Eesti välispoliitikast

Eesti välispoliitika on viimase kahekümne aastaga muutunud kahtlemata mitmetahulisemaks ja professionaalsemaks. Seda pole kindlasti võimalik käsitleda lihtsustatult mustvalgel viisil, nagu seda teeb näiteks Janek Mäggi. Eesti välispoliitika ei ole kindlasti silmakirjalik. Meie peateljeks välispolitiliste hoiakute kujundamisel on mõistagi meie riigi rahvuslikud huvid, mille üheks kesksemaks tahuks on ka väärtuspõhisus. See tuleneb juba meie enda põhiseaduse loogikast ning Euroopa Liitu ja NATOsse kuuluva demokraatliku väikeriigi rahvusvahelisest positsioonist. Mida rohkem on meie lähinaabruses ja mitte ainult demokraatlikke ja vabasid riike, seda kindlam on ka meie julgeolek tulevikus. Nii lihtne see ongi.

Väärtuspõhisus välispoliitikas ei tähenda ju automaatselt seda, et me ei saaks või ei tohiks suhelda näiteks autoritaarsete ja mittedemokraatlike riikidega. Teadupärast on meile sarnaselt vabu riike maailmas vähemus. Mitte rohkem kui 90, kes esindavad kokku umbes 38 protsenti maailma elanikest. Meie eesmärk suhetes kõigi riikidega, kellega meil on sõlmitud diplomaatilised suhted, kätkeb endas väga erinevaid teemasid - konsulaarküsimustest kuni kaubandussuheteni. Nende hulka kuulub ka kindlasti universaalsete inimõiguste teema. 

Ükski riik maailmas pole kloonitud, mistõttu ka rahvusvahelistes suhetes on väga palju erinevaid nüansse, mida tuleb silmas pidada. Kaasa arvatud ka rahvusvaheliselt tunnustatud diplomaatiline protokoll. Kriitikud võiksid enne nooleloopimist selgeks teha, mis on näiteks ametliku visiidi ja riigivisiidi vahe. 

Kui juttu on olnud Kasahstanist, siis tegemist on meile kui Euroopa Liidu liikmesmaale väga olulise partneriga Kesk-Aasias. Käesoleval aastal alustab Eesti oma saatkonna rajamist Kasahstani, mis kindlasti suurendab meie diplomaatilist võimekust selle strateegiliselt olulise regiooni katmisel. Samas ei jää kuhugi ka väärtused ja hea valitsemistava, millest oli muuhulgas juttu ka president Nazarbajevi visiidi ajal Eestisse.

Sageli on küsitud, et miks me ei saa siis Venemaaga poliitilisel tasandil suhteid seatud. Et miks Eesti siin midagi ei tee? Ma arvan, et Vene Föderatsiooni saatkonna äsjane avaldus seoses 2007. aasta aprillisündmustega räägib enda eest. Vaatamata meie kannatlikele sammudele pole meie idanaaber siiani suutnud päriselt üle saada postimperiaalsest stressist, mis segab neid oma lähemate naabritega 21. sajandile vastavalt suhteid normaliseerida. Eesti on selleks valmis, kuid veelkord - tangot tantsitakse ikka kahekesi. 

Samas on meie välissuhtlemises viimasel ajal tunda olnud pikema perspektiivi puudumist ning ametkondadevahelise koostöö loginat. Riigikogu väliskomisjon on siin hea koht ka veidi ettevaatavamate poliitiliste seisukohtade kujundamiseks, mistõttu ka uus koosseis keskendub oma töös mitme kaugema strateegia analüüsile.

Liibüa paljastas Euroopa piiratud kaitsevõime

ÜRO resolutsiooniga 1973 lubatud lennukeelutsooni kehtestamine Liibüa kohal on ilmekalt paljastanud Euroopa riikide kaitsevõime puudulikkuse. Kuna USA on selles NATO juhitud operatsioonis tavatult tagaplaanil, siis on ilmsiks tulnud Euroopa liitlaste piiratud valmisolek kaasaegset tehnolooigat ja võimekusi nõudvate sõjaliste operatsioonide läbiviimiseks. See peaks Euroopa liidreid tõsiselt mõtlema panema - kui me ei saa hakkama Liibüa sarnase operatsiooniga, mis juhtub siis, kui meie ees seisab palju suurem ja tõsisem väljakutse.

