Postitused

LIBERAALNE DEMOKRAATIA HEIDUTAB VENEMAAD

Kujutis
Viimastel päevadel olen sattunud kuulma arvamusi (mitte ainult Eestis), et miks me selle Navalnõi eest nii väga muretseme, sest tegemist on ju tüüpilise Vene šovinistiga. Paras talle, las istub, on möödaminnes rehmatud. Navalnõi on tõepoolest omal ajal olnud karmi sõnakasutusega kaukaaslaste suhtes või õigustanud Krimmi annekteerimist. Aga olgem ausad, Venemaal leiab isegi liberaalide seas (olen seda ise kogenud 1990. aastate algusest) küllaga neid, kellele kunagise impeeriumi kadumine on olnud valus löök.   Kuid see, millised vaated on Navalnõil, pole antud juhul üldse oluline. Tähtis on hoopis see, et Navalnõid üritati riigi juhtkonna poolt (FSB pole külateater) tappa ja nüüd hoitakse teda ebaseaduslikult vangistuses ainult selle pärast, et ta suhtub kriitiliselt Venemaal vohavasse korruptsiooni ning et tal on oma Kremlist eristuvate vaadetega mõju massidele.   Hirm oma enda rahva suhtes on tee tupikusse. Venemaal ja ka Valgevenes on poliitiliste vangide arv viimasel ajal kiirelt kas

BORRELLI VÕIMATU MISSIOON

Kujutis
Läks nii, nagu karta oligi. Moskvasse Venemaaga dialoogi ja usaldust looma läinud  Euroopa Liidu esidiplomaat Josep Borrell sattus juba esimesel avalikul esinemisel välisminister Lavrovi agressiivse rünnaku alla ega suutnud vääriliselt kaitsta ei ennast ega liikmesriikide huvisid.  See oli pehmelt öeldes läbikukkumine.   Borrell avaldas küll muret Navalnõi juhtumi osas ja kutsus Venemaad üles erapooletult uurima tema mürgitamise asjaolusid, kuid andis siis kohe mõista, et justkui ükski Euroopa Liidu liikmesriik ei tahtvat sanktsioonide karmistamist. Samal ajal pidas Lavrov mõnuga loengut sellest, kuidas lääneriigid oma meeleavaldustel jõhkralt kodanikke peksavad või meediavabadust piiravad.    Samuti jäi Borrell hätta sellega, kui Lavrov kiitis Venemaad kui tubli rahvusvahelise õiguse eest seisjat. Kahjuks me ei kuulnud Borrellilt poolt silpigi olukorrast Ukrainas, mida rünnates ja territooriumi annekteerides on Venemaa juba seitsmendat aastat rikkunud rahvusvahelise õiguse elementaars

EESTIT AITAB EDASI TARK DIPLOMAATIA

Kujutis
Kaja Kallase valitsuse üheks tähtsamaks eesmärgiks on Eesti kui Põhja-Euroopa avatud, innovaatilise ja tulevikku vaatava riigi maine rahvusvaheline (taas)kinnistamine. Enam pole vaja aega raisata vabandustele, sest valitsus on nüüdsest prii pisikestest   trumpidest , kes tirisid meid üksteise võidu virtuaalsesse isolatsiooni, eemale Eesti kõige lähedasematest liitlastest ja sõpradest. See aeg on möödas, nüüd tuleb edasi liikuda. Juba veebruari keskel leiab Riigikogus aset iga-aastane välispoliitika arutelu. See on hea võimalus ka uuel valitsusel mõttevai korralikult maasse lüüa. Islandi väljakult oodatakse selget sõnumit meie välispoliitika edasiste sammude ja põhimõtete osas. Ideoloogiliselt laetud välispoliitika aeg peab jääma minevikku. Eesti-sugusel väikeriigil ei tohiks olla luksust tõugata iga valitsuse vahetusega välispoliitikat eri suundades. Edu võti on järjekindlus ja parimal moel võimalikult laia konsensust taotlev välispoliitika.  Seda on praegu raskem saavutada kui varem,

DEMOKRAATLIKU MAAILMA MUST KOLMAPÄEV

Kujutis
Viie inimese surmaga lõppenud USA Kongressi ründamine meeltesegaduses märatsejate poolt ei ole mitte üksnes demokraatia lipulaeva – Ameerika Ühendriikide ajaloo mustemaid päevi, vaid see on viimane hoiatus kogu demokraatlikule maailmale. Kui vabades ja demokraatlikes riikides saavad võimu juurde vääritult käituvad ja põhiseadust eiravad valetajad, demokraatlikke põhimõtteid maha tallavad  vihaõhutajad ja vandenõuteooriate levitajad, siis tänapäeva piirideta infoühiskonnas ei ole see oht sisemisele stabiilsusele mitte üksnes USAs, vaid kõikjal üle demokraatliku maailma, ka Eestis.   Eilsete sündmuste ees kannab peavastutust Donald Trump, kes kutsus Valge Maja juures toimunud meeleavalduses oma poolehoidjaid liikuma Kapitooliumile ja kaitsma vandenõuteooriatest tulvil valesid. Tegelikult ei oma Trump sellest hetkest enam mingit autoriteeti olla maailma olulisima demokraatia riigipea. Valijad on andnud oma hinnangu - Trump on teinud kõik, et vabariiklased kaotaksid Valge Maja, Esindajatek

