Marko Mihkelsoni blogi

Sotsid kehtestavad Eesti ajaloole moratooriumi?

2012-01-31T20:34:00.000+02:00

Sotsiaaldemokraatidega ühinemisotsuse teinud Vene Erakond Eestis juhid Stanislav Tšerepanov ja Gennadi Afanasjev kinnitasid täna Delfile, et Eesti okupatsioon Nõukogude Liidu poolt on pigem usu küsimus ning meie ajaloo traagilistest sündmustest rääkimisele tuleks panna moratoorium.

Eesti okupeerimine ja kümnete tuhandete inimsaatuste hävitamine pole mingi usu küsimus. See on ajalooline fakt ning sellele pole võimalik moratooriumi kehtestada. Eesti identiteedi üks väga oluline sammas on just seotud meie traagilise ajalooga ning seda ei tohiks ka meie tänaste rahvuslike huvide seadmisel ära unustada.

Kas sotsid kehtestavad meie ajaloole koos Tšerepanovi ja Afanasjeviga moratooriumi?

Kandideerin IRLi aseesimeheks

2012-01-12T09:39:00.000+02:00

Üle uue aastaläve astumine seondub meile ootuste ja lootustega, mis puudutavad nii meie lähedasi, meid endid kui ka meie riigi heaolu ja käekäiku. Ka meie erakond on täna astumas uude perioodi.

Eelolevad kaks nädalat on meie erakonna tulevikku silmas pidades väga olulised. Valmistudes 28. jaanuaril Tallinnas toimuvaks suurkoguks tuleb igal ühel meist tōsiselt läbi mōelda, kes vōiks saada meie järgmiseks liidriks ning milline on see meeskond, kes annaks IRLile uue hoo tulevasteks valimisteks.

Meie erakonnal on viimasel ajal olnud mitmeid probleeme. Elamislubadeskandaal lōi tōsiselt meie uslaldusväärsuse pihta, samas kui sisemised vastuolud pole lubanud kasutada Eesti vanima ja kogenuima erakonna tãit potentsiaali. Eelolevad arutelud piirkondades ning suurkogu ise peaksid suunama meid erakonnana suuremale ühtsusele ja uuele tōusule. Meie ühiseks eesmärgiks peaks olema edukus 2013. aasta kohalikel valimistel, 2014. aasta europarlamendi valimistel ning ei rohkem ega vähem kui valimisvōit 2015. aasta Riigikogu valimistel.

Need on saavutatavad eesmärgid, kui me suudame ületada sisemised vastasseisud ning pühenduda oma kōigi jōududega IRLi positsioonide tugevdamisele. See pole mitte üksnes meie erakonna, vaid samas kogu Eesti huvides.

IRL on läbi viimase 23 aasta tōestanud, et suudab pakkuda Eestile edutoovaid lahendusi ning reforme. Meie erakonna isamaalised väärtushinnangud on olnud aluseks oluliste poliitiliste otsuste tegemisel, mis on taganud meie iseseisvust ja suveräänsust. Igapäevased sündmused maailmast annavad meile selgemat kinnitust, et ka meist kaugemal toimuvad protsessid mõjutavad väga oluliselt meie elu Eestis, olgu see siis majanduses, sotsiaalvaldkonnas või poliitikas. Eesti kordaminekud on meie koostööpartnerite poolt maailmas kõrgelt hinnatud ning Eesti riigi saavutusi on toodud teistele eeskujuks. Samas on Eestil veel palju saavutada, et muutuda püsivalt edukaks ja rahvusvaheliselt konkurentsivōimelisemaks riigiks, kus on vããrt elada, ōppida ja töötada.

Meile ei ole esmatähtis, et teised meid tunnustaks, vaid et me ise oskaksime seda hinnata ja usuksime oma tulevikku. Iga erakonnaliige peaks vaatama eelkõige iseendasse ja küsima, milline on minu roll täna erakonna poliitikas ja tegevuses.

Need on tōsised väljakutsed ning eeldavad ka tōsist pühendumust. Positiivsete arengute soodustavaks eeltingimuseks ühiskonnas on liidrite vastutustundlik tegevus, mis põhineb rahva usaldusel. Läbi poliitilise usalduse paneme oma liidrite õlgadele vastutuse nii riigi kui ka igaühe hea käekäigu eest. Mina olen selleks valmis. Ma olen olnud IRLi eestsesiuse liige alates erakonda astumisest 2001. aastal. Täna leian, et on aeg astuda samm kaugemale. Eeloleval suurkogul olen otsustanud kandideerida erakonna aseesimeheks, sest soovin senisest aktiivsemalt panustada IRLi poliitikate kujundamisse ja elluviimisse.

Samuti pean ma oluliseks aktiivset tööd Harjumaa piirkonnas, kandideerides eeloleval laupäeval tagasi piirkonna juhatusse. Riigikogu väliskomisjoni esimehe ja NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juhina näen enda jaoks just nendes IRLi sisestes valikutes parimat viisi, kuidas olla vajalik nii oma erakonnale kui ka Eesti rahvuslike huvide kaitsmisele laiemalt.

Tänan kõiki aatekaaslasi, kes on juba avaldanud mulle toetust kandideerimisel erakonna aseesimehe kohale. Kinnitan, et olen valmis võtma vastutuse ja teenima Teie usaldust, et koostöös kõigiga saaks IRList Eesti tulevikule vajalik uuenev ja tugev poliitiline jõud.

Lugupidamisega,

Marko Mihkelson

Tegemist on väljavõttega minu tänasest pöördumisest IRLi Harjumaa piirkonna liikmete poole. Teadmiseks, olen erakonna Harjumaa piirkonna liige:)

TOP-10 maailmasündmust 2011. aastal

2011-12-26T15:56:00.000+02:00

2011. aasta on peagi jõudmas lõpule ning aeg on teha taas kokkuvõtteid. Olen alates 2006. aastast püüdnud siin ajaveebis üles tähendada lahkuva aasta kümme olulisemat sündmust. Kui varasemalt on kümne suurema sündmuse väljatoomine nõudnud kohati isegi nuputamist, siis nüüd on olukord vastupidine: mida võtta ja mida jätta. Nii dünaamilist ja sündmusterohket aastat annab meenutada. See on olnud uute lootuste tekke, vanade müütide lagunemise ning globaalsete ohtude mitmekesistumise aasta. Allpool toodud kümme olulisemat sündmust on kirjas juhuslikus reas, vaadatuna ikka siit - Eestist.

1. Araabia kevad. Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on sellel aastal alanud väga suurte muutuste ahel. Tuneesiast Süüriani ja Jeemenist Bahreinini on olnud rahutu ning paljudki arengud on veel alles algusjärgus. Lootust demokraatlikumale ja vabamale riigikorraldusele varjutab islamifundamentalistide parem organiseeritus.

2. Venemaa ärkamine. See, et Venemaa uus keskklass pole rahul oma võimudega, oli teada juba varasuvel. Et see rahulolematus aga sedavõrd massiliselt tänavale tuleb, ei osanud keegi ette näha. Venemaa on ärkamas pikast talveunest ning inimesed on hakanud terasemalt lugema oma riigi põhiseadust, kus kirjas kõik demokraatlikule riigile omased kodanikuvabadused ja -õigused.

3. Osama bin Ladeni tapmine. Al Qaeda liidri tapmine oli mõistagi maailmasündmus, mis jättis jälje rahvusvahelise terroritegevuse võimekusele. Samas on sündmused näiteks Jeemenis ja Põhja-Aafrikas viidanud, et bin Ladeni lahkumine pole vähendanud al Qaeda harude võitlusvalmidust ning aktiivsust.

4. Diktaatorite lahkumine. 2011. aasta oli siseloomulik paljude diktaatorite lahkumise poolest. Maailm nägi selliste tegelaste nagu Ben Ali, Mubaraki, Gaddafi, Kim Yung Il-i lahkumist. Kes sunniti rahva poolt taanduma, kes suri, kes tapeti. Kas maailm on selle tõttu parem koht. Nii ja naa. Igatahes oli see õppetund paljudele, kes arvavad end olevat alternatiivideta "rahvuslikud liidrid".

5. Euroopa võlakriis. Euroopa võlakriisil on mõistagi sügavamad juured, kuid just sellel aastal tuli esile teadmine - ilma põhjalikemate sisemiste muutusteta on Euroopa enda tulevik keerukam ning maailma uutele tõusjatele kiiresti allajääv. Loo juures olev pilt on minu arvates väga iseloomulik sellele, millised probleemid on eriti Lääne-Euroopat ootamas.

6. Venemaa strateegiline aktiivsus Baltikumis. Viimasel paaril kuul on Venemaa kindralstaap taas suurendanud oma militaaraktiivsust Balti regioonis. Muret teeb Moskva soov paigutada Kaliningradi raketikompleksid Iskander ja õhuterjesüsteemid S400. Gaasijuhtme Nord Stream valmimine on muutnud Läänemere strateegilist staatust.

7. Iraani tuumaprogramm. Iseenesest pole Iraani tuumaambitsioonides midagi uut, kuid just aasta teisel poolel on üha rohkem hakatud spekuleerima Teherani reaalsete sammude üle saavutamaks tuumarelvavõimekus. See on eriti pingestanud suhteid Iisraeli ja Iraani vahel, mehitamata lennuki kaotus Iraanile oli ka Ameerika Ühendriikidele suureks löögiks.

8. Aasia jätkuv esiletõus. Pole midagi öelda, 2011. aasta vaid kinnitas juba varem kujunenud trendi - maailma mõjukese nihkub üha rohkem Aasia ja Vaikse ookeani regiooni. USA presidendi Barack Obama novembrikuine esinemine Austraalia parlamendile oli sesosas märgilise tähendusega. Meile on oluline, et USA tähelepanu ei hajuks ka Euroopas toimuvalt.

9. Sotsiaalmeedia võidukäik. Facebook, Twitter, blogid mõjutavad täna maailma rohkem kui seda oleks veel aasta tagasi osanud ennustada. Suhtlusmeedia võimu on tunda saanud paljud riigid, viimasest ajast aga eriti Venemaa.

10. Eesti liitumine eurotsooniga. Eesti sai 1. jaanuaril eurotsooni 17ndaks liikmeks. Vaatamata keerulistele aegadele, on Eesti positsioon maailmapoliitika mõjutamisel võrrelduna oma suurusega täna parim kui kunagi varem meie ajaloos.

Paljud sündmused, mis said alguse nüüd, leiavad kindlasti jätku järgmisel aastal. Seetõttu pole raske eeldada, et 2012. aasta ei tule sugugi värvitum. Loodetavasti aga siiski rahulik ning meie kõigile paremaid võimalusi pakkuv! Head vana aasta lõppu ja ikka paremat uut aastat!!

Eesti suurte muutuste maailmas

2011-12-09T15:05:00.000+02:00

Lahkuv 2011. aasta tegi meile ühe asja taas selgemaks – vähe on neid, kes ei tajuks suurte muutuste hoovuseid maailmas. Õigupoolest said tektoonilised muutused alguse juba üsna palju varem. Ühed peavad selleks Nõukogude impeeriumi lagunemist 1991. aastal, teised terrorismivastase sõja algust 2001. aastal ning kolmandad 2008. aastal investeerimispanga Lehman Brothers krahhi.

Kõik sõltub muidugi ajaloolisest perspektiivist ja ka vaatenurgast. Hiinas võidakse näiteks käimasolevate suurte muutuste alguseks pidada hoopiski 1978. aastat, mil Deng Xiapoing kuulutas välja riigi avanemise ja uue tee.

Kuid sõltumata daatumitest on selge, et tehnoloogilise superrevolutsiooni pöörase kiiruse täiendaval tõukel on globaalsüsteem tegemas läbi suurimat murrangut pärast Teist maailmasõda.

Nõukogude Liidu lagunemine ja Ida-Euroopa vabanemine lõid esimese tõsise mõra Teheranis, Jaltas ja Potsdamis kujundatud maailmakorda. Külma sõja lõpp tähendas ühe suure vastasseisu hajumist, millele järgnes täiesti objektiivselt läänemaailma ja eeskätt Ameerika Ühendriikide kiire esiletõus.

Fukuyamalik kujutelm saabunud õnnelikust vaikelust ja liberaaldemokraatliku maailma ideoloogilisest üleolekust suunas lääneriigid eeskätt kaubandusekspansioonile ning turumajanduse kultiveerimisele uutes demokraatiates.

Maailma kese nihkub Aasiasse

Just siis, 1990ndatel aastatel, hakkas oma positsioone järsult tugevdama Hiina, kes muutus aasta-aastalt maailma suurkapitalile üheks parimaks kasvupiirkonnaks. Ühes majanduse kiire arenguga kasvas ka Hiina eneseteadvus, mis tänaseks on saavutanud täiesti uue ja maailma peaaegu tema kõigis tahkudes mõjutava taseme. Hiina vetol ÜRO julgeolekunõukogus on täna hoopis suurem kaal, kui see oli veel paarkümmend aastat tagasi.

Perioodi 1991-2008 on juba nimetatud läänemaailma kuldajastuks, kus vaatamata puhkenud sõdadele ja konfliktidele näis demokraatliku heaoluühiskonna mudel täiuslikum ja konkurentsitum. Külma sõja kulutav stress oli taandunud ning majandus oli jõudsas kasvufaasis.

Lehman Brothersi ja ultraliberaalsete finantsskeemide krahh tegi sellele aga kiire lõpu. Ühes sellega on hakanud kahanema ka läänemaailma absoluutne domineerimine maailmapoliitikas, mis on vahelduva eduga väldanud viimased kakssada, mõningatel hinnangutel koguni viissada aastat.

Ameerika Ühendriikides 2008. aastal vallandunud finantskriis tõi globaalpoliitika pealavale maailma 20 suurima majanduse esindajad – 19 riiki pluss Euroopa Liidu. Läänemaailma tööstusriikide eksklusiivklubi G7 on taandunud G20 ees, kus sugugi mitte väikest rolli ei mängi Hiina, India, Lõuna-Korea, Jaapan, Brasiilia, Türgi, Saudi Araabia ja teised uued mõjukeskused. G20 näib olevat hetkel kõige esinduslikum kooslus, sest see ühendab endas 80 protsenti maailma majandusest ja kaks kolmandikku elanikkonnast. G20 sees on väiksema kooslusena tuntud näiteks ka BRIC (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina), mis on samuti püüdnud viimasel paaril aastal kehtestuda poliitilise foorumina.

Samuti on viimastel aastatel kasvanud tähelepanu 21 riiki ühendavale Aasia ja Vaikse ookeani Majanduskoostöö foorumile (APEC), mis loodi Austraalia eestvedamisel alles 1989. aastal ning mille viimane tippkohtumine toimus eelmisel kuul Havail USA presidendi Barack Obama võõrustamisel. Järgmisel aastal on eesistujaks muuhulgas Venemaa. APECi riikides elab 40 protsenti maailma elanikest, seal asub umbes 54 protsenti maailma majandusest ning 44 protsenti kaubandusest.

President Barack Obama ei teinud juba oma ametiaja alguses mingit saladust sellest, et maailma mõjukese on pöördumas Atlandilt Vaiksele ookeanile. 2008. aastal puhkenud finantskriis üksnes kiirendas niigi ilmset protsessi.

Kui veel 2007. aastal ennustasid investeerimispanga Goldman Sachs analüütikud, et Hiinast võib saada maailma juhtiv majandus umbes 2027. aastaks, siis eeskätt läänemaailma majanduse kiire jahtumine ja finantsraskused on seda daatumit oluliselt lähendanud.

Viimase nelja aasta jooksul on Euroopa Liidu majandus vähenenud 0,3 protsendi võrra ning USA majandus on kasvanud vaid 0,6 protsendi võrra, samal ajal Hiina majandus on kasvanud koguni 42,2 protsendi võrra. Nii on Rahvusvaheline Valuutafond juba ennustanud, et sarnaste trendide jätkudes võib Hiina mööduda Ameerika Ühendriikidest ja muutuda maailma suurimaks majanduseks juba aastal 2016.

Alles äsja, 17. novembril Austraalia parlamendis Canberras peetud kõnes ütles president Obama ühemõtteliselt: “Siin me näeme tulevikku. Maailma kiiremini areneva regioonina, mis on koduks enam kui poolele maailma majandusele, on Aasia ja Vaikse ookeani piirkond omab kriitilist tähendust minu olulisematele prioriteetidele: töökohtade loomisele ja võimalustele Ameerika inimestele.”

Euroopal tuleb mõista, et see pole sugugi seotud Havail sündinud Obama erahuviga. Paraku on sageli ühe argumendina kuulda just seda seost. Tuleb mõista, et USA majandus on juba täna seotud väga tõsiselt Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnaga. 2010. aastal eksportis USA antud piirkonda 61 protsenti koguekspordist, kusjuures põllumajandustoodangu eksport ulatus koguni 72 protsendini. USA on seetõttu panustamas ka täna rohkem Vaikse ookeani ülese partnerluse süvendamisele, mille sisuks on uute vabakaubanduslepete sõlmimine.

Teisalt on USA julgeolekupoliitilised huvid üha enam suunatud Hiina esiletõusu tasakaalustamisele ning kogu Aasia regioonis oma pikaajaliste liitlaste (Jaapanist ja Lõuna-Koreast Austraaliani) toetamisele. Selles osas oli märgilise tähendusega president Obama otsus rajada Ühendriikide sõjaline kohalolek Austraalia põhjarannikul Darwini lähistel. Lähimate aastate jooksul kavandatakse baasi suuruseks 2500 meest, mis lisanduvad rohkem kui 50 000 mehele Lõuna-Koreas ja Jaapanis.

Kuigi viimase kümnendi jooksul on USA kaitsekulutused kasvanud rekordiliselt, nõuab eelarvedefitsiidi vähendamine ka Pentagoni rahakoti õgvendamist. Obama administratsiooni kava kohaselt peaks 2020. aastaks kaitsekulude maht vähenema 450 miljardi dollari võrra. Küsimusele, kust kulud koomale liiguvad, andis Obama vastuse selles samas Canberra kõnes.

“Pärast kümnendi kestnud kaitsekulutuste erakordset kasvu ja sõja kindlat lõpetamist Iraagis ning sõjalise aktiivsuse vähendamist Afganistanis me vähendame oma kaitsekulutusi. /.../ Kui me lõpetame tänased sõjad, ma olen oma rahvusliku julgeoleku meeskonnale andnud ülesandeks teha meie kohalolek ja missioonid Aasias ja Vaikse ookeani regioonis tähtsaimaks prioriteetiks. USA kaitsekulutuste vähendamine ei tule Aasia ja Vaikse ookeani regiooni arvelt,” ütles Obama.

USA administratsiooni tähelepanu on mõistetav. Just Hiina on viimasel kümnendil oluliselt kasvatanud oma sõjalist võimekust. Samal ajal kui näiteks Euroopa on kohati justkui demilitariseerimisprotsessis, siis Hiina kulutused relvastusele ja armeele tervikuna kasvasid sellel aastal üksnes eelmisega võrreldes 12 protsenti. Washingtonis asuva Strateegiliste Uuringute Rahvusvahelise Instituudi (IISS) analüüsi põhjal võib praeguste trendide jätkudes Hiina saavutada USAga sõjaliste võimekuste tasakaalu juba 15-20 aasta pärast.

Euroopa on suurte valikute ees

Kõik need arengud ei tähenda mõistagi, et läänemaailma osatähtsus maailmapoliitikas taanduks tähtsusetuks. Pigem tähendab see maailma poliitilise kaardi märkimisväärset mitmekesistumist. Kuna maailma mõjukeskus on nihkumises, siis seab see suurima väljakutse eeskätt Euroopale.

Lahkuv aasta on olnud Euroopa Liidu üks keerukamaid viimaste kümnendite jooksul. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel tunnistas eelmisel kuul oma parteikaaslastele esinedes koguni, et “Euroopa elab üle üht keerukamat, võib olla kõige keerukamat tundi pärast Teist maailmasõda”.

Ühest küljest on Euroopa jõudnud sisemises arengus olukorda, kus harjumuslik heaoluühiskonna sageli populismist pakatav taastootmine enam hästi ei tööta. Viimase kolmekümne aastaga pidevalt pidurdunud majanduskasv ei suuda enam piisavalt teenindada kiirelt kasvanud võlakoormust. Ei maksa unustada, et üksnes viimase kümnendiga on Euroopa Liidu liikmesriikide koguvõlg peaaegu kahekordistunud, küündides veidi üle 10 triljoni euro.

Euroopa Lidu ja eurotsooni eriti viimasel ajal peaasjalikult emotsioonide ajel kuhjunud närvilisus ja usaldamatus eeldavad liikmesriikidelt hoopis põhimõttelisemaid otsuseid, sest siiani pole ettevõetud sammud suutnud rahamaailma panna uskuma kriisiohjamise jätkusuutlikkuses. Kahtlane, et ilma aluslepete muutmiseta miskit teha õnnestub, kuigi samas saavad kõik aru, et viimane on aeganõudev ning mitte kõik Euroopa Liidu liikmed pole ilmselt nõus lõimumist süvendama ja osa suveräänsust loovutama. Teisalt aga vajab Euroopa tõsisemat raputamist, sest mugandumisest tulenev ebaefektiivsus ning ühispoliitikate pidev eiramine eriti suurriikide poolt (näiteks kasvu- ja stabiilsuspakt) ei suurenda jätkusuutlikkust.

Euroopa väljavaateid positsioone lähiaegadel parandada muudavad keerukamaks pidurdunud konkurentsivõime (siin on kohane Lissaboni strateegia kurb näide) ning fundamentaalset probleemi indikeeriv demograafiline surve elanikkonna vananemise suunas. Üksnes teadmine, et 2050. aastal on Euroopa elanike keskmine vanus 52 aastat, samal ajal kui meie lähinaabruses, eriti lõunas, ja ka USAs püsib see kas alla 30 või veidi peale, räägib sõnakalt ise enda eest.

Sisemised probleemid oleksid kindlasti kergemini ületatavad kui välimine keskkond poleks nii dünaamiline ja ohtuderikas. Kes oleks uskunud selle aasta algul, et üksikuna paistnud enesepõletamisjuhtumist Tuneesia provintsilinnas võib puhkeda Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas suuri muutusi esilekutsunud sündmuste ahel.

Ka seal mängis oma rolli demograafia, kasvanud keskklass ning tüdimus stagneerunud võimust. Ometi on ennatlik ja teataval määral isegi eksitav võrrelda Egiptuses, Tuneesias, Liibüas, Jeemenis, Süürias ja mujal toimuvat Berliini müüri langemisega 1989. aastal ning sellele järgnenud Kesk- ja Ida-Euroopa vabanemisega. Taustsüsteemid on selleks võrdluseks piisavalt erinevad. Samas ei taha ma kuidagi eirata võimalust, et Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigid võiksid pikemas perspektiivis rajada püsivad demokraatlikud institutsioonid.

Lähematel aastatel on regioonis aga pigem oodata üleminekuprotsessidega kaasnevat paratamatut ebastabiilsust, mis Liibüa, Jeemeni ja Süüria puhul on esile kutsunud kodusõja. Esimesed valimised Tuneesias näitasid, et tõenäoliselt hakkab uut põhiseaduslikku korda kujundama mõõdukad islamistid. Egiptuses võib eeldada midagi sarnast. Siin on aga kohe küsimus, kuidas suudavad Türgi poole kiikavad jõud tasakaalustada ilmalikkust ja šariaadiõigust.

Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuva analüüsimisel ei maksa unustada Iraani kasvavat mõju regioonis, Iisraeli närvilisust seoses Iraani tuumaprogrammi ja Palestiina ofensiiviga ÜROs, USA vägede peatset lahkumist Iraagist, al Qaeda erinevate harude jätkuvat aktiivsust vaatamata Osama bin Ladeni tapmisele, Liibüa kodusõja käigus liikvele läinud suure hulga relvastuse saatust ja palju muid tegureid.

Kui Euroopal on lähimatel kümnenditel tegu demograafilise miinuskõveraga, siis meie lõunapiiridel asuvad riigid on samas kujunemas maailma suurima rahvastiku juurdekasvuga piirkonnaks. Mõistagi seab noorenev elanikkond eeskätt regioonis asuvatele riikidele väljakutse: kuidas tagada noortele hariduse kättesaadavus ning tööhõive, et vältida nende võimalikku radikaliseerumist.

Euroopa on aga silmitsi üha suureneva majanduspõgenike survega, samas, kui immigratsioonipoliitika peaks hoopis rohkem olema valiv ning maailma ajude juurdemeelitamises konkurentsivõimeline. See viimane kehtib täiel määral ka meie kohta.

Kuid nagu lõunanaabruses podisevast veel vähe oleks. Euroopa lähiaja ehk isegi suurim väljakutse asub hoopiski idas. Ja selleks ei ole muu kui Venemaa püsiv ambitsioon tõmmata selge piir Euroopa Liidu ja eriti veel NATO võimalikule itta laienemisele. Samal ajal üritatakse väsimatult ligemale pääseda mõlema organisatsioonide otsuste mõjutamisele.

Moskvas tunnetatakse võlakoorma all ägava Euroopa sisemist haavatavust, mistõttu on just praegu eeldatavalt eelolevaks 12 aastaks presidendiks tõusev Vladimir Putin kuulutanud üheks oma suurimaks prioriteediks Euraasia Liidu loomise. Uljad sõnad pole jäänud tegudeta, kusjuures parimaks abimeheks on hästi järeleproovitud energiahoovad. Alles hiljuti tegi Moskva ammuse unistuse teoks, saades odava gaasi asemel täieliku kontrolli Valgevenet läbiva torujuhtme üle.

Järjekorras on Ukraina, kus Julia Tõmošenko juhtumiga on hirmutatud Euroopa eemale ning meelitatud Kiievit soodsate tehingute ja maksutuludega. Euroopa Liit ei tohiks siin kindlasti pead kaotada, sest Ukraina taandamine pelgalt Venemaa mõjusfääri üksnes kasvataks Moskva ambitsioone.

Eesti huvid muutuvas maailmas

Kogu see kirev ja dünaamiline pilt paneb ka väikeriigi Eesti diplomaatidele ning välispoliitikat kujundavatele poliitikutele täiendava vastutuse. Meil on kõvasti vedanud, et sellises ohtuderohkes maailmas on meil täna rohkem sõpru ja liitlasi kui kunagi varem meie riigi ajaloos. Samas on ilmne, et kiirelt muutuv maailm eeldab liitlassuhtete arendamine pidevat tähelepanu.

Seepärast on Eestile ka tänases dünaamikast tulvil maailmas vaja pühendada oma energiat ja tähelepanu nii Euroopa Liidu kui NATO tugevdamisele. Esimesel juhul tähendab see täna kindlasti meie suuremat valmisolekut tihedamaks lõimumiseks, kusjuures eurotsooni vastutustundlike riigina on meil suured eelised uute mängureeglite kehtestamisel. Selleks tuleb aga ise piisavalt kiiret eeltööd teha nii eksperttasandil kui poliitilistes aruteludes.

Need populistid, kes meil kiidavad takka Euroopa võimalikku murenemist, ei lähtu kindlasti mitte Eesti rahvuslikest huvidest ega meie julgeoleku püsivast kasvatamisest. Keerukas geopoliitilises ruumis asuv väikeriik Eesti ei saa endale lubada kasvõi osalistki isoleerumist.

NATO koostöövõimekuse suurendamisel on kindlasti oluline liikmesriikide reaalne pühendumus kaitsevõimekuste kaasajastamisele. See on kõigiti loomulik, kuna ealeski varem pole NATOl olnud korraga sedavõrd palju välisoperatsioone ning sedavõrd mitmekesist ohtudeloetelu. Paraku on see eesmärk keeruliselt saavutatav ajal, kui eelarvedefitsiidi ja võlakoorma kärpimine on mitmelgi pool Euroopas põrkunud ülevõimendatud sotsiaalse turvalisuse eelistamisele.

Meile on oluline, et vaatamata oma kaitsekulude kahandamisele ja tähelepanu suunamisele Aasiasse ei vähendaks Ameerika Ühendriigid oma strateegilist kohaololekut Euroopas. Allesjääva kolme brigaadi paigutus peaks arvesse võtma ka liitlaste huvisid. Arvestades Venemaa ähvardusi blokeerida Läänemeri Kaliningradi ja Loodepiirkonna sõjaliste installatsioonidega (õhutõrjekompleks S-300/S-400 ja raketikompleksid Iskander), peaks eeskätt USA kaaluma tasakaalukomponenti regioonis. Kindlasti on oluline ka laienev kaitsekoostöö Põhjala ja Balti riikide vahel.

Kuigi julgeolekupoliitika jääb meie välispoliitikas ka edaspidi üheks kesksemaks teljeks, tuleb lähiajal oluliselt enam panustada Eesti välismajandushuvide edendamisele. Eriti turgudel ja regioonides, mis on eelolevate kümnendite lõikes suurema kasvutrendiga ning kus ettevõetud otsused mõjutavad ka meie käekäiku.

Eesti majandus on täna küll turvaliselt seotud peamiselt edukate Põhjala lähinaabrite ja laiemalt Euroopa Liiduga, kuid muutuvas maailmas peaks riik olema senisest aktiivsemalt valmis toetama meie ettevõtjate sisenemist täiendavalt ka uutele kasvuturgudele. Pealegi võib meid näiteks Aasias või Ladina-Ameerikas saata suurem edu kui Lääne-Euroopa ülekaitstud turul.

See omakorda eeldab ka Eesti tuntuse kasvatamist läbi riigi parema välisesindamise. Viimane ei tähenda tingimata uute saatkondade avamist, vaid kõigi erinevate võimaluste (saatkondadest aukonsuliteni) võimalikult efektiivset ärakasutamist.

Just sellele teemale on viimasel aastal palju tähelepanu pööranud ka Riigikogu väliskomisjon, kus on ettevalmistamisel Aasia strateegiat käsitlev raport ning Eesti välisesinduste võrgustiku edendamiseks vajalike tegevuste analüüs.

Meie välispoliitika teostajatel on samas pingelised ajad ka kodus. Välisministeeriumis on käimas üle pika aja tõsisem struktuurireform. Ülepaisutatud juhikohtade õgvendamise kõrval tuleks reformi läbiviijatel tõsiselt kaaluda ka seda, kui hästi hakkab uus struktuur vastama meie pikaajalistele välispoliitilistele huvidele. Hetkel jääb mulje, et maailmas toimuvate muutuste mõju meie välispoliitikale pole veel lõpuni läbi analüüsitud. Aeg aga väga ei oota.

See artikkel ilmus tänases Diplomaatias.

Eesti tulevikuvõimalused on seotud Aasiaga

2011-11-18T10:52:00.000+02:00

Pole mingit kahtlust, et Aasia tungib meie igapäevaellu üha uute nurkade alt. See ei puuduta enam kaugeltki Hiina odavat kaupa või India väljasttellimisteenust. Aasia on juba tõusnud Ameerika Ühendriikide ja laiemalt läänemaailma kõrvale kui maailma jõujoonte mõjutaja. Üha enam räägitakse meie sisenemisest Aasia sajandisse.

