BALTI REGIOONI JULGEOLEKUALASED VÄLJAKUTSED



Kõne Paasikivi Seltsis
Helsingis
09.02.2016


Austatud esimees, daamid ja härrad!

Mul on suur au esineda täna siin teie ees, sest Paasikivi Selts on tuntud kui Soome välipoliitilise mõtte üks sepikodadest. Naabri juttu tuleb alati võtta väikese ettevaatusega, kuid loodan, et tänane arutelu on täiendavaks killuks meie ühise regiooni julgeolekuohtude paremal tajumisel.

28 aastat tagasi oli Laulev revolutsioon Eestis alles oma varajases algusjärgus. See oli 1988. aasta sügis, kui Tartu Ülikooli esimese kursuse ajalootudengid arutlesid Eesti iseseisvuse taastamise võimalikkuse üle. Meie ühine arvamus tollel hetkel oli, et ehk õnnestub Eestil taas vaba riik olla aastaks 2000. Läks teisiti, palju paremini. Me lõpetasime ülikooli 5 aastat hiljem juba Eesti Vabariigis.

See oli suur murranguaeg Euroopas ja otsati kogu maailmas. Berliini müüri langemine sümboliseeris kogu Euroopa ajaloolise ühinemise algust. Maailm vabanes suurest sõjapainest ning demokraatlikuks ihkav Venemaa sisendas paljudele uut lootust. Aeg oli nii positiivne, et manas ette isegi ajaloo lõpu unelma.

Need murranguaastad olid suure positiivse mõjuga Balti mere piirkonnale. Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamine ning Vene vägede lahkumine, Poola vabad valimised, Saksamaa ühinemine, Soome ja Rootsi liitumine Euroopa Liiduga ning lõppeks Venemaa pöördumine demokraatlike reformide teele lõid olukorra, mida siin piirkonnas kunagi varem ei tuntud. Läänemerest oli saamas vaba ja demokraatliku maailma sisemeri. Julgeolekuteemad taandusid esiplaanilt.

Paraku ei saa me täna nii enam väita. Selleks on mitmeid põhjuseid. Maailma arengu dünaamilisus pole ju erakordne, kuid viimane veerandsajand on siiski süvendanud ja kiirendanud korraga väga eripalgelisi protsesse, mis pole jätnud mõjutamata ka meie regiooni.

Ma peatuksin lähemalt kolmel olulisemal teemal, mis on minu meelest ühtviisi olulised mõistmaks Balti regiooni tänase julgeolekupildi keerukust. Esiteks räägin globaalsest ja üha enam läbipõimunud  maailmast, teiseks peatun põhjalikumalt Venemaa faktoril ning kolmandaks keskendun regiooni riikide tegevusele julgeoleku tugevdamisel.

Head kuulajad,

Alustan kiirelt muutuva GLOBAALSE MAAILMA mõjudest meid ümbritsevale. Kui ma ülikooli viimasel kursusel 1993. aasta jaanuaris asusin tööle ajakirjanikuna Eesti suurimas päevalehes Postimees, oli meil välisuudiste toimetuse 5 töötaja peale üks vanapoolne arvuti ning maailma uudisteagentuuride toodang jõudis meieni faksilindi vahendusel. Mõni aasta hiljem oli Postimehel juba võimalik kasutada lairiba ühendust info jagamiseks Tallinnasse kolinud toimetuse ja Tartusse jäänud trükikoja vahel ning 2000. aastal, kui ma lõpetasin töö peatoimetaja kohal, hakkas oma esimesi samme tegema online meedia.

Sotsiaalmeedia võidukäik on muutnud paljusid meist mitte üksnes meedia tarbijateks, vaid ka meedia loojateks ja uue narratiivi vestjateks. See on üks parimaid ja paljudele arusaadavamaid näiteid maailma põimumisest ja vastastikku sõltumisest. Uus meedia on võimaldanud ka Balti mere regioonis kiiremini ja vahetult jälgida uudispilti ning erinevates riikides toimuvate debattide sisu. Informatsiooni vaba levik on murdnud nähtamatuid piire või eelarvamusi paremini, kui mistahes riikidevahelised diplomaatilised jõupingutused.

Samas on ilmne, et kaasaegse meediumi mõju julgeolekule on kasvanud kahasse tehnoloogilise revolutsiooniga. Sageli oleme siin olnud järeljooksjad, tajumata ohte, mida digimeedia eeskätt vabas ühiskonnas võib esile kutsuda. Näiteks trollindus on terminina ka Soome meedias laia tähelepanu leidnud. Samuti on hästi tuttav desinformatsiooni ja sõna otseses mõttes propaganda levitamine erinevate meediumite vahendusel. Tänu sotsiaalmeediale on võimalik inimesi mõjutada sihtrühmade kaupa ning vajadusel kutsuda ühiskonnas esile ohtlikke lõhesid ning vastastikust vaenu.

