INTERVJUU AJALEHELE RAPLAMAA SÕNUMID



Pärast seda kui Eesti-Vene piirilt viidi jõuga ära Eesti kaitsepolitseinik avastati äkki, et tegelikult meil justkui ei olegi Venamaaga kontrollitavat piiri. Isegi pea- ja siseminister pidid seda tunnistama pärast seda kui olid külastanud piiriala. Ometi ei saanud see teadmata olla neile, kes on kutsutud ja seatud Eesti kaitsmisega välisvaenlase vastu. Või oli tegelik seis siiski teadmata?

Eesti kaitsmise ja julgeoleku eest vastutavatele inimestele on olnud olukord idapiiril aastaid teada. Kuni Venemaa agressioonini Ukraina vastu suhtuti ammu teadvustatud probleemidesse loiult. Kuigi siseministeeriumis tehti piiri väljaehitamiseks vajalikud arvutused juba 2008. aastal ning  maa-ametil oli pikaajaliselt teada eramaavalduste problemaatika piirialal, ei kuulunud need tegevused siiski mitte Ansipi valitsuse prioriteetide hulka. Mõistetavalt oli esmatähelepanu all politsei- ja piirivalveameti ning päästeameti töötajate palgatemaatika. Idapiir sai küll Schengeni tsooniga liitumise eel korraliku rahasüsti, kuid see läks eeskätt piiriületuspunktide ning elektrooniliste piirivaatlussüsteemide kaasajastamiseks. Viimane aitas eriti kaasa Narva jõe piiriala tugevdamisele, mis on tänases seisus kindlasti hästi kaitstud ning muresid võrreldes kagupiiriga oluliselt vähem. Loomulikult on ka erinevus selles, et üks on ikkagi veepiir ning teine suuresti maismaapiir.

Miks ikkagi on Eesti-Venemaa riigipiir tänaseni sellises kummalises seisus, et ta justkui on olemas ja teda õieti ei ole ka?

Sellele on lihtne vastata – meil puudub tänaseni mõlemapoolselt tunnustatud ja jõustatud piirileping. Juriidiliselt korrektselt pole meil täna Venemaaga olemas riigipiiri, vaid üksnes ajutine kontrolljoon. Samas oleme juba 1996. aastaks kokku leppinud piiriläbirääkimiste käigus, et kahe piir kahe riigi vahel hakkab liikuma just suuresti mööda praegust kontrolljoont. Vaid mõned maadevahetused, millest kuulsam on Saatse saabas, õgvendavad piiri rohkme kui mõne meetri jagu. Venemaa on selle aja jooksul oma piiri tähistanud ühepoolses korras, ootamata ära piirileppe jõustumise järel toimuvaid ametlikke demarkeerimistöid. Nii olemegi olukorras, kus Venemaa poolel on olemas piiritulbad ning  piiri valvamiseks paremini väljaehitatud taristu, Eestil on aga ajutist kontrolljoont tähistavad hoiatussildid ning kohati läbimatu võsa.

Kuidas see looduses maha märkimata, mehitamata ja kontrollimata-kaitsmata piir mõjutab meie rahvusvahelisi kohustusi, on
ju Eesti-Vene piir ühtlasi Euroopa Liidu, Schengeni viisaruumi ja NATO välispiir?

Ma pole kohe kindlasti nõus väitega, et Eesti idapiir on täna kaitsetu. Tõsi, meil on eriti kagupiiril vaja veel palju investeerida nii piiri väljaehitamisse kui piiri kaitsvatesse inimestesse, kuid sellele vaatamata teevad meie tublid piirivalvurid igapäevaselt tõsist tööd selle nimel, et Eesti ja meie partnerite välispiir oleks turvaline. Olen ise käinud aastate jooksul korduvalt nii Narva kui kagupiiri kordonites ja tutvunud olukorraga. Nagu enne mainisin, olid probleemid ilmsed juba ammu. Samas on hea, et vähemalt nüüd on asutud tõsiselt piiri väljaehitamise kallale ning ka piirivalve tugevdamisele.

Kui oluline on selle juures Eesti-Vene piirileppe olemasolu ja kui see on, siis kui reaalne on piirileppe sõlmimine (ratifitseerimine Venemaa poolt) lähitulevikus?

Iga riigi suveräänsuse ja julgeoleku üheks keskseks küsimuseks on vaidlustamata riigipiiride olemasolu. Olen aastate jooksul korduvalt just sellele viidanud  Eesti-Vene piirileppe olulisusest rääkides. Tänaseks on arvatavasti ka paljud kõhklejad näinud eriti Eston Kohveri kaasuse kaudu, mida tähendab piirileppe puudumine ning seeläbi Eesti valitsuse senine tagasihoidlikkus idapiiri väljaehitamisel. Eesti-Vene piirilepingud sõlmiti 18. veebruaril 2014 Moskvas ning nüüd on järg kahe riigi parlamentide käes need ratifitseerida. Riigikogu viis esimese kuulamise läbi kevadel ning lõpphääletus leiab aset siis, kui sama menetlus on alanud ka Venemaal. Minu teada on Venemaa valitsus lõpetanud viimase kooskõlastusringi ning nüüd ootavad lepingud president Putini otsust saata need Riigiduumasse ratifitseerimiseks. Ma ei tahaks spekuleerida, millal see toimub.

Kas Pirital asuva endise nõukogudeaegse piirivalvekordoni loovutamine Venemaa saatkonnale omab teatud julgeolekuriski? Kas on teada, mis
otstarbel hakkab saatkond seda kompleksi kasutama?