Võlakriisist räsitud lääneriikide majandusi ootab ees ülekantud tähenduses Augeiase tallide puhastamine, mis paratamatult jätab oma jälje niigi madalatele kasvunumbritele. Seevastu näitavad tänased prognoosid, et järgmise 20 aasta jooksul kasvab Aasia riikide majandus keskmiselt 5 protsenti aastas. Suurimaks kasvumootoriks on mõistagi Hiina, kellest võib olemasolevate trendide jätkudes juba 2016. aastal saada maailma suurim majandus.

Hiina, Jaapani ja India majandused kasvavad eeloleval kümnendil 17,8 triljonilt dollarilt 44,5 triljoni dollarini aastas, mis teeb kaugelt enam kui kahekordse juurdekasvu. Samal ajal näiteks Euroopa suurmajandused Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia jäävad oma kogunumbris umbes 4 korda alla kolmele Aasia gigandile. Itaalia aga kukub üldse maailma majanduse esikümnest välja.

Üldise kasvu tingimustes kasvab Aasias kiirelt tarbijate arv. Aastaks 2025 on peaaegu pooled maailma viiekümnest rikkamast linnast Aasias. Tänasega võrreldes on see kasv kolmekordne. Veel enne kümnendi lõppu on aga Aasias üle miljardi inimese, kelle aastane sissetulek on üle 3000 dollari. Aastal 2030 peaks aga Aasias olema tarbimisjõudu kokku enam kui 30 triljonit dollarit.

Kõik see kokku teeb Aasiast uue sajandi domineerija. Alles hiljuti Hiinat külastades kuulsin sealselt asevälisminister Fult, et nad ei soovi saavutada maailmas hegemooni staatust. USA karm kogemus olevat neil silme ees. Ometi ei pääse me kuhugi tõdemusest, et majandusvõimu laienemisega kasvab ka rahvusvaheline haare. See on paratamatu.

Sama paratamatu on seegi, et uute tulevaste reaalsustega tuleb meil juba täna harjuma ja kohanema hakata. Kui veel viis aastat tagasi tundus Aasia teema kauge ja väikeriigile eriti hoomamatu, siis täna on seis põhimõtteliselt muutunud.

Viimasel ajal pole möödunud nädalatki, kui Eesti esindajatel poleks ühel või teisel tasandil kokkupuudet Aasia riikidega. Riigikogu väliskomisjon oli äsja visiidil Jaapanis ja Lõuna-Koreas, peaminister novembri algul Vietnamis ja Singapuris, äridelegatsioon käis lisaks veel Taivanil, Riigikogu Hiina sõprusrühm väisas Hiinat.

Arengufond koostab India seiret, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvedamisel koostab valitsus Aasia strateegiat ning väliskomisjon peab kuulamisi ja kirjutab raportit Eesti ja Aasia suhete teemal, mille soovituslik osa peaks täiendama valitsuse vastavat tegevust.

Juba tänaseks on sõelutud terve hulk erinevaid valdkondi ja konkreetseid tegevusi, mis aitaksid kaasa eeskätt meie välismajandussuhete edendamisele Aasia riikidega. Riigi roll on siin oluline, sest regiooni poliitilised eripärad eeldavad ettevõtjate ja valitsuse tihedat koostööd. Sama oluline on ka üldise teadlikkuse kasvatamine Aasia suunal.

Kuigi detailsemate soovitusteni alles jõutakse – Riigikogu väliskomisjoni raport valmib kevadistungjärguks, tooksin mõtteaineks välja kolm suuremat teemaderingi, mis võiksid saada osaks meie laiemas Aasia strateegias.

Esiteks võiks Eesti ka Aasias olla tuntud kui uute tehnoloogiliste lahenduste laboratoorium (Testsite Estonia). E-valitsemine, mobiilne parkimine ja mitmed teised lahendused on tuntud mujalgi, kuid esmase ühiskondliku rakendamise au on just Eestil. Mitsubishi elektriautode tehing on väga põnev võimalus näitamaks ka Aasia suurkorporatsioonidele, et Eesti on kaasaegne ning uusi lahendusi julgelt rakendav riik. Kuid miks ei võiks Eesti pakkuda tulevikus huvi näiteks 3-D trüki arendajatele, nanotehnoloogia või biogeneetika valdkonnale. Samsungi esindajalt kuulsin hiljuti, et Eesti on regioonis tuntud julge innovaatorina.

Teiseks suureks võimaluseks seoses Aasiaga oleks Eesti kui ühendaja tuntus. Vähesed teavad, et maailma 20st volüümikamast lennuteest lähevad tervelt 18 üle Eesti. Samas ei maksa unustada, et aastal 2030 peaks kõigist rahvusvahelistest lennureisijatest koguni 75 protsenti moodustama Aasia riikide kodanikud. Tallinna lennujaama ja Estonian Airi julge visioon suunaga Aasiale on seetõttu igati õigustatud. Eesti parema konkurentsivõime saavutamiseks on senisest avaramate lennuühenduste olemasolu võtmeküsimusega. Liiati on kuulda, et Aasia turismifirmade tagasiside oma klientidelt räägib regioonis näiteks Tallinna kasuks.

Kolmas suurem valdkond puudutab samuti Eesti geograafilist asupaika. Meie sadamad ja logistikasektor tervikuna on juba praegu hea tuntusega. Kui siia lisada veel näiteks täiesti uusi võimalusi pakkuva Põhja meretee avanemine kümnekonna aasta pärast, siis on täiendavate kaubavoogude teenendamiseks meil võimalusi küll ja veel.

Artikkel ilmus ajalehes Äripäev. Fotol Pudongi linnaosa Shanghais, september 2011.

Liibüa uued väljakutsed

2011-10-20T23:06:00.000+03:00

Pole midagi öelda, selliseid päevi tuleb ajaloos ikkagi harva ette. 42 aastat diktaatorlikult Liibüat juhtinud kolonel Gaddafi leidis täna oma kuulsusetu lõpu. Tema surma asjaolud on segased, kuid fakt on ilmne - Gaddafit enam pole. Tema verine türannia on minevik. Samas pole sugugi kindel, et loodetud muutused vabama ja parema valitsemisviisi suunas Liibüas on sillutatud tee.

Täna on Liibüas paljudele mõistetavalt juubelduste päev. See on kaheldamatult meeletu vabanemine nendele, kes on pea inimpõlve pidanud kannatama Gaddafi vägivalla all. Kuid samas ei maksa unustada, et Liibüas on ka täna neid, kes peavad Gaddafit kangelaseks ning tema surma NATO või välismaailma teoks.

See viitab asjaolule, et just lähimad päevad ja nädalad omandavad määrava tähenduse Liibüa lähitulevikku silmas pidades. Sellistel murrangulistel hetkedel on ikka nii, et võitev pool peab looma ühise sisevaenlase kadumisel piisava usaldusfooni, et emotsioonide hajudes rahvuslikku ühtsust tagades edasi liikuda.

Liibüas on täna liikvel palju relvi, mis võivad määrata riigi tulevikku. Need ei pruugi sugugi teenida üksnes üleminekuvalitsuse huve. Liiati, kui endised islamiäärmuslased on täna vabastajate poolel. Samas on ilmne, et just nüüd peaks Euroopa Liit näitama oma initsiatiivi ja olema Liibüa rahvusliku ühtsuse ning riigi tulevikuperspektiivide loomisel kindlaks toeks. Pole kahtlust, et segaduse püsimine või hajuva kodusõja laienemine Liibüas ei ole meie kui Euroopa Liidu huvides.

Intervjuu ERRi portaalile Euraasia Liidu ideest

2011-10-08T11:04:00.000+03:00

Kuivõrd on tegu ainult paremat majanduskoostööd taotleva ideega? Või on tegu osaga suuremast geopoliitilisest visioonist?

Euraasia Liidu idee pole sugugi uus. Sellest on vahelduva eduga räägitud Nõukogude impeeriumi lagunemisest saati. Samas on ilmne, et tuleva aasta kevadest Venemaa presidendiks naasvale Putinile näib just endisel Nõukogude avarusel integratsiooni süvendamine ühe peamise prioriteedina eeloleval kümnendil. Siin toimivad korraga nii majanduslikud kui geopoliitilised huvid. Venemaa eliit on õigustatult mures riigi (lähi)tuleviku pärast, mistõttu püütakse “liberaalse impeeriumi” piiride laiendamise ehk kaasaegse “maade kogumise kaudu” leida lahendusi korraga nii geopoliitilistele, majanduslikele kui sotsiaalsetele väljakutsetele.

Kui palju on nimetatud artiklis tunda nn Euraasia liikumise ideoloogide (näiteks Aleksandr Dugini) mõju? Kui suurt mõju need ideoloogid reaalselt Kremli ringkondades Teie hinnangul omavad?

Dugini ja teiste mõju on kindlasti olemas. Kui mitte otsene, siis kaudne kindlasti. Dugin on näiteks olnud autoriteetseks allikaks Venemaa kindralstaabi strateegiate kujundamisel, ta on mõjutanud ka laiemalt Venemaa eliidi mõtlemist. Kuid samal teemal on kirjutanud ja rääkinud ka näiteks Aleksander Solženitsõn. Tõsi, nii Dugini kui Solženitsõni puhul on jutt käinud mitte üksnes majanduslikust, vaid ka poliitilisest integratsioonist. Aga eks üks ilma teiseta pole kuigi toimekas.

Palju on räägitud Putini kunagisest väitest, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof. Kui adekvaatselt on aga seda lauset teie arvates meedias tõlgendatud? Kas ka praeguse Euraasia liidu ettepanekus võidakse hakata nägema seda, mida eelkõige tõlgendaja ise soovib näha?

Putini sõnad 2005. aastast, kui ta kirjeldas parlamendi mõlema koja ühisistungil peetud kõnes Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kui 20. sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi, pole oma tähendust tänaseks sugugi kaotanud. Seda võib ju tõlgendada mitmeti, kuid üks on selge – Nõukogude Liidu lagunemine lükkas Venemaa globaalses kontekstis suurvõimu positsioonilt teisejärguliste riikide liigasse. Euraasia Liidu kaudu püüab eeskätt Venemaa oma hääbuvat mõjujõudu maailmas kasvatada. Euraasia Liit pakuks Venemaale võimalust mobiilsema ja suurema demograafilise kapitali järele ning võimaldaks Hiina ja Euroopa Liidu vahel nähtavaks jääda. Seejuures saab võtmeteguriks mitte niivõrd Valgevene, Kasahstani, Kõrgõstani või Tadžikistani integreerimine, vaid ikka Ukraina pehmeks rääkimine. Ilma Ukrainata jääb Euraasia Liit poolikuks unistuseks.

Kui edukas ja kiire Putini Euraasia liidu idee rakendamine saab olema - nii majanduslikult kui ka poliitiliselt?

Integratsiooni erinevat laadi projektidest on juttu olnud pidevalt. Ka Putin viitab oma artiklis nendele. Ükski pole õnnestunud siiani nii, nagu seda on kavatsetud. SRÜ on sisuliselt varjusurmas, Venemaa ja Valgevene liitriik elab endiselt vaid paberil, Venemaa, Kasahstani ja Valgevene tolliliit on aga alles piisavalt noor, et midagi järeldada. Probleemiks on kindlasti riikide väga erinevad kaalukategooriad, suure inertsjõuna taustal olev ajalugu. Vene impeeriumi aladel toimiv integratsioon on paratamatult kõveras Moskva suunas, mistõttu riikide võrdne kohtlemine ei pruugi olla iseenesestmõistetav. Teine probleem on õigusriigi põhimõtete mahatallamine ning demokraatlike institutsioonide nõrkus. Kolmas takistav tegur on pööratu korruptsioon, mis ei luba vabal turumajandusel efektiivselt toimida. Kõik need kolm tegurit ei luba minu hinnangul kiireid tulemusi. Mitte vähemalt sellistes piirides, nagu Putin Izvestia artiklis visandas.

Mida võiks selle idee edasine arendamine ja rakendamine Eesti jaoks kaasa tuua?

Siin on kaks võimalust. Mis saab meil olla selle vastu kui majandus- ja kaubandussuhted idanaabritega muutuvad läbipaistvamateks, kui õigusriigi põhimõtete realiseerimine vähendaks korruptsiooni ning bürokraatlikke piiranguid. Kui kavandatud sammud viivad just selle tulemuseni, siis võime ka meie Eestis olla oma tuleviku ja heaolu pärast palju muretumad. Üksnes tänaseid eeldusi arvestades on siiski kahjuks suurem võimalus, et integreerumispüüdlus lõpeb nii nagu alati – Venemaa sooviga domineerida. See pole kindlasti mitte uus Nõukogude Liit, kuid autokraatsusega paratamatult kaasaskäiv õigusriikluse eiramine ei loo integraatoritele kuigi helget tulevikuväljavaadet.

Intervjuu link.

Riigikogu välissuhtlemisest

2011-10-04T21:07:00.000+03:00

Viimasel paaril päeval on meie ajakirjanduses (delfi.ee, Õhtuleht, Äripäev jt) justkui imestatud selle üle, et käesoleval nädalal (sic! Riigikogu istungitevaba nädal) on veerand Riigikogu liikmetest erinevates välislähetustes. Üles on loetud reisid ja inimesed ning võetud selle juurde arvamus inimeselt, kes pole ise kunagi kokku puutunud parlamentaarse diplomaatiaga. See eksitav ja pinnapealne käsitlus vajab veidi selgitust.

Parlamentaarne diplomaatia on lahutamatu osa riigi üldises välissuhtlemises ning sellel on minu hinnangul kasvav tähendus. Eriti tunnetatav oli see meie liitumise järel NATO ja Euroopa Liiduga. Viimane asjaolu on survestanud ka Riigikogu liikmeid olema paremini ettevalmistatud välissuhtlemises osalemiseks. Kui 1990ndatel aastatel võis keeleprobleem olla suurem, siis täna võib see puudutada vaid üksikuid saadikuid. Samas, kui ma oma kogemuses võrdlen meie saadikuid teiste Euroopa partnerite parlamendisaadikutega, siis siin pole meil miskit vajaka. Eks Riigikogu liige on oma tegevuses vaba, kusjuures hinnangu tema tegevusele annavad valimised.

Küsimus ei ole selles, kas Riigikogu liikmetel on piisavalt sõiduvõimalusi. Riigikogu pole turismifirma, mis jagab tuusikuid. Tuleb mõista, et parlamentaarse diplomaatia roll on ka meil viimasel kümnendil oluliselt kasvanud, mistõttu ka Riigikogu liikmete välisreisid on suures osas seotud nende tegevusega kas välisdelegatsioonides või kohtumistel oma kolleegidega teistest parlamentidest. Tuleb ette ka näiteks osalemisi rahvusvahelistel konverentsidel.

Riigikogu väliskomisjon koordineerib vastavalt välissuhtlemisseadusele parlamendi välistegevust. See tähendab prioriteetide seadmist nii sisus kui eelarves. Ükski parlamendisaadiku tööalane välisreis ei saa toimuda ilma väliskomisjoni esimehe või tema asetäitja vastava heakskiiduta (välja arvatud need reisid, mida tehakse kuluhüvitistest). Ma võin kinnitada, et viimase üheksa aasta jooksul on parlamentaarne välissuhtlemine muutunud pidevalt professionaalsemaks. Kui veel mõne aasta eest käidi Riigikogu lähetusega maratoni jooksmas, siis täna sellised sõidud heakskiitu ei pälvi.

Riigikogu liikmete kõige olulisem välistegevus on seotud nende osalemisega rahvusvaheliste parlamentaarsete assambleede töös. Nii on näiteks just sellel nädalal kogunemas kahe meile väga olulise assamblee - NATO Parlamentaarse Assamblee ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee sügisistungjärgud. Lisaks osalevad Riigikogu liikmed OSCE parlamentaarse assamblee, Balti Assamblee, Rahvusvahelise Parlamentidevahelise Liidu, Vahemere Liidu parlamentaarne assamblee töös. Nimetatud välisdelegatsioonide aastaeelarve moodustab poole Riigikogu välislähetuste eelarvest. Pole väheoluline lisada, et tuleva aasta mais võõrustab Eesti NATO assamblee kevadsessiooni. See on suurim rahvusvaheline parlamentaarne üritus, mis meil kunagi on toimunud.

Teine suurem parlamendi välistegevuse valdkond nii sisus kui eelarves (umbes kolmandik) on Riigikogu komisjonide ja tema liikmete välissuhtlus. See puudutab näiteks komisjonide visiite, nagu on sellel nädalal riigikaitse komisjoni visiit Norrasse või väliskomisjoni oktoobri lõppu kavandatav visiit Jaapanisse ja Korea Vabariiki. Euroopa Liidu asjade komisjonil on aastas näiteks kaks suurfoorumit, kus osalevad kõigi liikmesmaade parlamentide Euroopa asjadega tegelevate komisjonide delegatsioonid. Ka see kohtumine on just käesoleval nädalal Poolas.

Lisaks ei maksa unustada, et Riigikogu liikmed on moodustanud üle 40 sõprus- või toetusrühma, mis samuti võimaluste piires (eelarve võimaldab kahte-kolme visiiti aastas) korraldavad visiite sihtriikidesse. Sellel nädalal on kolm liiget Valgevenes ning sügisel on oodata ka Prantsusmaa sõprusrühma visiiti seoses 20 aasta möödumisega parlamentide vaheliste suhete taastamisest.

Riigikogu liikmete välistegevuse tagasiside on mitmetasandiline. Kõige olulisemas lõigus, välisdelegatsioonide töös on meil igal aastal traditsiooniline kohtumine väliskomisjoni ning välisdelegatsioonide juhtide ja liikmetega. Järgmine seesugune kohtumine toimub tuleva aasta algul. Operatiivne info liigub aga pidevalt ja selle käsitlemist ning analüüsimist saab alati muuta paremaks.

Fotol Eesti ja Prantsusmaa parlamentide Euroopa asjade komisjonide delegatsioonide kohtumine 2008. aasta mais.

Hiina enesekindlus kiirel tõusul

2011-10-01T11:51:00.001+03:00

Viimastel nädalatel on Eestis palju räägitud Hiinast. Põhjuseid on olnud mitmeid. Dalai laama visiit Tallinnasse tõmbas palju tähelepanu ning avas seoses Hiinaga ühe keerulise tahu. Kuid see pole kaugeltki ainus teema, mis nii meid kui tegelikult kogu maailma Hiinaga seoses mõtlema paneb.

Vaid mõned aastad tagasi rääkisid analüütikud sellest, kuidas Hiina majandus möödub hiljemalt 2030. aastaks Ameerika Ühendriikidest ja võtab sisse absoluutse juhtpositsioni. 2008. aastal tabas peamiselt läänemaailma finantskriis, mis pole siiani lõppenud.

Võlakoorem on surunud lääneriigid kaitseasendisse ning oma kulutusi kärpima. Samal ajal on Hiina jätkuvalt kiire majanduskasvu tingimustes jõudsalt kasvatanud oma reserve, mis tänaseks küünivad juba 3 triljoni dollarini. Kõige selle taustal on analüütikud hakanud rääkima Hiina hoopis kiiremast esiletõusust, kui seda veel mõned aastad tagasi ennustati. Rahvsuvahelise Valuutafondi arvutuste kohaselt võib Hiinast saada maailma esimene majandus juba aastal 2016.

Erinevatel põhjustel on Lääne taandumine laiemalt Aasia, aga kitsamalt Hiina ees silmnähtav. Täpsemini öeldes on Hiinast saamas maailma üks mõjukeskusi, kellel on globaalsed huvid ning võimekus neid kaitsta. Hiina on rahvusvahelistes suhetes kiirelt kasvatamas oma enesekindlust ja ka eneseteadlikkust.

Veendusin selles ise paari nädala eest NATO parlamentaarse assamblee delegatsiooni koosseisus Pekingit ja Shanghaid külastades (fotol hetk Hiina 6. soomusdiviisist). Ma olen Hiinas ka varem käinud, Riigikogu väliskomisjoni ametlikel visiitidel 2006. ja 2009. aastal. Juba kaks aastat tagasi panin tähele, et võõrustajate jutt ei puudutanud üksnes unistust harmoonilisest maailmast, kus suured ja väikesed riigid on teineteisest hoolivates suhetes, vaid ka konkreetseid huvisid näiteks Balti regioonis.

Seekordsed kohtumised, millest ehk kõige ilmekam oli jutuajamine asevälisminister Fu Yingiga, rääkisid aga üheselt Hiina hoopis sõnakamast suhtumisest maailmas toimuvasse. Hea diplomaadina tõrjus ta teravaid küsimusi ning ei varjanud Hiina negatiivset suhtumist NATOsse. 1999. aastal toimunud Hiina Belgradi saatkonna ekslik pommitamine NATO õhujõudude poolt on Pekingil veel värskelt meeles.

Samas ei varjanud Fu sugugi ka seda, et Hiinal on endal tõsiseid siseprobleeme ja need on võimudele palju olulisemad väljakutsed kui mõned rahvusvahelised kriisikolded. Majanduse kiire kasv, mis vahet pidamata on väldanud juba viimased 30 aastat, on endiselt Hiina juhtkonna üks peaeesmärke.

Alates 1970ndate aastate lõpust on Hiinas jõudnud keskklassi umbes 250 miljonit inimest. Iga kümnendiga lisandub 100 miljonit. Nende ja ülejäänud sadade miljonite inimeste, aga Hiinas on kokku 1,3 miljardit elanikku, toitmiseks ja vajaduste rahuldamiseks peab keskvalitsus kõvasti pingutama. Sotsiaalsed pinged on juba täna olemas ning nagu ütles asevälisminister Fu, piisab vaid ühest protsendist väga rahulolematutest hiinlastest ehk siis 13 miljonist, et olukord võiks muutuda kriitiliseks.

Hiina on vastakuti väga tõsiste keskkonnaprobleemidega ning seda on hakatud üha enam ka teadvustama. Piisab vaid mainida, et 70 protsendil hiinlastel puudub juurdepääs puhtale joogiveele. Päeval, kui me olime Pekingis, ületas õhusaaste kümnekordselt lubatud taseme.

Kõigi sisemiste väljakutsetega tegelemisel vajab Hiina möödapääsmatult üha uusi ressursse – nii toitu kui energiat. Just sellepärast on Peking eriti viimastel aastatel üha aktiivsemalt laiendanud oma kohalolekut ja huvisid kõikjal maailmas. Ja see on alles algus.

Arvamuslugu ilmus ajalehes Linnaleht.

Intervjuu ERRile seoses terrorimeenutuspäevaga

2011-09-10T18:27:00.000+03:00

Millisel moel muutsid 11. septembri terrorirünnak ja sellele järgnenud aeg olukorda rahvusvahelistes suhetes? Kas maailm on praegu turvalisem või ohtlikum paik kui 10 aastat tagasi?

11. septembri terrorirünnakud ja sellele järgnenud 10 aastat on vaieldamatult mõjutanud rahvusvahelisi suhteid. Lääneriigid eesotsas USAga on olnud seotud kulukate sõjaliste

missioonidega Iraagis ja Afganistanis, mis on võimaldanud näiteks tormiliselt kasvaval

Hiinal tõusta esile kiiremini kui seda eeldati. Ehk suurim muutus seisnebki selles, et Lääs on taandumas Aasia ees kiiremini ning sellele andis oma osa just 11. september 2001. Maailm paraku ei ole täna oluliselt turvalisem paik. Pigem vastupidi. Osama bin Laden on küll tapetud, kuid samas on meediaajastu tingimustes tema ja teiste islamistide ideed leidnud laia toetuspinda paljudes maailma riikides. Sellele vastureaktsiooniks on aga tõusnud äärmused, mille koletum näide on võtta vaid mõne nädala tagant Norrast. Maailm on täna kindlasti keerukam elik dünaamilisem kui ta oli seda 10 aastat tagasi.

Kuidas hindate USA ja liitlaste samme terrorismivastases võitluses laiemalt? Kas tagantjärele vaadates oleks pidanud midagi tegema teisiti?

Tagantjärgi tarkus on igamehe teadus, kuid toimunust õppimine on tugevate tunnus. Ma arvan, et Iraagi sõja alustamine just sellisel viisil nagu see toimus, oli viga ning nõrgestas oluliselt lääneriikide sisemist solidaarsust. Afganistani missioon on aga näidanud kui ebaühtlane on lääneliitlaste valmisolek tegelikult laiemasse julgeolekusse panustada. Samas on julgeolekustruktuurid täna omavahel paremini integreeritud, mille tulemusel on ka ära hoitud arvukal hulgal kavandatud terrorirünnakuid.

Kas asjaolu, et sellise ulatusega terrorirünnakut pole USA vastu suudetud pärast 2001. aasta 11. septembrit enam korraldada, näitab eelkõige Ühendriikide edukat tegutsemist julgeolekualal või pigem terroristide vähest suutlikkust?

Julgeolekuasutused on kindlasti toimunust palju õppinud ning mitmedki rünnakud on suudetud edukalt ära hoida. Samas on möödunud kõigest 10 aastat. Ei maksa unustada, et terroristid ei tööta valimistest valimisteni. Neid juhivad ideed, mis paraku on viimasel kümnendil rohkem levinud kui enne seda. Norra õudus näitas, kui palju võib korda saata ka üks terrorist. Seepärast ei maksa sugugi arvata, et suurem oht oleks möödas. Siiani on ekspertide hinnangul ikkagi vaid aja küsimus, millal võiksid terrorirühmitused saavutada kontrolli massihävitusrelvade üle ning siis on ohupilt juba hoopis teine. Selle ärahoidmiseks teevad lääneliitlased pidevat koostööd ning see on teema, mis läheb korda ka paljudele mittedemokraatlikele riikidele.

Kuidas mõjutas 11. septembri terrorirünnak ja sellele järgnenud olukord Eestit? Kas oleksime näiteks saanud NATO liikmeks terrorivastases võitluses ja missioonidel osalemata?

NATO on vabade ja demokraatlike riikide kaitseliit, kuhu kuulumine teenitakse hoopis enamate tegurite kaudu kui seda on liitlaste ühishuve arvestavatel missioonidel osalemine. Gruusia ja Ukraina on näiteks väga aktiivsed panustajad erinevatel missioonidel, kuid nende tee NATOsse on keerukam kui seda oli meil.Eeskätt on ikkagi küsimus riigi sisemises arengus, demokraatliku õigusriigi stabiilsuses ning valmisolekus panustada ühiskaitsesse. Just need tegurid võimaldasid Eestil edukalt integreeruda NATOga. See, et meie liitumine NATOga sattus terrorismivastaste sõdade ajastusse, on mõistetavalt paratamatu juhus. Maailm ei seisa paigal. Riikide julgeolek ja selle sisu on samuti pidevas muutumises. Täna on Eestil liitlasi rohkem kui kunagi varem meie ajaloos. See on suur väärtus ühele väikeriigile. Missioonid on seejuures olnud väga olulised liitlastunde kasvatamisel ning veendumuse süvendamisel, et Eesti ei tarbi, vaid ka toodab julgeolekut.

Araabia kevadest on saamas sügis

2011-08-26T10:07:00.000+03:00

Märkamatult on kevadest saanud suvi ja suvest varsti sügis. Nii meil, kui meist veidi lõuna pool. Mõned kuud tagasi rääkis eeskätt läänemaailm vaimustunult Araabia kevadest. Suurest pöördest, mis sütitab demokraatliku reformiahela islamimaades.

Julgesin siis kahelda nende arvamuses, kes tõmbasid rasvasemaid paralleele Berliini müüri langemisega 1989. aastal ning sellele järgnenud muutustega Ida-Euroopas. Julgen seda teha tänagi.

Mitte selle pärast, et ma ei usu või ei eelda Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikide võimalusi edendada demokraatlikku ning vastutustundlikku valitsemisvormi, vaid eeskätt seetõttu, et kultuuriruumide erinevus ei luba eeldada meiega sarnast reformikava. Veelvähem kiireid muutusi üldse.

Praegu Liibüas toimuv on vaieldamatult ajalooline. Enam kui 40 aastat kestnud kolonel Gaddafi võim on varisemas. Kuid kes tulevad asemele või mis juhtub pärast Muammar Gaddafit? Maailm teab sellest veel vähe, kuigi enam kui 30 riiki on juba tunnustanud Liibüa Üleminekunõukogu legaalse võimuna. Eesti nende hulka veel ei kuulu.

Samas teeb ettevaatlikuks Liibüa hõimusegusus, ülestõusnute kirjusus ning nende avalikult islamistlik meelestatus. Kahasse Gaddafi mahakarjumisega on eetrisse kostnud sama sageli ka Allahi kõikvõimsust ülistavad hüüded.

Mõistagi on islam araabiamaailma identiteedi üheks keskteljeks, kuid senisest laiemaid vabadusi pakkuva ning majandusega toimetuleva valitsuse moodustamiseks võib sellest väheks jääda. Mitmedki analüütikud on hoiatanud, et Gaddafi järel võib Liibüat ees oodata ka suurem segaduste aeg. Seepärast on äärmiselt oluline, et eeskätt ÜRO aga ka lääneriikide tähelepanu ja konkreetne abi Gaddafi-järgsele Liibüale oleks hästi läbimõeldud.

Samal ajal kui Liibüas alles püütakse senist režiimi lõplikult kukutada, on naaberriigid Tuneesia ja Egiptus lähenemas otsustavatele valimistele. Nii ühes kui teises riigis olid kevadel lootused palju kõrgemal kui täna. Kui Tuneesia oma väiksusega on ehk kõige lootustandvam uusi vabadusi rakendama, siis määrava tähenduse kogu regioonile omandab just Egiptuse lähitulevik. Ja siin on veel segadust kui palju.

Kuigi ekspresident Hosni Mubarak on haigevoodis kohtu all, ei ole riiki juhtiv eliit kuigivõrd erinev varasemast. Viimased uudised räägivad sellest, et ega peamiselt sõjaväele lähedalseisev võimutipp ei taha oma positsioone kergekäeliselt loovutada. Seepärast on äärmiselt oluline jälgida, mis sünnib eelolevatel nädalatel vastu kavandatud üldvalimisi.

Regionaalse julgeoleku seisukohalt on äärmiselt oluline näiteks see, mida Egiptuse juhtkond teeb seoses teravnenud suhetega Iisraeliga. Teatavasti on viimastel kuudel Egiptus taastanud suhted Iraaniga ning Kairost kostub nõudmisi vaadata üle 1979. aastal Iisraeliga sõlmitud rahulepe. Sellele ohtlikule hoiakule on lisanud argumente eelmisel nädalal toimunud tulevahetus Iisraeli ja Egiptuse piiril, kus juudiriigi rünnakus hukkus mitu Egiptuse politseinikku.

Viimase rünnaku taga on aga nähtud Hamasi ja kaugemas seoses ka Iraani huve, kes näeksid hea meelega pingete süvenemist või isegi suhete katkemist Egiptuse ja Iisraeli vahel.