Informatsiooniline julgeolek on vaba ühiskonna jaoks keeruline teema. Kuid ometi on see küsimus, mida ei tohi jätta tähelepanuta. Tõstatan vaid retoorilise küsimuse: kas see on meie ühist põhiseaduslikku vaimu riivav, kui netiavarustes on lihtsalt kättesaadav äärmuslusele või rahvusvahelise terrorismi võitlejate ridadesse kutsuv informatsioon?

Ma ei kutsu üles keelupoliitikale, vaid rõhutan, et seesugune piire ületav ja korraga mitmete riikide huvisid puudutav teema peaks olema senisest enam meie otsustajate laual. Mida psühholoogilisemalt kaitstum on välisele mõjutustegevusele ühiskond ja tema üksikliikmed, seda paremini on võimalik tagada nii riigisisest kui regionaalset julgeolekut.

Infoturvalisusega haakub vahetult hoopiski laiem teemavaldkond – küberjulgeolek. Kommunikatsioonivõrkude, tehnoloogia ning infotarbe kiire levikuga on see piire ületav julgeolekurisk muutunud eriti viimase kümnendiga ka meie regioonis valitsustele üheks tähtsamaks prioriteediks.

Alates 2007. aastast, mil Eesti avaliku ja erasektori veebilehed sattusid massiivsete DoS küberrunde lainete alla, on meie regioonis toimunud mitmeid tähelepanuväärseid küberintsidente. Norra nafta- ja gaasitööstust rünnati tööstusspionaaži eesmärgil 2011. aastal, Taani juhtivad kaitsetööstuse ettevõtted olid rünnaku all 2012. aastal, Soome välisministeeriumi elektroonilise kommunikatsiooni võrk sattus ründe alla 2013. aastal ning eelmisel aastal häkiti Poola lennukompaniid LOT, segades enam kui tuhande inimese reisiplaane. Mitmed rahvusvahelised konfliktid on ilmekalt näidanud, et ükski konventsionaalne sõda ei ole tulevikus mõeldav küberruumi kaasamiseta.

Pole mingit kahtlust, et eelolevatel aastatel nõuab just küberjulgeoleku valdkond senisest suuremat tähelepanu ja ressurssi. Tänane kogemus pigem räägib sellest, et valitsused on eriti rahvusvahelises koostöös täna samm või kaks häkkerite võimekusest maas. See on üks väga potentsiaalne valdkond ka Balti regiooni julgeolekualase koostöö märkimisväärskeks tõhustamiseks. Ühisosa leidmiseks pakub head koostöövõimalust Tallinnas asuv NATO küberkaitsekeskus, kus partnerriigina on esindatud ka Soome ning loodetavasti varsti ka Rootsi.

Balti regiooni ühisnimetajaks on Läänemeri. Taani väinad on olnud rahvusvahelise laevaliikluse strateegiliseks pudelikaelaks juba sajandeid. Külma sõja ajal olid Taani väinad muuseas okupeeritud Eestis baseerunud Nõukogude strateegilise lennuväe peamine sihtmärk.

Viimaste kümnenditega on aga eriti kasvanud nende tähendus naftatransiidi seisukohalt. Taani väinad on täna maailmas tähtsuselt viies naftatransiidi choke point, olles mahult ees isegi Suessi kanalist ja Bosporuse väinast. Naftatransiit Läänemerel on ainuüksi viimase 15 aastaga neljakordistunud. Selle peamiseks põhjuseks on olnud Venemaa naftatoodangu juurdekasv ja uute sadamate suuremad käitlusmahud.

Läänemeri ja eriti Soome laht on väga tiheda laevaliiklusega piirkonnaks. Pidevalt on merel umbes 2000 kaubalaeva, millest veerandil on lastiks nafta- või naftatooted. Kuid merel liikuv nafta ei ole ainus, mis määrab ära Läänemere strateegilisuse energiajulgeoleku seisukohalt. Eriti viimasel kümnendil, pärast Balti riikide ja Poola liitumist Euroopa Liiduga on rajatud või rajamisel mitmeid uusi energiaühendusi nagu näiteks Eestit ja Soomet ühendavad elektrikaablid EstLink või Leedut ja Poolat ning Leedut ja Rootsit siduvad gaasi- ja elektriühendused. Kui juba toimivale ühisele Põhjala-Balti elektriturule lisandub LNG regionaalse terminali ning Eestit ja Soomet ühendavad gaasijuhtme  rajamine, siis on tehtud väga suur samm regionaalse energiajulgeoleku tugevdamisel.

