Märkamatult on kevadest saanud suvi ja suvest varsti sügis. Nii meil, kui meist veidi lõuna pool. Mõned kuud tagasi rääkis eeskätt läänemaailm vaimustunult Araabia kevadest. Suurest pöördest, mis sütitab demokraatliku reformiahela islamimaades.
Julgesin siis kahelda nende arvamuses, kes tõmbasid rasvasemaid paralleele Berliini müüri langemisega 1989. aastal ning sellele järgnenud muutustega Ida-Euroopas. Julgen seda teha tänagi.
Mitte selle pärast, et ma ei usu või ei eelda Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikide võimalusi edendada demokraatlikku ning vastutustundlikku valitsemisvormi, vaid eeskätt seetõttu, et kultuuriruumide erinevus ei luba eeldada meiega sarnast reformikava. Veelvähem kiireid muutusi üldse.
Praegu Liibüas toimuv on vaieldamatult ajalooline. Enam kui 40 aastat kestnud kolonel Gaddafi võim on varisemas. Kuid kes tulevad asemele või mis juhtub pärast Muammar Gaddafit? Maailm teab sellest veel vähe, kuigi enam kui 30 riiki on juba tunnustanud Liibüa Üleminekunõukogu legaalse võimuna. Eesti nende hulka veel ei kuulu.
Samas teeb ettevaatlikuks Liibüa hõimusegusus, ülestõusnute kirjusus ning nende avalikult islamistlik meelestatus. Kahasse Gaddafi mahakarjumisega on eetrisse kostnud sama sageli ka Allahi kõikvõimsust ülistavad hüüded.
Mõistagi on islam araabiamaailma identiteedi üheks keskteljeks, kuid senisest laiemaid vabadusi pakkuva ning majandusega toimetuleva valitsuse moodustamiseks võib sellest väheks jääda. Mitmedki analüütikud on hoiatanud, et Gaddafi järel võib Liibüat ees oodata ka suurem segaduste aeg. Seepärast on äärmiselt oluline, et eeskätt ÜRO aga ka lääneriikide tähelepanu ja konkreetne abi Gaddafi-järgsele Liibüale oleks hästi läbimõeldud.
Samal ajal kui Liibüas alles püütakse senist režiimi lõplikult kukutada, on naaberriigid Tuneesia ja Egiptus lähenemas otsustavatele valimistele. Nii ühes kui teises riigis olid kevadel lootused palju kõrgemal kui täna. Kui Tuneesia oma väiksusega on ehk kõige lootustandvam uusi vabadusi rakendama, siis määrava tähenduse kogu regioonile omandab just Egiptuse lähitulevik. Ja siin on veel segadust kui palju.
Kuigi ekspresident Hosni Mubarak on haigevoodis kohtu all, ei ole riiki juhtiv eliit kuigivõrd erinev varasemast. Viimased uudised räägivad sellest, et ega peamiselt sõjaväele lähedalseisev võimutipp ei taha oma positsioone kergekäeliselt loovutada. Seepärast on äärmiselt oluline jälgida, mis sünnib eelolevatel nädalatel vastu kavandatud üldvalimisi.
Regionaalse julgeoleku seisukohalt on äärmiselt oluline näiteks see, mida Egiptuse juhtkond teeb seoses teravnenud suhetega Iisraeliga. Teatavasti on viimastel kuudel Egiptus taastanud suhted Iraaniga ning Kairost kostub nõudmisi vaadata üle 1979. aastal Iisraeliga sõlmitud rahulepe. Sellele ohtlikule hoiakule on lisanud argumente eelmisel nädalal toimunud tulevahetus Iisraeli ja Egiptuse piiril, kus juudiriigi rünnakus hukkus mitu Egiptuse politseinikku.
Viimase rünnaku taga on aga nähtud Hamasi ja kaugemas seoses ka Iraani huve, kes näeksid hea meelega pingete süvenemist või isegi suhete katkemist Egiptuse ja Iisraeli vahel.
Iisraeli põhjapoolne naaber Süüria on juba kevadest saadik sisemises keeristormis. Sarnaselt mitmetele regiooni riikidele on ka Süüria küllaltki keeruka rahvuslikreligioosse sisestruktuuriga maa, kus praegune president Assad ja varem tema ise on 40 aasta vältel hoidnud riiki koos jõu ja vägivallaga. veel täna pole kaugeltki selge, mis on sadu inimelusid nõudnud rahutuste lõpplahendus.
Jeemen, kus Araabia kevad endast samuti jõulisemalt märku andis, on sisuliselt ägenenud kodusõja seisundis. Seejuures teeb olukorra eriti keeruliseks asjaolu, et suurimaks ja samas ka vägivaldsemaks opositsioonijõuks on kujunenud al Qaeda üks tegusaim lüli. Jällegi, ka siin on veel väga vara öeldu, kuhu sündmused välja jõuavad.
See arvamus ilmus tänases Linnalehes.