Iisraeli põhjapoolne naaber Süüria on juba kevadest saadik sisemises keeristormis. Sarnaselt mitmetele regiooni riikidele on ka Süüria küllaltki keeruka rahvuslikreligioosse sisestruktuuriga maa, kus praegune president Assad ja varem tema ise on 40 aasta vältel hoidnud riiki koos jõu ja vägivallaga. veel täna pole kaugeltki selge, mis on sadu inimelusid nõudnud rahutuste lõpplahendus.

Jeemen, kus Araabia kevad endast samuti jõulisemalt märku andis, on sisuliselt ägenenud kodusõja seisundis. Seejuures teeb olukorra eriti keeruliseks asjaolu, et suurimaks ja samas ka vägivaldsemaks opositsioonijõuks on kujunenud al Qaeda üks tegusaim lüli. Jällegi, ka siin on veel väga vara öeldu, kuhu sündmused välja jõuavad.

See arvamus ilmus tänases Linnalehes.

Minu küsimused presidendikandidaatidele

2011-08-24T23:12:00.000+03:00

Eesti presidendivalimisteni on jäänud loetud päevad. Eeloleval esmaspäeval teeb Riigikogu oma otsuse. Valik on kahe kandidaadi vahel. Ilves või Tarand. Meie põhiseaduses sätestatu alusel on selge, et ühel nendest on tänase seisuga kindel edumaa. Kuid kõik otsustatakse ikkagi Riigikogus, 29. augustil.

Erakondade demokraatlikult määratletud toetus ei tohiks kindlasti mõjutada presidendikandidaatide debatti. Paraku on just see viimane olnud siiani kuidagi konarlik, lohakas ning kohati isegi klounaadne. Kuidas on võimalik, et meie riigi presidendiks kandideerival poliitikul pole pakkuda isegi programmi. Jutt riigipea otsevalimisest ja ametiajast pole ju programm. See on formaalsus, mitte sisu.

Eesti on demokraatlik riik. Alles äsja mõtlesime läbi viimase 20 aasta rännaku. Seetõttu on enam kui paslik aeg vaadata julgemalt tulevikku. Presidendikandidaatide debatt on ju visioonide pakkumiseks suurepäraseks võimasluseks.

Ma usun, et seda lünka annab veel täita. Laupäevane debatt ETVs peaks minu lootustes keskenduma just eeskätt sisuteemadele ja vähem tsirkusele. Suur roll on siin nii kandidaatidel kui ka mõistagi ajakirjanikel.

Palju on räägitud sellest, et meie presidendil pole justkui võimu ega volitusi. Jah, Eesti on parlamentaarne, kuid samas ka tugeva kodanikuühiskonna poole pürgiv riik. Seepärast ei saa presidendi rolli kaugeltki alahinnata. President Lennart Meri julge visioonimeelsus ja rahvusvaheliste suhete peen tunnetamine seadis standardi, mille poole on alati intellektuaalselt põnev pürgida. See peaks innustama ka tänaseid kandidaate.

Ma ootaksin kandidaatidelt hästi argumenteeritud ning avatud perspektiiviga nägemust Eesti arengutest ja prioriteetidest. Ja seda nii sise- kui välispoliitikas. Me võime küll otsati rahul olla saavutatuga, kuid väga palju on veel teha. Mis on see nn suur vaade Eesti arengule? Kasvõi lähema viie aasta jooksul, parem kui kümnendi vältel?

Riigikogu väliskomisjoni esimehena olen üllatunud, et presidendikandidaatide senises debatis on peaaegu puudunud välispoliitiline tahk. Dünaamiliselt muutuvas maailmas on aga küsimusi hulganisti. Vaid mõned näiteks. Mida arvavad kandidaadid Aasia esiletõusust ja Eesti positsioneerumisest selles osas? Kuidas me suhtume Palestiina iseseisvumistaotlustesse? Kas "Araabia kevad" on ikkagi võrreldav Berliini müüri langemisele järgnenud sündmustega Ida-Euroopas? Milliseid võimalusi näevad kandidaadid Eesti-Vene suhetes? Mis saab Euroopa Liidust, mis saab NATOst - millised on mõlemi suuremad väljakutsed? Kas ja kuidas peaksime toetama Afganistani? Mida peaks Euroopa Liit tegema, saavutamaks initsiatiivi suhetes idapartnerluse riikidega? Milline võiks olla Eesti esinduste võrgustik maailmas? Ja muidugi - kas me ikka mõistame täiel määral, mis on rahvuslikud huvid ja kuidas passib sinna sisse väärtuspõhine välispoliitika? Kas välispoliitika kujundamine ja elluviimine Eestis vajavad kohendamist?

Küsimusi on mõistagi veel, kuid isegi nendele vastamiseks kuluks ilmselt peaaegu terve laupäeva õhtu. Ma loodan, et mõnigi neist leiab vastuse. See oleks eeskätt kasuks Eestile. Ja ei teeks kindlasti paha ka kandidaatidele endile:)

Reisihoiatuste andmine on ebaselge

2011-08-09T11:12:00.000+03:00

Kolm ööd järjest on Londonis ning eilsest ka mitmes teises Suurbritannia linnas toimunud laiaulatuslikud rüüstamised ja vara põletamised. Peaminister Cameron katkestas puhkuse ja pidas täna hommikul valitsuse kriisiistungi. Kõik see peaks olema piisav alus, et meie välisministeeriumi reisihoiatuste tabelisse lisanduks ajutiselt ka Suurbritannia. Selle asemel on aga täna hommikul tehtud vaid põgus tähelepanujuhtimine.

Eelmise aasta lõpul puhkesid Roomas väiksemat sorti rahutused. Sellele reageeris ministeerium jõulisema reisihoiatusega. Samal ajal mässasid fašistlikult meelestatud noored Moskvas, kuid mingit hoiatust ministeeriumi poolt ei järgnenud. Bahreinis olid rahutused varakevadel, kuid reisihoiatus võeti maha alles eelmisel nädalal.

Reisihoiatuste tegemine eeldab paikapandud kriteeriume ning väga täpset olukorra jälgimist. Sellele, et tegemist pole lihtsalt mugavustegevusega, viitab meie kodanike hiljutine õnnelikult lõppenud pantvangidraama. Seepärast on hea, et välisministeerium on konsulaarküsimusi tähtsustanud.

Samas tuleb ilmselt olemasolevad kriteeriumid üle vaadata ning vajadusel neid ka muuta. Igatahes tuleb teema kindlasti ka Riigikogu väliskomisjoni päevakorda juba eeloleval sügisel, kus see lisandub teiste konsulaarteemade arutelu juurde.

Sõjakurjategija ei sobi Tallinna ajaloonäoks

2011-07-28T22:37:00.000+03:00

Lugedes meedias tekkinud arutelu natside sõjakurjategija Alfred Rosenbergi (fotol pärast hukkamist Nürnbergis 1946) Tallinna-sidemete eksponeerimise üle meie ajaloomuuseumi näitustesaalis, otsustasin oma silmaga seda vaatamas käia. Ütlen kohe – minu arvates on tegemist äärmiselt ebaõnnestunud stendiga, mis näitab natside rassiteooria ja juudivastase poliitika ühte loojat liiga neutraalsel viisil.

Tegemist on ajutise näitusega (Tallinna linnaarhiivi ja ajaloomuuseumi ühistöö) kuni septembrini, kus eksponeeritakse Tallinna kui Euroopa 2011. aasta kultuuripealinnaga läbi ajaloo seotud tuntud rahvusvahelisi isikuid ja sündmusi.

Rosenbergi stendil on kirjas tema sündimine, õpingud ja õpetajatöö Tallinnas enne 1918. aastat. Ära on toodud seegi, et tema esimene abikaasa oli eestlanna. Mainitud on tema tegevust natsiideoloogia kujundamisel. Alles lõpulõigus on mainitud, et ta mõisteti Nürnbergi protsessil poomise läbi surma. Juures on kaks fotot: üks tsiviilriietes, teine Ida-alade riigiministrina Tartut külastades 1942. aastal.

Rosenbergi kujutamise teatavat neutraalsust rõhutab seegi, et see on 1918. aasta veebruaris tegutsenud Eestimaa Päästekomiteed ning USA tuntud diplomaati George Kennanit tutvustavate stendide vahel.

Eesti Ajaloomuuseumi direktor Sirje Karis ütles seoses näitusega, et me ei tohiks minevikus toimunu ees sulgeda silmi. Õige. Ka mina olen ajaloolasena alati seda meelt, et mida vähem on meie teadvuses valgeid laike minevikust, seda tugevam on meie tänane identiteet ning seda keerulisem on meie enda ajalugu meie endi vastu kasutada.

Kuid eks ajalugu ole ka narratiiv. Subjektiivne ja ladestunud ajastute teadmisi sünteesiv lugu sellest, kes me olime või mis meiega juhtus. Tahame või mitte, kuid Eesti ajalugu on meile sageli ka vallutajate ajalugu. Nii on lugu ka Rosenbergiga. Eestis sündimine (1893) või siin tegutsemine (Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetajana) on minu arvates teisejärgulised selle kõrval, milline oli tema roll ajaloos koletuslike inimsusevastaste kuritegude põhjustamisel. Ka nende kuritegude osas, mis pandi toime Eestis, sealhulgas näiteks Klooga surmalaagris.

Mõned aastad tagasi külastasin Iisraeli visiidi ajal sealset Holokausti muuseumi Yad Vashemi. Kes on seal käinud, see teab, et esimese eksponaadina vaatavad vastu Klooga surmalaagri fotod ja ohvrite esemed. Giidi väitel oli Klooga laager üks väheseid, kus tapetud ohvrite juurest leiti neile kuulunud esemeid või dokumente. Seepärast siis ka see eraldi esiletõstmine. See puudutas.

Ma kujutan ette, millise kummalise mulje või segaduse võib Eesti Ajaloomuuseumis ülevalolev stend selle praeguses kontekstis (!) tekitada nendele, kes pole ükskõiksed Teise maailmasõja ajal sooritatud inimsusevastaste kuritegude suhtes. Võib olla on järgnev võrdlus kohatu, kuid ma ei usu, et näiteks Norra massimõrvari Breiviki kool või sünnipaik selle mehe tegusid kunagi sarnaselt Tallinnaga esile tõstaks.

Juudikogukonna kriitika on minu meelest mõistetav ning toetamist väärt. Mul on kodanikuna häbi nende pärast, kes oma süüdimatutes ja näilise anonüümsusega kaetud netikommentaarides ei ole paremad kui breivikud. Just nende samade breivikute ennetamiseks on minu arvates hädavajalik, et me ei unustaks neid inimsusevastaseid kuritegusid, mis on toime pandud mitte nii kauges ajaloos. Nii holokaust kui kommunistlikud kuriteod, nii Hitleri kui Stalini korraldatud massimõrvad on ajaloo peeglis võrdväärsed. Neid tuleb mäletada nii, nagu nad olid. Ilma võltskangelasteta. Vastasel juhul on nii uutel rosenbergidel kui breivikutel võimalus leida alibi.

Norra tragöödia ja Euroopa identiteet

2011-07-28T08:31:00.000+03:00

Kümneid süütuid inimelusid nõudnud Norra tragöödia laiemad põhjused ei peitu üksnes mõrvari erakordses psühhopaatilises vägivallakultuses ja tähelepanuvajaduses, vaid hoopis sügavamas ja keerulisemalt tajutavamas kontekstis.

Breivik pole esimene ega kahjuks ka viimane inimene maailmas, kes lasi kurjusel oma sisemuses võitu saada ning inimvihkajaliku tegevuse valla päästa. Selliste tüüpide jaoks on motiivid peaaegu alati olemas. Ja pole vahet, kas tapetakse üks või sada inimest. Kahjuks.

Kuid Breiviku arvatavad motiivid on palju tõsisemad kui lihtlabase koolitulistaja kättemaks või arvutimängusõltlase virtuaalseks elatud maailm. Ja seda isegi siis, kui ta võidakse kuulutada süüdimatuks vaimuhaigeks.

20. sajandi viimasel kümnendil maailmas eriti suure hoo võtnud globaliseerumine on kiirendanud tsivilisatsioonide segunemist, mis peaaegu paratamatult on esile kutsunud väiksemaid ja suuremaid kultuurikonflikte. Eriti tunnetatav on see olnud Euroopas.

Kui veel kümmekond aastat tagasi peeti multikultuurset maailma globaliseerumisega toimetulevaks fenomeniks ning eeskätt Euroopa tolerantsi musternäidiseks, siis tänaseks on see sisuliselt ajalugu. Saksamaa ja Suurbritannia liidrite vastavad avaldused ning nüüd takkaotsa see kohutav Norra veretöö vaid veenavad, et Euroopa peab tõsiselt mõtlema oma tulevikule.

Kultuuride ja religioonide erisustest tekkivad probleemid ei kao lihtsalt kuhugi. Immigratsioon ning demograafia teevad halastamatult oma tööd. Ja nii võivad uued breivikud tulevikus veelgi hullemaid kuritegusid korda saata. Tulgu nad millistest riikidest, usuveendumustest või ideoloogilistest tõekspidamistest lähtuvalt.

Vastuseid ja lahendusi on mõistagi väga keeruline välja käia. Esiteks eeldaks see Euroopa palju ühtsemat käitumist ning oma identiteedi selgemat kaitsmist. Nagu nüüd teame, on seda väga keeruline kujundada läbi multikultuursuse. Maailmas ei teki kunagi ühtset ja läbivat identiteeti. Alati jäävad teineteisega põrkuvad või vastanduvad “meie”-grupid. Seepärast on tähtis Euroopa ühise mälu (sic! Golovatovi juhtum) ning meile oluliste põhimõtete selgem ja jõulisem väärtustamine. Kuid selle osaks peaks olema ka kaine ning arukas tolerants, mitte pime või poliitkorrektne usk allaheitliku käitumise edukusse.

Me ju näeme ise siin Eestis, kui palju peavalu on tekitanud Nõukogude impeeriumi lagunemisest pärandunud kultuuri- ja identiteedierinevustega toimetulemine. Vene šovinisti Rogozini lapsesuu, kui ta võrdleb Norra katastroofi “Eestis leviva neonatsismiga”, osutab ilmekalt paljude hulgas endiselt elujõudu omavale ohtlikule kõverpeeglile. Tinglikult öeldes ei erine Rogozin siin sugugi breivikutest – ka laimu levitamine ja verbaalse vaenu õhutamine on meie seas peituvatele hulludele kui hädavajalik hapnik.

Euroopal ja tervikuna läänemaailmal seisab aga ees väga keeruliste valikute aeg. Kas demokraatlikud ja avatud ühiskonnad suudavad olla piisavalt efektiivsed kõigi olemasolevate ohtude ja väljakutsetega toimetulemiseks? Kas me suudame säilitada hädavajaliku tolerantsuse võõraste suhtes, kes ei kipu sulanduma meie laiemasse kultuuriruumi? Kas me oleme valmis jõulisemaks ja tulemuslikumaks ühiskäitumiseks kontrollimatu immigratsiooni ohjeldamisel? Kas me julgeme rääkida endast nii, nagu see tegelikult on? Kas me julgeme rääkida sellest, millesse me usume? Küsimusi on veel.

Tänase Euroopa suurim oht peitub mõistagi meis enestes. Kõige lihtsam vastus toimuvale on sulgumine või killustumine. Mida killustunum ja katkisem on Euroopa, seda kiiremini taandume maailma juhtiva jõu ambitsioonikast eesmärgist. Vaid ühtne ja iseenda väärtusi hindav Euroopa on võimeline ennustatavaid katastroofe vältima.

Ülaltoodud arvamus ilmus täna Delfis.

Austria õppetund

2011-07-20T00:11:00.000+03:00

Austria otsus mitte järgida Euroopa vahistamismäärust ning pärast lühiajalist kinnipidamist Viinis vabastada 1991. aasta 13. jaanuaril Vilniuse teletorni ründamisel korraldatud veresauna organiseerimises kahtlustatav KGB erupolkovnik Mihhail Golovatov (pildil) on tekitanud kiiret vastukaja eeskätt Leedus ja samas ka Lätis ning Eestis.

1991-92 KGB võimekamat eriüksust Alfa juhtinud Golovatov osales Leedu uurimisorganite andmetel vahetult Vilniuse teletorni ründamise organiseerimisel. Mäletatavasti sai toona surma 14 inimest, lisaks omade juhuslikust kuulist ka Alfa võitleja. Golovatovi suhtes väljastati eelmise aasta oktoobris vahistamismäärus, mille alusel Viini lennujaamas erupolkovnik 24 tunniks ka kinni peeti.

Nii Austria võimud kui ka Eurooa Komisjoni justiitsvolinik Reding on põhjendanud Golovatovi vabakslaskmist õiguslike argumentidega - 2002. aastal Euroopa vahistamismääruse täitmisega ühinenud Austria ei pidanudki 1991. aastal toimepandud kuriteos kahtlustatavat kinni pidama. Näib, et tegemist on tuntud JOKK situatsiooniga.

Huvitav oleks siiski ette kujutada, kas Reding ja Austria võimud oleksid täpselt samaga vastanud ka siis, kui näiteks 1995. aasta Srebrenica veretöös kahtlustatav Ratko Mladic oleks ühel ilusal päeval ilmunud Viini lennujaama. Eelneva loogika alusel oleks Mladic võinud rahulikult avada Viini kesklinnas oma vorstipoe ja keegi poleks saanud midagi öelda ega teha. Rääkimata siis natsikuritegudes süüdistatavate suhtes.

Ma ei tahaks spekuleerida teemal, mis oli Austria otsuse tegelikuks põhjuseks, kuid õiguslikud küsimused näivad antud juhul küll vaid ettekäändena. Tahame või mitte, kuid antud juhtum viitab kahjuks Euroopa sisemise solidaarsuse haprusele ning veelgi halvemini - enesehävituslikule silmakirjalikkusele.

Austria õppetund räägib meile sellest, et inimsusevastaseid ehk aegumatuid kuritegusid kiputakse kahjuks veel tänaseski Euroopas lahterdama erinevatesse kategooriatesse. Üks tapmine oli pisut hullem kui teine tapmine, võiks selle pealt teha mustvalge järelduse. See vaid kinnitab, kui oluline on jätkata väsimatut tööd kommunismi kuritegude uurimisel ning rahvusvahelisel teadvustamisel. Minu arvates võiksid Balti riigid siin teha senisest hoopis paremat ja tihedamat koostööd.

Teiseks õppetunniks on Euroopa riikide mõjutatavus kolmandate riikide poolt. Ma ei pea silmas isegi otsest, pigem kaudset mõju ja hirmu. See ei sisenda kindlasti mitte usku tugeva, järjekindla ning kogu Euroopa huve silmas pidava ühise välispoliitika võimalustesse.

Kuid kolmas õppetund on ehk siiski lootustandev - igas halvas sündmuses on ju ka midagi head. Vähemalt võiks seda loota. Austria võimude tegevus ning reaktsioon sellele on tõstatanud teema, mida ka meie valitsuse liikmed peaksid oma kolleegidega tõsiselt arutama. Solidaarsus on väga tugev argument Euroopa ühises välispoliitikas. Seda tunnistavad avalikult ka meie naabrid. Kui solidaarsus aga mureneb, siis võivad ilusad ühised Euroopa unistused jäädagi vaid unistusteks.

NATO hetkeseis ja Lääne sisemine muredus

2011-07-17T15:03:00.000+03:00

Läänemaailm on juba mõnda aega tegutsenud tõsistel kaitsepositsioonidel. Islamiäärmuslaste terrorirünnakud, autoritaarsete mõjukeskuste esilepürgimine, heaoluühiskonna kurnav võlakoorem ja mitmed teised tegurid on muutnud meid ümbritseva maailma väga keeruliselt tajutavaks. Võimalused on segamini ohtudega.

Kohati objektiivne kalduvus jõu balansseerimisele ning seeläbi paratamatult ajutiste strateegiliste liitude loomine ideoloogiliste vastastega murendavad lääneriikide omavahelist koostööd. See aga omakorda kahandab Lääne kui terviku mõjujõudu maailmas, kus praegu käib väga dünaamiline positsioonide ümbermängimine.

Ilmekaks näiteks lääneriikide teatavast identiteedikriisist ning "arvamuste paljususest" on hetkeseis NATOs. Läinud aastal Lissaboni tippkohtumisel heakskiidetud uus strateegiline kontseptsioon on kindlasti positiivne näide sellest, kuidas alianss suudab erimeelsustele vaatamata ühistes poliitikajuhistes kokku leppida.

Samas peegeldab reaalne elu erinevalt konsensusele põhinevatest dokumentidest ja deklaratsioonidest midagi muud. Kõige eredamalt viitas sellele oma Brüsselis peetud lahkumiskõnes ka USA endine kaitseminister Robert Gates.

Selle nädala algul NATO peakorteris Brüsselis koos oma kolleegidega NATO Parlamentaarsest Assambleest veendusin oma varasemas tõdemuses: aliansi tänane võimekus ning maailmas tegelikult toimuv on kohati päris tuntavas nihkes. Ühest küljest pole NATOl kunagi varem olnud sedavõrd pikka ja seejuures samaaegsete sõjaliste operatsioonide nimekirja ning ka võimalike ohtude mitmekesisust kui nüüd. Teisalt käituvad liikmesmaad justkui need ohud ja käimasolevad operatsioonid neid ei puuduta. Kaitsekulusid vähendatakse kohati jooksujalul ning mis veelgi kehvem, liitlastega konsulteerimata.

NATO peasekretär Rasmussen ütles möödunud esmaspäeval Brüsselis meile esinedes, et just kaitsekulude ohjeldamatu vähendamine ning liikmesmaade väga erinev suhtumine oma enda võimekuste rakendamisse rahvusvahelistes operatsioonides (need kurikuulsad rahvuslikud piirangud, mida Eesti teatavasti ei rakenda) pärsivad oluliselt aliansi üldist tegusust. Seejuures viitas Rasmussen Gatesi kõnele just positiivses võtmes ning lisas, et ilma USAta oleks Euroopa liitlased Liibüas läbikukkunud.

Rasmussen tõi positiivse näitena esile Balti riikide õhuruumi ühiskaitset (hetkel siiski ajutine lahendus) ning Eesti valitsuse püüdlusi vaatamata keerukale majanduslikule olukorrale hoida ning isegi kasvatada kaitsekulusid aliansis kokkulepitud tasemeni - 2 protsendile SKTst. Täna suudab seda taset tagada üksnes 5 liikmesmaad 28st, kusjuures enamikel juhtudel nad mitte ei lähene vaid kaugenevad eesmärgist. Samas viitas peasekretär, et viimase kümne aastaga on näiteks Hiina oma kaitsekulusid kasvatanud 3 korda, India 60 protsenti.

Arvestades keerukat majanduslikku olukorda enamikes liikmesriikides on NATO juhtkond hakanud rääkima kulude jagamisest ning võimekuste ühisplaneerimisest. Rasmussen kutsub seda poliitikat nimega Smart Defence. Eestil on siingi hea näide - radarite ühisost koos Soomega või osalemine transpordilennuki C-17 ühiskasutuses. Samas on selge, et mitte kõik ühisprojektid ei pruugi alati olla kuluefektiivsed ning võimekuste kasutamine võib teatud olukordades (näiteks needsamad rahvuslikud piirangud) olla isegi raskendatud. Teisalt kipuvad liikmesmaad sageli kulutama enesekaitsele ning vähem ühisvajadusi silmas pidades. Eks Eesti tankiunistus ole üks selliseid näiteid.

Pole ilmselt kahtlust, et eelolev kümnend kujuneb NATO tulevikku silmas pidades üheks otsustavamaks. Kohati nähtamatute või isegi virtuaalsete ohtude maailmas on kerge kaduma ühise ohu tunnetus ning seeläbi ka ühine panustamine ühiskaitse usutavusse. Lissabonis jäi selgelt domineerima arvamus, et uueneva NATO aluspõhimõtteks peab jääma ühiskaitse loogika. See on hea uudis. Kuid kui seda ei toestata reaalse panustamisega kaitsevõimekustesse, siis aastaks 2020 (strateegilise kontseptsiooni siht) võib allianss olla palju keerukamas seisus kui täna.

Eessõna Arkadi Babtšenko raamatule

2011-07-06T10:22:00.000+03:00

Kirjastuselt Grenader on äsja jõudnud müügile praegu Novaja Gazeta ajakirjaniku ning varem Tšetšeenia sõdades osalenu Arkadi Babtšenko suurepärane raamat "Sõda Tšetšeenias: ühe sõduri lugu". Grenaderi palvel kirjutasin raamatule eessõna. Soovitan raamatut kõigile, kes püüavad paremini mõista Venemaa lähiajalugu. Raamatus kasutatud Tõnu Nooritsa fotod on tehtud meie ühiselt komandeeringult Tšetšeeniasse 1996. aasta veebruari lõpul ja märtsi algul.

"Kui ma Arkadi Babtšenko raamatu lugemise lõpetasin, tahtsin justkui minna käsi ja nägu pesema. Vähe on tõetruid jutustusi, mis haaravad sind nii jõuliselt oma embusse ning kui lahti lasevad, oled vaimselt läbi raputatud. Babtšenko raamat on just üks nendest.

Vaevalt oskas Moskva juuratudeng Babtšenko oma stuudiumi algul kõige karmimaski unenäos aimata, millise õuduse ning uskumatu inimvihkamisega ta peagi kokku puutub. Täiesti ilmsi ning oma enda kodumaal, oma enda kaasmaalaste seas. Ja seda veel 20. sajandi lõpul.

1994. aasta detsembris vallandunud Tšetšeenia sõda on kaasaegse Venemaa vaieldamatult traagiliseim sündmus, mis on risti ja põiki seotud Kremli võimuheitlustega. Tšetšeenia sõda räägib meile sellestki, et Nõukogude impeeriumi lagunemine on tegelikult olnud väga verine. Tšekistide aastakümneid kestnud karistamatu vägivald ilmutas ennast täies hiilguses. Nimetutest haudadest Anna Politkovskajani.

President Boriss Jeltsin jõudis enne surma kahetseda oma otsust, mis kustutas tuhandeid inimelusid ja hävitas paljude inimväärika elu. Tšetšeenia sõdades on tänaseks elu kaotanud üle 15 000 Vene sõduri ja ohvitseri ning umbes sama palju tětšeeni võitlejaid. Tsiviilelanikke on hukkunud enam kui 40 000. Rääkimata siis kümnetest tuhandetest haavatutest nii otseses kui kaudses tähenduses. Paraku pole 17 aastat tagasi alanud verine ahel kaugeltki veel lõppenud.

Kui ma 1995. aasta veebruaris ajakirjanikuna sõjatandril käies küsisin toonaselt Tšetšeenia presidendilt Džohhar Dudajevilt, et kaua võib see konflikt kokku väldata, ei pidanud ta paljuks rääkida 50 aastast. Tookord ma pidasin seda emotsionaalseks hüüatuseks, täna suhtun ma sellesse hoopis tõsisemalt.

“Paljaks pöetud peaga poisikesed, mõnikord mornid, mõnikord naljakad, kasarmutes katki löödud lõualuude ja kopsudega – meid kõiki aeti sellesse sõtta ja tapeti seal sadade kaupa. Meid ei õpetatud isegi tulistama, me ei saanud inimeste tapmisega hakkama, kuna ei teadnud, kuidas seda teha, ning kõik, milleks me olime võimelised, oli nutta ja surra. Ja me surimegi,“ kirjutab Babtšenko ja lisab, et “kõik see on üks suur kuritegu.”

Babtšenko avab oma raamatus lugejale harvanähtava siiruse ja tarretamapaneva detailirohkusega sõja koledused. Loo teeb erakordseks asjaolu, et Vene sõdurpoistel tuli Tšetšeenias korraga võidelda justkui kahel rindel. Neid aeti kahuriliha kombel lahingusse ning neid mõnitati ja tapeti omade poolt.

“Meie „tööliste-talupoegade“ armee, mis on alatise rahapuudusega meeleheitele viidud, mis on nälginud, ilma korteriteta, paljaks röövitud ja õigusetu – see armee on endasse kogunud kogu halva, mis leidub kurjategijatest lumpenite keskkonnas, ta on täiesti pätistunud ja siin valitsevad hundiseadused.” Selline on Babtšenko hinnang Tšetšeenias sõdinud Vene armeele.

Mitmed paigad, millest kirjutab Babtšenko, on mullegi tuttavad. Mozdok ja selle külje all asuv sõjaväebaas, Severnõi lennujaam Groznõis, Atšhoi Martan, Šali, Argun, Alhan Kale ja nii edasi. Iga paigaga seonduvad minulgi omad mälestused. Ometi just nüüd Babtšenko raamatut lugedes saan ma tegelikult aru, mis toimus seal, kuhu ajakirjaniku pilk ei küündinud.

Põhja-Osseetias asuv Mozdok on pealtnäha üks tavaline väikelinn. Ometi sai Tšetšeenia sõja hakul just sellest linnast nii tšetšeenidele kui Babtšenkot uskudes ka paljudele Vene sõduritele kurjuse sümbol. Sealne sõjaväebaas koos lennuväljaga muutusid Tšetšeenia vastu suunatud sõjakäigu peamiseks arteriks.

Mina sattusin Mozdokki 1995. aasta veebruaris. Siis oli Babtšenko veel Moskva juuratudeng. Püüdsin oma toonase kolleegi Georgi Šabadiga uurida, mida kujutab endast Tšetšeenias sõdivate föderaaljõudude peastaap.

Nii nagu kirjeldab Babtšenko nii leidsime meiegi, et suur ja strateegiliselt oluline sõjaväebaas oli sisuliselt ilma igasuguse valveta. Jalutasime sõna otseses mõttes ohvitseride peolauda. Alles siis taipasime, et me ei pruugi olla sugugi teretulnud. Vene meedia oli tolleks hetkeks juba levitanud müüti Balti naislaskesuusatajatest snaipritest ehk valgesukkadest. Sõjaväebaasi välihaigla juures jäi silma arvutu hulk kanderaame. Babtšenko raamatust saame teada detailselt, mida just nende kanderaamidega tehti.

Nii nagu Babtšenko käisin ka mina Tšetšeenias aastaid hiljem pärast esimese sõja puhkemist. Raamatu autor läks vabatahtlikuna tagasi sõtta, mina poliitikuna vaatlusmissioonile. Palju oli muutunud, eriti Vene sõjaväebaaside olmes. 2005. aastal elasin koos oma Euroopa kolleegidega Groznõi Severnõi lennuvälja kõrval rajatud sõjaväebaasis. 1990ndate aastate keskel mudasse uppuva telklinnaku asemele oli kerkinud igati kaasaegne kvartal, kus kõikjal ilutsesid president Putini portreed. Külalistele mõeldud majas oli kõik, mis vajalik vähemalt kahe tärni hotellile.

Ka Babtšenko kirjutab muutustest, kuid lisab siis: “need kaks sõda veensid mind Tšetšeenia vankumatuses. Mis ka maailmas ei juhtuks, millised humanismiideed seal ka ei sünniks, siin jääb kõik samaks. Siin käib alati sõda.”