Kuid rohkem kui ükski teine projekt on Läänemere strateegilisust suurendanud  2012 valminud gaasijuhe Nord Stream. 1222 kilomeetri pikkune gaasijuhe on pikim mere põhja ehitatutest. Selle majanduslikku ratsionaalsust on sõltumatud analüütikud seadnud kahtluse alla veel enne torujuhtme rajamist.

Peagi on meie ees uue teemana Nord Stream-2 ehitus, mis on juba kohanud tõsist kriitikat mitmes Euroopa pealinnas, samuti Euroopa Komisjonis ja Euroopa Parlamendis. Pole kahtlust, et eeskätt Venemaa riiklikes huvides rajatav torujuhe võimaldaks Moskval vähendada gaasitransiiti läbi Ukraina umbes 2 miljardi dollari väärtuses aastas ning samas jätkata mõjutustegevust Lääne poliitilise eliidi seas. Torujuhtmete julgeoleku tagamine on juba täna Venemaa Balti laevastiku üks kesksemaid ülesandeid, mistõttu on see muutunud osaks suuremast strateegilisest pildist.

Kuid analüüs globaalsetest mõjutajatest tingitud julgeolekuväljakutsetest meie regioonis poleks täielik, kui me ei puudutaks Euroopat tabanud rändekriisi ning täna eeskätt islamiäärmuslusega seostatavat rahvusvahelist terrorismi. Peagi viis aastat vältav sõda Süürias on olnud suurepäraseks kasvulavaks kalifaadi ideest innustunutele, postmodernsest ühiskonnast väsinutele või lihtsalt sotsiaalselt tõrjututele. See on kaugelt piire ületav ideoloogia, mis pole jätnud puudutamata kodanikke ka meie riikides.

Kümned siitkandist Süüriasse siirdunud pühasõdalased on tagasipöördumisel selgelt ohuallikaks Balti regiooni julgeolekule. Kahjuks on see ilmselt lähiaastatel kasvav trend.

Siiani on rahvusvaheline terrorism meie piirkonnas olnud pigem teoreetiline kui reaalne oht. Täna me selles enam nii kindlad ei oleks. Kas näiteks Põhjala riikide  julgeolekuteenistustel on ikkagi piisavalt hea ülevaade, kes viimase 12 kuu jooksul on rändevoo kaudu riikidesse sisenenud?

Rootsi kaitsepolitsei kinnitas alles hiljuti, et islamiterroristid kujutavad riigi julgeolelule väga tõsist ohtu. Rootsi on Belgia järel teine riik Euroopa Liidus, kus arvestatuna elanike arvu kohta on kõige enam kodanikke läinud võitlema Islamiriigi ridadesse. Rootsis on neid vähemalt 300, kellest 120 on riiki naasnud ja kujutavad endast arvestatavat julgeolekuohtu.

Mõtleme vaid hetkeks stsenaariumile, mida loodetavasti kunagi ei juhtu. Aga ikkagi. Läänemerel on väga tihe laevaliiklus ka reisijate veol, eriti kolmnurgas Tallinn, Helsingi ja Stockholm. Kui siia lisada veel suvised kruiisilaevad, siis on võimalikke sihtmärke küllaga. Kui hästi me oleme Läänemerel terrorismiohu vastu kaitstud? See on suur küsimus, millele parim vastus peitub riikide tihedas koostöös. 

Daamid ja härrad,

Teie endine kaitseminister Jyri Häkämies ütles 2007. aasta septembris Washingtonis peetud kõnes, et Soome ja Balti regiooni kolmeks suurimaks julgeolekualaseks väljakutseks on VENEMAA, VENEMAA ja VENEMAA. Te teate paremini kui mina, mis sellele Soome avalikus arutelus järgnes ning kuidas ministri öeldut hinnati. Tagantjärele võime vaid kinnitada – Häkämiehel oli õigus.

Balti regiooni suurimaks julgeolekualaseks väljakutseks on eriti viimase kümnekonna aastaga taas tõusnud Venemaa. Juba Aleksander Nevski aegadest, aga tuntumalt Peeter I valitsemisajast 18. sajandi algul on Venemaa geopoliitiliste huvide keskmes olnud ligipääs Läänemere sadamatele ning vahetu mõju siinse regiooni julgeolekupoliitilistele valikutele.  

