EESTI VAJAB TARKA PAGULASPOLIITIKAT

Pagulasküsimused tekitavad täna kirglikke arutelusid üle kogu Euroopa. Selleks on ka põhjust. Rahvusvaheliste uuringute kohaselt on Euroopa Liit täna maailmas suurima migratsioonisurve all ning kõige ohtlikum piirilõik asub Vahemerel.

Kõigi eelduste kohaselt võib seesugune olukord väldata mitmeid aastaid kui mitte aastakümneid. Siseprobleemide süvenemise vältimiseks peab Euroopa Liit olema suuteline ellu rakendama senisest jõulisemaid meetmeid eeskätt põgenikevoo tekkepõhjuste leevendamiseks.

Ainuüksi arenguabi vahendite parem ja sihipärasem kasutamine võimaldaks Euroopa Liidul pakkuda lahendusi kriisiriikide siseolukorra stabiliseerimiseks. Väga oluline on suurem rahvusvaheline koostöö, sealhulgas regionaalsete ühendustega nagu Aafrika Liit või Araabia Liiga. Samas on selge, et kui näiteks Liibüa jääb veel pikemaks ajaks lagunenud riigiks, siis migratsioonisurve Itaalia ja Kreeka lõunarandadele ei kahane.

Erinevatel hinnangutel ootab Põhja-Aafrikas iga päev võimalust Euroopasse pääseda vähemalt miljon põgenikku. Ainuüksi eelmisel aastal küsis Euroopa Liidu riikides varjupaika 626 000 inimest, mis on kõrgeim number alates Nõukogude Liidu lagunemise järgsest 1992. aastast.

Erinevates Aafrika riikides ning Lähis-Idas püsivad või isegi laienevad konfliktid ei paku lohutust. Kiire demograafiline juurdekasv ning majandusliku olukorra halvenemine kriisiriikides vaid süvendavad põgenikevoo kasvu. Kõigele lisaks muudab probleemi keerulisemaks islamiäärmusluse kiire levik. Viimane on samaaegselt nii üks migratsiooni tekkeallikaid kui ka Euroopa sisejulgeoleku kasvavaid muresid.

Mitte üksnes Eestis, vaid ka mujal Euroopa riikides muudab kontrollimatu immigratsioonitulvaga tegelemise palju keerulisemaks asjaolu, et kõikidel puhkudel on tegemist rahvusriikidega. Mõistagi on küsimus tundlikum seal, kus riigid väiksemad ning kus kokkupuude seesuguse probleemiga on siiani olnud minimaalne.

Kuigi Eesti asub sarnaselt Itaaliaga Euroopa Liidu välispiiril, on ida poolt lähtuv illegaalse migratsiooni surve võrreldes Vahemerega mõistagi imeväike. Hoolimata sellest on ainuüksi sellel aastal varjupaiga taotlejaid rohkem kui ühelgi varasemal aastal. Ja seda sõltumata Euroopa Liidu solidaarsusotsusest jagada lõuna poolt lähtuva põgenikevoo survet.

Me peame aru saama, et Eesti asub globaalses ruumis ning kuidas me ka ei püüaks maailmas toimuva eest varjuda, see meil ei õnnestu. Täna elab enam kui veerand miljardit inimest mitte oma sünnikohajärgses riigis. Nendest umbes 50 miljonit on põgenikud. Eestil on kindlasti rohkem võita, kui suudame konkureerida paremini kõrgelt kvalifitseeritud rahvusvahelise tööjõu ligimeelitamisel ning kui suudame võimalikult targalt tegutseda kasvava põgenikesurvega. Need meetmed aitaksid esmalt ka meie enda rahva väljarännet pidurdada või tagasi pöörata.

Eesti valitsus on järginud pagulasküsimuses õigustatult konservatiivset liini läbirääkimistel Euroopa Liidu partneritega. Koostöös sarnaselt mõtlevate riikidega suudeti vältida automaatse kvoodisüsteemi kehtestamist ning säilitada iseotsustamisõigus. Konservatiivne hoiak peab püsima ka tulevikus.

Eesti jaoks on tähtis luua eeskätt elementaarne võimekus põgenike integreerimiseks, samas partnerriikide tehtud vigadest õppides. Seejuures on oluline, et mida kiiremini on võimalik sisserändajaid rakendada tööle, seda suurem on tõenäosus nende valutumaks kohanemiseks uue elukeskkonnaga.

Eesti meedias on pagulasdebati raames puudutatud ka toimuva mõju meie sisejulgeolekule. Paljudel on silme ees getostunud linnaosad Lääne-Euroopas või islamiäärmuslaste terroriteod. Need on mõistagi hoiatavad näited. Islamiäärmuslus on kogu Euroopa julgeoleku pikaajaline väljakutse ning sellega tuleb rahvusvahelise koostöö kaudu tegeleda ka meil.

Samas ei ähvarda täna Eestit sisejulgeolekuolukorra järsk halvenemine. Me räägime ju pigem kümnetest inimestest, kelle suhtes on meil pealegi võimalik kaasa rääkida eelkriteeriumite seadmisel. See aga ei tähenda, et meie korrakaitsjad ning õiguskaitsesüsteem tervikuna ei peaks keskenduma juba täna täiendkoolitusele. Kui palju on meil täna politseis näiteks häid araabia keele oskajaid? Ilmselt mitte väga palju.

Targa pagulaspoliitika alla kuulub minu meelest ka see, kui hästi suudame võimalikke probleeme ennetada. Mitmel pool Euroopa riikides on hõõrumist tekitanud erinevate kultuuritavade põrkumine. Nii Saksamaal kui Suurbritannias on juba aastaid tagasi tajutud nn multikulti läbikukkumist. Edukas integratsioon on võimalik vaid siis, kui sallivus on kahepoolne. Eesti on avatud ja sõbralik riik, kus keegi ei tohi olla ohustatud. Just nimelt mitte keegi. Ei meie kultuur ja traditsioonid ega ka meilt abi otsivad inimesed.

Pagulasteema ning laiemalt immigratsiooniküsimus on nüüdsest alatiseks saanud Eesti sisepoliitilise debati osa. Pika aja jooksul elasime lihtsalt vaikivas teadmises, et meid see veel ei puuduta ning seepärast pole vaja ka küsimust torkida. Seepärast on ka täna ühiskonnas tuntav puudus arukast ning hästiinformeeritud debatist. Kuid aja jooksul see olukord kindlasti paraneb. Tähtis on mitte kalduda pimesi äärmustesse ning samas säilitada avatus väitlemaks kõigil küsimust puudutavatel tahkudel.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?