Babtšenko karmil lool on veel üks tahk. Raamat ilmus Venemaal juba kuus aastat tagasi, kuid paraku pole see ühiskonnas tekitanud suuremat vastukaja. Krooniline vägivald ja õigusetus muudavad inimesed ohtlikult ükskõikseks. Tšetšeenia hakklihamasinas vaimselt laostatud põlvkond on Venemaale ränk koorem, sest erinevalt Babtšenkost ei ole paljud suutnud oma eluga enam hakkama saada."

Intervjuu uudisteagentuurile BNS

2011-06-27T10:05:00.000+03:00

Alljärgneva pikema intervjuu andsin 26. mail 2011 BNSi ajakirjanikule Toomas Toomsalule. Rääkisime paljudel Eesti välispoliitikat puudutavatel teemadel.

- Inimesel, kes jälgib välispoliitikat meedia vahendusel, eriti Eesti meedia vahendusel, võib väga kergesti tekkida mulje, et välispoliitikale on iseloomulik kampaanialikkus. Kord on põhitähelepanu Gruusial ja muud teemad leiavad vaid harva mainimist. Kord läheb kogu aur Valgevenele, kord Ukrainale, nüüd Põhja-Aafrikasse. Kas selline mulje vastab ka tegelikkusele?

Ma ei nimetaks seda kampaanialikkuseks. Kui küsida, millest Eesti välispoliitikas sisulises plaanis pisut vajaka jääb, eriti nüüd, kus me oleme juba seitse aastat Euroopa Liidu ja NATO liige, tuleb tõdeda, et ühest küljest on meil välispoliitiline päevakord on äärmiselt suur ja lai. Enne Euroopa Liidu ja NATO-ga ühinemist olid meie välispoliitilised prioriteedid selged ja tajutavad, need olid eeskätt nende samade organisatsioonidega liitumine. Nüüd, kus me oleme nende organisatsioonide liige, on meil ees terve maailm, nii poliitiline kaart kui ka kõik mured, mis lai maailm pakub.

Küsimus on selles, kuidas me selles maailmas oma piiratud ressursside ja esindatusega orienteerume ning mis on meie välispoliitika põhiteljeks, mille ümber kujunda pikemajalisi poliitikaid ning välispoliitilisi tegevusi nii strateegilises kui ka taktikalises mõttes.

Üheks väga oluliseks mõõdupuuks, millega hinnata Eesti välispoliitikat ning vaadata välispoliitika prioritiseerimist, on lähtumine tõsiasjast, et ennekõike peab Eesti välispoliitika teenindama meie rahvuslikke huve ja kindlustama meie julgeolekut ehk tegema kõik seda, mis on täiesti normaalne ja loomulik ühele demokraatlikule riigile.

Teisest küljest on Eestile kui riigile, mis on demokraatlik, vaba ja õigusriigi põhimõtteid jälgiv, väikeriigi staatusest tulenevalt ennekõike oluline lähtumine väärtustest. Meile on oluline, et nii meie lähinaabruses kui ka kaugemal oleks rohkem riike, kes austavad põhiväärtusi, inimõigusi ning jälgiks oma riigi valitsemisel head valitsemistava.

Siin tuleb muidugi meeles pidada, et kultuuriruumid on erinevad, samuti riigid ise ja ajaloolised taustsüsteemid. Ühe lauaga ei saa kõiki kunagi lüüa.

Aga mis puudutab Gruusiat, mis küsimuses näitena kõlas, siis Gruusia on Eesti jaoks väga oluline part n erriik ning on seda olnud pikka aega, väga selgelt ja tuntavalt pärast rooside revolutsiooni 2003. aastal. Gruusia on üks sihtriike, kellele Eesti suunab oma vähest arenguabi, kahasse siis Ukraina, Moldova ja Afganistaniga. Need neli on nö prioriteetsed riigid arenguabi sihtriikidena.

Aga Gruusia on oluline partenr ennekõike seepärast, et Gruusia on ise sisemiselt nende aastate jooksul näidanud, et nad soovivad muuta oma ühiskonda, reformida seda vaba ja demokraatliku õigusriigi suunas. See ei ole neil lihtne ülesanne. Aga Eesti roll selles läbi aastate on sõltumata sellest, kui palju seda on presenteeritud pressiteadetes või mõningas muus avaliku suhtlemises, ma usun ka täna sama oluline, kui see oli aasta võiks kaks tagasi.

- Samas, näiteks paari aasta eest kõlas sõna „Gruusia“ Eesti poliitikute suust sagedamini Rooma senatis „Kartaago“ Cato vanema suust, siis praegu on Gruusia teemalised avaldused pigem harvad.

Selleks oli ka väga selge põhjus: Venemaa agressioon 2008. aasta augustis. See oli selgelt üks põhjustest, miks Gruusia oli pealkirjades ja kõikvõimalikes teadetes oluliselt rohkem, kui ta seda on täna. See, mis toimus 2008 aasta augustis, omas väga suurt tähendust mitte ainult Gruusia ning meie suhetele Gruusiaga, vaid omas hoopis laiemat rahvusvahelist mõõdet.

Kindlasti ei saa öelda, et Gruusia teema oleks täna [välispoliitiliselt] tagaplaanil. Lihtsalt paljud tegevused, mis toimuvad, ei pruugi tihtipeale pälvida automaatset tähelepanu kasvõi pressiteate vormis.

Tuues näiteks kasvõi väliskomisjoni viimase aja tegevuse, siis mai keskel oli meil istung, kus Eesti saadik Gruusias Toomas Lukk andis väga põhjaliku ülevaate kahepoolsete suhte seisut ja üldisest olukorrast Gruusias. Mõned päevad enne seda kohtusin ka Gruusia asepeaministriga, kes oli Tallinnas Lennart Meri konverentsiga seoses. Üks sagedasemaid külalisi väliskomisjonis ka selle riigikogu koosseisu ajal on Gruusia suursaadik Eestis.

Seega mina ei saa küll öelda, et me oleksime Gruusia suunal vähem aktiivsed kui varem.

- Kuidas mõista presidendi kõnes IRL-i volikogule kõlanud kriitikat välisministeeriumi kaadripoliitika suhtes? Kas sellest võib välja lugeda ka kriitikat ametisoleva välisministri suhtes?

Ma arvan, et välisministeerium vajab tõepoolest sisemise struktuuri ajakohastamist ning välisteenistus tervikuna veidi avatumat lähenemist. Eestil on kujunenud 20 aastaga väga arvestatav karjääridiplomaatide kaader, mis on väikeriigile suureks rikkuseks. Samas on siin alati oht, et süsteem võib muutuda kinniseks ning värsketele ideedele immuunseks. Miks ei võiks meie välisesinduste juhid tulla ka mõnest teisest ministeeriumist, näiteks NATO esinduse juht kaitseministeeriumist?

Juba mõned aastad tagasi räägiti sellest, et liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga võivad tuua meile teatud pingelanguse ning eesmärkide hajususe. Selleks on objektiivsed põhjused, sest Eesti välis- ja julgeolekupoliitika päevakord on täna kordades laiem ja sügavam kui veel kümme aastat tagasi. Ressursid pole aga oluliselt kasvanud. Seda enam tuleb meil täna suuta keskenduda meile olulisele ning maailma dünaamilisust arvestades olla valmis paindlikult ja samas loominguliselt lähenema.

Riigikogu väliskomisjon võtab sügisel põhjalikumalt analüüsida, kas 2006. aastal täiendatud välisteenistusseadus vajab muutmist. Rohkem kui seadusemuudatusi on aga vaja meie välispoliitika sisulist ja pidevat eesmärgistamist ning selle nimel ka tegutsemist.

- Millistes on siis need teemad, suunad ja valdkonnad, mis on meie jaoks olulised ja vajaksid prioritiseerimist?

Kõigepealt, me oleme ennast EL-i ja NATO liikmesriikidena väga edukalt kehtestanud. Me ei ole kaugeltki enam „uusliikmed“. Samas ei oma tiitlid „uus“ ja vana“ tiitlid tegelikult enam mingit tähendus. Küsimus on sinu panuses ja tegevuses nendes organisatsioonides.

Kui küsida, mis meie välispoliitikas ja julgeolekupoliitikas puudu on, siis minu arvates võiksime käituda pisut enesekindlamalt, et suudaksime panustada ka välispoliitika kujundamisse EL-i tasandil.

Teisalt me peame endale selgeks tegema, kuhu panustada rohkem ja kuhu vähem. Meie prioriteedid võiksid olla tajutavamad. Meie ressurss välispoliitika tegemisel on ikkagi piiratud ning kogu Euroopa Liidu välispoliitilist päevakorda me ei jõua ega peagi katma.

Samas on olemas teemad, mis võiksid olla meie jaoks olulisemad. Loomulikult sõltub ka ajast ja perioodist, millised teemad on meie jaoks taktikaliselt olulised esile tõsta. Ma ootaksin välisministeeriumilt ja välispoliitika täidesaatvalt poolelt prioritiseerimist rohkem, kui seda täna näha on.

Eesti lähinaabreid puudutavad teemadel on meie jaoks väga mitmemõõtmeline mõju ja tähendus. See puudutab laiemas plaanis kasvõi julgeolekut, aga ka teisi valdkondi: kaubandust, turismi, jne. Mida kindlamalt liiguvad meie naabrid õigusriigi ja demokraatia suunas, seda paremini saame teostada oma välispoliitika eesmärke, milleks on meie rahvuslikest huvidest lähtuvalt Eesti julgeoleku ja kodanike heaolu tagamine.

Pikemas perspektiivis on Eestil mängida olulist rolli nimelt Euroopa Liidu idasuunalise poliitika kujundamisel. Meil on selleks nii kogemust, teadmisi kui ka enda huvidest lähtuvat selget visiooni.

Eriti oluline on see praegu, kus Euroopa Liidul on seoses Põhja-Aafrikas ja Lähis-Ida kujunenud olukorra tõttu nendes suundades väga palju lõpetamata töid. Neil suundadel tuleb kogu aeg uusi probleeme peale, tähelepanu hajub, resurss hajub ning juba räägitakse, et peaksime rohkem tähelepanu pöörama lõunasuunale ning idasuunale vähem.

Samas muutub olukord Valgevenes iga päevaga kriitilisemaks, Ukraina ees seisab jätkuvalt valik: kas ida või lääs. Või millised on väljavaated Moldoval, kus esimest korda pika ajal jooksul on võimul poliitikud, kes tahavad reaalselt oma riiki integreerida Euroopa. Milline on Euroopa tugi Moldovale? Või Gruusiale, mille territooriumist on üks viiendik okupeeritud ning mille elanikest üle 70 protsendi soovib näha oma riiki tulevikus NATO-s? Pluss veel teada-tuntud probleemid Armeenia-Aserbaidžaani vahel ning lõppude lõpuks Venemaa, mis mõjutab mitmel tasandil nii lähinaabreid kui ka Euroopa Liidu poliitikaid.

Teine oluline teema on vajadus maailmast laiema strateegilise nägemuse järele. Meil on vaja lahti seletada ja lahti mõtestada maailmas toimuvad arengud ning hinnata nende mõju Eestile.

Näiteks alustasime väliskomisjonis Aasia-teemalise kuulamisega, millega loodame lõpuni jõuda järgmisel kevadel toimuvaks istungjärguks. Meie eesmärgiks on ärgitada poliitilist arutelu, näiteks kantuna aastatesse 2020-2025. Mida tähendab Aasia sel hetkel maailmale ning millised on Eesti võimalused eri tasanditel – nii diplomaatilise esindatuse, majandussuhete, kaubanduse, turismi, hariduse jne vallas .

Eesti häda on paljuski selliseis, et suuremaid poliitilisi või strateegilisi otsuseid on tihtipeale keeruline ellu viia, kuna eri ametkondadel või huvirühmadel on erinevad huvid ja tegevused. Koostegevust on seetõttu vähe. Sellest on palju räägitud, ka valitsuse tasandil, et ministeeriumid ajavad igaüks eraldi oma rida. Näiteks eelmine kord, kui lahkasime väliskomisjonis välismajanduspoliitikat, siis selgus, et koostöö ministeeriumite ja ametiasutuste vahel on keeruline.

Järgmiseks kevadeks tahame väliskomisjonis jõuda sinnamaale, et saame anda omapoolseid soovitusi Eesti Aasia strateegia kohta ning tuua kokku nii valitsuse, valitsusväliste organisatsioonide kui ka muud huvid.

Üks valdkond, kus peaksime oma tegevust intensiivistama, on välismajanduspoliitika või siis välismajandussuhete edendamine läbi diplomaatilise tegevuse. Selles valdkonnas on meil päris palju arenguruumi. Samas, kui me räägime välismajandusest, siis näiteks ettevõtjad väidavad tihtipeale, et meie jaoks on oluline geograafiliselt lähedad piirkonnad. Ehk siis umbes 2000 kilomeetrise raadiusega ring, mille keskpunktiks on Tallinn: Skandinaavia, Läti, Leedu, Venemaa, Ukraina, otsati ka Poola. Nendes piirkondades on meil praegu küllaltki hea esindatus, sealhulgas ka diplomaatiline.

Samas on maailmas praeguseks on küllalt suured murdumised juba toimunud, ennekõike arengud Aasias on sellised, mis peaksid panema meid mõtlema.

Küsimus on selles, kas ja millise ressursiga me kohal oleme. Praegu on väga oluline kujundada mõttemalle. Me võime ju öelda, et me oleme väikesed ja ressurssi on suurte asjade tegemiseks vähe. Aga vaadakem Soomet, mis tegelikult on vaid sutsu suurem riik kui Eesti. Pikaajaline sihikindel tegevus Aasia suunal on soomlastel päris hästi ära tasunud. Meil on aeg välismajanduspoliitilises mõtlemises kastist välja tulla.

- Kas Aasia suuna tähtsuse kasvuga välispoliitikas peaks kaasnema ka esindatuse suurendamine selles piirkonnas? Kui jah, siis mille arvelt?

Eestil on täna ümmarguselt 40 välisesindust Euroopas ja mujal maailmas. Väikeriigi kohta on meie saatkondade võrgustik muljetavaldav. Samas nõuab maailma kiire dünaamika ning uute mõjukeskuste (näiteks Brasiilia, India, Lõuna-Aafrika Vabariik, Indoneesia ja teiste) kiire esiletõus meilt vastust küsimusele: kas meie esinduste võrgustik toetab Eesti välispoliitiliste eesmärkide täitmist ning kui ei siis, mida peaks muutma ning milliseid ressursse selleks kasutame.

Ressursside piiratus nõuab eriti kaugemates maades väga hoolikat eelplaneerimist. Samas on selge, et varem või hiljem tuleb meil avada näiteks saatkond Indias, miks mitte tulevikus ka Brasiilias ja Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Samas on selge, et eelolevatel aastatel pole loota täiendavate ressursside saamiseks riigieelarvesse saatkondade rajamiseks. See aga nõuab praeguse esinduste võrgustiku põhjalikku analüüsi eeskätt meie välispoliitilistest huvidest lähtuvalt. Pole ju näiteks kuigi normaalne, et meie esindused Kreekas ja Hiinas on täna täpselt ühesuurused. Ka vajab senisest suuremat sünergiat saatkondade ja EASi välisesinduste koostöö.

Riigikogu väliskomisjon kavatseb juba sügisel võtta teema oma istungite päevakorda, et koostöös välisministeeriumiga analüüsida põhjalikumalt meie saatkondade võrgustikku. Isegi nii heal majanduslikul järjel riik nagu Norra, on viimasel ajal teinud mitmeid otsuseid mõne esinduse sulgemise osas.

- Kui Hiina teema jutuks tuli, siis kas väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson kavatseb kohtuda dalai-laamaga, kui viimane Eestisse visiidile tuleb?

Dalai-laama visiidi üksikasjadega pole ma hetkel kursis. Samas pole mul kahtlust, et dalai-laama kolmas Eesti külastus kulgeb sama edukalt kui kaks varasemat.

- Millise reaktsiooni võib dalai-laama visiit kaasa tuua Hiina poolt?

Jällegi, sellele vastates tuleb enne vastata küsimusele milline on meie välispoliitika põhitelg. Varem ma ütlesin, et meie jaoks on tähtsad inimõigused, väärtused ja väärtuspõhine välispoliitika, siis ei maksaks see jutt punast krossigi , kui dalai-laama visiiti Eestisse ei toimuks või sellele tehtaks takistusi.

Kui ma meenutan neid kordi, kui me oleme kohtunud oma Hiina kolleegida, viimati näiteks 2009. aasta visiidi käigus, siis me oleme alati rääkinud väga avameelselt Hiina parlamendi väliskomisjoni kui ka Hiina kommunistliku partei välissuhete osakonna juhatajaga. Viimane on tegelikult Hiina välispoliitika täidesaatva poole elluviija. Me rääkisime neil kohtumistel inimõiguste teemast, Tiibeti ja Taiwani temaatikast. Need ei ole tabuteemad, millest ei saa ja ei pea rääkima. Vastupidi.

Sarnastel teemadel rääkides tuleb teada taustsüsteemi. Ma tooksin näiteks hiljutise Kasahstani presidendi visiidi Eestisse. Ka siis oli tajuda kriitilist suhtumist: miks me suhtleme Kasahstaniga, miks me võtame vastu Nazarbajevi. Kui me lähtuksime täielikust äärmusest ning suhtleksime ainule endasarnaste demokraatlike riikidega, siis oleks meie välispoliitika varsti tupikus.

- Tulles tagasi Euroopasse, siis minu meelest on Eesti praegu esimest korda olukorras, kus tavakodanik tajub, et kusagil Euroopa teises otsas toimuv mõjutab teda otseselt. Samas on see kaasa toonud regionaalse vastandumise. Näiteks võiks tuua Läti abipaketi, mille suhtes Eesti avalikkuses ei olnud märkimisväärset vastuseisu. Samas Kreeka ja Portugali väljaaitamisele on vastuseis suur. Miks me oleme valmis aitama Lätit, mitte aga Portugali?

Eestlased pole praegu ainsad, kes tajuvad, kuidas Euroopa teises ääres toimuv teda mõjutab. Ma usun, et seda tunnetatakse nii põhjas, lõunas, idas ja läänes ja eriti neis riikides, kes kasutavad eurot ühisraha esimese finantskriisi ajal.

Taustaks on tõsiasi, et eurointegratsioon on käinud tegelikult uskumatu kiirusega. Võtame näiteks EL-i laienemise, Schengeni süsteemi tekke, euro, ühtse välispoliitika, need kõik on tekkinud alles viimase 20 aasta jooksul. Seega on täiesti loomulik, et tekkinud on palju „seedimata asju“, mis tekitavad kõhklusi ja probleeme.

Kui võrrelda näiteks eestlaste suhtumist Lätisse ning Kreekasse ja Portugali, siis minu meelest on erinevus selles, et me teame paremini seda, mis toimub Lätis, aga Kreeka ja Portugali puhul me ei tea nende probleeme. Läti on meie naaber, meie ettevõtjatel on Lätis suuremad ärihuvid. Kui näiteks Läti kukuks või kui neil oleks läinud oluliselt halvemini – siinkohal olgu öeldud, et Läti on suutnud keerulisest olukorrast väga edukalt välja tulla – siis oleksid mõjud nii Eesti ettevõtjatele kui ka kõigile olnud märksa tõsisemad, kui nad olid. Kreeka ja Portugal ei mõjuta meid nii vahetult ja otseselt ning meie investeeringud nendesse riikidesse ei ole võrreldavad meie investeeringutega Lätisse.

Praegu on kogu Euroopa taas olukorras, mis on korduvalt tekkinud: kuidas edasi liikuda. Päevakorral on palju teravaid küsimusi. Näiteks kas sellised majandus- või rahanduspoliitilised mudelid, mis ühes või teises riigis kasutusel, on üldse jätkusuutlikud ja kuidas nad mõjutavad nii eurotsooni kui ka kogu Euroopa tulevikku.

Ma arvan samas, et need küsimused on õigustatud ja väga head. Need näitavad, et meil on kujunemas Euroopa identiteet. Me ei vaata enam, mida konkreetne riik ise teeb, vaid kuidas see mõjutab Euroopat laiemalt.

- Praegu vastandatakse väga teravalt Põhja ja Lõunat, mis tegelikult on ju kunstlik. Kui hakkame võrdlema, siis majandusabi on saanud kaks Lõuna-Euroopa riiki – Kreeka ja nüüd ka Portugal. Põhja-Euroopas on selliseid riike kolm – Island, Läti ja Iirimaa...

Põhjused olid kõigi puhul siiski erinevad

- Seda kindlasti. Ometi ei saa kindlasti väita, et Põhja-Euroopa tervikuna oleks paremas seisus või mõistlikumalt käitunud. Ometi põhineb vastandumisretoorika geograafilisel jaotusel.

Ma ei nimetaks seda vastandamiseks. Kuvandi mõttes jah, võib rääkida sellest, et mõned riigid suutsid rasketel aegadel teha raskeid otsuseid, aga teistel võtab see rohkem aega või ei ole tulemusi paista.

Samas on kriis toonud kaasa nähtava murrangu suhtumises. Euroopa Liidu suurema laienemise ajal 2004. aastal oli selgelt märgatav vastandumine Ida-Lääne kontekstis. Täna ei ole selline vastandamine selgelt enam domineeriv ning riike ei jagata enam uuteks ja vanadeks. Pigem jagatakse riike selle järgi, kuidas ühes või teises riigis on vastatud majanduskriisist ja globaalsest finantskriisist lähtuvatele väljakutsetele.

Ma arvan, et küsimus pole mitte Põhja-Lõuna kontekstis, kuivõrd riikide võimekuses kasutada eelarvelist ressurssi ja millised on riikide võimalused maksata kinni väga kulukaid sotsiaalprogramme ja heaoluühiskonna komponente olukorras, kus Euroopa elanikkond hakkab kiiresti vananema ning majandused ei ole enam nii tootvad kui 20 aastat tagasi.

- Mis huvi on kontoriametnik Maril või traktorist Jüril hoida Kreekat vee peal, kulutades selleks raha, mida võiksime kulutada oma probleemide lahendamiseks?

Kaks põhjust. Esimene neist on seotud rahaga, mida me igapäevaselt kasutame. Kui eurotsoonis peaks toimuma mingisuguseid kardinaalselt negatiivseid muutusi, siis mõjutab see eurot ja seega igaühe rahakotti. See aga ei tähenda, et kui meil oleks praegu kasutusel Eesti kroon, siis probleemi pole. Eesti kroon oli väga üheselt seotud euroga. Negatiivsed mõjud oleksid tunnetavad mõlemal juhul, kui eurotsoonis peaks juhtuma midagi, mis oleks võrreldav Kreeka või mõne teise riigi pankrotiga.

Teine põhjus on Euroopa sisemine kooskõla, millele praegune olukord kindlasti hästi ei mõju. Euroopa ühtseid poliitikaid on erinevate huvide tõttu niigi raske ükskõik mis vallas äärmiselt keeruline kujundada. Euroopa kontekstis on oluline solidaarsus. Mitte aga pime solidaarsus, vaid tulemusele suunatud solidaarsus. Kindlasti mitte selline solidaarsus, kus me anname oma taskust raha kreeklastele, et nad saaksid seda kulutada nii, kuidas pähe tuleb. See ei ole asja mõte.

- Enne kriisi oli päevakorral kahekiiruselise Euroopa kontseptsioon. Millistel kiirustel liigub praegu Euroopa?

Päris kriisi algushetkel, kui Lehman kukkus kokku ja kriisilaine hakkas lähenema Euroopale, küsiti Läänes nö suures meedias, kas Ida-Euroopa hädaorg suudab kriisi üle elada ja milliseid poliitilisi kataklüsme võib kriis kaasa tuua riikides, kus demokraatlikud süsteemid on nõrgad. Ida-Euroopat kajastati toona väga mustades värvides. Muidugi, kui vaadata pelgalt numbreid, mis kasvõi Eesti kohta käisid – kahekohalise numbriga väljendunud majanduslangus ja nii edasi -, siis sellelt põhjalt võis teoreetilisele tasandile projitseerida igasuguseid õudusi.

Kui ühel riigil osutus võimalikuks keset kriisi liituda euroga, siis on tegemist kuvandi kontekstis piiride nihutamisega. Ma arvan, et selle kriisiga astus Eesti paljudes küsimustes olulise sammu lähemale Põhjala kontekstile.

Täna ei saa enam jagada Euroopat poliitilisel tasandil pelgalt Idaks ja Lääneks (geograafiliselt jääme meie loomulikult endiselt itta), pigem tuleks kasutusele võtta palju kirjum valik eesliiteid. Omaaegne kontseptsioon kahekiiruselisest Euroopas ei ole täna enam pädev, pigem on Euroopa praegu multikiiruselises situatsioonis.

Kuidas riike jagada, pole tegelikult oluline. Oluline on see, et me praeguste väljakutsete juures ei looks uusi, Euroopat killustavaid piire. Siis on kaotajad kõik.

Ma arvan, et praegune kriis (mis ei ole ju globaalsel tasandil taandunud ning teatud indikaatorid viitavad, sellele, et kriis võib olla tsükliline) on tegelikult tervendanud Euroopa sisemist diskussiooni. Kui euro pisut enam kui kümme aastat tagasi loodi, ei rajatud ühtegi mehhanismi, mis kaitseks eurot kriiside või finantsspekulatsioonide eest. Nüüd seda tehakse. Samuti tegeletakse rahanduspoliitika strateegilise planeerimisega, et vältida õnnetusi, nagu näiteks Kreekaga juhtunu.

- Soomes parlamendivalimistel võidukad Põlissoomlased on Lõuna-Euroopa abipakettidele väga selgelt ja teravalt vastu, nõudes näiteks Kreeka väljaviskamist eurotsoonist. Kas Põlissoomlasi võib pidada nö Euroopa nö lapsesuuks, kes ütlevad välja selle, mida teised välja öelda ei julge?

Ma arvan, et Põlissoomlastel on kindlasti täita väga oluline roll poliitilses diskussioonist, mis Euroopas praegu puudu on, või mida kirjeldatakse mingisuguse äärmuslusena. Euroopa on ikkagi ideede ja mõtete paljusus ja selle paljususe pealt saab toota ühisosa või kokku leppida ühisosas.

Iga riigis on omad, sisepoliitilisest kontekstist tulenevad põhjused, kuidas välispoliitiline debatt areneb. Näiteks Eestis olid valimised enne Soome valimisi, kuid küsiks: kui palju oli meil valmisdebatis üleval Euroopa või üldse välispoliitilisi teemasid? Väga vähe, aga need ei olnud üleval ka seetõttu, et selleks puudus huvi ja ootus. See, et Soomes tõusis välispoliitika peaaegu et valimiste põhiteemaks oli mõnevõrra üllatav. Soome ise on seni seadnud end selgelt tuumik-Euroopa konteksti konsensulikult, väga selgelt pro-Euroopa riigina käitunud riik ja nüüd puhkeb selline diskussioon.

Minu kolleegi, Soome parlamendi väliskomisjoni esimehe Timo Soinineni väljaütlemised on tekitanud tõsist arutelu Soomest kaugemalgi. Kindlasti mõjutab see lähenemisi, mida kavandatakse tulevikus selliste kriiside ärahoidmiseks rakendada.

- Kui tõenäoliseks võib pidada Kreeka väljaastumist eurotsoonist?

Ma ei tahaks selle üle spekuleerida. Ma pigem arvan, et Kreeka on selgelt huvitatud eurotsoonis jätkamisest ning ma pole kindel, et väljaastumine oleks probleemi lahendus. Küll aga näitab praegu Kreekas toimuv, et see riik ei olnud eurotsooniga ühinemiseks täielikult valmis.

Teiseks, kontrollmehhanismid ja kõlblikkuse kriteeriumid ei töötanud täiel määral. Olgem ausad, stabiilsuspaktile hakati läbi sõrmede vaatama ammu enne kriis. Juba eelmise kümnendi alguses oli näha, et suured riigid lubasid endale rohkem, kui lubati teistele. Ja kui ühele riigile lubatakse erandeid, miks siis ei lubata teistele?

- Kreeka võib ju olla huvitatud eurotsoonis jätkamisest, aga nad ei ole astunud reaalseid samme, mis seda huvi tõestaks.

Kui poliitiline keskkond soosis tegevust, mis viis Kreeka sinna, kus ta praegu on, siis ollaksegi praegu seal, kus ollakse.

Aga võrreldes ajaga, kui Kreeka liitus eurotsooniga, on praegu nii Euroopa Keskpanga kui ka teiste struktuuride surve ja tähelepanu Kreekale oluliselt suurem. Kreeka peab vastu võtma otsused, mis tooksid Kreeka tagasi toimivate eurotsooni liikmete hulka.

- Kui alguses rääkisime sellest, kuidas kerkivad esile teemad, mis haaravad avalikkuse tähelepanu endale, jättes teised sama olulised teemad tahaplaanile, siis minu meelest on praegu juhtunud nii Afganistaniga. Kogu tähelepanu on Põhja-Aafrikas, Araabia kevadel ning Afganistani probleemid on taandunud suuresti nappidele rindeteadetele. Kas Araabia kevad on tõmmanud vähemaks tähelepanu Afganistanilt, kus tänavu on käivitunud või käivitumas mitu olulist protsessi?

See on tõsi, et meedia toimib kuumade sündmust kontekstis, eriti kui tekib sõjaline situatsioon, nagu praegu näiteks Liibüas. Selge, et eetriaeg on piiratud.

Aga ma ei arva, et välispoliitiline tähelepanu Afganistanile oleks vähenenud. Kasvõi väliskomisjonis oleme kasvõi praeguse kuu jooksul jälginud nii Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas toimuvat, seda loomulikult ka meie pantvangis viibivate kodanikega seotud vahejuhtumiga seoses. Meil oli pärast bin Ladeni tapmist väga sisukas kuulamine rahvusvahelist terrorismi ja al-Quaida võimalike tegevuste teemal ning juunis toimub kuulamine Pakistani arengute teemal. Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjon käivad üle kuu kaitseväe peastaabis, kus me saame täiemahulise briifingu meie välismissioonidest. Neist loomulikult on kõige olulisem Afganistan.

Sel nädalal osalen ma näiteks Bulgaarias Varnas toimuval NATO parlamentaarse assamblee istungil, kaks kolmandikku teemadest on seotud Afganistaniga. Äsja kohtusin ma Norras Oslos oma Põhja- ja Baltimaade kolleegidega. Afganistan oli ka selle kohtumise keskne teema, lisaks andis Norra endine suursaadik Afganistanis omapoolse ülevaate Afganistani olukorrast ja arengutest.

Pigem on küsimus selles, et maailm on muutunud niivõrd kriisirohkeks, et kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et mõni oluline välispoliitiline teema on tahaplaanile vajunud. Mina seda küll ei tunneta.

Me ei saa käsitleda Afganistani probleeme, ilma et võtaksime arvesse arenguid Pakistanis ning kuidas need, eriti pärast bin Ladeni tapmist, mõjutavad nii regiooni kui ka globaalset julgeolekut.