1990ndatel aastatel maailmas levinud lootused Venemaa vabanemisest mineviku nõiaringist ning uuest teest avatud ja kaasaegse demokraatliku riigikorralduse suunas hakkasid kiirelt taanduma selle sajandi algul pärast verist Tšetšeenia sõda. Tänaseks on ammu selge, et revolutsiooniline 1991. aasta ei tähistanud Venemaal põhimõttelist lahtiütlemist repressiivjõuga riiki kontrollinud süsteemist ja nende valvuritest. See oli vaid üks kerge luks Venemaa pikas arengus.

Oma jõulist rolli mängis siin Venemaa ajalooline kiindumus ja usk jumalikku eripärasse, kelle missioon on kristliku tsivilisatsiooni päästmine. Kolmanda Rooma idee, mille sõnastas 16. sajandi algul Pihkva Jelizari kloostri munk Filofei, näib omavat elujõudu tänagi. Mõtteliselt on see tõmmanud nähtamatu veelahkme läänemaailma ja Venemaa vahele, sütitades umbusku ja suhete ettearvamatust.

Kui lugeda vene klassikalist kirjandust, leiab peaaegu kõigi autorite teostest arvamuse, et Lääs on moraalselt mandunud. Seda leiab Puškinist slavofiilideni. Herzen ja Dostojevski rõhutasid aga seda, et Venemaast peaks kujunema langenud lääne päästja. Dostojevskile kuulub muu hulgas arvamus, et “meie suure Venemaa pühaks missiooniks on rajada kristlik impeerium, mis hõlmaks kogu kontinendi”.

Venemaa tänane eliit eesotsas president Putiniga, kes peab lugu filosoof Ivan Iljini tõekspidamistest, teab kindlasti tema üht kuulsamat tsitaati: “Pärast igat katset Venemaad jagada ja pärast igat lagunemist taastab ta ennast uuesti müstilise antiikse spirituaalse identiteedi jõul.”

Veel enne Nõukogude Liidu lagunemist kirjutas Nobeli preemia laureaat Aleksandr Solženitsõn 1990. aastal programmilises töös “Venemaa Liit”, et uue võimaliku ühendriigi peaksid moodustama lisaks Venemaale Ukraina, Valgevene ja venelastega asustatud Kasahstani põhjaosad. Sellega näitas Solženitsõn, et Venemaa mõtlejate seas pole ka tänapäeval kuhugi kadunud “maade kogumise” ideoloogia.  

2000. aasta kevadel, samal ajal Putini presidendiks saamisega, korraldati Moskva kõrgkoolide tudengite seas küsitlus. Uuriti muu hulgas arvamust Venemaa piiridest. Tulemuseks oli tõsine üllatus – enam kui pool vastanutest soovis Venemaa piiride taastamist kas 1913. aasta või vähemalt Nõukogude perioodi piirides. See on vaid üks paljudest avaliku arvamuse küsitlustest, mis iseloomustab Venemaal püsivat mõtteviisi.

Seetõttu pole imestada, et rahvusvahelise õiguse kõigi põhikaanonite vastaselt toime pandud Krimmi okupeerimist ja annekteerimist 2014. aastal tervitati Venemaal tulihingeliselt. Mõned analüütikud on viidanud, et Krimmi võib pidada esimeseks sammuks “ajaloolise ebaõigluse” muutmisel ning Venemaa “legitiimsete piiride” taastamisel.

Muuseas, alles paar nädalat tagasi rõhutas Venemaa president Putin piiride ebaõiglust,  pidades silmas Lenini lühinägelikku tegevust Nõukogude impeeriumi rajamisel sada aastat tagasi. Selles mõtteviisis peegeldub sügav veendumus ekspansionistliku poliitika õigsuses ning rahvaste enesemääramisõiguse valikulisuses. Putin on varemgi seda mõista andnud. Ilmekamalt ehk 2005. aastal, kui ta pidas Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks.

Venemaa välisminister Sergei Lavrov ütles selle aasta esimesel suuremal pressikonverentsil jaanuari lõpul, et heade suhete aeg Läänega on läbi ning need ei pöördu enam kunagi tagasi tavapärase juurde. Kui siia lisada veel uuendatud rahvusliku julgeoleku strateegia ja Venemaa julgeolekunõukogu sekretäri ning endise FSB direktori Nikolai Patruševi mõtteavaldused läinud aasta lõpul ajalehtedele Izvestia ja Rossiiskaja Gazeta antud intervjuudes, siis pole Kremli meelest Külm sõda Läänega kunagi lõppenud ning käib järjepidevalt edasi 1945. aastast saadik.