Äsjasel NATO välisministrite kohtumisel Berliinis oli peasekretär Rasmussen sunnitud avalikult tunnistama, et Liibüa operatsiooni jätkamiseks on vaja juurde kaasaegset relvastust ning liitlaste täiendavat panust. Paraku näib, et Berliini kohtumine ei lisanud peale retoorilise toetuse suurt miskit.

Seda on õigupoolest ka raske loota. Eriti siis, kui Ühendriigid pole operatsioonis keskne panustaja. Kui 2010. aastal olid USA kaitsekulutused umbes 640 miljardi dollari tasemel, siis Euroopa liitlased kokku suutsid samas kõrvale panna enam kui kaks korda väiksema kaitse-eelarve. Juba Afganistani missioon on näidanud, kui keeruline on Euroopa riikidel eeldatavaid võimekusi välja käia.

NATO Euroopa liitlased on viimastel aastatel olnud vastakuti väga tõsise dilemmaga: majanduslikesse raskustesse sattudes on riikides löögi all esmajärjekorras kaitsekulutused. Ja seda vaatamata alliansis kehtivale poliitilisele otsusele hoida kulutused sisemajandusega võrreldes 2-protsendilisel tasemel. Eelmisel aastal täitsid seda vaid neli riiki: USA, Prantsusmaa, Kreeka ja Suurbritannia.

Ühel hiljutisel kohtumisel kinnitas NATO endine kõrge ametnik, et eriti murelikuks teeb liitlaste koordineerimatu kulutuste vähendamine ning samas ka uue relvastuse isepäine ostmine olukorras, kus eriti väiksemate riikide ühised hanked võiksid olla palju kasulikumad.

Igatahes peaks Liibüa olema NATOle tõsiseks õppetunniks. Olukorras, kus meie vahetus naabruses on kasvavalt ebastabiilne ning kus mitmed maailma suurjõud on vastupidiselt Euroopale suurendamas oma kaitsekulutusi ning kaasajastamas oma relvastust, ei tohiks Vana maailma pealinnad justkui "ajaloo lõpu" või "heaoluühiskonna pöördumatuse" vaimus oma sisemisi otsuseid teha. Euroopa relevantsus ei ole määratud üksnes turujõu, vaid reaalse jõuga. Euroopal oleks lõpuks aeg ärgata.

Riigikogu väliskomisjoni tegevusest

Riigikogu XII koosseis on ennast rakendamas rekordilise kiirusega. See on kindlasti väga positiivne, sest parlamendi viimasest töisest istungist on varsti möödas juba kaks kuud. Sellel nädalal valiti kõigi alatiste komisjonide esimehed ja aseesimehed ning mõnes komisjonis algas ka juba sisuline töö. Üheks nendest oli ka väliskomisjon.

Ma ei salga, et pärast kuut aastat on päris hea tunne olla taas valitud parlamendi väliskomisjoni eismeheks. Tänaseks olen selle komisjoni tegevustega järjepannu olnud seotud 2003. aasta kevadest ning selle ajaga on mõistagi kogunenud üksjagu palju kogemust. Viimase pinnalt on üpris turvaline komisjoni tegevust taas suunata, sest energiat ja ideid jagub:)

Kuid ega komisjon koosne vaid esimehest, mistõttu on mul hea meel töötada koos väga huvitavate ja asjatundlike kolleegide ja nõunikega. Seekord on väliskomisjonis kokku kümme liiget, viis koalitsioonist ja viis opositsioonist. Eks see jõudude vahekord viita sellele, et Eesti välispoliitikas on taotluslik konsensuspõhimõte. Tõsi, on tulnud ette ka üksikuid hääletamisi, kuid need on olnud siiski harvad erandid.

