIALOGUE WITH RUSSIA: A MISSION FATED TO FAIL?