Nii on just täna Lääne liidritel, kaasa arvatud Balti regiooni poliitilistel otsustajatel vaja mõista, et kui mõõta toimuvat pikema ajaloolise perspektiiviga, siis Vene-Lääne suhetes on olnud paraku pigem normaalsuseks konfliktsed ja geopoliitiliselt konkureerivad suhted. 1990ndad aastad olid ehk kõige parem hetk üldse ida-lääne suhete ajaloos.

Väga oluliseks tähiseks mõistmaks tänase Venemaa rahvusvahelisi ambitsioone tuleb lugeda president Putini kõnet Müncheni julgeolekukonverentsil 2007. aasta veebruaris. Selles esinemises kritiseeris Putin teravalt lääneriike eesotsas Ameerika Ühendriikidega ning kuulutas Venemaa ambitsiooni suveräänse jõuna kujundada ümber Euroopa julgeolekuarhitektuur. Sellega esitati tõsine revisionistlik väljakutse Berliini müüri järgsele vabale Euroopale.

Putini seatud eesmärki on sestsaadik Venemaa ka järjekindlalt ellu viinud. Seda on sisustanud Venemaa osaluse peatamine Euroopa tavarelvastusleppes 2007. aastal, NATO laienemisplaanidele sõjalise jõuga vastuhakkamine Gruusias 2008. aastal, Ukraina ründamine 2014. aastal eesmärgiga peatada viimase lõimumine euroatlandi õigus- ja kaubandusruumiga ning 2015. aasta augustis alanud tugioperatsioon Süüria presidendi Assadi toetuseks. Need näited peaksid kõigile andma selge signaali – Venemaa rakendab oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks vajadusel ka konventsionaalset sõjalist jõudu. Lisaks sellele on eriti viimasel ajal lastud vabalt liikvele ka retooriline tuumahoiatus, kahasse tuumatriaadi pidevate õppustega.

Kui veel Gruusia sõda tõi esile mitmeid nõrkusi Venemaa relvajõudude tegevuses reaalses lahingusituatsioonis, siis eriti viimastel aastatel on relvastuse moderniseerimisprogramm, arvukad õppused ning lahingukogemused Ukrainas ja Süürias tõstnud oluliselt Venemaa relvajõudude reageerimis- ja võitlusvõimet.

Samal ajal, kui Lääs nautis rahudividende, suunas Venemaa kümneid miljardeid dollareid relvajõudude moderniseerimisse. Seejuures on Venemaa nähtavalt tugevdanud oma relvajõudusid Balti regiooni vahetus naabruses alates Arktikast kuni Ukraina piirideni. Loodud on uusi või taasavatud vanu sõjaväebaase, tõstetud ründemobiilsuse taset ning näidatud erinevatel õppustel oma agressiivset meelt.

Siinkohal on väga paslik rõhutada, et näiteks õppused Zapad-1981 ja Zapad-1984 ei erinenud oma suunitluselt ja eesmärkidelt õppustest Zapad-2009 ja Zapad-2013. See on kõnekas fakt, mis paljuski määratleb ära Venemaa järjepideva läänevastase hoiaku.

Veel enne Ukraina sõda toimunud Zapad-2013 õppuste stsenaarium nägi ette taaskordselt ründetegevuse läbimängimist NATO liikmete Poola ja Balti riikide vastu. Seejuures harjutati esimest korda totaalse sõja versiooni, kus alates mobilisatsioonist kuni ametkondade vahelise ühistegevuseni mängiti läbi kaasaegse sõja väga mitmetasandilisi stsenaariumeid.

Rootsi erukindralmajori Karlis Neretnieksi hinnangul oleks väär arvata, et Venemaa agressiivsus meie piirkonnas on probleemiks üksnes Balti riikidele. Hüpoteetiline konflikt omaks suurt mõju enamikele Venemaa naabritele ja nendele, kes on huvitatud julgeolekust ja stabiilsusest Balti mere regioonis.

Kuid mitte üksnes sõjalise võime arendamine pole olnud osaks Venemaa läänevastases poliitikas. Venemaa on järjekindlalt tegutsenud lääneriikide poliitika mõjutamisel, rahvusvaheliste propagandakanalite loomisel, Euroopa Liidu ja NATO ühtsuse murendamisel. Eesmärgiks hajutada lääneriikide arusaama tänasest Venemaast ning kõhklejate kaudu süstida ideed uuest justkui rahutoovast julgeolekuarhitektuurist. See kõlab sarnaselt Nõukogude Liidu omaaegsete üleskutsetega tuumadesarmeerimisest ja rahuliikumise toetamisest.  Me teame hästi, mis oli tegelikult selle petliku rahupoliitika eesmärgiks ning millega see lõppes.