Riigikogu käesoleva koosseisu väliskomisjoni esimene töönädal kujunes väga töiseks. Kohe esimesel päeval kuulasime välisministrit seoses meie kodanike rööviga Liibanonis. Soovin seda teemat hoida komisjoni pideva tähelepanu all seni, kuni meie kodanikud on vabadusse pääsenud. Juba tuleva nädala teisipäeval kuulab väliskomisjon nii välisministeeriumi esindajat kui ERRi ajakirjanik Aarne Rannamäed viimastest sündmustest Süürias, Liibanonis ja ka Egiptuses.

Samuti oli sellel nädalal komisjonis arutlusel valimiseelne olukord Soomes, Kasahstani presidendi riigivisiidi eelselt Eesti-Kasahstani suhted, Eesti seisukohtade kinnitamine Euruoopa Liidu ja NATO välisministrite kohtumisteks. Vastavalt välissuhtlemisseadusele on väliskomisjoni pädevuses ka meie suursaadiku kandidaatidega tutvumine. Sellel nädalal oli neid kolm. Ka tuleval nädalal on meil kuulata kolm kandidaati. Lisaks on tuleval esmaspäeval meie ees Eesti suursaadik Pekingis Andres Unga, et rääkida viimastest Hiina arengutest ning kahepoolsete suhete perspektiividest.

Väliskomisjoni vastutusalas on tegelikult kogu Riigikogu välissuhtlemise koordineerimine. Ilma komisjoni esimehe allkirjata ei saa toimuda ükski välislähetus. Nii algatasime sellel nädalal ka Riigikogu välisdelegatsioonide moodustamise, mis peaks jõudma lõpule hiljemalt 10. maiks.

Ja lõpuks. Endise ajakirjanikuna olen alati pidanud oluliseks poliitiliste otsuste võimalikult suurt läbipaistvust ning avatust. Nii oli väliskomisjon 2003. aastal esimene Riigikogu alatine komisjon, kellel tekkis oma kodulehekülg. Sellest nädalast võib aga meie komisjoni tegevusi jälgida lisaks veel Facebooki ja Twitteri vahendusel. Mõistagi hoian ka ise oma blogi ja suhtlusvõrgustike kaudu huvilisi kursis komisjoni tegevustega.

Kaks arvustust raamatule

Kuna mitte kõik meie väljaannetes ilmuvad artiklid pole kättesaadavad veebis, siis toon siinkohal ära kaks hiljutist arvustust minu raamatule "Venemaa: valguses ja varjus". Esimene nendest ilmus Andres Laasikult Eesti Päevalehes ning teine Brigitta Davidjantsilt Eesti Ekspressis. Mul on hea meel, et raamat pole jätnud arvustajaid ükskõikseks.

Brigitta Davidjants, Eesti Ekspress, 31. märts 2011

Olen mõelnud rohkem kui korra, kuidas avada sõprade le tänapäeva Venemaa problemaatikat. Tõsi, meil on mõned russofiilid ning viimasel ajal on ilmunud nii uuemat vene ilukirjandust kui ka päevakajalisi käsitlusi naaberriigist. Ja kui uskuda raamatukogude elektroonili si andmebaase, on need kirjateosed alailma välja laenutatud. Miskit on aga siiski vajaka ja selle miski korvabki oma raamatuga Mar ko Mihkelson.

Mihkelson seletab lihtsalt ja loogiliselt, kuidas on Venemaa jõudnud praegusesse punkti. See aga ei tähenda, et Mihkelsoni kir jastiil oleks kuidagi kuiv. Vastupidi, ta kirju tab haaravalt ja orienteerub materjalis, luues seoseid ning visandades võimumänge ja jõu jooni, millest ajalootunnis ei räägita. Mihkel son avab süsteemselt ka Eesti ja Venemaa su het, mis on kindlasti raamatu huvitavaim osa. Vaga ausalt joonistuvad välja venelaste men taalsed stereotüübid nii neist kui meist, rii gi ideoloogiline alus,Tšetšeenia sõja põhjused, suurriikide poliitilised mahhinatsioonid jms.