Afganistani jaoks on iga aasta olulise tähtsusega. Ma ei ütleks, et käesolev aasta võiks kujuneda Afganistanis murranguaastaks. Afganistanis toimuv on otseselt seotud ümberkaudsete riikide huvidega. Siin on mitu tasandit. Ennekõike on oluline Pakistani valitsuse ja luureorganisatsioonide huvi ja tegevus. Teiseks president Hamid Karzai ja kohapealsete provintsijuhtide nägemus oma provintsi ja riigi tulevikust. Palju sõltub sellest, kas ja kui suured autoriteedid on viimased on kaks riigi ja kohalikul tasandil.

Lõppeks on selge, et Afganistani probleemi ei ole võimalik pikemas perspektiivis lahendada ilma teatava kokkuleppeta Talibaniga. Neid kõnelusi on püütud korraldada, kuid ma ei usu, et sellel pinnal oleks lähiajal võimalik edu saavutada.

Kindlasti on oluline küsimus ,mida hakkavad tegema mõned Euroopa riigid, kui Ameerika Ühendriigid hakkavad oma väekontingenti vähendama. 2011. aasta on Afganistani jaoks üks paljudest aastatest. Pigem on mõõdupuuks 2014. aasta, mil loodetavasti on julgeolekuvastutus üleantud Afganistani valitsusele.

- Samas, kui on näha, et tänavu alanud julgeolekuvastutuse üleandmine ebaõnnestub, siis ebaõnnestub ka julgeolekuvastuse üleandmine ning vaja on uut strateegiat. Sel juhul juba enne 2014.aastat.

Selles mõttes on käesolev aasta kindlasti oluline, kuid tegelikus julgeolekupildis suurt vahet ei ole. Survet on küll kõvasti suurendatud, kuid samas, kui me kuuleme uudistest, et Kandaharis toimus väga tõsine rünnak pärast seda, kui vanglast pääses põgenema sadu Talibani keskastme komandöre, või kui näeme, et valitsusvastane tegevus on aktiviseerunud näiteks Mazar- e-Sarifi piirkonnas, mis tundus olevat enam-vähem kontrolli all, siis ei saa kindlasti öelda, et me oleme lähedal Afganistani stabiliseerimisele.

Võtmetähendusega on ikkagi see, mil määral suudab Afganistani valitsus ennast riigis kehtestada ja provintside üle kontrolli saavutad, millised on keskvõimu suhted ühe või teise provintsijuhiga ja mida sellest kõigest arvab Taliban.

Me ei oska öelda, millal saabub hetk, kus võime öelda et meie töö on nüüd tehtud ja võime hakata Afganistanist lahkuma või hakata oma abi ümberprofileerima.

- Eesti on praeguseks täitnud kolm oma suurt välispoliitilist sihti – liitunud Euroopa Liidu ja NATO-ga ning võtnud kasutusele euro. Samas on praegu suured probleemid nii EL-is, NATO-s kui ka eurotsoonis. Kuidas hinnata viimasel ajal sagedasti kõlavaid väiteid, et Eesti liitus eurotsooniga liiga hilja või suisa valel ajal?

Probleemi võib püstitada ka teistmoodi - me saime EL-i ja NATO liikmeks ajal, kui neis organisatsioonides on tekkinud mõrasid rohkem kui kunagi varem on olnud. Aga mõrad ei ole arusaadavalt seotud Eesti liitumisega, vaid maailmas toimuvaga. Ma olen nõus USA endise suursaadikuga NATO-s Kurt Volkeriga, kes muuseas andis hiljuti päris hea intervjuu Postimehele, et nii NATO-s kui ka EL-is on palju murekohti. Need on tingitud nii objektiivsetest kui ka subjektiivsetest sisemistest ja välistest arengutest.

Eespool rääkisime Eesti välispoliitika prioriteetidest. Üks neist on meie jaoks olulistest asjadest on EL-i ja NATO liikmelisus kui meie majanduse heaolu kui ka julgeoleku tagaja. Seega on EL ja NATO meie jaoks vajalikud, olulised ja kasutoovad siis, kui nad toimivad ühtselt ja tugevalt.

Üks meie eesmärk on kindlasti püüda kasvatada NATO ja EL-i ühisosa nii palju kui see meist sõltub, mitte aga ühisosa lõhkuda.

- Kas majandusolukorra kiire halvenemine võib muutuda režiimivahetuse katalüsaatoriks Valgevenes? Või on pigem tõenäoline, et see riik saab olema veelgi tihedamalt seotud Venemaaga?

Valgevene majandus on sisuliselt kokkukukkumise äärel. Rubla devalveerimine on tõsine löök president Lukašenka autoriteedile, sest siiani on ta uhkustanud stabiilse oaasiga keset tormist üleilmset majanduslangust.

Kõigi eelduste kohaselt kasvab Valgevenes veelgi Venemaa mõju ning lääneriikidel võib vähemalt lühemas perspektiivis olla keerulisem Minskiga suhelda. Samas tuleb läänemaailmal jätkata ehk senisest jõulisemaltki demokraatlike jõudude toetamist nende püüdluste saavutamisel.

- Viimasel ajal on märgatav Eesti ja Venemaa suhete elavnemine mitmes valdkonnas. Millal võiksid elavnemine toimuva poliitilistes suhtetes ja miks on poliitiliste suhete areng maha jäänud kasvõi majandussuhete arengust?

Iga areng, mille juures on kasvutrendi näitav plussmärk, on positiivne. Näiteks kui vaadata turismi kohta käivaid numbreid, siis Venemaa turiste arv on kasvanud umbes 50 protsenti. Eesti diplomaatilised esindused annavad viisasid sama liberaalselt kui Soome ja liberaalsemalt kui teised Schengeni riigid. Turistide arvu kasv on seetõttu tunnetatav.

Samuti on lood ka majanduses. Ma arvan, et Venemaa on aru saanud sellest, et sanktsioonide poliitika, mida hakati kasutama pärast pronksiöö sündmusi ja veel hiljuti kasutati avalikus retoorikas, ei ole kuigi efektiivne. Huvi majandussuhete arendamiseks on ettevõtjate seas mõlemal pool piiri. Näiteks võib tuua huvi juu n is toimuva järjekordse Eesti-Vene ärifoorumi vastu. Majandussuhete paranemist näitavad numbrid on märk normaalsest suhtlusest, nagu need kahel naaberriigil peaksid olema.

Kui inimeste vaheline suhtlemine on aktiviseerunud, kultuurisuhted on jätkuvalt väga tihedad ja majandussuhetes on toimunud selge elavnemine, siis valdkond, mis selle trendiga pole haakunud, on poliitiliste suhete tasand. Paraku ei ole see haakinud 1991. aastast alates. Või siis tegelikult 1939. ja 1940. aastast alates.

- Või 1920. aastal.

Nimelt. Olgem ausad, hoiakute küsimus on paraku jätkuvalt üleval ja see on segav tegur. Eesti puhul julgen väga selgelt öelda, et ma ei näe takistavaid probleeme. Ma ei näinud neid ka varasemates parlamendikoosseisudes ja valitsustes ega näe ka praeguses riigikogus ja valitsuses. Kõigil neil on olnud väga selgelt ja üheselt tajutav soov, et meil oleksid kõigi naabritega normaalsed suhtes. Erinevusi oli vaid taktikas, kuidas neid eesmärke saavutada.

Aga ükskõik, kui palju meie siitpoolt ka ei püüa, tango tantsimiseks on vaja kahte partnerit. Ja meie partner ei ole hetkel tantsupõrandale tulnud.

Teatud valdkondades on küll toimunud kohtumisi poliitilisel tasandil, näiteks Venemaa regionaalministri visiit Tallinnasse. Väliskomisjon läheb varsti Setumaale uurima, kuidas toimib piiriülene koostöö. Kui näiteks rääkida Setumaa valdade liidu juhtidega, siis nad ütlevad et 20 aasta jooksul pole sel tasandil olnud Venemaaga nii tihedat ja mõnes mõttes ka mõistvat suhtlemist kui praegu. Kui see ka on seotud EL-i piiriüleste programmide rahadega, mis on üpris tõenäoline, siis me peaksime seda usalduse suurendamiseks ära kasutama.

Paradigmaatilist muutust kahe riigi suhetes ma aga hetkel veel ei näe. Kas see on võimalik, sõltub väga selgelt Venemaa poliitilisest tahtest. Näiteks terve rida kaubandus- ja majanduslepinguid on juba aastaid tagasi läbi räägitud ja kokku lepitud ning ootavaid vaid allkirju. Meie poolt ei ole probleeme, me ei tee mingeid takistusi, aga mida ei ole, on vastavat soovi Venemaa poolelt

Mida on aga viimasel ajal kindlasti näha, eriti kui võrrelda 2007. ja 2008. aastaga, siis emotsionaalsust on mõnevõrra vähemaks jäänud.

- Seda ühelt või mõlemalt poolelt?

Mõlemalt poolelt. Selge see, et kui ühel poolel on emotsioonid üleval, siis paratamatult tekivad need ka teisele poole. Sageli on emotsioonide tekitajaks ajalugu, erinevad vaated eriti II Maailmasõjas toimunule. Ma arvan kahjuks, et lähiajal siin väga suuri muutusi näha ei saa.

Ma ei saa öelda, et Eesti ja Venemaa poliitiliste suhete seis oleks normaalne. Ajaloost pole tuua eriti palju näiteid olukorrast, kus kahel naaberriigil puudub viimase 20 aasta jooksul poliitiline suhtlus tipptasandil. Pean silmas seda, et selle aja jooksul pole toimunud ühtegi ametlikku kahepoolset visiiti peaministri või presidendi tasandil. Kõik senised kohtumised on toimunud kas muude ürituste või muude probleemide lahendamise raames. Aga need pole toimunud kontekstis, mis annaks tõestust kahepoolsete suhete paranemisest.

Mõnikord on öeldud, et sellises olukorras peaks väiksem tegema esimese sammu ja huvi üles näitama. Eesti on teinud neid samme nii varem kui ka praegu ning näidanud üles avatust ja valmisolekut.

- Valmisolekut tangot tantsida?

Jah. Tango on tants, kus on tantsu sees kindlad positsioonid. Mõlemad pooled teavad oma põhimõtteid ja poose. Aga selge on see, et selliste tippkohtumiste mittetoimumine on ebanormaalne. Tuleb olla kannatlik.

Kui Venemaa tänased liidrid suudaksid hinnata suhteid maailmaga ja oma lähinaabritega XXI sajandi, mitte XX või XIX sajandi kontekstis, oleks see küllaltki hea eeldus, et nihked võiksid toimuda ka poliitilisel tasandil.

- Kas Venemaa majandusliku olukorra ja välispoliitilise retoorika vahel võib näha seoseid?

Ma ei näe suhteid sel moel. Läbi üheksakümendate ja nullindate on korduvalt hellitatud lootusi peatsest läbimurdest. Meil ei ole vaja kuhugi murda, meil on vaja suhelda, nagu kahel normaalsel naaberriigil. Tõsi, üks neist väike ja teine suur, üks on demokraatlik ja teine autoritaarne.

Meil on terve rida probleeme, alates piiriülesest koostööst ja Narva sillast, lõpetades kaubandussuhetega, kus võiks koos leida lahendusi.

Küsimus on pigem paradigmaatilisest kontekstist. Kui Venemaa endine peaminister Mihhail Kasjanov käis Eestis esitlemas oma raamatud, siis a küsisin tema käest, mis on tema hinnangul suurim probleem, mis on viimase 20 aasta jooksul takistanud Eesti ja Venemaa suhete arengut. Kasjanov vastas, et suurim probleem seisneb ikkagi Venemaa praeguses juhtkonnas. Kui Venemaa liidrid peavad Nõukogude Liidu lagunemist XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, on nende suhetes endise Nõukogude Liidu osistega väga keeruline näha muud, kui domineerimissoovi.

Ükski impeerium ei ole lagunenud kergelt ning lagunemise järelmid on pikaajalised. Aga ajalugu näitab, et need on mööduvad vaevused. Seega on ka meil lootust, et suhted muutuvad kindlasti millalgi paremaks.

A Nordic Leader

2011-06-17T10:16:00.000+03:00

For Estonians, the year 2011 began in a celebratory mood. Tallinn became the cultural capital of Europe and, more importantly, Estonia joined the Euro Zone. Later this year, Estonia will mark the 20th anniversary of regaining its independence from the Soviet occupation.

These victories are all the sweeter because the last couple of years have been truly difficult for Estonia. For years, the small emerging country enjoyed a consistent, and rapid, economic growth rate. Of late, however, it has struggled to weather the global financial crisis. It has not been an easy time for the country’s center-right government, or for its people. But by holding the line on its conservative budget policies and by cutting public expenses, the government has managed to create solid ground for further growth. The British weekly The Economist praised all of this in the following words:

“Estonia was one of only two countries in the single currency area [the Euro Zone] that actually met its debt and deficit rules. The other is Luxembourg. But if you add another filter, the willingness to meet NATO’s target for defense spending of 2% of GDP, Estonia (at 1.9% in 2011) beats Luxembourg (0.7%) easily. For a country that emerged battered and blinking from Soviet occupation not quite 20 years ago, being the only country to meet the main rules of the continent’s main clubs is a triumph.”

If we are not hit by the economic aftershocks from the ongoing Arab revolutions, Estonia’s growth this year has been estimated at 5 percent of GDP. The need for an open economy and international competitiveness are priorities shared among all Estonian political parties.

From this point on, Estonia has great examples to follow. Finland, Sweden and other Nordic countries have all regularly occupied top spots in different world rankings. The European Nordic area is well known for its innovative and wealthy societies, which could serve as examples for many others.

In 1939, Estonia and its northern neighbor Finland boasted similar living standards. But 50 years of Soviet occupation held us back from attaining these goals. The setback, however, was only temporary; immediately upon regaining independence in 1991, Estonia began to make its way back to the West. And after Russian troops left Estonia in 1994, we were able to look unequivocally towards the European Union and NATO.

It was a much easier fit than many observers had expected when Estonia joined both in 2004. This was mostly due to Estonia’s strong performance in building an open market economy based on democratic values and principles, as well as its close proximity to the Nordic countries and their influence.

Today, having recently joined the OECD (Organization for Economic Cooperation and Development), Estonia has found itself in a completely new position: out in front of its Scandinavian mentors as the Nordic country most integrated with the West. Over the next decade, Estonia will seek to leverage this advantageous position on a number of fronts.

One is economic. With its versatile foreign relations toolbox, Estonia will seek to enhance foreign trade and competitiveness standards in the region and beyond. Dealing with challenges such as an aging and shrinking population, Estonia will work towards a more integrated Nordic area, which could become one of the triggers for new growth in Europe. Europe’s welfare state model is today under growing pressure and needs to adjust to global changes.

Energy security is also an issue of serious concern. The January 2006 gas crisis between Russia and Ukraine shocked the European Union. And it happened again in 2009. Energy security was a serious topic well before these crises, but they only served to vault the dangers of reliance on too few energy sources and a lack of internal energy transportation connections to the top of the list of concerns for the Continent.

Last but not least, Estonia can lead the way in regional foreign affairs. Over the past two decades, we have enjoyed fruitful relations with all of our neighbours, save Russia. Strained relations with Moscow are connected to Russia’s imperial past—and, since the early 1990s, its search for a new identity. It will just take time to overcome these barriers, but Estonia can be a positive actor in this regard as well.

Ülaltoodud artikkel ilmus The Journal of International Security Affairs suvenumbris.

Maailma korratus ja Euroopa

2011-05-21T10:23:00.000+03:00

Briti politoloog Bobo Lo ütles Lennart Meri konverentsil esinedes tabavalt, et uue maailmakorra asemel tuleb täna pigem rääkida ja arutleda uuest maailmakorratusest. Või veel lihtsamini öeldes – korralagedusest maailmas.

1987. aastal uskus Nõukogude Liidu viimane liider Mihhail Gorbatšov, et “me liigume uue maailmakorra, kommunismi maailma suunas.” “Me ei pöördu sellelt teelt kunagi tagasi,” ütles Grobatšov teadmata, et kõigest kaks aastat hiljem lööb Berliini müüri langemine suurde punasesse unistusse surmaprao.

Nõukogude impeeriumi lagunemine lõi maailma oma korrastatuses sõna otseses mõttes uppi. Üks supervõim oli peaaegu hetkega pihustunud, jättes samas maha arvutul hulgal järelmõjusid. Positiivsemaks nendest oli mõistagi demokraatia suurim laienemine inimkonna ajaloos.

Francis Fukuyama idealism küttis küll lootusi, kuid selle kiire hajumine ennustas millegi tundmatu saabumist. Kahe suurjõu vahel jagatud maailmast kerkisid kohe mõistagi esile Ameerika Ühendriigid. Zbigniew Brzezinski kirjutas oma kuulsas “Malelauas”, et Ameerikast sai esimene rahvusvahelise ülemvõimuga demokraatia.

Kuid isegi paljukogenud Brzezinski arvamus USA pikaajalisest ja kõigutamatust hegemooniast on tänaseks juba mõranemas. Maailma vägevaim demokraatia on surutud pigem kaitsesse ja koos temaga ka teised vaba maailma kantsid.

Mitmetasandiline üleilmastumine on pannud liikuma erinevad hoovused. Kui veel eelmise sajandi teisel poolel domineerisid maailma selle klassikalises tähenduses riigid ja nende huvid, siis tänaseks on suurde maatriksisse lisandunud rahvusvahelised korporatsioonid, satelliitkanalid, suhtluskeskkonnad, valitsusvälised organisatsioonid, lõppeks üldist segadust külvavad piiriülesed terroristid.

Hiina, India, Brasiilia, Mehhiko, Indoneesia, Türgi ja mitme teise uue mõjukeskuse esilekerkimine on raputanud lääneriikide enesekindlust. G7 on täna juba ajalugu, sillutades teed laiemale foorumile - G20-le. Samal ajal ei peegelda ÜRO aga enam maailmas kujunenud jõudude vahekorda. Ometi õpetab ajalugu, et suurema maailma murdumiseta on universaalorganit raske kui mitte võimatu reformida.

Nõukogude impeeriumi hukk vabastas Euroopa lõpuks maailmasõdade tardumusest. Saksamaa ühinemine näitas teed, sellele järgnes Maastrichti lepe koos ühise välispoliitika ideega. Seejärel loobusid oma neutraalsusest Rootsi, Soome ja Austria, andes viimase tõuke Euroopa ajaloolisele ühinemisele. Laienenud piiride kõrval sai Euroopa endale ühisraha ja Schengeni ruumi, otsa veel siis õigusselgusele pretendeeriva Lissaboni lepingu. Ja see kõik on toimunud vaid paarikümne aasta jooksul. Suures ajavoos on see ju tühine silmapilk.

Kuid maailma hirmutavalt kiire dünaamika ei võimalda Euroopal vaikset äraolemist. Ameeriklaste varjus aastakümneid viljeletud kulukate heaoluõitega mugavuspoliitika ei vasta enam pidevalt lisanduvatele nii välistele kui sisemistele väljakutsetele. Kreeka ja Portugal on jäämäe tipp.

Euroopa on sisuliselt jõudnud ristteeni, kus tuleb valida kui mitte rohkem siis vähemalt kahe tee vahel. Kas rahvusriikide kookonistumise kaudu marginaliseeruda ja muutuda seeläbi maailmapoliitika taustajõuks või ühispoliitikate tegeliku rakendamise kaudu suuta jääda ka poole sajandi pärast arvestatavaks jõuks maailmas.

Väljakutsed on täna tõesti väga eripalgelised. Kõige olulisemad nendest – elanikkonna vananemine ja kristliku maailma mõju vähenemine seoses islami dominandi kasvuga, omavad pikaajalist mõju Euroopa geopoliitilisele võimekusele ja identiteedile.

Ameerika politoloogi Jack A. Goldstone’i hinnangul ei sõltu 21. sajandil rahvusvahelised suhted ega julgeolek mitte niivõrd rahva arvust maailmas, vaid eeskätt sellest, milline on elanikkonna koostis, kas ta on vananev või nooruslik ja kuidas on see jagunenud regiooniti.

1913. aastal, vahetult enne Esimest maailmasõda elas Euroopas rohkem inimesi kui neid oli Hiinas. Täna on Hiina rahva arvult peaaegu kolm korda suurem kui Euroopa Liit. Samas on Euroopa suurim riik Saksamaa koguni 17 korda väiksem Hiinast.

Kuid Hiina suur elanikkond pole tegelikult niivõrd määrav ja kõnekas, kui Euroopa vahetus naabruses toimuv. Me elame sõna otseses mõttes demograafilise tuumapommi epitsentri külje all. Aafrikas ja Lähis-Idas on elanikkond väga kiirelt kasvamas.

Lihtsalt üks väike võrdlusarv. Kui näiteks Saksamaal elas 1950. aastal 68 miljonit ja Pakistanis 37 miljonit elanikku, siis aastal 2025 on need numbrid ÜRO keskmise kasvuprognoosi kohaselt vastavalt 80 ja 220. Eeloleva neljateistkümne aasta jooksul kasvab Pakistani elanikkond umbes 47 miljoni võrra, samal ajal Saksamaa kaotab hoopiski 2 miljonit inimest.

Juba täna on Lähis-Ida ja Aafrika riikides suur osa elanikkonnast alla 25aastased ning nende osakaal suureneb veelgi. Samas ei käi täna araabia riikides 70 miljonit last koolis ning Lähis-Idas on 40 protsenti täiskasvanud elanikkonnast kirjaoskamatud. Kui siia lisada veel kiire linnastumine ja krooniliselt kõrge tööpuudus, siis on islamiäärmusluse kasvulava justkui pikaks ajaks väetatud.

Täna on islam maailmas kristluse järel järgijate arvult suuruselt teine religioon. Ometi viitavad trendid sellele, et hiljemalt sajandi keskpaigaks kohad vahetuvad. See aga omakorda on täiendavaks surveallikaks eriti Euroopa identiteedile, sest kokkupuude islamiusku määrivate äärmusjõududega on meil vahetu.

Rahva arvukus ning vanus on üheselt seotud vastava riigi või regiooni majandsuliku suutlikkusega. Viimased viissada aastat on Euroopa olnud selgelt domineeriv majanduslik jõud maailmas. Täna enam mitte. Kuigi meie keskmine jõukus jääb näiteks hiinlastele veel pikaks ajaks püüdmatusse kaugusesse, räägivad arengud meie kahjuks.

Sajandi keskpaigaks kaotab Euroopa elanikkonna vananemise tõttu hinnanguliselt umbes neljandiku oma tööjõust. See aga omakorda mõjutab dramaatiliselt majanduslikku kasvu, tervishoidu ja kaitsevõimekust.

Tahame seda või mitte, kuid Vana maailma roll ja osakaal on juba eelmise sajandi teisest poolest olnud pidevas languses. Sellele on oma pikaajalise panuse andnud Euroopa 20. sajandi suured sõjad, rahvastiku ja jõukuse kasv Aasias ja Ladina-Ameerikas, 1980ndate aastate tehnoloogilisest revolutsioonist tõukunud globaliseerumise uus etapp.

Korralagedus maailmas pole kuigi unikaalne nähtus. Tõsi, nii keeruliste ja läbipõimunud probleemidega maailma pole meil siiski varem olnud. Kuidas selles suures korratuses aga ikkagi toime tulla? Viimasel ajal on Euroopas tunnetada poliitilisest populismist kantud enesessetõmbumise soovi. Räägitakse Euroopa Liidu välispoliitika natsionaliseerimisest eriti suurriikide poolt ning piirikontrolli taastamisest Schengeni ruumis. Ikka lootuses olemasolevatele probleemidele valijate silmis pädevaid lahendusi leida. Kahjuks on need siiski vaid lühiajalise iseloomuga sammud.

Samas mõistetakse Euroopas piisavalt hästi, et ükski meie suurriik pole tänases maailmas enam supervõim ja nurga taga varitseb marginaliseerumine. Üksnes kõik koos annavad kokku selle jõu, mida on maailma poliitiliselt kaardilt näha ning kellega ka arvestatakse.

Euroopa suurim probleem, nagu sõnastas Tallinna konverentsil Saksa tuntud diplomaat Wolfgang Ischinger, on püüd säilitada status quo. Teisisõnu iseloomustab Euroopat kartus tõsisemate reformide ning julgemate otsuste ees. Ameerika kirjanik ja kunstnik Henry Miller pani juba 1934. aastal tähele, et “Euroopas harjub inimene mitte midagi tegema. Sa kükitad päev läbi ühel kohal ja halised. See nakkab. Määndab.”

Nii hull asi siiski pole, kuid sihikindlamatest ja visioonikamatest poliitilistest liidritest on meil täna puudus küll. Tekkida saavad nad aga siis, kui nende valijad tunnetavad reaalset vajadust suuremate muutuste järele mitte üksnes oma riigis, vaid kogu Euroopas.

Aga teha oleks palju. Ka eespool viidatud peaküsimuste – demograafia ja nüüdseks läbikukkunud “multikulti” teemadel. Vaid mõned vihjed. Euroopa Liit peaks kokku leppima ning võimalikult aktiivselt töötama Türgi liitumissoovide realiseerimisel. Me ei pea ega saagi teha Ankarale allahindlust, kuid Türgi liikmelisus nii demograafiat kui islamit arvestades on Euroopa Liidule äärmiselt olulise ja pikaajalise positiivse mõjuga. Otsati kehtib sama ka mõnede idapartnerluse riikide kohta.

Euroopa tõsiseltvõetavus maailmapoliitikas pole võimalik ilma ühise välispoliitikata ega kaitsekoostööta. Kui esimene on teostatav eeskätt läbi äsja loodud Euroopa Liidu välisteenistuse, siis teisel juhul peaks Euroopa suurendama oma kaitsevõimekust NATO raames. Liibüa on veenev näide Euroopa liitlaste sõjalise võimekuse piiratusest. Kaitsekulutuste koordineerimatu ja populistlik vähendamine võivad Euroopale kujuneda tõsiseks julgeolekuohuks.

Euroopa Liit rõhutab alati uhkusega, et me oleme maailma suurim abiandja ehk doonor. Iga aasta rahastatakse 50 miljardi euro ulatuses kõikvõimalikke arenguabi projekte üle maailma. Euroopa kodanikul võib aga täna tekkida küsimus – me maksame miljardeid, aga vastu same põgenikehordid. Milles on porbleem? Tegelikult on abiandmise tingimuslikkus sageli väga ähmane, mis võimaldab korrumpeerunud poliitikutel saadud summad suurema valuta pihta panna. Eks Hiina aktiivsus Aafrikas ja Lähis-Idas on Euroopa huvidele tõsine löök, kuid me ei pea kindlasti alla vanduma. Lisaks saab Euroopa saab palju teha kaubandus- ja põllumajanduspoliitikas eriti nende riikidega, kust täna lähtuvad suurimad põgenikevood.

Veel enne viimast suurt ilmasõda Euroopa suhtes tõrjuv olnud Winston Churchill muutis kontinendi varemetel oma meelt ning kuulutas 9. septembril 1946 Zürichis peetud kõnes: “me peame looma miskit Euroopa Ühendriikidele sarnast. Üksnes nii võivad sajad miljonid töötajad tagasi võita lihtsad rõõmud ning lootused, mis teevad elu elamisväärseks”.

Ülaltoodud essee ilmus tänases Postimees AKs.

Eesti välispoliitikast

2011-04-28T10:32:00.000+03:00

Eesti välispoliitika on viimase kahekümne aastaga muutunud kahtlemata mitmetahulisemaks ja professionaalsemaks. Seda pole kindlasti võimalik käsitleda lihtsustatult mustvalgel viisil, nagu seda teeb näiteks Janek Mäggi. Eesti välispoliitika ei ole kindlasti silmakirjalik. Meie peateljeks välispolitiliste hoiakute kujundamisel on mõistagi meie riigi rahvuslikud huvid, mille üheks kesksemaks tahuks on ka väärtuspõhisus. See tuleneb juba meie enda põhiseaduse loogikast ning Euroopa Liitu ja NATOsse kuuluva demokraatliku väikeriigi rahvusvahelisest positsioonist. Mida rohkem on meie lähinaabruses ja mitte ainult demokraatlikke ja vabasid riike, seda kindlam on ka meie julgeolek tulevikus. Nii lihtne see ongi.

Väärtuspõhisus välispoliitikas ei tähenda ju automaatselt seda, et me ei saaks või ei tohiks suhelda näiteks autoritaarsete ja mittedemokraatlike riikidega. Teadupärast on meile sarnaselt vabu riike maailmas vähemus. Mitte rohkem kui 90, kes esindavad kokku umbes 38 protsenti maailma elanikest. Meie eesmärk suhetes kõigi riikidega, kellega meil on sõlmitud diplomaatilised suhted, kätkeb endas väga erinevaid teemasid - konsulaarküsimustest kuni kaubandussuheteni. Nende hulka kuulub ka kindlasti universaalsete inimõiguste teema.

Ükski riik maailmas pole kloonitud, mistõttu ka rahvusvahelistes suhetes on väga palju erinevaid nüansse, mida tuleb silmas pidada. Kaasa arvatud ka rahvusvaheliselt tunnustatud diplomaatiline protokoll. Kriitikud võiksid enne nooleloopimist selgeks teha, mis on näiteks ametliku visiidi ja riigivisiidi vahe.

Kui juttu on olnud Kasahstanist, siis tegemist on meile kui Euroopa Liidu liikmesmaale väga olulise partneriga Kesk-Aasias. Käesoleval aastal alustab Eesti oma saatkonna rajamist Kasahstani, mis kindlasti suurendab meie diplomaatilist võimekust selle strateegiliselt olulise regiooni katmisel. Samas ei jää kuhugi ka väärtused ja hea valitsemistava, millest oli muuhulgas juttu ka president Nazarbajevi visiidi ajal Eestisse.

Sageli on küsitud, et miks me ei saa siis Venemaaga poliitilisel tasandil suhteid seatud. Et miks Eesti siin midagi ei tee? Ma arvan, et Vene Föderatsiooni saatkonna äsjane avaldus seoses 2007. aasta aprillisündmustega räägib enda eest. Vaatamata meie kannatlikele sammudele pole meie idanaaber siiani suutnud päriselt üle saada postimperiaalsest stressist, mis segab neid oma lähemate naabritega 21. sajandile vastavalt suhteid normaliseerida. Eesti on selleks valmis, kuid veelkord - tangot tantsitakse ikka kahekesi.

Samas on meie välissuhtlemises viimasel ajal tunda olnud pikema perspektiivi puudumist ning ametkondadevahelise koostöö loginat. Riigikogu väliskomisjon on siin hea koht ka veidi ettevaatavamate poliitiliste seisukohtade kujundamiseks, mistõttu ka uus koosseis keskendub oma töös mitme kaugema strateegia analüüsile.