Daamid ja härrad,

Põhjala ja Balti regioon on maailmas üks rahumeelseim ning innovaatiliseim piirkond. Peaaegu kõikides maailma riike hindavates edetabelites on kõrgetel kohtadel esindatud vähemalt üks kui mitte mitu meie regiooni riiki. Sageli kuulub tipp meile. See on väärtus, mida tasub kaitsta ja tugevdada. Ja parim viis selleks on tugev KAITSEALANE KOOSTÖÖ.

Eesti on võitnud hindamatult palju oma sõprusest Soomega juba kaugetest Vabadussõja aegadest saadik. Me poleks täna siin, kui meil poleks nii Soome kui teiste Põhjala riikide näol pikaajalist tuge majanduses või eeskuju avatud ja demokraatliku ühiskonna edendamises.

Just Helsingi on olnud selleks paigaks, kus viimase kahekümne aasta jooksul on asjaolude kokkusattumisel toimunud meie regiooni, sealhulgas Eesti julgeoleku seisukohalt vähemalt kaks äärmiselt olulist sündmust. Täna oleks paslik neid kiirelt meenutada.

1997. aasta märtsis leidis Helsingis aset ajalooline sündmus, mis määras paljuski ära  suure muutuse kogu Balti regiooni julgeolekus. Selleks oli USA ja Venemaa tippkohtumine, kus presidendid Bill Clinton ning Boriss Jeltsin rääkisid muuhulgas ka Balti riikide julgeolekust. Mäletan seda õhustikku hästi, sest viibisin toona siin ajakirjanikuna. Avalikkus kartis tõsimeeli uut Jalta lepet.  

Clintoni administratsiooni Venemaa ekspert, toonane asevälisminister Strobe Talbott meenutas hiljem Helsingis toimunut. Jeltsin oli pakkunud Clintonile härrasmeeste kokkulepet. NATO laienemise asemel pakkus Venemaa välja oma valmisoleku tagada ise Balti riikide julgeolek. Clinton vastas sellele kiirelt ei ning uus Jalta sobing jäi sõlmimata.

Teine tähenduslik sündmus leidis aset 2001. aasta septembris, kui Soomes visiidil olnud Venemaa president Vladimir Putin andis kohtumistejärgse pressikonverentsi. Sellel ütles ta esimest korda, et Moskval pole põhimõtteliselt midagi selle vastu, kui Balti riigid liituvad NATOga. Kuigi Putin ei jätnud toona rõhutamata, et see on vale otsus, andis Venemaa retoorika oluline pehmenemine võimaluse liikuda ka lääneriikidel enesekindlamalt Praha tippkohtumise suunas 2002. aastal, kus kolm Balti riiki said ametlikult kutse liituda NATOga.

Just Balti riikide liitumine läänemaailma kõige edukama kaitseliidu NATOga on oluliselt muutnud julgeolekukeskkonda kogu Läänemere regioonis. Peatun sellel siinkohal lähemalt.

Balti ja Põhjala regioon on viimase saja aasta jooksul olnud algul Nõukogude Liidu ja nüüd Venemaa julgeolekuhuvide teravdatud tähelepanu all. Juba 1920-30ndatel aastatel püüdis Moskva leida juriidilisi käike endale soodsa positsiooni saavutamiseks Taani väinade üle.

Stalini-Hitleri pakt 1939. aastal andis Moskvale kauaoodatud võimaluse oma ekspansiooni laiendamiseks Baltikumis. Teine maailmasõda ja Stalini võit selles kasvatasid Vene impeeriumi mõju Läänemere piirkonnas tasemeni, mida polnud Kremli valitsejad kunagi varem saavutanud. Balti riigid olid okupeeritud, Saksamaa lõhestatud, Poola raudse kontrolli all, Põhjala nõrgestatud fragmenteeritud julgeolekuvälja ning nn finlandiseerimispoliitika kaudu. Sisuliselt tegi Nõukogude Liit koos Varssavi pakti liikmetega Läänemerel, mida tahtis.

1983. aastal Balti regiooni julgeolekuaspekte uurinud Monterey mereväekooli magistrant Jan Cody Gaudio rõhutas, et alates Teise maailmasõja lõpust oli Nõukogude Liidul koos oma satelliitidega Läänemere regioonis silmnähvtav strateegiline ülekaal lääneriikide ees. Nii oli näiteks Varssavi pakti riikidel üksnes mereväes NATO ees kuuekordne ülekaal.