Sama tähelepanuväärse materjali moo dustavad Mihkelsoni enda intervjuud persoo nidega, kes ajaloo kulgu ühel või teisel moel sekkuda on püüdnud, sealhulgas Tšetšeenia presidendi Džohhar Dudajeviga, asepresiden di Zelimhan Jandarbijeviga ja kurikuulsa vä likomandöri Šamil Bassajeviga. On tunda, et Mihkelson kirjutab asjast, mis on talle täh tis. Ja nagu ütleb tagakaanel režissöör Andrei Nekrassov, on Mihkelson venemaalaste tõeli ne sõber. Seda ma ka usun. Mistõttu on erili selt sümpaatne näha autorit, kes valdab tee mat nii süvitsi, et saab endale armastuse juu res kriitilisust lubada.

Andres Laasik, Eesti Päevaleht, 18. märts 2011

Marko Mihkelson mõtestab oma raamatus „Venemaa: val guses ja varjus" meie naabrit kui maismaal asuvat koloniaal impeeriumi. Ja süüvib võrdle misi põhjalikult venelaste enesetunnetusse, mille järgi nad asuvad justkui vaenlaste poolt ümberpiiratud kindluses.

Teooria on püstitatud ja veenvalt tõestatud. Ainult et Mihkelson on kirjutanud oma teose mitte kui teadlane, vaid kui ajakirjanik ja poliitik. Tead lane kaaluks läbi ka argumen did, mis räägivad teooriale vas tu, Mihkelson aga käitub kui karjapoiss, kes teeb seda vana „hunt tuleb!" nalja.

Ronald Reagani poliitika on serveeritud viisil, mis sarnaneb vandenõuteooriaga. Oleks võinud vaadelda ka aegu, mil Vene riik avatum oli ja vasallide ase mel liitlasi otsis. Kasuks oleks tulnud tänapäeva eripära esile toomine.

Retoorika on üks asi, aga te gelikkus on see, et ka poliitika tipus olijatel on häärberid ja pangakontod kirutud läänes. Ja tänapäeva Gromõkoks peetav Sergei Lavrov - räuskab, mis ta räuskab, aga tütart koolitab Londonis.

Dissidendid või ullikesed?

Ladusas ja mõtteselges raama tus kohtab mõtlematusi. Alek sandr Prohhanovit ja Aleksandr Duginit võib muidugi mõtleja teks nimetada, aga seejuures peaks seletama, mida selle sõna all mõeldakse ja mille poolest mõtleja klounist erineb. Ja kas maksab sellesama mõtleja tiitliga pärjata Valeria Novodvors-kajat, kelle teenekus vene dissi dentlikus liikumises on vaieldamatu, kuid tänapäevased väited mitte just väga adekvaatsed.

Putinismi juuri ja olemust vaeb autor põhjalikult. Aga jääb mainimata, et mingis osas läks Pütini Venemaal vähemalt 21. sajandi esimeste} aastatel hästi. Finantssüsteemi stabiliseerimi sega ei saanud hakkama mitte avara mõtlemisega Gaidar, vaid see toimus Putini ajal, kui teda nõustas veel Andrei Illarionov. Nimeregistris oleks võinud olla Augusto Pinocheti nimi, sest selle fenomeni ümber käib Ve nes jutt siiamaani.

Huvitav on seegi, kuidas ka hest viimasest Venemaa aas takümnest on Mihkelson suut nud kirjutada nii, et kordagi ei ole mainitud esikommunist Gennadi Zjuganovit.

Sisse on juhtunud näpukas seoses Aleksander III tsitaadiga. Raamatus toodud ..Venemaal on kaks sõpra, armee ja sõjalae vastik" peaks tegelikult sõna „sõber" asemel olema liitlane". Aga muidu on lugemine asjalik, juba ainuüksi Džohhar Dudaje vi originaalintervjuu õigustab selle kirjastamist.