Liibüa paljastas Euroopa piiratud kaitsevõime

2011-04-16T20:27:00.000+03:00

ÜRO resolutsiooniga 1973 lubatud lennukeelutsooni kehtestamine Liibüa kohal on ilmekalt paljastanud Euroopa riikide kaitsevõime puudulikkuse. Kuna USA on selles NATO juhitud operatsioonis tavatult tagaplaanil, siis on ilmsiks tulnud Euroopa liitlaste piiratud valmisolek kaasaegset tehnolooigat ja võimekusi nõudvate sõjaliste operatsioonide läbiviimiseks. See peaks Euroopa liidreid tõsiselt mõtlema panema - kui me ei saa hakkama Liibüa sarnase operatsiooniga, mis juhtub siis, kui meie ees seisab palju suurem ja tõsisem väljakutse.

Äsjasel NATO välisministrite kohtumisel Berliinis oli peasekretär Rasmussen sunnitud avalikult tunnistama, et Liibüa operatsiooni jätkamiseks on vaja juurde kaasaegset relvastust ning liitlaste täiendavat panust. Paraku näib, et Berliini kohtumine ei lisanud peale retoorilise toetuse suurt miskit.

Seda on õigupoolest ka raske loota. Eriti siis, kui Ühendriigid pole operatsioonis keskne panustaja. Kui 2010. aastal olid USA kaitsekulutused umbes 640 miljardi dollari tasemel, siis Euroopa liitlased kokku suutsid samas kõrvale panna enam kui kaks korda väiksema kaitse-eelarve. Juba Afganistani missioon on näidanud, kui keeruline on Euroopa riikidel eeldatavaid võimekusi välja käia.

NATO Euroopa liitlased on viimastel aastatel olnud vastakuti väga tõsise dilemmaga: majanduslikesse raskustesse sattudes on riikides löögi all esmajärjekorras kaitsekulutused. Ja seda vaatamata alliansis kehtivale poliitilisele otsusele hoida kulutused sisemajandusega võrreldes 2-protsendilisel tasemel. Eelmisel aastal täitsid seda vaid neli riiki: USA, Prantsusmaa, Kreeka ja Suurbritannia.

Ühel hiljutisel kohtumisel kinnitas NATO endine kõrge ametnik, et eriti murelikuks teeb liitlaste koordineerimatu kulutuste vähendamine ning samas ka uue relvastuse isepäine ostmine olukorras, kus eriti väiksemate riikide ühised hanked võiksid olla palju kasulikumad.

Igatahes peaks Liibüa olema NATOle tõsiseks õppetunniks. Olukorras, kus meie vahetus naabruses on kasvavalt ebastabiilne ning kus mitmed maailma suurjõud on vastupidiselt Euroopale suurendamas oma kaitsekulutusi ning kaasajastamas oma relvastust, ei tohiks Vana maailma pealinnad justkui "ajaloo lõpu" või "heaoluühiskonna pöördumatuse" vaimus oma sisemisi otsuseid teha. Euroopa relevantsus ei ole määratud üksnes turujõu, vaid reaalse jõuga. Euroopal oleks lõpuks aeg ärgata.

Riigikogu väliskomisjoni tegevusest

2011-04-15T19:58:00.000+03:00

Riigikogu XII koosseis on ennast rakendamas rekordilise kiirusega. See on kindlasti väga positiivne, sest parlamendi viimasest töisest istungist on varsti möödas juba kaks kuud. Sellel nädalal valiti kõigi alatiste komisjonide esimehed ja aseesimehed ning mõnes komisjonis algas ka juba sisuline töö. Üheks nendest oli ka väliskomisjon.

Ma ei salga, et pärast kuut aastat on päris hea tunne olla taas valitud parlamendi väliskomisjoni eismeheks. Tänaseks olen selle komisjoni tegevustega järjepannu olnud seotud 2003. aasta kevadest ning selle ajaga on mõistagi kogunenud üksjagu palju kogemust. Viimase pinnalt on üpris turvaline komisjoni tegevust taas suunata, sest energiat ja ideid jagub:)

Kuid ega komisjon koosne vaid esimehest, mistõttu on mul hea meel töötada koos väga huvitavate ja asjatundlike kolleegide ja nõunikega. Seekord on väliskomisjonis kokku kümme liiget, viis koalitsioonist ja viis opositsioonist. Eks see jõudude vahekord viita sellele, et Eesti välispoliitikas on taotluslik konsensuspõhimõte. Tõsi, on tulnud ette ka üksikuid hääletamisi, kuid need on olnud siiski harvad erandid.

Riigikogu käesoleva koosseisu väliskomisjoni esimene töönädal kujunes väga töiseks. Kohe esimesel päeval kuulasime välisministrit seoses meie kodanike rööviga Liibanonis. Soovin seda teemat hoida komisjoni pideva tähelepanu all seni, kuni meie kodanikud on vabadusse pääsenud. Juba tuleva nädala teisipäeval kuulab väliskomisjon nii välisministeeriumi esindajat kui ERRi ajakirjanik Aarne Rannamäed viimastest sündmustest Süürias, Liibanonis ja ka Egiptuses.

Samuti oli sellel nädalal komisjonis arutlusel valimiseelne olukord Soomes, Kasahstani presidendi riigivisiidi eelselt Eesti-Kasahstani suhted, Eesti seisukohtade kinnitamine Euruoopa Liidu ja NATO välisministrite kohtumisteks. Vastavalt välissuhtlemisseadusele on väliskomisjoni pädevuses ka meie suursaadiku kandidaatidega tutvumine. Sellel nädalal oli neid kolm. Ka tuleval nädalal on meil kuulata kolm kandidaati. Lisaks on tuleval esmaspäeval meie ees Eesti suursaadik Pekingis Andres Unga, et rääkida viimastest Hiina arengutest ning kahepoolsete suhete perspektiividest.

Väliskomisjoni vastutusalas on tegelikult kogu Riigikogu välissuhtlemise koordineerimine. Ilma komisjoni esimehe allkirjata ei saa toimuda ükski välislähetus. Nii algatasime sellel nädalal ka Riigikogu välisdelegatsioonide moodustamise, mis peaks jõudma lõpule hiljemalt 10. maiks.

Ja lõpuks. Endise ajakirjanikuna olen alati pidanud oluliseks poliitiliste otsuste võimalikult suurt läbipaistvust ning avatust. Nii oli väliskomisjon 2003. aastal esimene Riigikogu alatine komisjon, kellel tekkis oma kodulehekülg. Sellest nädalast võib aga meie komisjoni tegevusi jälgida lisaks veel Facebooki ja Twitteri vahendusel. Mõistagi hoian ka ise oma blogi ja suhtlusvõrgustike kaudu huvilisi kursis komisjoni tegevustega.

Kaks arvustust raamatule

2011-04-03T12:38:00.000+03:00

Kuna mitte kõik meie väljaannetes ilmuvad artiklid pole kättesaadavad veebis, siis toon siinkohal ära kaks hiljutist arvustust minu raamatule "Venemaa: valguses ja varjus". Esimene nendest ilmus Andres Laasikult Eesti Päevalehes ning teine Brigitta Davidjantsilt Eesti Ekspressis. Mul on hea meel, et raamat pole jätnud arvustajaid ükskõikseks.

Brigitta Davidjants, Eesti Ekspress, 31. märts 2011

Olen mõelnud rohkem kui korra, kuidas avada sõprade le tänapäeva Venemaa problemaatikat. Tõsi, meil on mõned russofiilid ning viimasel ajal on ilmunud nii uuemat vene ilukirjandust kui ka päevakajalisi käsitlusi naaberriigist. Ja kui uskuda raamatukogude elektroonili si andmebaase, on need kirjateosed alailma välja laenutatud. Miskit on aga siiski vajaka ja selle miski korvabki oma raamatuga Mar ko Mihkelson.

Mihkelson seletab lihtsalt ja loogiliselt, kuidas on Venemaa jõudnud praegusesse punkti. See aga ei tähenda, et Mihkelsoni kir jastiil oleks kuidagi kuiv. Vastupidi, ta kirju tab haaravalt ja orienteerub materjalis, luues seoseid ning visandades võimumänge ja jõu jooni, millest ajalootunnis ei räägita. Mihkel son avab süsteemselt ka Eesti ja Venemaa su het, mis on kindlasti raamatu huvitavaim osa. Vaga ausalt joonistuvad välja venelaste men taalsed stereotüübid nii neist kui meist, rii gi ideoloogiline alus,Tšetšeenia sõja põhjused, suurriikide poliitilised mahhinatsioonid jms.

Sama tähelepanuväärse materjali moo dustavad Mihkelsoni enda intervjuud persoo nidega, kes ajaloo kulgu ühel või teisel moel sekkuda on püüdnud, sealhulgas Tšetšeenia presidendi Džohhar Dudajeviga, asepresiden di Zelimhan Jandarbijeviga ja kurikuulsa vä likomandöri Šamil Bassajeviga. On tunda, et Mihkelson kirjutab asjast, mis on talle täh tis. Ja nagu ütleb tagakaanel režissöör Andrei Nekrassov, on Mihkelson venemaalaste tõeli ne sõber. Seda ma ka usun. Mistõttu on erili selt sümpaatne näha autorit, kes valdab tee mat nii süvitsi, et saab endale armastuse juu res kriitilisust lubada.

Andres Laasik, Eesti Päevaleht, 18. märts 2011

Marko Mihkelson mõtestab oma raamatus „Venemaa: val guses ja varjus" meie naabrit kui maismaal asuvat koloniaal impeeriumi. Ja süüvib võrdle misi põhjalikult venelaste enesetunnetusse, mille järgi nad asuvad justkui vaenlaste poolt ümberpiiratud kindluses.

Teooria on püstitatud ja veenvalt tõestatud. Ainult et Mihkelson on kirjutanud oma teose mitte kui teadlane, vaid kui ajakirjanik ja poliitik. Tead lane kaaluks läbi ka argumen did, mis räägivad teooriale vas tu, Mihkelson aga käitub kui karjapoiss, kes teeb seda vana „hunt tuleb!" nalja.

Ronald Reagani poliitika on serveeritud viisil, mis sarnaneb vandenõuteooriaga. Oleks võinud vaadelda ka aegu, mil Vene riik avatum oli ja vasallide ase mel liitlasi otsis. Kasuks oleks tulnud tänapäeva eripära esile toomine.

Retoorika on üks asi, aga te gelikkus on see, et ka poliitika tipus olijatel on häärberid ja pangakontod kirutud läänes. Ja tänapäeva Gromõkoks peetav Sergei Lavrov - räuskab, mis ta räuskab, aga tütart koolitab Londonis.

Dissidendid või ullikesed?

Ladusas ja mõtteselges raama tus kohtab mõtlematusi. Alek sandr Prohhanovit ja Aleksandr Duginit võib muidugi mõtleja teks nimetada, aga seejuures peaks seletama, mida selle sõna all mõeldakse ja mille poolest mõtleja klounist erineb. Ja kas maksab sellesama mõtleja tiitliga pärjata Valeria Novodvors-kajat, kelle teenekus vene dissi dentlikus liikumises on vaieldamatu, kuid tänapäevased väited mitte just väga adekvaatsed.

Putinismi juuri ja olemust vaeb autor põhjalikult. Aga jääb mainimata, et mingis osas läks Pütini Venemaal vähemalt 21. sajandi esimeste} aastatel hästi. Finantssüsteemi stabiliseerimi sega ei saanud hakkama mitte avara mõtlemisega Gaidar, vaid see toimus Putini ajal, kui teda nõustas veel Andrei Illarionov. Nimeregistris oleks võinud olla Augusto Pinocheti nimi, sest selle fenomeni ümber käib Ve nes jutt siiamaani.

Huvitav on seegi, kuidas ka hest viimasest Venemaa aas takümnest on Mihkelson suut nud kirjutada nii, et kordagi ei ole mainitud esikommunist Gennadi Zjuganovit.

Sisse on juhtunud näpukas seoses Aleksander III tsitaadiga. Raamatus toodud ..Venemaal on kaks sõpra, armee ja sõjalae vastik" peaks tegelikult sõna „sõber" asemel olema liitlane". Aga muidu on lugemine asjalik, juba ainuüksi Džohhar Dudaje vi originaalintervjuu õigustab selle kirjastamist.

Diplomaatide lisatöö - reporteriamet

2011-03-30T13:58:00.000+03:00

Postimehe endise väliskorrespondendina ei suuda ma mõista, miks meie tänased meediaväljaanded ei väärtusta välismaailma kajastamist läbi meie endi reporterite silmade. Üksnes ERR on viimastel aastatel suutnud oma taset tõsta, hoides korraga kolme väliskorrespondenti (Brüsselis, Moskvas ja New Yorgis). Kiitus nendele!

Maailm meie ümber on täna oluliselt kirevam ja meid igast küljest mõjutavam kui näiteks 1990ndate aastate lõpul. Siis suutsin Postimehe peatoimetajana omanikele ära seletada vajaduse saata reporterid Moskvasse (olin seal ise töötanud 1994-97), Brüsselisse ja New Yorki (Neeme Raud jagas ennast ETVga). Täna pole Postimehel ühtegi väliskorrespondenti.

Paremaga ei saa hoobelda ei Päevaleht (kui Jaanus Piirsalu välja jätta), Õhtuleht, Eesti Ekspress, Delfi ega teised. Rääkimata siis eratelekanalitest. Kindlasti on omatehtud välisuudised kallid ning nõuavad ajakirjanikult täielikku pühendumust. Omal ajal kirjutasin Moskvast tihti mitu lugu päevas. Ja siis polnud ei google'it, wikipediat, digifotograafiat ega isegi korralikult töötavat internetti:)

Meie ajakirjanduse keskendumine suures plaanis Eesti uudistele on arusaadav ja loomulik, kuid selle kõrval on välisuudised jäetud justkui teiste teha. Agentuuride pildid ja tekstid on loomulik osa maailma kajastamisel, kuid otsati on suur vahe, kas näiteks Liibanonis hetkel toimuvat kajastab prantslane või eestlane. Väga hea, et Delfi, Ekspress ja ERR on oma ajakirjanikud nüüd sinna saatnud.

Minu Facebooki sissekandele tekkis eile samal teemal elav debatt (100 kommentaariga), kus Leslie Leino ütles minu meelest väga täpselt: maailmast huvituvad võõrkeeli oskavad noored võõristuvad meie meediakanalitest ning nende tagasivõitmine on keeruline.

Helsingin Sanomatel on näituseks praegu 8 väliskorrespondenti, lisaks kodus veel 15 ajakirjanikku, kes oma lugejatele maailma avavad ja seletavad. Näiteks Kairo sündmuste hakul saadeti kohale kohe 3 ajakirjanikku, nende hulgas ka fotograafid.

Meil on aga viimasel ajal omamoodi trendiks kujunenud meie saatkondade ja diplomaatide kasutamine justkui reporteritena. Erandjuhtudel on see kindlasti arusaadav, kuid eks ta samas peegelda ka meie väliskorrespondentide põuda. Muidugi pole mõeldav, et ajakirjanikud jõuavad igale poole, kuid nii palju peaks neid küll olema, et erinevaid sündmusi lahti seletada kas kohapealt või toimetusest.

Ideeaalpildis võiks ühel Eesti väljaandel olla täna vähemalt viis välismaal töötavat korrespondenti - Euroopa korrespondent Brüsselis, Ameerikat kattev ajakirjanik Washingtonis või New Yorgis, Moskva korrespondent, Hiinat ja laiemat Kagu-Aasiat kattev ajakirjanik Pekingis ning üks roteeruva või liikuva asukohaga korrespondent. Viimase asukoht oleks sõltuvuses parajasti maailmas toimuvaga. Ehk siis näiteks antud juhul oleks kindlasti huvi keskmes Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas toimuv.

Mõistagi on see vaid minu isiklik arusaam sellest, kuidas võiks tänast maailma meile meie enda keele ja meele kaudu paremini koju kätte tuua. See on küll pealtnäha kulukas, kuid ühele endast lugu pidavale kvaliteetväljaandele ei tohiks see siiski olla ületamatu ülesanne või eesmärk. Liiati nägime äsjaste Saksamaa liidumaa valimiste aegu, kui suur mõju kohalikule elule on just maailmas toimuv. Otse loomulikult mängis siin oma rolli just meedia.

Rohkem kui kunagi varem ajaloos on meedia osaline maailmasündmuste mõjutamisel. Viimases blogiloos just mainisin Al Jazeera näidet Lähis-Idast. Facebook, Twitter ja teised sotsiaalmeediumid näitavad, et riikidevahelisi suhteid ei mõjutata üksnes saatkondadest või välisministeeriumitest. Klassikaline diplomaatia on juba ammu muutuste keerises. Seepärast oleks äärmiselt oluline, et ka Eesti oma väikeste ressursside juures oleks maailmas veidi paremini nähtav ka läbi meie enda ajakirjanduse aktiivsema kohaloleku. Ma olen kindel, et väljaanne, kes esimesena panustab senisest rohkem välismaailma kajastamisele, võidab juurde ka lugejaid/vaatajaid/kuulajaid. Hetkel on siin selge edumaa ERRil.

Ah jaa, see loo juurde lisatud pilt pärineb 1996. aasta detsembrist. Pärast 9 tundi ootamist ning koos Vene sõjavangidega supi lõrpimist õnnestus mul Postimehe ajakirjanikuna teha soovitud intervjuu tšetšeeni välikomandöri Salman Radujeviga. Mäletatavasti oli tema juhitud üksus korraldanud sama aasta jaanuaris pantvangioperatsiooni Kizljaris ja Pervomaiskis. Radujev hiljem vahistati föderaaljõudude poolt ning ta suri Solikamski vangilaagris 2002. aastal.

Lääneriigid on kimpus Lähis-Idas toimuvaga

2011-03-22T16:30:00.000+02:00

Liibüa lennukeelutsooni ellurakendamine on takerdumas. Al Qaeda treeningbaase omav Jeemen on kodusõja lävel. Mubaraki lahkumine Egiptuses on juba suurendanud islamistide mõju selles riigis. Iraan viskab hagu tulle erinevates pingekolletes ning laiendab oma strateegilist kohalolekut regioonis. Iisrael on kasvava välise surve all. Saudi Araabia püüab naftadollareid elanikele pakkudes rahutusi vaos hoida ning väiksemaid naabreid (Bahrein ja Jeemen) taltsutada. Seda rida võib veelgi pikendada.

Kui ma 31. jaanuaril siinsamas blogis kirjeldasin olukorda Egiptuses ning rääkisin võimalikest arengutest regioonis, ei oleks ma siiski uskunud, et sündmused niivõrd kiiresti eskaleeruma hakkavad. Möödunud on kõigest poolteist kuud ning kogu laiem Lähis-Ida on täis tõsiseid ohu- ja kohati ka uusi sõjakoldeid.

Iseensesest on usu-, hõimu- ja kultuurierisustest tulvil Lähis-Idas konfliktiõhustik üpris tavaline nähtus. Viimasel aastasajal on mõjutegurite sekka mahtunud ka nafta- ja gaasirikkused, mis on mõjutanud koguni kaasaegsete impeeriumite käekäiku. Nii on Lähis-Idas toimuv otseselt mõjutamas maailmamajanduse tervist.

Tänase olukorra teeb kindlasti palju keerulisemaks asjaolu, et Lähis-Idas on eriti viimase kümnekonna aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud tele- ja muu kommunikatsiooni kättesaadavus ning mõju elanike hulgas. 1996. aasta sügisel esmakordselt eetrisse jõudnud Al Jazeera on näituseks kujunenud kogu regiooni vaadatumaks telekanaliks. Nii on Tuneesia sündmused kiiresti leidnud järgimist üle piiride. Riigiti on rahutuste põhjused erinevad, kuid näib, et vallandunud protestilaine ei näita vaibumismärke.

Viimastel nädalatel on Euroopa Liit ning lääneriigid laiemalt sörkinud sündmuste sabas. Ka eeloleval neljapäeval ja reedel toimuv Euroopa Ülemkogu ei näi pakkuvat midagi uut - räägitakse peamiselt Liibüa lennukeelutsooni rakendamisest ning lubatakse Vahemere naabritele ressursse ümberkorraldusteks. Samas on aga lennukeelutsooni enda implementeerimine jooksmas raskustesse, kuna USA on hoidumas liidrirollist ning eurooplased pole lihtsalt võimelised vajaminevaks panuseks. Osade analüütikute hinnangul on praegu aktiivselt õhus vaid kuus liitlaste lennukit, mis tagavad lennukeelutsooni täitmise üksnes Banghazi linna ümbruses. Samas on mõistagi veel vara teha põhjalikke järeldusi.

Nii või teisiti näib, et lääneriigid on tõsiselt kimpus Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas toimuvate rahutuste ning osaliste võimumuutuste tegelike tagajärgede ennustamisega. Ilmselgelt on aga tegemist regionaalses ja kohati ka globaalses mõttes väga tundlike arengutega, mis võivad halbade asjaolud kokkulangemisel põhjustada hoopis suurema konfliktikeerise, kui me seda täna näeme või ette näha oskaksime.

Häid lahendusi pole. Lääneriikidel tuleb hoiduda vahetust sekkumisest riikide siseasjadesse ning kui see on möödapääsmatu, siis üksnes ÜRO mandaadi alusel ning koos araabiamaade (ja mitte ainult) endiga, nagu seda on püütud teha Liibüa suunal. Paraku ei pruugi see sugugi anda ei kiireid ega veelvähem selliseid tulemusi, millele on ehk kusagil valimisõhustikega pealinnades loodetud.

Eesti seisukohalt on äärmiselt oluline, et kõigi nende arenevate sündmuste puhul järgitaks rahvusvahelise õiguse põhinorme. Läänemaailma väärtusruum on meie suurim julgeolekuvara, mida kaitsta. Samas võib see kergesti löögi alla sattuda, kui läänemaailma poliitika rahvusvahelist julgeolekut ohtu seadvate türannide või äärmuslaste suunal on silmakirjalik ja arusaamatu.

Räägime Liibüast, mõtleme Saudi Araabiale

2011-03-11T09:32:00.001+02:00

Täna on väga tähtis päev, mis võib oluliselt mõjutada edasisi arenguid araabiamaailmas. Kuigi maailma tähelepanu, sealhulgas ka Euroopa liidrite oma, on suunatud Liibüale, ei tohi mingil viisil silmist lasta sündmusi Saudi Araabias. Kui šiiitide vähemus, kes elab kuningriigi naftarikkas idaprovintsis, võtab tõepoolest tuld Iraani väidetavatest ässitustest, võib nii regionaalne julgeolek kui näiteks maailma naftaturul toimuv saada tõsiselt häiritud.

Suhtlusvõrgustike kaudu on tänaseks üritatud kokku kutsuda raevupäeva meeleavaldusi, kuigi kuningriigis on väljaastumised keelatud. Eile tuli Qatifis (asub Idaprovintsis, elanikke umbes pool miljonit) tänavatele 800 inimest, kelle pihta avasid korrakaitsejõud kummikuulide tule. Väidetavalt ei saanud keegi surma. Tänane päev näitab, kui kääriv on tegelikult olukord. Juba on ka teada, et järgmine raevupäev on välja kuulutatud 20. märtsiks.

Ei maksa unustada, et Saudi Araabia on maailma suurim ja mõjukaim naftatootja. Juuresoleval kaardil (allikas: Stratfor) on näha, et maailma suurim naftaväli - Ghawar, kus päevas pumbatakse 5 miljonit barrelit toornaftat, asub otse šiiitide asuala südames. Seega igasugune võimalik vägivald või rahutuste laienemine võivad kiiresti kasvatada maailma naftahinda.

Kuid veelgi olulisem sellest on küsimus, kas ja millisel määral on Iraan suuteline raputama ümberkaudsete riikide sisepoliitikat. Bahreini rahutuste taga nähakse näiteks otseselt Iraani huve. Samuti pole Iraani ametisikud varjanud oma negatiivset suhtumist Saudi Araabiasse.

Täna Brüsselis kogunev Euroopa ülemkogu suunab tähelepanu Liibüale, osati ka Egiptusele. Samas oleks hädavajalik ka laiem ja strateegilisem pilk kogu regioonis toimuvale. Siiani on näiteks Euroopa välisministrid olnud sündmustest samm-paar taga.

Meile on seejuures oluline, et vaatamata keerulisele olukorrale Euroopa lõunanaabruses ei kaoks ressursid ega tähelepanu ka idanaabruselt. Euroopa peab tunnistama, et võrreldes mõne aasta tagause ajaga on kogu naabrus muutunud oluliselt ebastabiilsemaks ning see nõuab tugeva ja ühiselt toetatud välispoliitika ajamist.

Ülisalajased e-hääled

2011-03-09T10:25:00.000+02:00

Viimastel päevadel on mitu inimest minu käest küsinud, et kas Riigikogu valimistel antud e-hääled on täielikult salastatud või on siiski teada, millistest valimisjaoskondadest nad pärinevad. Tunnistan, et kohe alguses jäin küsijale vastuse võlgu. Hiljem aga täpsustus, et e-häälte pärinemine on valimiskomisjonile mõistetavalt teada, kuid neid avalikult ei kuvata.

Mida aasta edasi, seda enam valijaid teeb oma otsuse e-hääletamise kaudu. Seekord oli meil rekordiliselt 140 000 e-valijat. Samas on meil aga kujunenud seis, et pabersedelil antud hääled on jaoskonnapõhiselt avalikult tuvastatud, kuid e-hääled mitte. Nii on kujunenud olukord, kus Riigikokku valitud rahvaesindajal puudub täielik ülevaade sellest, kuidas jaotusid ringkonnas temale antud hääled.

Mina sain äsjastel valimistel täpsustatud andmetel Harju- ja Raplamaal 3943 häält, millest 1708 olid e-hääled ehk siis koguni 43 protsenti. 2007. aastal oli e-hääli mul viis korda vähem - 332 (11% kõigist häältest). Sarnane trend oli nüüd paljudel kandidaatidel.

Valimisjaoskonnad saavad ju vastavalt kehtivale seadusele enne valimispäeva teada, kes valijatest on andnud e-hääle. Mõistagi on põhiseadusega tagatud hääletamise salajasus. Samas ma siiski usun, et targad masinad suudavad hääled kokku lugeda ka selliselt, et kodanike põhiõigused on kaitstud ning samas on ka teada, millisest jaoskonnast e-hääl anti. Tõsi, valimistulemuste endi kokkulugemine ei käinud seekord küll e-riigile kohasel viisil. Aga asja annab ju alati parandada:)

Suur tänu kõigile valijatele ja toetajatele!

2011-03-07T19:14:00.000+02:00

Seekordsed Riigikogu valimised olid isiklikult mulle väga rõõmustavad. Need olid minu jaoks kolmandad parlamendivalimised ning iga kord on toetust juurde tulnud. Seekord siis kogunes 3946 häält. Pean seda siiraks tunnustuseks nii enda kui IRLi tegevusele viimastel aastatel. Suured tänud kõigile Harju- ja Raplamaa valijatele ning minu toetajatele!!

Valimiste eel saatsin oma reklaampostituses teele ka ristsõna, mille vastuseid ootasin valimispäevani. Kokku saabus üle 300 õige vastuse (Jüri Uluots: Läbi raskeimate raskuste saavutame uuesti vaba isamaa). Nende hulgas oli väga palju toredaid toetusavaldusi ning häid soove. Kahju, kuid loosiõnn naeratas vaid kümnele vastajale. Auhinnaks on minu pühendusega raamat "Venemaa: valguses ja varjus", mille toimetan igale võitjale ise kätte!

Raamatu võitsid:

Märt Kastein Sauelt

Lehti Mägi Aegviidust

Anne ja Lembit Markus Keilast

M.-M. Indermitte Kohilast

Õie Ausla Loo alevikust

Indrek Paalo Tabasalust

Maret Vaikla

Kalle Valliste

Gunnar Närep Märjamaalt

Ene ja Tõnu Henning

Palju õnne võitjatele ning suur tänu kõigile teistele aktiivse osavõtu eest!

Valimiste võitja selgitavad IRL ja Reformierakond

2011-03-03T16:20:00.001+02:00

TNS Emori äsja avaldatud viimased avaliku arvamuse küsitlustulemused räägivad selgelt seda, et tõusutrendil olev IRL on jõudmas Reformierakonna kannule ning valimiste võitja selgitavad just need kaks erakonda.

Varasematel valimistel tegelikele tulemustele kõige lähemaid ennustusi teinud Emor ütleb täna, et Reformierakonda on hetkel toetamas 29 (novembris veel 43%) ja IRLi 25 (novembris 15%) protsenti valijatest. Keskerakond on taandunud kolmandaks 23 protsendiga ning sotsiaaldemokraadid on neljandad 14 protsendiga. Roheliste kolm toetusprotsenti jätaksid nad Riigikogu ukse taha.

Tänane Postimees toob ära väga huvitavad võrdlusandmed kahtede varasemate valimiste eel tehtud küsitlustest (Emor ja Turu-uuringud) ning tegelikest tulemustest. Selle põhjal on näha, et eeskätt IRL on alati valimissituatsioonis suutnud oma toetust kasvatada ning konkurendid on kas jäänud samale pulgale või isegi langenud. Kui sama trend on korduv ka nüüd, siis võib nende valimiste lõpp minna päris pingeliseks. Olukorra teeb huvitavaks ka eeldatavalt kõrge valimisaktiivsus. Emori hinnangul võib see olla umbes 70 protsenti.

Kuid juba täna võib öelda, et käesolevad valimised on säästmas Eestit kahest sisemisest väärarengust. Esiteks on kindel, et valijad on selgelt ütlemas "ei" meid korraks ähvardanud ühe-partei-võimule. Teiseks on poliitilisest kultuurist õnneks taandumas visioonitu pingpong Reformi ja Keski vahel. Eesti on nende valimistega tegemas tubli sammu lähemale Põhjala poliitilisele kultuurmaastikule, kus on selgelt eristumas maailmavaatelised positsioonid. Valimiskampaania on tervikuna olnud palju sisulisem, kui mitmel varasemal korral.

Emori küsitlus näitab samas ka valijate suurt usaldust paremtsentristlike erakondade poliitikale, kes on suutnud valitsuses vaatamata majanduskriisi tingimustele luua suurepärased eeldused uueks tõusuks. Selle kinnituseks on ka tänane uudis, mille kohaselt kasvas majandus Eestis eelmise aasta neljandas kvartalis 6,6 protsenti.

Baltic Sea Strategy - European Flagship Project

2011-03-02T16:33:00.003+02:00

The idea of developing a separate strategy for strengthening the cooperation of the EU Member States around the Baltic Sea found its way to the Riigikogu almost immediately after its birth in the European Parliament. That was 4 years ago, coinciding with the new parliamentary term. From that moment, the European Union Affairs Committee of the Riigikogu has taken upon itself to keep a close eye on developments that affect the strategy.

This has meant hearing out the ministries during the negotiations leading up to the adoption of the strategy, as well as in connection with the implementation of the strategy action plan. The Riigikogu has kept the issue going in an attempt to keep the faith in the functioning of the strategy, by supporting the ministries and motivating all parties to actively participate in the projects of the strategy. I am sure that newly elected parliament will keep Baltic Sea Strategy high up in its agenda.