Minul puudub sellekohane informatsioon, milleks Vene saatkond seda kinnistut kasutab. Küll aga olen kindel, et need, kes meie riigi sisejulgeolekut tagavad, on ka kursis seal toimuvaga. Kordon ise ei kujuta meile julgeolekuriski.

Mida te vastate neile kriitikutele (näiteks admiral Kõuts), kes nimetavad piirivalve ja politsei ühendamist veaks? Kas iseseisva
piirivalve taastamine on Teie arvates täna võimalik ja vajalik?

Igal suurel reformil on mõistagi nii pooldajaid kui vastaseid. Ametite ühendamise üheks eesmärgiks oli suurendada juhtimise ja haldamise tõhustust. Politsei- ja piirivalveameti peadirektori Elmar Vaheri hiljutine ettekanne IRLi fraktsioonis kinnitas, et selles osas on asjad liikunud õiges suunas. Samas on mõistagi eriti Ukraina sündmuste ajel uuesti tõstatanud piirivalve tugevdamise teema. Me peame endalt täna küsima, kui hästi on Eesti piirivalve täna valmis näiteks niinimetatud märgistamata “roheliste mehikeste” sisseimbumist tõkestama või ka lihtsalt suuremat illegaalse immigratsiooni survet taluma. Olukorras, kus Venemaa piirivalve, mis kuulub vastuluure FSB alluvusse, on eriti viimastel kuudel järsult muutnud oma käitumis- ja suhtlemistaktikat, peame olema suutelised sellele kiirelt reageerima. Ma olen arvamusel, et vaatamata ühendametiga seotud teatud probleemidele on siiski mõistlikum tänases olukorras mitte keskenduda niivõrd uuele reformile, vaid piiri valvamise enda tugevdamisele.

Mida endast kujutab Venemaa "pehme jõu" poliitika? Milleks me seoses sellega peaksime valmis olema?

Venemaa on eriti viimastel aastatel kõige kõrgemal tasemel hakatud rääkima oma “pehme jõu” tähtsusest ja selle rakendamisest. Peamiselt keskendub see niinimetatud Vene Maailma idée toetamisele, mille sisuks on Venemaale sõbraliku naabruse ehk mõjuvälja tekitamine, aga ka kaugemate riikide mõjutamine viisil, mille tulemuseks oleks Kremlile soodsate poliitiliste või majanduslike otsuste kujundamine. Venemaa on suunanud sadu miljoneid eurosid erisisuliseks mõjutustegevuseks alates Lääne ajakirjanike ja poliitikute korrumpeerimisest kuni vene keele ja kooli toetamiseni erinevates riikides. “Pehme jõu” sekka kuulub loomulikult infotegevus, sest tänapäevased vahendid alates televisioonist kuni sotsiaalmeediani annavad oskuslikesse kätesse suurepärased manipulatsioonivahendid. Lõppeks ei hoia Venemaa kokku luuretegevuse pealt. Analüütikute hinnangul on viimane isegi aktiivsem kui Külma sõja tipphetkedel. Samuti näitavad Ukraina sündmused, et “pehme jõud” on kujunenud Venemaa hübriidsõja taktika üheks osaks.

Te olete korduvalt viidanud, et Venemaa peab Ukraina vastu väljakuulutamata hübriidsõda. Esimest korda tuli selle terminiga
laiema avalikkuse ette Venemaa Föderatsiooni kindralstaabi ülem kindralpolkovnik Valeri Gerassimov  2013.aasta jaanuaris Venemaa
sõjaväeakadeemias esinedes. Kas Te seletaksite mõne lausega, mida
hübriidsõda endast kujutab?

Iseenesest termin hübriidsõda on kasutusel juba pikemat aega. Samas on just Venemaa esimene riik maailmas, kes on seda taktikat ka esimest korda ja päris edukalt ellu rakendanud. Krimmi okupeerimine ja annekteerimine oli sesosas paras õpikunäide. Hübriidsõja taktika kätkeb endas eeskätt erioperatsioone, mille Krimmi näitel võivad ellu viia tõrjetegevuse legaalset poolt pärssivad eraldusmärkideta “rohelised mehikesed”. Loomulikult polnud “rohelised mehikesed” mingi kohaliku külapoe kunded, vaid Vene eriüksuste hästi väljaõpetatud võitlejad. Lisaks erioperatsioonidele, mis vajadusel valmistavad ette ka regulaarvägede sisenemist, haarab hübriidsõda kõige erinevamaid vahendeid alates küberrünnetest ja propagandast kuni majandusliku survestamiseni.

Kas Eesti on valmis hübriidsõja puhkemisel adekvaatselt toimima?

Eesti ja meie partneird on väga tähelepanelikult analüüsinud Venemaa tegevust Ukraina vastu ning sellele on järgnenud juba terve rida tegevusi oma vastava võimekuse arendamisel. Siin on eriti oluline sisemise kiirreageerimissuutlikkuse tugevdamine. Loomulikult on aktuaalne ka eelnevalt intervjuus puudutatud piirivalve teema. Samuti on väga olulised need arutelud NATO liitlaste seas, kus täpsustatakse kollektiivkaitse rakendamist näiteks hübriidsõja tingimustes.

Intervjuu 1.10.2014.

Kommentaarid

Nataly ütles …
Lugesin huvitava intervjuu lõpuni. Huvitav ja mõtlemapanev .

Populaarsed postitused sellest blogist

MÄGI-KARABAHHI VERESÕLM

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

MILLINE USA PRESIDENT VASTAKS EESTI OOTUSTELE?