KUI KAOB USK DEMOKRAATIASSE

Kujutis
Kui Eestis kaob usk demokraatiasse, on ees väga haprad ajad. Ajalugu on selles meile juba kord väga valusa õppetunni andnud – 1930. aastatel. Kas me tõesti laseme asjadel omasoodu kulgeda, kui on õhkõrngi võimalus, et midagi sarnast võib taas aset leida? Eesti praeguse valitsuse juhtivpoliitikute seisukohad USA, Leedu, Soome või Rumeenia valimiste kohta või ka läbi sõrmede vaatamine õigusriigi põhimõtete väänamisse Ungaris ja Poolas mitte üksnes ei halvenda suhteid meie liitlastega ega aseta Eestit virtuaalsesse rahvusvahelisse     isolatsiooni, vaid on ka otseseks ohuks meie enda demokraatliku riigikorralduse püsimisele.     Demokraatia erosioon on kahjuks maailmas levimas kiiremini, kui me tajume, mistõttu ei pruugi me osata selles veel ohtu näha. Vaba maailma vaieldamatu liiderriik Ameerika Ühendriigid on vastakuti enneolematu olukorraga, kus valimised kaotanud president ja samadel valimistel oma koha võitnud kongresmenid ei tunnista valimistulemusi. Sotsiaalmeediat kasutades on loo

KUIDAS SAADA LORDIKS, SIBERI LORDIKS

Kujutis
Kuidas saada 40-aastaselt eluaegseks Suurbritannia lordiks, olles sündinud Nõukogude Liidus? Kas piisab sellest, et olla KGB ohvitserist miljardäri poeg? Või on vaja mängu tuua Läänes siiani armastatud Mihhail Gorbatšov? Või on vaja saada Briti kodanikuks ning jääda meelde kuninglikule õukonnale? Või tuleb lihtsalt saada Briti peaministri heaks sõbraks?   Kõik need eduks vajalikud tegurid on olemas Jevgeni Lebedevil, kes alates käesoleva aasta jõulukuust on ametlikult Briti parlamendi ülemkoja liige. Teda teatakse nüüd kui Siberi ja Hamptoni lordi. Kõige selle taustal kipub aga jääma kõlama üks paratamatu küsimus – kas kogu loo laiem taust ei viita mitte ühele killule Venemaa pikaajalisest mõjutustegevusest lääneriikide sisepoliitika hägustamiseks, antud juhul siis Suurbritannias?      Kogu see lugu tunduks uskumatuna, kui see poleks tõsi. Juba ainuüksi uue paruni tiitel – “Vene Föderatsioonis asuva Siberi lord” – kõlab 2020. aastal kui kehvapoolse romaani peategelase vägisi otsitud er

ABIELUREFERENDUM KUI EESTI BREXIT

Kujutis
Abielureferendumil, kui see peaks üldse toimuma, ei otsustata ainult selle üle, kes Eestis võivad edaspidi abielluda ja kes mitte, vaid ka millisesse maailma hakkab Eesti mõtteliselt kuuluma. Ülekantud tähenduses on see meile kui brittidele  Brexit , kus lühiajalise sisepoliitilise kasulõikamise nimel polariseeriti elanikkond muuhulgas ka mõjuvaid väärkujutelmi kasutades ning lõpptulemusena toodi ohvriks riigi strateegilised huvid kaasaegses maailmas.    EKRE survel ühiskonda lõhestava rahvaküsitluse tegelik valik on selles, kas Eesti jääb edasi truuks demokraatlikule vähemuste õigusi kaitsvale lääne ühiskonnamudelile või vajub autoritaar-patriarhaalse küünilise populismi raskuse all pigem tagasi Vene mõjusfääri.   Meie omaaegne edu kiirel liitumisel Euroopa Liidu ja NATOga on seletatav muuhulgas Eesti toonaste valitsuste kindla sooviga teha kõik selleks, et ennast lahti haakida Nõukogude impeeriumi taagast ja sulanduda tagasi vaba maailma poliitilisse kultuuriruumi.    Eesti diplomaat