The European Union Strategy for the Baltic Sea Region is a framework allowing Germany, Poland, Latvia, Lithuania, Finland, Sweden, Denmark and Estonia to cooperate in improving the visibility and competitiveness of the region within the European Union.

Of course, the modern Baltic Sea Strategy is not completely as we dared to dream 4 years ago. More than anything, it is a compromise and Estonia has demonstrated its good skills in adapting to the proposed compromise and in accepting it. We must of course contribute to projects that are important to other countries around the Baltic Sea, so that the others would contribute to the issues important to us.

Preparing for the 2007 negotiations, we hoped that the Baltic Sea Strategy would prove a strong framework of cooperation where the participating countries would all contribute to carrying out a small number of specific projects of common interest to the region and to securing EU funding. However, this agreement fell victim to the economic crisis as well as to the EU budgetary framework until the year 2013. It simply seemed too much of a luxury to demand a separate budget for the Strategy, and the debate over the priority ranking of projects threatened to become too fiery for our predominantly Nordic mindset.

It made more sense to concentrate on the completion of the ongoing projects. It seemed more reasonable to compile an overview of everything going on in the region. Yet we must admit today that this strategy launching phase is soon over.

In 2011 we will be facing the negotiations for a new budgetary framework and the final report of the first action plan of the Baltic Sea Strategy. Since the European Commission has been extremely curt on macro-region strategies in its Cohesion Policy reform announcement, it will be even more exciting to read the ideas of the Commission on the pages of the final report. However, it is nice to conclude even as we speak that better focus is increasingly brought up in discussions on the Cohesion Policy reform.

The time is nearing to reopen negotiations and come to an agreement within the region on the activities that merit common contribution with the help of the EU structural funds, and an agreement on which activities merit the continuation of our contribution. Such large scale projects of common interest which are coordinated at the national level could form the first pillar of the next action plan of the Baltic Sea Strategy. The European Commission should once again assume a supervising and supporting role, so that all the Member States would honour their responsibilities.

Direction of this process will surely be a challenge for Estonia. After all, we have seen the Baltic Sea Strategy as one of our priorities in the European Union. With the potential of all the eight states, our region has every chance of speedily implementing new EU cooperation mechanisms and be truly one of engines for new growth in European Union.

But the Baltic Sea Strategy also has a second pillar which should be carried over to the next financial perspective. I am talking about the Baltic Sea Region Programme and projects that ensure the involvement of hugely differing parties, from the public as well as the private sector, in working towards the objectives of the Strategy.

After all, one of the ideas behind the Baltic Sea Strategy was to improve cooperation between the local populations, companies, researchers, officials, representatives of various interest groups and politicians in order to improve the underused common potential and to lose the scepticism about cross-border activities. This gives the universities, local governments, NGOs and many other actors the chance to participate in the Baltic Sea Strategy through the public application round.

Estonia has already quietly started to prepare for its EU presidency in the first half of 2018. Although the world is in constant change, it is always good to focus on a more long term vision and to set objectives. We should already be concentrating on bringing issues of importance to us in the EU limelight and on ensuring their long term development. One of such issues could be the strengthening of cooperation between the Baltic Sea countries within the European Union. Looking beyond the next financial perspective, but also in its context, I hazard to propose three specific paths that should be continued vigorously within the framework of the Baltic Sea Strategy action plans.

The first is the strengthening of cooperation for responding to accidents on the Baltic Sea – with the goal of organising, during Estonia’s presidency, an environmental catastrophe joint training exercise that involves all the Baltic Sea countries.

The second entails continuing the cooperation in the spatial planning of the Baltic Sea. By Estonia’s presidency at the latest, we should arrive at a common understanding on the principles of spatial planning of the Baltic Sea. The Tallinn European Council during Estonia’s presidency would offer a suitable opportunity for our Prime Minister to distribute to his colleagues a map that shows the spatial planning of the Baltic Sea. This should lay out all marine protected areas, possible locations for wind farms, gas pipelines, communication cables, and motorways of the sea.

The third is the development of a common internal market in the region. This is also a political field that Estonia is responsible for. There is a lot of talk today about the internal market falling short of its functional potential. We keep hearing about bureaucratic market barriers. Integration fatigue and disappointment in internal market are brought up. This does not make a pleasant hearing – we could all gain from an internal market. We should continue in the direction of compiling a list of all the market barriers found in the region and work on eliminating these in the context of specific steps and deadlines. Why not create a functioning market barriers forum on the example of the Nordic Council of Ministers?

It goes without saying that all this requires strong efforts, starting from today. The Baltic Sea Strategy must be kept in constant movement, be replenished with new ideas. In the future, in thirty years time, we might be able to talk about a European Union regional policy which allocates cohesion resources to macro-regional strategies and relevant action plans.

I thank all the ministries who have done an excellent job in launching the strategy. I wish you all a good conference! Thank you!

______________

This is an opening address what I delivered today in Tallinn at the conference "The Baltic Sea Strategy from a national perspective - Estonia"

Eesti paremad ajad on veel ees

2011-02-27T12:03:00.000+02:00

Eesti Vabariigi sünnipäeval tabasin ennast korduvalt mõttelt, et meil on riik ja rahvas, mille üle võime olla siiralt uhked. Ma olen presidendiga ühel meelel, et me peame andma endale täna rohkem aega saavutatut hinnata ning samas koosmeelele ja kogukondlikule teineteisetoele edasi liikuda.

Alanud kümnendil on minu arvates Eesti peamiseks eesmärgiks meie kõigi elujärje sihikindel parandamine. Eestil on läinud hästi. Me oleme raputanud ennast lahti Nõukogude impeeriumist ja pöördunud edukalt tagasi läänemaailma kultuuriruumi. Meil õnnestus edukalt triivida globaalse majanduskriisi ohtlike karide vahel, luues võimalusi uueks kasvuks ning kindlustades meie väikeriigi rahvusvahelisi positsioone.

Kunagi varem Eesti ajaloos pole meil olnud nii palju sõpru ja liitlasi kui nüüd. See on tõsine väärtus, mille hoidmise ja tugevdamise nimel tuleb meil iga päev tõsiselt tööd teha.

Samas on ilmne, et kuulumine ühte või teise organisatsiooni ei anna meile automaatselt hüvesid. Keegi ei paranda meie elujärge, kui meie seda ise teha ei taha või ei oska. Eesti on täna veel Euroopa üks vaesemaid riike. Seepärast pole tulevasele valitsusele miskit olulisemat, kui kõigi oma sammudega kasvatada riigi jõukust ning ühes sellega meie kõigi heaolu.

Ilma üldise heaolu kasvatamiseta oleme tulevikus iseseisva riigina haavatavad. See aga omakorda võib murendada meie eneseusku oma riigi tulevikku. Kas me seda tahaksime? Kindlasti mitte. Hoopis enam on meile meelejärele pikem eluiga, turvaline elukeskkond kõige laiemas tähenduses ning kindel tulevik meie lastele.

Kõige selle juures tuleb meil aga suuta säästa ennast asjatust stressamisest. Me peaksime tänaseks juba teadma, et meil pole ükski eesmärk ületamatu. Samas võiksime aga lisaks edasirühkimisele mõelda rohkem ka tänasele, oma lähedastele, sõpradele ja lihtsalt kaaskodanikele.

Mul on siiralt hea meel nende toetusavalduste üle, mida olen viimastel päevadel saanud seoses Riigikokku kandideerimisega Harju- ja Raplamaal. Kunagi varem pole inimesed nii avatult ja siiralt teatanud oma toetusest ning soovinud edu. Suured tänud kõigile! Head sõnad on teadagi rohkem väärt kui õõnsad ilukõned.

Hea näide Eesti-Vene koostöö võimalikkusest

2011-02-18T16:50:00.000+02:00

Eesti regionaalminister Siim Kiisler (foto: Delfi.ee) võõrustas eile ja täna Tallinnas oma Venemaa kolleegi Viktor Basarginit, kellega sõlmiti ka piiriülese koostöö memorandum. See on hea näide Eesti ja Venemaa suhete edenemisest konkreetsetes küsimustes. Seejuures on piiriülene koostöö täna nähtavasti paremas seisus, kui paljudel varasematel aastatel.

Viimast mõjuatavad minu arvates kaks peamist tegurit. Esiteks on piiriülene koostöö meie piiriäärsetele valdadele ja maakondadele loomulik huvi, mis võimaldab uusi võimalusi ja vahendeid kaasates oluliselt elavdada kohapealset majandus- ja elukeskkonda.

Teiseks suureks kaasaaitajaks on Euroopa Liidu naabruspoliitika raames eraldatavad vahendid, mida Eesti-Läti-Vene piiriülesteks projektideks on käesoleva eelarveperioodil (2007-2013) kavandatud kokku 43 miljonit eurot.

Nimetatud programm toetab eeskätt nii pehmeid tegevusi kui investeeringuprojekte. Programmi partneriteks saavad olla nii avaliku sektori asutused, mittetulundusühendused kui ka väike- ja keskmise suurusega ettevõtted. Eelmise aasta augustist novembrini väldanud taotlusvoorus esitati 23,6 miljonile eurole kokku 230 projektitaotlust, mis näitab suurt huvi piiriüleseks koostööks.

Lisaks sellele on naabruspoliitika rahastusprogrammist võimalik finantseerida ka suuremahulisi riikidele strateegiliselt olulisi investeeringuprojekte, mida viiakse ka ühiselt ellu. Eestile on siin esmatähtsad Narva-Ivangorodi piiriületuspunkti rekonstrueerimine, liiklemis- ja piiriületusvõimaluste parandamine Värska-Petseri kloostri teel, Narva-Ivangorodi unikaalsete bastionite arendamine ühtse piiriülese kultuuri- ja turismiobjektina ning majanduslikult jätkusuutlik ja keskkonnasäästlik Peipsi järve piirkond. Nimetatud investeeringuteks peaks Euroopa Komisjon oma arvamuse esitama lähikuude jooksul.

Eriti viimati mainitud projektide rakendamiseks aga ka tervikuna piiriülese läbikäimise elavdamiseks oli äärmiselt oluline täna Tallinnas sõlmitud Eesti-Vene kööstöömemorandum. Kiisleri ja Basargini kohtumine Tallinnas sillutab loodetavasti teed pikaajalisele ja tulemuslikule koostööle, sest suure tõenäosusega on Euroopa Liidu vahendeid meil võimalik kasutada ka uue eelarveperioodi (eeldatavalt 2014-20) raames.

Tänase Tallinna kohtumise järel võib arvata, et Eesti ja Venemaa on teinud tubli sammu lähemale aastaid lahendusi ootavate piiriületusprobleemide lahendimsiele. Samuti on tähtis, et memorandumi preambulas kinnitatud tahe arendada Eesti ja Venemaa vahel "strateegilist koostööd ja partnerlust ning sõbralikke suhteid Eesti ja Vene rahva vahel" saaks jätku ka teistes suhtlusvaldkondades.

Venemaa suur võimalus

2011-02-11T12:20:00.000+02:00

Äripäev kirjutas kolmapäeval juhtkirjas, et “turismi mõttes oleks viisavabaduse sõlmimine Venemaaga lihtsalt asjade loomulik areng” ning “teiseks aitaks vaenukirve mahamatmine kaasa Eesti majanduse elavnemisele”. Toimetus küsis retooriliselt: mis “kasu me sellest väiklasest naabrivihkamisest saame? Et surume aga hambad risti ja kinnitame, et ei tee Venemaaga mitte kunagi mitte mingit koostööd?”

Edasise debati huvides vajaks need pisut emotsionaalsed arvamused selgitust ning asjakohast lahtiharutamist. Alustan viisavabaduse võimalikkusest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.

Minu arvates võiks seda küsimust käsitleda eeskätt kui Venemaa suurepärast võimalust ennast kahasse majanduse innovaatilisemaks ümberkorraldamisega ka poliitiliselt moderniseerida.

Eestis teame ju hästi, et ilma konkreetsete eesmärkide ning selleks vajalike sammudeta poleks meie lõimumine Euroopaga kulgenud sugugi nii kiiresti ja edutoovalt. See puudutas ka viisavaba liikumise saavutamist meie kodanikele nii tänases Schengeni ruumis kui kaugemal.

Keegi, ka mitte üleadsed soomlased, ei andnud meile viisavabadust lihtsalt ilusate silmade eest või pelgas usus, et see aitab majandust elavdada. Ennekõike olid olulised meie sammud õigusriigi tugevdamise suunas, mille osaks oli ka tehniliste tingimuste täitmine.

Venemaa liidrid on korduvalt rõhutanud, et nad näevad oma riiki osana Euroopast. Venemaa liitumine 1996. aastal Euroopa Nõukoguga oli esimene samm Euroopa väärtusruumi põhimõtete juurutamiseks. Paraku on selles eriti viimase kümnendiga toimunud terve rida tõsiseid tagasilööke.

Ma olen Äripäevaga nõus, et Eesti peaks tunduvalt aktiivsemalt Euroopa partnerite seas lobitööd tegema, aitamaks kaasa Venemaa ühe olulisema Euroopa-suunalise eesmärgi saavutamisele. Mida avatum ja naabrite suhtes sõbralikum on Venemaa, seda paremad saavad olla ka näiteks Eesti-Vene suhted.

Kuigi Venemaa välisminister Sergei Lavrov on korduvalt kinnitanud, et Moskva on valmis viisavabaduse kehtestamiseks, ei vasta see päriselt tõele. Üksnes erinevate tehniliste tingimuste täitmiseks kulub veel mitmeid aastaid.

Nii näiteks on Venemaal viisavabaduseks vajalik käivitada biomeetriliste passide väljastamissüsteem koos dokumendiregistriga. Samas tuleb enam kui 40 piiripunktis tööle rakendada biomeetriliste passide tuvastamissüsteem. Soome ekspertide hinnangul kulub ainuüksi viimase installeerimiseks viis aastat.

Venemaal on jätkuvalt sõlmimata tagasivõtulepingud terve rea Euroopa Liidu liikmesmaadega, sealhulgas ka Eestiga. Samas tuleb Venemaal tõsiselt töötada eriti oma lõunapiiride kontrollil, mis on üks allikas ka Euroopa-suunalisele illegaalsele immigratsioonile.

Ainuüksi neid Venemaa ees seisvaid ülesandeid arvestades saame viisavabadusest rääkida mitte vähem kui kümneaastases perspektiivis. Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, keda ei saa ju kuidagi kahtlustada Venemaa-vastasuses, on rääkinud koguni aastast 2025.

Kuid sellel lool on ka teine, tehnilistest tingimustest sugugi mitte vähemolulisem tahk.

Selleks on demokraatlike reformide teele naasmine ning Venemaa põhiseaduses sätestatud õigusriigi põhimõtete reaalne ellurakendamine. Päris kindlasti ei ole viimaseta täielik viisavabadus Euroopa Liiduga realistlik.

“Ammugi oleks juba aeg meil see vaenukirves maha matta ja Venemaaga heanaaberlikult suhtlema hakata,” kirjutab Äripäev. Kes ei tahaks, et naabritega oleks hea läbisaamine. Mina ei tea Eestis ühtegi poliitilist jõudu, kes väidaks vastupidist.

„Venemaa ei nõua Eestilt midagi. Meie ainult ootame, et Eesti arvestaks meie rahvuslike huvidega. Eesti aga paraku üksnes ignoreerib neid ja teostab avalikult Vene-vastast välispoliitikat.”See arvamus ei pärine pronksiöö järgsest ajast. Nii ütles mulle Vene diplomaat Aleksander Udaltsov 1996. aastal, kui ta iseloomustas Tiit Vähi valitsuse tegevust. Vaevalt aasta enne seda oli Eesti piirileppe sõlmimise huvides loobunud Narva-taguste ja Petseri ümbruse alade tagasinõudmisest.

Kes vähegi diplomaatiaga kursis, see teab, et heanaaberlikud suhted pole saavutatavad üksnes mehaaniliste sammudega. Eriti veel siis, kui sammud on ühepoolsed või pealesurutud. Tõeliselt püsivate ning vastastikust kasu tootvate heanaaberlike suhete tarvis on vajalik ka arvestatav ühisosa väärtustes.

Küsisin esmaspäeval Venemaa ekspeaministrilt Mihhail Kasjanovilt, mis on meievaheliste suhete suurimaks komistuskiviks. Vastus oli paraku lihtne: senikaua, kuni Venemaa võimuladvik peab Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks, seni on ka keeruline eeldada täit heanaaberlikkust ning mõistmist.

Nii tuleb meil suhetes Venemaaga rahulikult ja oma põhimõtteid selgelt kaitstes jätkata usaldusvälja järkjärgulist laiendamist. Turismi ja kaubanduse elavnemine näitavad, et oleme õigel teel. Mida kaugemale jääb impeeriumi lagunemine, seda vähemaks jääb ka takistavaid emotsioone.

Arvamus ilmus tänases Äripäevas.

Reaganil oli suur panus Eesti taasvabanemises

2011-02-05T22:25:00.000+02:00

Pühapäeval möödub sada aastat USA 40. presidendi Ronald Reagani sünnist. See on aastapäev, mida tähistatakse paljudes maailma riikides, sest selle suurmehe tegevus jättis väheseid ükskõikseks ning mõjutas olulisel määral maailma arenguid. Ka Eestis on Reagani sünniaastapäev leidnud kenasti tähelepanu.

Eesti taasvabanemine oli imeline protsess. Mäletan hästi 1988. aasta sügist, kui me Tartu Ülikooli kursusevendadega "vanas Pällis" enne magamaminekut arutasime, kaua see impeerium veel püsti seisab ning kaua läheb aega Eesti vabanemiseks. Siis oli üldine arvamine, et ehk hiljemalt kümne aasta pärast oleme priid. Me ei kujutanud tollel hetkel ettegi, et ülikooli lõputunnistusel ilutseb juba Eesti riigivapp.

Sama vähe kujutasime me ette toonase USA presidendi Reagani tegelikku panust Nõukogude Liidu lagundamisse. Salajane majandussõda ning järjekindel survepoliitika Nõukogude Liidu suhtes andsid võimsa tulemuse. Võib julgelt väita, et kui poleks olnud Reagani julgust ja sihikindlust 1980ndate aastate algul, poleks Moskva olnud sunnitud ka alustama perestroikat. Kirjutan sellest lähemalt oma raamatus "Venemaa: valguses ja varjus".

Mul on väga hea meel, et Riigikogu väliskomisjon pidas vajalikuks üksmeelselt toetada minu pakutud avaldust seoses Reagani sünniaastapäevaga. Selles kutsume muuhulgas Tallinna linnavalitsust üles jäädvustama Ronald Reagani nimi pealinna avalikus ruumis. Parim koht selleks oleks minu arvates välisministeeriumi taga asuv nimetu park, kus Nõukogude ajal oli kommunist Hans Pöögelmanni kuju. On tulnud aeg tähistada vääriliselt Eesti taasiseseisvumisele sedavõrd palju kaasa aidanud president Reagani nimi.

Marko Mihkelsoni (258) kampaaniaüritused

2011-02-03T13:55:00.001+02:00

Alates tänasest käivitan Harju- ja Raplamaal viimase aktiivse perioodi oma valimiskampaanias, kus on juba praegu ette planeeritud terve rida üritusi ja kohtumisi. Kindlasti tuleb siia lisa, millega hoian Teid jooksvalt kursis. Täpsuse huvides tuletan meelde, et Riigikogu eelolevatel valimistel kandideerin 258. numbri all Harju - ja Raplamaal.

Aga siin on hetkel kindlalt kavas olevad kohtumispaigad (enamik nendest on Laari kohvikud):

3.02. kell 1800 - Raplas šašlõkibaaris Karavan - Mis toimub Egiptuses ja kas see segab puhkuseplaane?

4.02. kell 1800 - Viimsis Jussi pubis - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

5.02. kell 1700 - Raplas šašlõkibaaris Karavan - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

6.02. kell 1700 - Tallinnas kinos Artis - Ronald Reagani 100. sünniaastapäeva tähistamine

8.02. kell 1800 - Tabasalus kohvikus Osvald - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

9.02. kell 1800 - Keilas kohvikus Kegel - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

12.02. kell 1800 - Juurus - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

20.02. kell 1500 - Keilas - kohtumine valijatega

22.02. kell 1930 - Viimsis Jussi pubis - arutlen koos Raul Rebasega huvitavatel teemadel

23.02. osalen IRLi võistkonnas ETV valimisviktoriinis:)

24.02. osalen iseseisvuspäeva üritustel

25.02. kell 1800 - Kuusalus Anna Minna Pubis - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

3.03. kell 1800 - Jüris - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

6.03. kell 1900 - Kolgaküla rahvamajas - raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" esitlus

Tartu rahu aastapäev ja Eesti-Vene tänased suhted

2011-02-02T10:44:00.000+02:00

Täna möödub 91 aastat Tartu rahu sõlmimisest Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Selle dokumendi tähendust meie iseseisva riikluse tekkel on väga raske ülehinnata. Korduvalt on seda nimetatud Eesti sünnitunnistuseks, mistõttu sageli esitatud küsimused leppe kehtivusest või mittekehtivusest on pigem retoorilised. Tartu rahuleppe ajalooline tähendus on iseseisvale Eestile püsiv ning aegumatu.

Ma olen suuresti nõus meie suursaadikuga Moskvas Simmu Tiigiga, kes avaldas tänases Eesti Päevalehes Jaanus Piirsalu küsimustele vastates arvamust, et Eesti-Vene suhted on täna ehk rahulikumad kui paljudel varasematel aastatel. Tõepoolest, diplomaatilisel tasandil on toimumas vaikne edasiliikumine, Vene turistide arv on tõusuteel ning Venemaa on Rootsi ja Soome järel meie kolmas kaubanduspartner.

Siit võiks ju küsida, et mis takistab poliitilisel tipptasandil suhete silumist ning aastaid oodanud kahepoolsete lepete lõppvormistamist. Tahan rõhutada, et Eesti erinevad koalitsioonid, kus on osalised olnud kõik meie suuremad parteid, on läbi aegade püüelnud heanaaberlike suhete suunas Venemaaga. Poliitilisest tahtest ja selle nimel tehtavatest sammudest pole Eestis kunagi puudust olnud. Seepärast ei saa kunagi väga tõsiselt võtta neid hüüatusi, et ikka on Eesti see, kellel soov ja sammud puudu. Ma olen veendunud, et kui Venemaa valitsus seda sooviks, võiksid paljud probleemid meie kahepoolsetes suhetes (piirijärjekordadest majanduslepeteni) liikuda tunduvalt kiiremini lahenduste suunas.

Venemaa on viimasel ajal viidanud, et kahepoolsete suhete suurimaks komistuskiviks on puuduv piirilepe. Loomulikult oleks ju mõistlik, et kahel naaberriigil on korrektselt ja vastastikku tunnustatavalt lahendatud piiriprobleemid. Paraku peab tunnistama, et ka siin on täna pigem küsimus meie Vene kolleegide otsuse taga.

Teatavasti kuus aastat tagasi sõlmitud piirilepe ratifitseeriti Eesti parlamendis ülikiire tempoga. Sellega väljendas eeskätt toonane Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon soovi küsimus päevakorralt taandada. Sageli on meilgi segamini aetud, et Riigikogu olla justkui lepet omatahtsi muutnud. Need, kes seda väidavad või levitavad, on asjatundmatud või pole lihtsalt viitsinud toimunut enesele lahti seletada.

Riigikogu ratifitseeris maismaa ja merepiiri lepingud Venemaaga täpselt selliselt, nagu välisministrid olid need 18. mail 2005 Moskvas alla kirjutanud. Leppe ratifitseerimise seaduses tehti viited Tartu rahuleppele, meie enda parlamendi juba varem vastuvõetud dokumentidele ning Eesti põhiseadusele. Kui hoolikalt lugeda, siis ei leia sealt sõnagi sellest, mida võiks kuidagigi nimetada territoriaalsetele nõudmistele uksepaotamiseks.

Venemaa juhtkonna reaktsioon võtta allkiri leppelt tagasi oli ootamatu isegi Vene enda tipp-poliitikutele. Ka Eestis leidus kiiresti neid, kes pidasid ratifitseerimisseaduse teksti mõttetuks ning diplomaatiliselt kohatuks või pretsedendituks.

Rahvusvahelises praktikas on väga erinevaid näiteid sellest, kuidas riigid toimivad erineva kaaluga leppeid ratifitseerides. Üks hilisem ja võib olla meie kontekstis kõige ilmekam näide pärineb eelmisest kuust, kui Venemaa Riigiduuma ratifitseeris START leppe Ameerika Ühendriikidega. Ratifitseerimisseaduse juurde lisati seejuures koguni kaks poliitilist avaldust, milles viidati konkreetselt tingimustele, mille tõttu võib Venemaa leppes osalemise peatada.

Seega ei saa kuidagi väita, nagu Eesti parlamendi suveräänne õigus seadusi vastu võtta, sealhulgas ka rahvusvahelisi leppeid ratifitseerides, oleks vastuolus diplomaatilise tava või käitumisega. Täpselt sama suveräänne õigus on ka näiteks Vene Riigiduumal, mille kinnituseks on eelpool toodud vihje.

Eesti on omalt poolt teinud vajalikud sammud piirileppe jõustamiseks. Kui Venemaa leiab, et piirilepe on oluline küsimus kahepoolsete suhete edendamisel (mis ju iseenesest täiesti arusaadav), siis pole midagi lihtsamat, kui järgida meie eeskuju. Samas tahaksin rõhutada, et diplomaatias ei tohiks kunagi olla võimatuna näivaid ülesandeid.

Põhja-Euroopast võib saada uus kasvumootor

2011-02-01T08:47:00.001+02:00

Eestil on kujunenud suurepärane võimalus oma heast eelarvedistsipliinist, madalast võlakoormusest ja toimivatest e-lahendustest lähtuvaid arengueeliseid kasutades mitte tuimalt üle võtta Põhjala mudelit, mis elanikkonna vananedes vajab niigi uuendamist, vaid kujundada koos partneritega 21. sajandi globaalsele konkurentsile vastupidava ja eduka regiooni.

Viimasel paaril aastal peaasjalikult läänemaailma raputanud finantskriis avas Euroopas mitmed mädapaised ning näitas ilmekalt, et üldise heaolu tagatiseta upitamise inerts on paljud riigid surunud globaalse majanduse konkurentsirallis koormava võlahunniku alla.

Euroopa majanduse probleemid on seotud mitte niivõrd ühenduseülestest kitsaskohtadest, kuigi ka neid on märkimisväärsel hulgal (siseturu tõketest kuni teadus- ja arendustegevuse vähene rahastamiseni võrreldes näiteks põllumajandusega), vaid eeskätt ühe või teise riigi sisepoliitilistest otsustest ning ühenduse enda seatud mängureeglite eiramisest.

Samas on päris selge, et Euroopa riikide pikaajaline edu tänases rahvusvahelises konkurentsis (eriti Hiina, India, Brasiilia tõusu silmas pidades) on seotud ühenduse enda võimekusega käesolevast kriisist tugevamana väljuda.

Seepärast on täiesti loomulik, et Euroopa Liidus on kujunemas uued tõukekeskused, kellel on kriisist kiiremaks väljumiseks kas paremad eelised, toimivad lahendused või soodne tervikkeskkond.

Nii pole imestada, et jaanuaris Londonis toimunud üheksa Põhjala riigi (lisaks võõrustajale Island, Norra, Soome, Rootsi, Taani, Eesti, Läti ja Leedu) peaministrite ja neid saatnud ekspertide kohtumisel kutsus David Cameron oma kolleege olema uue majanduskasvu avangardiks.

Briti peaminister läks veelgi kaugemale ning rääkis lausa Põhja-Euroopa alliansi moodustamisest. Analüütikud pöörasid kiiresti tähelepanu sellele, et üheksa riigi seas on vaid kaks euroala riiki (Soome ja Eesti), kaks riiki ei kuulu Euroopa Liitu (Island ja Norra), kahel on lähiajaloost mõningaid probleeme lahendada (Island ja Suurbritannia) ning mõned kohtumisel osalenud riigid on tuntud euroskeptikutena (Suurbritannia ja Norra). Seepeale tehti ajakirjanduses isegi järeldusi, et tegemist on justkui vastukaalu moodustamise katsega Euroopa traditsioonilistele tuumikriikidele.

Tegelikult ei maksa selle kohtumise taga näha uute eraldusjoonte tekkimist Euroopas. Pigem vastupidi – ajalooliselt paljudes küsimustes sarnaselt mõtlevate riiki koostöö on toiminud juba pikemat aega. Põhjala ja Balti riikide kokkusaamised niinimetatud NB8 formaadis on kujunenud viimase kümnendi sees heaks traditsiooniks nii valitsuste, parlamentide kui teiste otsustustasandite koostöös. Ka Downing Street 10 on aeg-ajalt huvi tundnud koostöö edendamisest Põhjala liidritega eeskätt Euroopa Liidu raames.

Pigem võiks Londoni kohtumist iseloomustada läbi Cameroni peamise huvi – eeskätt rohelistele tehnoloogiatele ning vabaturupõhimõtetele rajaneva ning majanduskasvule suunatud omavahelise kaubanduse ning investeerimiskoostöö süvendamise.

Justkui selle kinnituseks sõlmisid Londoni kohtumise järel Briti ja Norra peaministrid lepingu ühe miljardi naelsterlingi väärtuses, mille alusel Norra osaleb Põhjamerre rajatava tuulepargi investeeringutes. Lisaks on Norra kavandamas veel 30 miljardi naela paigutamist teistesse tuuleparkidesse.

Kohtumise eriline miljöö Ida-Londoni kunstigaleriis rõhutas põhjamaist kargust ning tehnoloogilist edu. Kui sümbolistlik foon kõrvale jätta, siis tegelikult on Eestil sellisest koostöövõimalusest kõrvuti teistega vaid võita. Eriti arvestades, et juba pikka aega on meie juhtivad kaubanduspartnerid Rootsi ja Soome.

Põhjala riikide üldiselt jagatud finantsdistsipliin, kõrge tehnoloogiline areng, hästi haritud tööjõud ning tervikuna efektiivne riigivalitsemine on vaieldamatult head eeldused parema sünergia tekitamiseks olemasoleva potentsiaali kasutamisel.

Selleks on erinevaid võimalusi ja vahendeid. Olgu selleks siis Norra näitel otseinvesteeringud või ettevõtluskeskkonna ühtlane lihtsustamine. Meie vahetus naabruses on selleks kindlasti ka Läänemere strateegia, mille kaudu on võimalik konkreetsetele projektidele panustades oluliselt tasandada meievahelisi pisitõkkeid.

Miks ei võiks eeloleval kümnendil Põhjalast saada hea eeskuju laiemale Euroopale ja miks mitte ka kaugemale kunstlike tõketeta ning digitaalseid lahendusi kasutavast ühisest vabaturust. Ma arvan, et selle nimel tasub pingutada.

Artikkel ilmus tänases Äripäevas.