See oli loonud olukorra, kus tuumasõda vältides võis Nõukogude Liit saavutada strateegilist edu ootamatu rünnakuga näiteks Taani väinade vastu. Ennetava löögi taktika täiustatud versioon oli Venemaal välja töötatud 1968. aastal marssal Vassili Sokolovski poolt. Pole välistatud, et Venemaa tänane kindralstaabi ülem armeekindral Valeri Gerassimov on oma doktriinis kasutanud just Sokolovski ideid.

Muuseas, Gerassimovi doktriin näeb ette mitmetasandilise lähenemise sõjategevusele, toetudes vähem traditsioonilisele jõukasutuse stsenaariumile ning rohkem asümmeetrilistele põhimõtetele. Eesmärgiks on rünnata ja kurnata vastase nõrkusi ning vältida tugevusi. Doktriinis rõhutatakse ka seda, et eduka sõjalise operatsiooni eeltingimuseks on vastase häirimine poliitilise surve, informatsiooniliste ja küberoperatsioonide kaudu.

Gaudio tõi oma töös välja ka poliitilised aspektid Kremli Balti regiooni julgeolekut mõjutavas tegevuses, rõhutades eriti, et neutraalsus ja Põhjala fragmenteeritus olid eeskätt Nõukogude Liidu huvides. Ta kirjutas, et otsesest sõjalisest interventsioonist Skandinaavias kujutab suuremat ohtu nn “finlandiseerimispoliitika”.

Kuid mis kõige hämmastavam, tänaseks juba USA mereväe eruadmirali Gaudio hinnang enam kui 30 aastat tagasi meie regioonis olnud julgeolekukeskkonnale on kui eile kirjutatud. Kuulake, mida ta siis kirjutas: “Balti regioonis on väga oluline vaadata uue pilguga nii elavjõu kui varustuse eelpositsioneerimisele. Tänast tehnoloogia taset arvestades areneb kaasaegne sõda väga kiiresti ja jätab vähe aega mobilisatsiooniks. “Ekspeditsiooniline filosoofia” jõudude toetamisega kaugelt ei oma täna enam sellist  sõjalist ega poliitilist tähendust kui mõni aasta tagasi. Allianss peab loobuma mõttest, et iga kaitse- või ettevalmistusmmeede vastuseks Nõukogude ekspansioonile oleks Kremlis käsitletav kui provokatsioon. Liitlaste kaitse, mida võidakse käsitleda nõrgana, loob iseenesest kutse agressioonile”.

Gaudio tsitaat juhatab meid otseteed tänapäeva. Mõned päevad tagasi lugesin USA mõttekoja RAND uusimat analüüsi NATO idatiiva heidutustaseme tõstmise vajalikkusest. Selles rõhutatakse, et konventsionaalse jõu tasakaalu ning võimaliku rünnakuohu heidutamise huvides peaksid liitlased märgatavalt suurendama erinevate väeliikide kohalolekut Balti regioonis. Senistelt kompanii-suurustelt üksuste tasemelt peaks kohalolek Balti riikides kasvama brigaadi-suuruste üksusteni. Ärgem unustagem, et üksnes Venemaa Lääne sõjaväeringkonnas on kokku umbes 60 brigaadi suurune löögijõud.

Heidutusmäära tõstmine on vajalik selleks, et tagada rahu ja julgeolek kogu meie regioonis. Venemaa propaganda NATO ründekavatsuste teemal ei ole ju vähimalgi määral tõsiseltvõetav. Sama alusetu on Venemaa pidev surve Rootsi ja Soome vastu, kus diplomaatilise korrektsuse piirimail mängides püütakse julgeolekualaseid valikuid ette kirjutada viisil, nagu tegemist polekski sõltumatute riikidega.

Minu poliitikukarjäär Eesti parlamendis pole olnud kuigi pikk, ulatudes kõigest 2003. aastasse, kuid selle ajaga olen oma kogemuse põhjal näinud Põhjala regioonis väga olulist murrangut kolleegide julgeolekupoliitilises mõtlemises. Eks mõjutajaid ole palju ja mõnel neist peatusin ka oma kõnes. Kuid mis kõige olulisem, sellist elavat ja üha enam ühisosa leidvat julgeolekudebatti pole meie regioonis mitte kunagi varem olnud. Me oleme alati olnud lõhestatud väliste jõudude poolt või on meid tagasi hoidnud ajaloo hirmud.

Täna oleme lähemal kui kunagi varem kogu Põhjala ja Balti regiooni hõlmava ühtse julgeolekuvälja kujundamisel. Käesoleval aastal Balti kaitsekoostööd juhtiv Eesti annab kindlasti oma panuse  koostöö süvendamisse NORDEFCOga, eriti mis puudutab tundliku informatsiooni vahetamist.