Araabiamaailma pöördehetk

2011-01-31T08:37:00.000+02:00

Kui jaanuari alguses puhkesid rahutused Tuneesias, ei pööranud maailm toimuvale suuremat tähelepanu. Alles siis, kui 23 aastat karmikäeliselt valitsenud Tuneesia president Zine al-Abidine Ben Ali oli sunnitud riigist põgenema, mõisteti – ka teistes autoritaarsetes ning sotsiaalsetest pingetest tulvil araabiamaades võib midagi sarnast korduda.

Analüütikud viitasid koheselt Egiptusele kui ühele kõige olulisemale lülile araabia riikide seas, kus muuhulgas asub ka Araabia Liiga peakorter. Selleks oli mitmeid põhjuseid. Esiteks on Egiptus piirkonna suurim riik oma 80 miljoni elanikuga, kus sotsiaalsed pinged on aastatega pidevalt kasvanud. Viimased 30 aastat võimu hoidev president Hosni Mubarak on paljudele egiptlastele kujunenud võimu stagneerumise ja probleemide süvenemise sünonüümiks.

Teiseks tähelepanu põhjuseks on kahtlemata Egiptuse olulisus nii regionaalses kui globaalses kontekstis. 1979. aastal sõlmitud rahulepe Iisraeliga tagas Egiptusele pikaajalise toetuse Ameerika Ühendriikidelt ja teistelt lääneriikidelt. Egiptus on ainuüksi oma majanduse ja infrastruktuuri tarbeks saanud USAlt viimase 30 aasta jooksul enam kui 28 miljardit dollarit. Rääkimata sõjalisest abist.

Globaalses mõõtmes on Egiptus maailma ühe olulisema kaubandusarteri - Suessi kanali kontrollija. Võimalikud häired kanali toimimises võivad korrapealt kaasa tuua negatiivseid mõjutusi maailma kaubanduses ning suruda ka näiteks toornafta hind ülespoole. Viimati oli kanal suletud 1975. aastal.

Igatahes on maailm viimase nädala jooksul pingsalt jälginud Egiptuses toimuvat. 25. jaanuaril alanud rahutused Kairos ja teistes suuremates Egiptuse linnades on tänaseks andnud esimese tulemuse. President Mubarak saatis valitsuse erru ning nimetas asepresidendiks oma kunagise elupäästja, luureülema Omar Suleimani. Asepresidendi koht on vaba olnud alates 1981. aastast, mil Mubarak tõusis sellelt kohalt asendama islamistliku sõduri poolt tapetud presidenti Anwar Sadatti.

80-aastase Mubaraki järglus on juba pikemat aega kütnud kirgi. President on jätnud siiani kõik otsad lahti, mistõttu on ka käesolevates rahutustes just tema ise suurim rahva rahulolematuse sihtmärk. Valitsuse tagandamine pole kindlasti see, mida rahvahulk ootas.

Järgmine nädal kujuneb otsustavaks nii Mubaraki enda kui Egiptuse lähitulevikku silmas pidades. Mitmete analüütikute hinnangul tuleb eriti tähelepanu pöörata sõjaväe juhtkonna tegevusele, kes on esimene võimalik jõud täitmaks poliitilist vaakumit.

Kuigi Egiptuses on islami fundamentalistidel (Moslemi Vennaskond) arvukalt järgijaid, ei pruugi siiski korduda niinimetatud Iraani stsenaarium. Ka 1978. aastal alanud rahutused Iraanis olid esmalt šahhi vastased, kuid kasvasid hiljem üle islamirevolutsiooniks. Selle üheks põhjuseks oli karismaatilise usuliidri Homeini populaarsus. Kuigi näiteks al Qaeda sai oma ideoloogilise juuretise Egiptusest (Sayyid Qutb) ning Osama bin Ladeni parem käsi Ayman al-Zavahiri on egiptlane, ei pruugi islamifundamentalism veel praegu poliitilisele esiplaanile kerkida.

Samas on äärmiselt oluline jälgida, kas ja kuidas Tuneesias, Egiptuses, Jeemenis, Jordaanias, Liibanonis ja mitmel pool mujal araabiamaailmas just praegu toimuv võib kõigutada kogu regiooni arengukõverat ning mida tegelikult need rahvarahutused kaasa toovad. Osad analüütikud on võrrelnud toimuvat Berliini müüri langemisega Euroopas ehk siis panustavad demokraatlike vabaduste laienemisele araabiamaailmas. Skeptilisemad vaatlejad jällegi viitavad niinimetatud vabade valimiste kaasusele Gaza sektoris, mis tõi võimule islamifundamentalistliku terroriorganisatsiooni Hamas.

Nii või teisiti mõjutab Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas toimuv otseselt globaalset julgeolekut. Eelolev kümnend võib seetõttu muutuda vägagi dünaamiliste sündmuste tunnistajaks. Paraku pole sugugi välistatud, et Euroopa peab valmis olema islamifundamentalismi jalgealuse oluliseks laienemiseks oma vahetus naabruses.

Eesti poliitika välised mõjutajad

2011-01-25T09:09:00.000+02:00

Möödunud nädalal viibisin ametliku delegatsiooni koosseisus Eesti presidendi riigivisiidil Rootsi Kuningriiki. Kuigi meie ajakirjandus keskendus seda sündmust käsitledes peaasjalikult moeküsimustele, oli see visiit hoopiski Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevnemise ilmekaks kinnituseks.

Ma võin eksida, kuid mitte kunagi varem pole Eesti riigipea ning teda saatev delegatsioon tunda saanud sellist vastuvõttu ning teineteise mõistmist, kui see juhtus äsja Rootsis. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid peamine nendest on siiski ühiselt jagatud ja mõistetud väärtusruumi tähtsus avatud ja vaba ühiskonna ülesehitamisel.

Läänemeri on saanud taas vabadusemere sümboliks, mis liidab ja ühendab. See on väga suur väärtus, mille võimalusi me alles hakkame tajuma ning ära kasutama. Ja mis olulisem, tegemist pole sugugi vaid ühesuunalise liiklusega. President Ilvese sõnadele viidates ei pea me mitte keskenduma väikestele erinevustele, vaid ühistele huvidele ning positiivse sünergia võimendamisele.

Eesti ja Rootsi on globaalses mõttes mõlemad väikeriigid, kelle edu on mõõdetav eeskätt ühiskonna avatuse, efektiivse majandamise ning rahvusvaheliselt usaldusväärse käitumise kaudu.

Eesti edu viimasel kahel aastakümnel poleks kaugeltki nii silmapaistev, kui meil poleks Rootsile sarnaseid partnereid, sõpru ja liitlasi. Soodne väline keskkond meie vahetus naabruses ja kaugemal on olnud üheks oluliseks teguriks, mis on toetanud Eesti inimeste töökat ja arukat ellusuhtumist.

Vene okupatsioonivägede lahkumise järel 1994. aastal, kus muuseas mängis üht väga olulist rolli toonane Rootsi peaminister Carl Bildt, algas Eesti kiire tagasitulek vaba maailma otsustajate sekka. Pärast viimast aastavahetust, mil Eesti võttis kasutusele euro, on meie väikeriigi rahvusvaheline mõjukus suurem kui kunagi varem.

Eesti välispoliitilises tööriistakuuris on olemas vahendid (ÜROst NATOni ja Euroopa Liidust euroni), mida kadestaks enamik maailma riike. Samas on selge, et pelgalt kuulumine ühte või teise riikide koostöömudelisse ei anna meile automaatseid eeliseid. Nende vahendite õige ja asjatundlik kasutamine on just see, mis need eelised peaks meie jaoks välja tooma. See on töö, mis nõuab igapäevast pühendumist.

Paraku pole maailm täna sugugi rahulik. Võrreldes Külma sõja aegadega on vaba maailm sattunud mitmesuguste keerukate ohtude surve alla, mis nõuab taiplikku käitumist ning vältimatuid ühiseid jõupingutusi. Eestil on siin mängida oma roll, sest mida haavatavam on läänemaailma ühine väärtusruum ning põhimõtted, seda keerukam on ka meil oma suveräänsust ning iseolemist kaitsta.

Kui kakskümmend aastat tagasi elas Lääs fukuyamalikus lootuses, et Nõukogude impeeriumi lagunemise järel on vaba maailma võidukäik muutunud pöördumatuks, kummutasid hilisemad aastad kiiresti sellise idealistliku vaate. Autoritaarsed ning vaba ühiskonda pelgavad mudelid ei varisenud sugugi kokku kui kaardimajakesed, vaid suutsid erinevatel viisidel ennast säilitada, taastoota ning isegi tugevdada. Täna oleme seisus, kus vabade ja demokraatlike riikide arv on isegi vähenemas.

Globaalsele julgeolekule kujutavad aga just kõige enam ohtu need võimukeskused, kus ei hoolita oma kodanike inimõigustest ning ollakse vaenulikult kahtlustavad oma naabrite suhtes.

Eestil on kõigele vaatamata oma asendiga maailma poliitilisel kaardil vedanud. Eeskätt tänu Soomele ja Rootsile olid meil mitmed stardieelised, mis kakskümmend aastat tagasi puudusid paljudel taas vabaks saanud riikidel. Teisalt on meie suurim naaber Venemaa aga aidanud meeles pidada, kui suur väärtus on olla vaba ning õigusriigi põhimõtteid pidevalt tugevdav riik.

Kuigi aegajalt kostub hüüatusi, et Eesti ei oska või ei taha klattida suhteid Venemaaga ning et meie hoiak oleks justkui ettemääratult vaenulik, ei pääse sellised marginaalsed ning tegelikkust moonutavad arvamused sugugi esiplaanile. Eestis pole minu teada kunagi valitsuskoalitsioonides olnud erakondi, kes pole tahtnud edendada kõigi oma naabritega heanaaberlikkusel ning vastastikusel kasul põhinevaid suhteid. See puudutab ka suhtumist Venemaasse.

Kahjuks pole sama suhtumisega vastanud meie naaber. Impeeriumi lagunemisvalu aeglane seedimine on siin objektiivseks põhjuseks, miks on Venemaal nappinud poliitilist tahet suhete arendamisel Eestiga. Samas näitavad aktiivsed kaubandussuhted ning turismi elavnemine, et tunneli lõpus paistab valgus.

Kindlasti ei aita neid suhteid aga arendada salalikkusega looritatud sebimine ning naaberriigi eriteenistuste taustaga inimestelt rahalunimine. Eesti ja Venemaa suhted saavad areneda täisväärtuslikeks eeskätt siis, kui meie vahel koguneb senisest rohkem ühiseid arusaamu õigusriiklusest ning heanaaberlikkuse põhimõtetest.

Meie senise välispoliitika üks eduvõtmeid on olnud konsensusele pürgiv poliitiline debatt kodus. Viimased neli aastat Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni juhtides olen korduvalt veendunud, kui suur väärtus on eriti väikeriigi jaoks võimekus kodus kokku leppida ning siis piiritagustes asjades ka ühiselt käituda. Selles põhimõttes on kaugelt rohkem jõudu, kui me oskaksime arvata. Ma olen kindel, et see hästitöötav hoiak püsib edasi ka pärast märtsivalimisi.

Artikkel ilmus eilses Postimehes.

Eesti presidendi riigivisiit Rootsi oli tippsündmus

2011-01-21T21:18:00.000+02:00

Teisipäevast eile õhtuni väldanud Eesti riigipea arvult kolmas riigivisiit (enne Toomas Hendrik Ilvest käis Rootsi kuningal külas riigivanem Jaan Tõnisson 1928 ja president Lennart Meri 1995) Rootsi Kuningriiki oli väga märgilise tähendusega. Suurepäraselt õnnestunud visiit näitas veenvalt, kui tugev ja sügav on kahe naaberriigi sõprus.

Ja mitte ainult. Tegelikult andis see visiit justkui märku, et Eesti on jõudnud oma arengus tasemele, kus meil on palju teistega jagada ning mõnes osas ka eeskujuks olla. President Ilvese väga head ning intrigeerivalt inspireerivad kõned küberjulgeoleku seminaril ning Uppsala ülikooli aulas olid sesosas parimaks kinnituseks. Pealegi oli küberseminari korraldaja välisminister Carl Bildt, kelle teeneid Eesti ees on raske üle hinnata.

Visiidi ajal kuulsin ise korduvalt väga siiraid komplimente Eesti aadressil nii kuningakoja kui valitsuse liikmetelt, Rootsi sõjaväelastelt Põhjala lahingugrupis kui ettevõtjatelt. See kõik pole ju üksnes pinnapealne viisakus, vaid kinnitatud tihedate majandussuhete ning ühtse väärtusruumi kindla kaitsmisega. Rootsi on meie suurim välisinvestor ning eksporditurg. Samuti mõistab Rootsi meiega sarnaselt julgeolekualaseid väljakutseid nii Euroopas kui kaugemal. Mis seal salata, visiidi ajal käis korduvalt läbi väike vihje NATOle:)

Loodetavasti saavad visiidi käigus presidendi poolt rõhutatud teemad (nagu näiteks ühise küberkaitse edendamine, Euroopa siseturu reform ning Läänemere äärsete riikide võimaluste parem ärakasutamine) edasiarenduse erinevates tegevustes nii Eesti-Rootsi suhetes kui laiemalt ühtviisi mõtlevate Euroopa partnerite hulgas.

Lõpetuseks ei saa mööda ka väikesest isiklikust seigast. Vastavalt Rootsi kuningakoja protokollile elasid presidendipaar ning ametliku delegatsiooni mõned liikmed visiidi ajal kuningalossis. Minul õnnestus paar ööd mööda saata külalistetoas number 6. Lugu polekski ehk väärt mainimist kui meile poleks teatavaks saanud selle sündmuse erilisus. Kuningalossis ööbivad külalised haruharva. Enne meid olid seal kroonprintsess Victoria pulmalised ning pärast meid sellel aastal vaid korra ühe välisdelegatsiooni liikmed.

Viisavabadus Venemaaga pole aktuaalne

2011-01-14T00:39:00.000+02:00

Viisavabaduse teema Venemaa ja Euroopa Liidu vahel on kui kuum kartul, mida juba mõnda aega pillutatakse pihkude vahel ja tehakse ümmargusi poliitilisi avaldusi. Venemaa taob kui rauda, et nemad on valmis ning Euroopa peab nüüd tõestama siirast soovi strateegilisi suhteid edendada. Euroopa riigid aga võistlevad silmakirjalikkuses - mõni süüdistab oma partnereid pidurdamises, mõni lubab kiiret viisavabadust. Kõik on aga niigi ilmne - mingist viisavabadusest pole määratletavas tulevikus võimalik rääkida. Sellest saadakse aru nii Euroopas kui Venemaal.

Moskva loodab Euroopa haprusele ning sisemistele vastuoludele, juhtides viisavabaduse teemaga tähelepanu kõrvale hoopis olulisematelt küsimustelt. Üheks nendest on näiteks partnerlusleppe kõneluste venimine, mis takistab terve rea kaubandusprobleemide lahendamist. Teiseks on kindlasti kõikvõimalikud huvide konfliktid energeetikas. Kolmandaks aga üritab Venemaa kõrvaldada Euroopa välispoliitilisest tööriistakuurist ühe ahvatleva vahendi, millega suurt naabrit meelitada-mõjutada.

Euroopa seevastu ei tea endiselt, kuidas Putini Venemaaga suhelda. Ühest küljest saadakse aru, et Venemaa autoritaarsus ning õigusriigi põhimõtete eiramine on ohuks lääneriikidele, kuid teisalt usutakse endiselt mingitesse retoorilistesse imedesse.

Olgem ausad - rääkida viisavabadusest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel on võimalik ikkagi alles siis, kui suur idanaaber on asunud reaalselt ka poliitilise moderniseerimise teele ning kinnistanud õigusriigi põhimõtete järgimise. Tehnilised probleemid on siin hetkel isegi teisejärgulise tähendusega. Minu arvates peaks Eesti edendama just eelöeldust lähtuvat selget ja arusaadavat poliitikat oma partnerite seas. Ja me ei pea mitte kartma, et meid ei mõisteta.

Viimane aastavahetus Eestis näitas taaskord, et Venemaa kodanikel on täna piisavalt palju võimalusi vabalt reisida Euroopa naaberriikides. Schengeni viisa annab selleks suurepärase võimaluse. Seepärast ei maksa eriti ka need väited, et viisavabaduse puudumine takistab justkui kahepoolset turismi või ettevõtlust.

Euro käes, mis edasi?

2011-01-04T10:17:00.000+02:00

Eesti ühinemine eurotsooniga on kindlasti samm, mille tegelikku tähendust ja mõju meie edasisele arengule oskame õieti hinnata alles aastate möödudes. Kindlasti ei oma see vaid mustvalget sisu. Kuna euro on meile pigem võimalus, siis sõltub eeskätt Eesti tulevaste valitsuste tegevusest, kuidas me tulevikus euroga ühinemist hindame.

Samas on juba täna selge, et Eestil pole oma väiksuse juures olnud kunagi nii suurt rahvusvahelist mõjujõudu kui nüüd. Euroopa Liidu ja NATO ühispoliitikate kujundamisel oleme pea seitsme aasta jooksul omandanud hea kogemuse. Nüüd on siia lisandunud osalemine maailma ühe juhtiva valuutasüsteemi otsuste kujundamisel.

Eesti integreeritus läänemaailma tuumikorganisatsioonidega pole mõistagi vaid eesmärk omaette. Meil on niigi piisavalt stressiallikaid, et üksnes pingutamist nõudvate eesmärkide nimel elada. Tegelikult on viimase kümnendiga toimunu loomulik areng, mis on olnud ühtviisi oluline kõigile senistele valitsusliitudele.

Samas on juba täna kõlamas küsimus: saime euro, mis nüüd edasi? Kas veel on eesmärke, mille nimel ühiselt rabada? Kui vaadata rahvsuvahelisi organisatsioone, siis on Eesti tagasitulek maailma poliitilisele kaardile jõudnud punkti, kust on võimalik veelgi sihikindlamalt jätkata tööd kõigi oma kodanike heaolu kasvatamisel. Just viimane on meie peamine eesmärk, mille teenistuses on kõik teised vahendid eurost NATOni.

Seepärast peaks ka käimasolev valimiskampaania keskenduma eeskätt nende siseriiklike lahendustele ja poliitikatele, mis tugevdaksid meie inimeste sotsiaalset turvatunnet, ühiskonna keskmist heaolu ning üldist haridustaset. Ma olen nõus majanadusteadlase Andres Arrakuga, kes peab Eesti võimalusi uueks tõusuks eriti Euroopa tihedas konkurentsikeskkonnas väga headeks. Eeskätt seetõttu, et meie konservatiivne rahapoliitika on järginud kuldset reeglit: ära kuluta rohkem kui suudad teenida.

Eelmisel aastal oli minu arvates väga kõnekaks mitmete Eesti uute IT-ettevõtete õnnestunud rahvusvaheline esiletõus. Olen sellest ka varem kirjutanud ning rõhutan uuesti, et see trend vaid kinnitab täiesti uue põlvkonna sisenemist meie ettevõtlusmaastikule. Ja mitte ainult.

Just julgem ja avatum vaade nii kodustele võimalustele kui ka rahvusvahelistele pürgimustele peaks olema selleks mootoriks, mis alanud kümnendil kasvatab Eesti jõukust ning seeläbi ka kindlustunnet võimalike kriiside või ohtude ees.

Vene võimud kontrollivad Lääne selgroogu

2011-01-03T21:34:00.000+02:00

Viimase nädalaga on Moskvast tulnud ridamisi halbu uudiseid õiguse väänamisest, mis peaksid iga kodanikuvabadusi hindava eurooplase panema tõsiselt muretsema. Mihhail Hodorkovski uus süüdimõistmine ning endisest asepeaministrist opositsiooniliidri Boriss Nemtsovi ja teiste tema kaaslaste aluseta vahistamine räägivad rohkem kui president Medvedevi mesimagus uusaastakõne.

Euroopa Liidu, sealhulgas Eesti, soov on mõistagi oma suure idanaabriga edendada mitmekesiseid ning vastastikku kasutoovaid suhteid. Strateegilised partnerid ju ongi selleks, et vastastikku oma positsioone täiendada ning ühishuve kaitsta ja tugevdada. Kahjuks on aga siin juba pikka aega kummitamas soovmõtlemist tegelikkusest lahutavad käärid.

Oma raamatus "Venemaa: valguses ja varjus" kirjeldan põhjalikult nende kääride olemust ning karistamatuse sündroomi kujunemislugu Venemaal. Eriteenistuste kontrollimatus kahasse sügavate traditsioonidega autoritaarsusega on loonud Venemaal olukorra, kus vähimgi opositsiooniline meelestatus on karistatav. Isegi võimude poolt lubatud miitingul, nagu see juhtus 31. detsembril Boriss Nemtsoviga. Viimane veetis enam kui ööpäeva akendeta imepisikeses betoonkambris, kus isegi lamada polnud kusagil. Eile mõistis kohus Nemtsovile veel 15 päeva juurde. Väidetava vastuhaku eest miilitsale. Videolt pole seda aga mitte näha.

Nii Hodorkovski kui Nemtsovi juhtumile on reageeritud nii USAst kui Euroopa Liidust. Avaldustes on viidatud sellele, kuidas sarnased juhtumid võivad määrida Venemaa mainet ning õigusriikluse puudumine võiks takistada moderniseerumist. Samas võiks küsida, kas nende avalduste tõttu miskit muutub?

Mäletatavasti lubati ka pärast Venemaa agressiooni Gruusia vastu, et suhted pole enam endised. Ometi oleme täna olukorras, kus viiendik Gruusiat on okupeeritud ning kus Lääs müüb Venemaale kaasaegset ründerelvastust (Mistralid mõistagi).

Hodorkovski ja Nemtsovi juhtumid on paraku ilmekaks lakmuseks sellest, millises suunas Venemaa liigub. Kui siia lisada võõraviha kasv kodus ning samas spioonilugude kaudu nähtav soov varjatult kasvatada oma mõju läänemaailmas, siis need peaksid olema tõsised indikaatorid lääneriikide strateegide analüüsides ning poliitikasoovitustes.

Alates 1. jaanuarist veelgi tugevamalt Euroopa tuumikusse kuuluv Eesti peaks enesekindlamalt ja selgemalt aitama oma partneritel kujundada ühist poliitikat Venemaa suunal. See peaks sisaldama rida konkreetseid samme, mille peamiseks teljeks peaks olema Venemaa enda võetud kodumaiste ja rahvusvaheliste kohustuste täitmatajätmisele viitamine. See tähendab näiteks 1993. aastast kehtiva põhiseaduse sätete austamist ja Euroopa Nõukogu liikmestaatusega kaasnevate kohustuste elluviimist.

Kui need elementaarsed kohustused on Venemaa juhtkonnale ülejõu käivad, siis peaks Euroopa Liit ja ka USA olema valmis rakendama järjekindlamat tingimuspoliitikat. Nii tuleks näiteks viisabavadusdialoog Euroopa Liidu ja Venemaa vahel seada sõltuvusse õigusriigi põhimõtete järgimisest Venemaal. Poliitvangide olemasolu juures on viisavabaduse perspektiiv kauge unistus.

Kui aga lääneriigid sulgevad järjekindlalt silmi Venemaal toimuva ees ning ühispoliitika on auklik, siis on keerukas ka oodata usalduse kasvu kahepoolsetes suhetes. Need, kes arvavad, et Nemtsov ja Hodorkovski on marginaalid, eksivad rängalt. See oleks umbes sama, kui keegi oleks kolmkümmend aastat tagasi pidanud näiteks 40 kirja autoreid Eestis mõttetuteks tegelasteks.

Loo juures kasutatud pilt pärineb 2002. aasta sügisest, kui Balti Venemaa Uurimise Keskuse kutsel Eestis viibinud toonane Riigiduuma liige Boriss Nemtsov kohtus president Lennart Meriga. Vaevalt kaheksa aastat tagasi ei kujutanud keegi ette, millises suunas Venemaa tegelikult liigub. See on juba iseenesest õpetlik seik.

TOP-10 maailmasündmust 2010. aastal

2010-12-30T11:29:00.001+02:00

Lahkuv 2010. aasta oli maailmapoliitikas väga kirev, kusjuures ükski sündmus eraldi polnud teistest minu arvates olulisemalt esil. Olen selle blogi algusest saati püüdnud aasta lõputi pakkuda oma TOP-10 rea, nii ka nüüd. Seejuures pole sündmused tähtsuse järjekorras. Kindlasti oli maailmale või ka meie regioonile tähtsaid sündmusi kaugelt rohkem, kuid siin on minu valik.

1. Wikileaksi "kaablipaljastus". Selle aasta ehk kõige enam kõmu tekitanud sündmus, mille suhtes on esitatud palju vastakaid arvamusi. Üks peamisi järeldusi sellest on minu arvates kinnitus USA diplomaatia kõrgest professionaalsusest.

2. Smolenski lennukatastroof. Poola presidendi ja tema kaaskonna traagiline hukkumine Smolenski lähedal Katõni mälestusüritusele saabumisel šokeeris mitte üksnes Poolat, vaid kogu maailma. Kuigi õnnetuse kõik asjaolud on veel välja selgitamata, toimus selle järel oluline pingelõdvenemine Venemaa ja Poola suhetes.

3. Konflikti teravnemine Korea poolsaarel. Maailma üheks konfliktiohtlikumaks piirkonnaks kujunes sellel aastal Korea poolsaar. Arvestades tuumarelvade olemasolu Põhja-Koreal ning piirkonna vahetut lähedust maailma suurmõjutajatele (eriti Hiina, Jaapan, Venemaa, ka USA) nii majanduses kui julgeolekus, võib kriisi süvenemine tuua kaasa väga ettearvamatuid tagajärgi. Seepärast on oluline jätkuv rahvusvaheline surve eeskätt Põhja-Korea taltsutamiseks.

4. Hodorkovski kohtuprotsess. Moskva Hamovniki kohtus toimuv Hodorkovski kohtuprotsess on taaskordseks peegelduseks Venemaal valitsevast õigusriigi põhimõtete väänamisest. Hodorkovski süüdimõistmine erapooliku kohtupidamise kaudu ning ilmselgetel poliitilistel motiividel peaks kindlasti mõjutama lääneriikide suhteid Venemaaga.

5. Euroopa Liidu võlakriis. Lahkuv aasta raputas tõsiselt Euroopa Liidu majandust, kuna ilmnesid tõsised probleemid liikmesriikide finantspoliitikas. Samas on ühendus vaatamata oma suurusele ja keerukusele reageerinud kiiresti probleemide lahendamisele. Ühenduse rebenemise vältimiseks tõuseb kriisist väljumisel ühiste poliitiliste otsuste mõju. Eesti ühinemine eurotsooniga on seda silmapaistvam.

6. Ukraina presidendivalimised. Viktor Janukovitši võit Ukraina presidendivalimistel muutis kiirelt geostrateegilist olukorda Ida-Euroopas. Kiievi loobumine NATOga integreerumisest, Venemaa eriteenistuste mõju kasv Ukrainas ning Venemaa Musta mere laevastiku jäämine Ukrainasse mõjutavad mitte üksnes Ukraina, vaid kogu regiooni tulevikku. Venemaa ajab oma välispoliitikas varjamatult mõjuvälja suurendamise ja tugevdamise joont.

7. NATO kaitseplaanid Balti riikidele. NATO kaitseplaanide kinnitamine Balti riikide suhtes oli iseenesestmõistetav samm, kuigi selle saavutamiseks tuli meie diplomaatidel teha palju tööd. Kaitseplaanide olemasolu tugevdab veelgi Balti riikide pikaajalist julgeolekut, tugevdades nähtavat heidutust ükskõik millise võimaliku vaenlase suhtes.

8. Hiina möödus majanduses Jaapanist. Jätkus Hiina mõju kasv maailmas. Hiinast sai ametlikult maailma teine majandus. Nüüd on Hiina ette jäänud vaid Ameerika Ühendriigid, kellest möödumist ennustatakse järgmise paarikümne aasta sees.

9. Põhja meretee kasutuselevõtt. 2010. aasta augustis ja septembris võeti esimest korda kasutusele Põhja meretee. Jää sulamine (septembris oli tee peaaegu jäävaba) võimaldab enam kui kolmandiku võrra vähendada aega ja kulutusi Euroopa ja Aasia vahelises meretranspordis. Esimene tanker, mis vedas Murmanskist Ningbosse 70 000 tonni gaasikondensaati, kandis nime Baltika. Ühes sellega kasvab Arktika roll maailmapoliitikas. Väidetavalt on Arktikas peidus vähemalt veerand maailma kütusevarudest.

10. Tšiili kaevurite ime. Lahkuva aasta ehk kõige positiivsemaks ja imeväärsemaks sündmuseks oli 33 Tšiili kaevuri pääsemine maa-alusest vangistusest. See sündmus õpetas, et lootust ei tohiu kaotada ka kõige keerulisemas situatsioonis ning et inimvõimete piire pole jätkuvalt avastatud.

Nagu mainisin alustuseks, võiks seda rida ju pikalt jätkata. Mainida võiks näiteks veel Euroopas valitsenud transpordikaost tuhakriisi ja lumeuputuse aegu, metsapõlenguid Venemaal, salajast sõda Iraani vastu, Türgi mõjukuse kasvu regioonis, islamiterrorismi jõudmist Skandinaaviasse, "multikulti" lõppu Saksamaal, START leppe ratifitseerimist USA Senatis, vahevalimisi Ameerika Ühendriikides, Isegi Savisaare rahaküsimine KGB järglastelt võiks siia sisse mahtuda.

Loodetavasti pakub algav, 2011. aasta meile rohkem maailma positiivselt mõjutavaid sündmusi. Head aastalõppu ning ikka paremat uut aastat!!

Kas see on maavärin või 1995. aasta järeltõuge?

2010-12-22T00:39:00.000+02:00

Kaitsepolitseiameti peadirektori käskkirjas number 98T avalikustatud informatsioon seletab suurepäraselt, miks asus Keskerakonna esimees Edgar Savisaar viimastel päevadel sedavõrd aktiivselt oma nahka päästma. Huvitav, kas teda tabas Jüri Pihli sündroom - kas ta tõesti lootis, et see informatsioon jääb saladuseks?

Mõistagi on homne päev taas targem kui tänane, kuid paratamatult tekib retooriline küsimus - kas me oleme tunnistajaks Eesti sisepoliitilisele maavärinale või lihtsalt 1995. aasta järeltõukele? Ma olen kahjuks arvamusel, et enamik Edgar Savisaare toetajatest pigem konsolideerub selle uudise peale ning nad süüdistavad kõiki teisi maailma kõikides pattudes. Kuid mida teevad need Keskerakonna poliitikud, kellele selline poliitiline kultuur pole vastuvõetav?

Pärast tänast peaks olema selge, et Edgar Savisaarest ei saa kunagi enam Eesti valitsuse liiget ega veelvähem ka presidenti. Ka pole eelseisvaid valimisi arvestades enam suurt jumet Reformi- ja Keskerakonna kõiki äratüüdanud pingpongil. Ka on sellega lõplikult maetud udujutud kaheparteisüsteemi tekkimisest Eestis. Parem on keskenduda Eestile tõeliselt olulistele küsimustele. Punkt.