Rootsi ja Soome peaministrid tunnistasid oma kuu aja taguses ühisartiklis, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on esitanud Euroopa julgeolekule Külma sõja aegadest saadik suurima väljakutse. “Me mõlemad rõhutame vajadust pikaajalise strateegia järele, mis tagaks rahu ja stabiilsuse Põhja-Euroopas ja Balti regioonis,” kirjutasid Juha Sipilä ja Stefan Löfven, kuid lisasid, et nende riikide neutraliteedipoliitika omab jätkuvalt kõrget väärtust.

Samal ajal avaldasid aga näiteks 25 tuntud Rootsi diplomaati ja sõjaväelast ühise arvamuse ajalehes Dagens Nyheter, milles esitati argumendid Rootsi NATO-liikmelisuse vajalikkusest. Selles rõhutati muuhulgas, et Rootsi liikmelisus NATOs tõstaks riigi rahvusvahelist kaalu ning kasvataks Balti regiooni julgeolekut. Mitteliikmelisus aga suurendaks regiooni julgeolekus hoopiski ebakindlust.

Raporti autorid kirjutasid, et “sõjastsenaarium Balti riikides on tõenäoliselt ainus piirkond, mis võib nähtavas tulevkus kujutada ohtu Rootsile. Rootsi liikmelisus NATOs on samuti vajalik selleks, et tõrjuda seda ohtu ning luau sõja ennetamiseks vajaliku stabiilsuse. Meie julgeolek on vältimatult seotud Balti riikide julgeolekuga”.

Soome julgeolekueksperdi ja endise diplomaadi Pauli Järvenpää hinnangul “ei oma Venemaa sõjalises planeerimises mingit erilist tähendust Soome neutraalsus. Näib, et Soome elab praegu kõige halvemas olukorras: Venemaa käsitleb Soomet ohuna, samas kui Soome olles väljaspool NATOt ei ole kaetud Põhja-Atlandi alliansi artikkel 5 julgeolekugarantiiga”.



Lugupeetud daamid ja härrad,

Pole kahtlust, et me elame suurte muutuste ajastul. Külma sõja aegne paljuski staatiline maailmakord on asendumas millegi sellisega, mida kunagi varem pole inimkond kogenud. Seejuures ei puuduta see üksnes riikidevahelisi suhteid ja nende dünaamikat, vaid evib endas kohati raskesti tajutavaid piiriüleseid või globaalseid mõjureid.

Läänemaailma positsioonide objektiivne nõrgenemine, Aasia jätkuv majanduslik esiletõus, Venemaa revisionism ning islamimaailma ususõjad annavad meie lähitulevikule päris turbulentse väljavaate.  

Meid ootavad ees väljakutsed, kus ühelgi Balti regiooni vabal ja demokraatlikul riigil pole alternatiivi tihedale omavahelisele koostööle ning rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusele julgeolekuohtude tõrjumisel.

1997. aasta septembris pidas siin seltsis oma kõne toonane Eesti president Lennart Meri. Soome ja NATO suhetest rääkides ütles Meri, et “Eesti ei tea, mida te otsustate. Sellest otsusest olulisem on  v a b a d u s  mõelda oma julgeolekule uutes kategooriates.” Meri oli ettenägelik. Tema öeldu kehtib ka täna, kuigi maailm on palju keerulisem ja ohtuderikkam, kui 20 aastat tagasi.

Eestil polnud oma vaba otsuse tegemisel palju kõhklemist. Vabaduse kaotamine Teise maailmasõja keerises ning okupatsiooniaastad tegid oma töö. Meie suurimaks rahudividendiks sai liitumine NATOga. Me oleme veendunud, et üksnes laiapindne julgeolek ning jagatud väärtused loovad eeldused tõeliselt vaba ning kodanike heaolule suunatud riigi püsimiseks.

Mainitud kõnes rääkis Meri ka suhetest Venemaaga, tuues välja kolm põhilist lähtekohta. Esiteks: koostöö peab rajanema vastastikusel kasul. 
Teiseks: koostöö peab rajanema rahvusvahelisel õigusel. Kolmandaks: koostöö peab rajanema pikaajalistel perspektiividel. Just nendest põhimõtetest on lähtunud Eesti oma suhetes Venemaaga. Meie soov on elada ja areneda vastastikku kasutoovaid suhteid aluseks pidades. Rahus ja loovas töös selle nimel, et mitte kunagi enam ei peaks keegi elama siin regioonis sõjahirmus.


Tänan tähelepanu eest!

Kommentaarid

Hg ütles …
Väga hea kõne, super!!

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?